Viimane kord, kui Maximas käisime, siis enne lahkumist hüppas Joosep vetsust ka läbi. Mina jäin toidutavaariga pingi peale ootama. Tagasi naastes pobises Joosep miskit enda nina alla ja kui uurisin, et mis lahti, siis ütles, et see on lihtsalt kohutav, milline peldikukultuur meil on. Et 10st kaks pesid heal juhul oma käed pärast kusel käimist puhtaks, ülejäänud ajasid probleemi korda, raputasid kuivaks, pistsid oma fallose tagasi püksi ja astusid nagu õiged mehed muistsel aal uksest välja.

Ega ausalt öeldes siin pole enam millegi üle imestada. Inimestel puudub igasugunegi elementaarne hügieen, vahet pole, kas oled uhke ja tähtis ärimees, üles vuntsitud linnapreili, suvaline koristajamutt või peen proua. Väljast vaadates ilus ja sätitud ning lõhnab nagu värske vahemere briis, aga reaalsus... astuvad vetsu sisse, kobivad kabiini, lahendavad oma mure ära, sikutavad trusbarid tagasi üles, kui meeles on, siis lasevad hädale vee ka peale, löövad ukse jalaga enda tagant kinni ja marsivad nagu õiged inimesed vetsust minema. Kordagi tulles mõttele, et maybe, just maybe oleks mõistlik käed ka enne minekut puhtaks pesta.

Mul on iga kord selline tunne, et ma tahaks natuke endale suhu oksendada, kui ma hakkan mõtlema, et mismoodi kõik need inimesed saavad mingi aeg teistega kokku ja siis on kõigil jouu, lööme patsu ka... mis sest, et ma käisin hetk tagasi sital ja ei pestnud käsi puhtaks, yolo.

See on ju elementaarne hügieen. Elementaarne on ka see, kui kogemata prill-lauale tilgutad või potist mööda lased, et siis koristad enda järelt ära, olenemata sellest, kas oled avalikus vetsus, külas või oma kodus. Kodus ju koristate ära või mitte?

Mul viimasel ajal tekib blogimisse eriti tihti neid viiepäevalisi pause sisse, aga see tuleneb sellest, kuna ma rapsin nagu orav rattas ringi ja ei saa üldse mahti vahepeal maha istudagi, et paar rida blogisse kirja panna. Hea, kui ma pärast pikka ja väsitavat päeva jaksan üldse veel külmikuni end loivata, ukse avada ja miskit põske pista ja oi jeerum, veel läbi ka mäluda.

Kuid tavaliselt enne, kui ma oma tonnised silmaluugid sulen, skrollin kärmelt oma blogrolli läbi ja viskan kiire pilgu teiste blogidesse. Ma loomulikult enam ei mäleta, et mis päeval see postitus ilmus, aga see oli Eveliisi sulest. Paljud arvavad ja ütlevad, et Eveliis on üks ütlemata kibestunud, õel ja kuri inimene, kes on kõigi ja kõige peale kade. Seda suisa õhkavat igast tema teisest postitusest välja. Mina aga tõstan käed üles ja tunnistan, et mina seda lõputud vingu ja kibedust ei oska küll kuskilt välja lugeda või otsida. Võib-olla on Joosepil tõesti õigus ja ma olen lihtsalt naiivne ja sinisilmne ja proovin pea alati uskuda inimestest ainult head. Kui keegi lööks mulle noa selga või annaks släppi, siis ma mõtlen ka, et ju tal oli halb päev või raske lapsepõlv.

Lihtsalt näitlustamaks, kui sinisilmne ja kaastundlik ma võin olla, siis isegi see inimene, kes koksab kellegi maha või vägistab või piinab või istub purjuspäi autorooli, siis mina ei torma kohe inimest maapõhja sajatama, et on alles tropp ja debiilik. Ma loodan, et keegi ei saa nüüd minust valesti aru. Ma ei õigusta mitte ühtegi eelpool nimetatud kuritegu, sest need inimesed, kes on midagi sellist korda saatnud ja läbi oma teo põhjustanud kellelegile lõputud valu, hingetrauma ja jätnud sügava jälje inimese ellu, ei ole mitte vähimatki õigustust sellisele käitumisele. Kuid tihtipeale ma avastan end mõtlemast, et mis selle inimesega ometigi juhtus, kes sellise kohutava või mõtlematu teoga hakkama sai. Ma mõtlen, et mitte keegi ei sünni ju siia ilma monstrumina või ükskõikse ja hoolimatu tõprana. Nad kõik on olnud armsad pehmete põskedega naerusuised beebid, kelle hing on siia ilma sündides olnud nii puhas ja siiras, mis ei oska vähimagi tahtmise juures kellelegi kurja ega halba soovida.

Ehh, ma isegi ei tea, miks ma praegu üldse kirjutasin siia sellest, mida üks või teine Eveliisist arvab ja et on täiesti võimalik, et mina olen silmaklappidega hobune, kes ei suuda laiemat pilti näha. Igatahes mulle jäi enda blogivabadel päevadel silma üks  Eveliisi postitus, õigemini üks lõik tema postitusest, mille suhtes tahtsin sõna võtta.

Eveliis kirjutas, et ta olevat kunagi kindlameelselt väitnud, et ta ei hakka kunagi tasuta kraami nimel reklaampostitusi tegema, kuid mõni aeg hiljem siiski tegi ja siis üks sõbranna lõpetas temaga mõneks ajaks suhtluse, kuna sõbranna pidas Eveliisi silmakirjalikuks.

Minu jaoks nii arusaamatu käitumine, sest kas mõned inimesed tõesti arvavad, et inimesed on mingisugused fossiilid, kes lõpetavad teatud eluetapis arengu ja eeldavad, et me oleme kahe, viie või 10ne aasta pärast sama maailmavaate ja väärtushinnangutega? Minu teada on inimestel endiselt säilinud võime areneda, vähemalt enamusel meist. See kas areng on positiivne või negatiivne ehk taandareng, no see pole minu otsustada ega öelda.

Meie maailmavaade  ja väärtushinnangud on igapäevases muutumises. Me loeme ja saame pidevalt kamalaga uusi mõtteteri ja teadmisi juurde, mõtleme asjad enda jaoks ümber. Võtame kasvõi praeguse postituse… Kui inimesed ei nõustu või näevad antud olukorda minust erinevalt, siis nad kirjutavad ja jätavad siia oma mõtted ja juba ainuüksi see võib panna mind asju teistmoodi nägema ja vaatama. Ja see oleks küll idiootsuse tipp, kui ma lihtsalt kiuste taoksin endale rinnale ja raiun, et ma ei muuda oma arusaami ja väärtushinnanguid,isegi siis mitte, kui saan mõistusega aru, et teise jut makes sense. Ma arvan, et ma oleksin retard, kui ma ei oleks võimeline muutuma.

Kas praegused veganid, kes kunagi olid paadunud lihasööjad, kes vitsutasid kahe suu poolega liha sisse ja raiusid enesekindlalt järgmist steigiviilu noaga nüsides, et nemad ei lähe kunagi taimsele toidule üle, kas nemad on ka kõik silmakirjalikud, . Mina küll ei julgeks seda silmakirjalikkuseks nimetada. Kui meie teadmised kasvavad sellest, mis toimub hiiglaslikes loomafarmides, millised kohutavad elutingimused on sealsetel loomadel ja lindudel ja millist piinarikast elu elavad, siis see pole ju silmakirjalikkus. Mina ei ole taimetoitlane, aga meie oleme Joosepiga oma maailmavaatega jõudnud sinnamaale, et me ei osta enam neid tooteid, mille kohta me teame kindlalt, et nendel loomadel seal ja seal farmides on piinarikkad elutingimused. Me ei soovi sellist asja toetada.
Näiteks ükspäev tuli Joosep poest koju ja ütles, et tal on nii hea meel, et poes on nüüd vaba kasvatuse kanamune saadaval ja lisas, et kindlasti ei osta me enam Läti import kanafileed, kuna sealsed kanad elavad kohutavates tingimustes. Varem me selliseid asju ei jälginud.

Või kui inimene on kunagi öelnud, et tema on linnapreili, tahab elada linnas ja shopata ja ta mitte kunagi ei koliks kuskile maale ahjuküttega majja elama, sest see on nii mõttetu ja nüri.Kuid aastaid hiljem võib seesama paadunud linnavurle potikutes mööda porgandipeenravagusid ringi mütata ja nokitseda oma ahjuküttega tarekese eest. Kas siis see inimene on silmakirjalik? Kas inimene, kes enne oli ateist ja nüüd kristlane, kas see inimene on silmakirjalik? Kas inimene, kes ütles, et ta ei osta mitte kunagi parim enne kuupäeva minetanud toidukraami ja nüüd, kus elu on teinud omad keerdkäigud ja uue palgapäevani elamiseks peab inimene vaatama allahinnatud söögikraami, kas see teeb temast silmakirjaliku inimese? Kas inimene, kes kunagi kindlameelselt väitis, et ta ei lase mitte kunagi oma last vaktsineerida ja siis kui ühel päeval seisab valiku ees, kas vaktsiin või lapse püsivad ja rängad tervisekahjustused, siis kas see lapsevanem on silmakirjateener ja pillutakse kividega teiste vaktsiinivastaste pooltverbaalselt surnuks, kui langetab otsuse vaktsiini kasuks. Kas inimene, kes on ühel eluetapil läinud kellegagi riidu ja löönud rusikaga lauale väites, et mitte kunagi enam ma selle inimesega ei suhtle, ei andesta, et kui ühel päeval mõtleb enda jaoks asjaolud selgemaks, hakkab nägema tüli teisi tahke ja on valmis sõjakirve matma, kas see inimene on silmakirjalik? Kas inimene, kes väitis, et tema jaoks on talv üks jäledamaid ja rõvedamaid aastaaegu, kuid aastate möödudes leiab teda koos lapsega rõõmsalt kelgumäel talve nautimas ja lustimas, kas see teeb temast silmakirjalikuse etaloni? Kas inimene, kes vandus käsi pühakirjal, et tema ei hakka never oma last tibukeseks, nunnukeseks või tupsukeseks kutsuma, kuna igal inimesel on oma nimi, millega neid kutsuda ja ega laps pole mingi kanapoeg, kes ei vääriks oma nime ja siis näe – saab emaks ja iseenesest hakkab oma last kullakeseks ja maailma armsamaiks linnupojaks ja tibukeseks ristima, sest sõnadest jääb lihtsalt väheks väljendamaks oma armastust selle pisikese ilmakodaniku vastu. Kas see inimene on silmakirjalik? Minu arvates ei ole. Isegi siis ei ole, kui need olukorrad vastupidiseks pöörata.

Minu arvates on inimene lihtsalt aja jooksul hakanud asju teistmoodi nägema, mõtlema ja lihtsalt oma väärtushinnangud ümberkalkuleerinud. Minu jaoks on silmakirjalik inimene hoopis see, kes täna räägib ühest inimesest sellist saasta kokku, taob verbaalselt mutta ja siis järgmisel päeval, hoopis teises seltskonnas, seletab naerusuiselt nagu õige mees muiste, et kui tore, tubli ja hea inimene too on, kes eile oleks võinud tema sõnade kohaselt kasvõi maha kärvata. Vot see on silmakirjalik inimene, kes kannab enda ees mingisugust „headuse“ ja „õigsuse“ maski, kuid maski taga on üks õnnetu ussitav inimene. Teine võimalus on muidugi, et tegu on skisofreenilise inimesega ja kui tegu on tõesti haigusega, siis pole sinna miskit parata. Ega inimene pole tahtlikult ju haige. Kuid mõtlevad ja arenevad inimesed, kes koguvad mõttekillukesi ja analüüsivad erinevaid olukordi ning sellest tulenevalt suudavad andestada, näha olukorra erinevaid tahke, muutuda ja öelda otse ja ausalt selle välja, ilma susserdamata ja üritamata iga hinna eest jätta endast muljet, kes nad tegelikult ei ole, siis need ei ole minu silmis silmakirjalikud inimesed.

Sai vist natuke segane jutt, aga loodan, et enam-vähem saate aru, mis mu kogu loo point on. Kuidas teie näete kogu seda silmakirjalikuse värki? Kas mul jääb midagi märkamata, millele ei osanud tähelepanu pöörata või mõelda?

Me jälgime Joosepiga Youtubest sellist kanalit nagu What would you do... If you think that nobody is watching. Sellel kanalil on hetkel 137 lavastatud videot erinevatest olukordadest, mis reaalselt igapäevaselt meie ümber aset leiavad ning siis jälgitakse kaaskodanike käitumist. Kes aitab, miks aitab, kes jalutavad ükskõikselt minema, kes pööravad pilgu kõrvale, kes tõttab appi - ühesõnaga jälgitakse, kes seisavad ainult enda perse eest ja kes on valmis pikemalt mõtlemata ulatama oma abikäe ligimese aitamiseks.

Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid reaktsioone ja tegutsemisi ja kui kaaskodanik on olukorda sekkunud, siis selle kanali saatejuht astub inimesele kaameraga ligi ja uurib lähemalt, et mis ajendas või andis tõuke aidata toda abivajajat. Aeg-ajalt on ka nendele inimestele ligi astunud ja uurinud, kes on pilgu ära pööranud või minema jalutanud, et miks otsustas ignoreerida antud olukorda. Tavaliselt Sageli need inimesed vastavad, et see ei puutunud neisse. Minu jaoks absoluutselt arusaamatu ja mõistmatu põhjendus. Mäletan sellelt kanalilt üht minu jaoks eriti emotsionaalselt rasket lugu autistidest, keda teised mõnitasid ja irvitasid nende üle nagu nad oleksid väärtusetu inimkõnts. Juba see suhtumine oli vastik vaadata, aga veel hullem oli see, et liiga vähesed inimesed reageerisid ja astusid autistide kaitseks välja. Lihtsalt kurb! Mis sellest maailmast niimoodi saab, kui meid ei koti, mida teistele tehakse? :(  .

Mul on kahjuks olnud selline juhus, kus ühes Tallinna väikeses toidupoes anti mulle vahetusrahana tagasi teise riigi münte segamini eurodega. Ma ei tea, kas see oli meelega, aga kuidagi imelik oli see küll. Ma oskan loomulikult eurosid eristada, aga ma olin tookord kahjuks liiga usaldav, sest müüja oli sõbralik ja lahke olemisega ja libistas mündid mulle otse pihku, no et ma ei peaks neid sularahaaluselt ise kokku kaapima. Mul ei tekkinud sellist tunnetki või kahtlusekübet, et peaks üle lugema või sularaha õigsust kontrollima. Ma ei tea, ju ma siis mõtlesin, et pimedat ei tule ju ometigi keegi petma. Pärast kodus olles avastasin, et mis asja, mis imelikud mündid mul rahakotis on ja kui Joosepilt uurisin, siis saingi teada, et see hoopis teise riigi raha. Aga noh, kui see müüja tegi seda teadlikult, kasutades minu pimedust ja usaldust ära, siis no palju õnne, sai nüüd mõnekümne eurosendi võrra rikkamaks.

Ma saaks aru, kui seal poes käiks igapäevaselt kümneid pimedaid ja kooriks siis iga pimeda pealt mõnikümmend eurosenti, et siis saaks kuu lõpuks arvestava palgalisa, aga lihtsalt nöökida ühte pimedat sedasi.. No ma ei tea, mis selliste inimeste peas küll toimub.

Siin siis video What would you do kanalilt, kus näitlejaks on võetud päris pime mees, kes soovib kohvi osta ja annab 20 dollarilise, mille müüja libistab endale taskusse ja annab pimedale vahetusraha valesti tagasi. Kõike seda näeb muidugi pealt teine järjekorras seisev inimene, kes siis... Eks vaadake ise! ;)



Kuidas teie sellistes olukordades käituksite, kui näete, et kellegile tehakse liiga või ilmselgelt käitutakse valesti? Kas pigem hoiate eemale, kuna pelgate sattuda sekeldustesse või olete pigem selline õigluse jalule seadja?

Ma pole päris kindel, aga mul on selline karvane tunne, et olen varasemaltki sarnase küsimuse siin tõstatanud. Küll juba ammu ja üldsegi teises kontekstis, aga siiski: miks inimesed nii kurjad on?

Ma isegi ei arva, et inimesed, kes teistele kurjasti või pahasti nähvavad, et see ongi nende olemus. Eks meil igal ühel on elus kordki läinud kops üle maksa ja sõnad justkui iseenesest lendavad üle huuli. Paraku nende inetute sõnadega on see lugu, et ükskõik, kui palju Sa pärast andestust ka ei paluks või kahetseks, siis lendu lastud sõnu ei saa enam tagasi võtta, . Ja sõltuvalt sellest, kui paks on tolle teise inimese nahk, hakkavad need sõnad ühel või teisel määral meid piinama, vaevama, mõjutama, sisemiselt purustama.

Mõned sõnad on sellised, mis teevad vaid korra haiget või ainult kergelt riivavad ja kui olukord on möödas, siis ununevad koos leppimistega. Kuid on sõnu, mis ei kustu enam iial, vaid just vastupidi, neil on pigem kombeks saata Sind sihikindlalt terve Su ülejäänud elu. Mitte küll õnneks igapäevastes toimetustes, kuid need on seal kuskil alati olemas ja alati valmis Sind uuesti enda alla matma. See on nagu vees hulpiv sitt. Me ei näe alati seda, kuid teame, et kuskil see haisev pask ikka ujub. Küsimus on lihtsalt selles, et millal me sellega taas kokku puutume.

Huvitav on see, et kui mingi suvaline mats tänavalt ütleb Sulle kehvasti, siis pole nagu hullu, suht pohlad, kui nägu vingus nimetab Sind tõpraks või litsipurakaks. Sellistel puhkudel saab alati endale ise õlale patsutada ja öelda, et see inimene ei tea, mis iba suust välja ajab, ta ju ei tunnegi Sind. Kuid samas, kui just sel samal hetkel on Su elus mingitsorti keerulisem periood ja inimesed pole just eriti lahked häid sõnu jagama, siis võib isegi kontvõõra suvaline kommentaar klombi kurku tuua. Kuid üldises plaanis jätab võõra kobin pigem tuimaks või mõnikord ajab suisa naerma ja mõtled, et no mis kärbes seda tüüpi nüüd persest hammustas. Kuid eks kõige enam teevad haiget meile ikka lähedaste öeldud ja ütlemata sõnad. Need lihtsalt sööbivad igaveseks Su südamesse ja mällu. Neil on kombeks end väga mugavasti end sisse seada Sinu kõige sügavamatesse mälu- ja südamesoppidesse, punuvad endale sellise mõnusa pesakese ja kui õige aeg käes, siis kargavad välja kust tahavad ja kukuvad halastamatult lammutama.

Mulle on minu elu jooksul nii mõndagi öeldud, mida ma ei suuda unustada. Ma tahaksin, aga see pole võimalik. Ma olen proovinud, aga pole suutnud. Ma ei kanna nende inimeste peale vimma ega pahameelt, sest mõistan, et miski minus ärritas neid niivõrd palju, et need sõnad lihtsalt lipsasid üle huuli, aga küsimus, mis mind jääb elupäevade lõpuni kummitama on see: kas nad mõtlesid neid sõnu siiralt?
Kas ma tõesti olen imbetsill, perekonna mädapaise, raibe, maailmanaba, sitapea, t*rapea. Milline inimene, õigemini lähedane inimene üldse ütleb teisele selliseid iseloomustavaid sõnu, ah? Mis õigusega? Vanemliku õigusega, õiglustunde õigusega, haavunud inimese õigusega, millise õigusega?

Mulle nendest enamus ränkadest iseloomustavatest sõnadest öeldi aastaid-aastaid tagasi, kuid ikka ja jälle nad tulevad ja löövad mu põlvili. Võib-olla nad jäävadki senikauaks tulema kuni ma mõistan, mis on nende sõnade ajendiks ja mida peaksin endas ja oma käitumises muutma. Või kas asi on ikka minus? Võib-olla on probleem nendes inimestes endis, kes selliseid iseloomustavaid sõnu mõtlematult teiste suunas pilluvad?  Ma ei tea.

Ma tunnistan, et olen minagi ju vigu teinud oma elus, kes ei oleks, eksole, kuid minu õrna hinge jaoks need on ja jäävad liiga karmideks sõnadeks, mida lihtsalt alla neelata. Ma isegi ei tuleks selle peale, et võõrastele inimestele nii öelda, veel vähem oma kallitele inimestele. Sa reaalselt tunned, mismoodi need sõnad tugevate hoopidena Su vastu põrkuvad ja siis mõtled, et see ei ole praegu see inimene, keda Sa armastad, keda kalliks pead ja kellest hoolid, vaid see on mingi viha ja kurjus, mis on matnud inimese enda alla.

Need negatiivsed sõnad on nagu raudnaelad, mida Su südamesse ükshaaval toksitakse. Sa võid need hiljem eemaldada ja minema visata, aga armid jäävad ikka alles. Mõelge sellele, kui järgmisel korral tahate lähedasele või võõrale inimesele oma valu, pettumust või viha verbaalselt väljendada. Eks seda on lihtsam öelda kui teha, kuid ma tahaks loota ja uskuda, et me suudame järgmine kord sõnasabast kinni haarata ja eriti veel siis, kui teine inimene sulaselges eesti keeles ütleb, et see teeb haiget.

Mulle tohutult meeldib see võrdlus inimhinge ja kleidikese vahel. Kui me siia ilma sünnime, siis meie hing on puhas ja ilus nagu armas suvekleidike, kuid iga selline pahatahtlik sõna või käitumine lõhub me hinge. rebestaks või lõikaks justkui kääridega hingest tükikese välja, aga mis sellest "kleidist" niimoodi siis lõpuks järgi jääb. Räbaldunud, katkine ja määrdunud narts, meie hing.

Tekst sai nüüd üpris korralikult metafoorilisi näiteid täis tikitud, aga nii tundub kogu see kirjeldus palju kujundlikum ja mõistetavam. Kas teile on kunagi öeldud midagi sellist, mis on jäänud hingele või kas olete äkki ise kellegile nii halvasti öelnud, et see on jäänud hinge närima? Või äkki on teil mõni nõuanne, mismoodi sellistest ütlemistest üle saada?

Sattusime üks õhtu siin Joosepiga arutama majandusteemadel. Ma tean, see sõna "majandus" kõlab juba ise veits igavalt ja kuivalt, aga ma pean sellest kirjutama, sest majandus on paratamatult meie kõigi igapäeva üks elu osi, püüdes palgapäevast palgapäevani ära majandada. Joosep küll soovitas sellest mitte kirjutada, kuna võin saada paljude inimeste viha ja pahameele osaliseks. Aga, kuna mina ei oskaks kül kuidagi sellise asja peale vihastada või kellegi surma soovida, nagu Joosepiga juhtus, kui üks tegelane soovitas Tal ära kõngeda, siis kirjutasin ikkagist. Huvitav oleks kuulda erinevaid mõtteid antud teemal.

Jutt siis miinimumpalga alammäära tõstmisest. Tean, et paljud on selle poolt, et alampalka tuleks tõsta, kuid mina absoluutselt ei nõustu sellega. Ma ei hakka siia kirjutama pikka ja analüüsirohket teksti,sest ma pole ekspert selles majanduses,aga see on minu nägemus ja arusaam hetkel olukorrast.

Põhjuseid selleks on mitmeid. Esiteks kõige enam kannataksid alampalga tõstmisega madalama haridusega ja vähese töökogemusega inimesed. Võtame kasvõi kassapidajad ja klienditeenindajad. Minu arvates pannakse ettevõtted äärmiselt keerulisse olukorda, kui nad peavad maksma lihttöö eest sellist tasu, mille väärtust inimene ei suuda oma tööga ettevõttele tagasi teenida. Vahet pole, kas selleks on madalam haridustase või kooli kõrvalt tööd tegev õpilane. Alles hiljuti käis uudistest läbi, et USA McDonaldsites asendatakse enamus klienditeenindajaist iseteeninduskassadega. Enne seda toimus tänavaprotest, kus inimesed vehkisid plakatitega, et nemad nõuavad alampalga tõstmist, ise sealjuures mõtlemata, mis see endaga kaasa võib tuua. Ma ei ole täpselt kursis, kas seda on juba rakendatud, aga ma mõistan, et see on ettevõttele igati kasulik investeering. Minu jaoks need inimesed, kes ise teevad lihttööd ja käisid miinimumpalga alammäära tõstmist nõudmas, vehkisid sisuliselt plakatitega "Vallandage mind!"

Samamoodi vähendab alampalga tõstmine nende inimeste võimalusi tööd leida, kes on näiteks olude sunnil lähedase inimese hooldaja, puudega lapse vanem, osalise töövõime kaotanud inimene, ülikooli kõrvalt tööl käiv tudeng jt. Pealegi mul on selline küsimus ka, et mis siis saab, kui kõik inimesed otsustavad, et nemad tahavad olla juhid, spetsialistid, eksperdid, et kes siis selle lihttöö ära teeb? Masinad? Okei, kui masinad teevad lihttöö ära, siis jõuame ikka tagasi selleni, et mis nendest inimestest saab, kellel pole piisavalt töökogemust, kellel madalam haridus? Mingu kooli? Aga siin jõuame minu meelest jällegist selle olukorrani, kus inimesel pole võimalik olude sunnil kooli minna või täiskoormusega tööl käia, et ettevõte saaks maksta kõrgemat palka.

Lihtsalt näitena...
Oletame, et inimene on puudega lapse või lähedase hooldaja. Võib-olla isegi pidi õpingud aja- ja energianappusest pooleli jätma. Käib poole kohaga ja paindliku graafikuga tööl, ülemus on ka mõistlik ja kõik nagu enam-vähem toimiks ja mõlemad osapooled on antud korraldusega rahul, aga siis tõstetakse alampalka ja ettevõttel pole enam kasulik selliste tingimustega inimest tööl hoida. Inimesena võib ettevõtte juht mõista ja puha, aga ega ettevõtted haletsusest toimi. Tulemusena inimene vallandatakse ja ma küsiks: kumb on parem, kas varblane peos või vares katusel?

See on umbes sama hea, kui ulatad inimesele redeli, millelt on alumised pulgad ära võetud ja siis palud inimesel sellest üles ronida. See on lihtsalt nii põhimõtteline teema, kui arvatakse, et täiskasvanud töövõimeline inimene ei või ise kokkuleppeid luua, vaid keegi riik peab tulema ütlema, et millistel juhtudel võin ma tööd teha ja millistel mitte.

Kui ma kolmapäeval küsisin FB blogilehel oma lugejatelt nõu, et millest võiksin veel kirjutada, mis neid huvitaks või mida nad minu kohta veel ei tea, siis sain päris mitu huvitavat teemat. Üheks selleks oli rahvameditsiin, et mida mina sellest arvan.

Minu jaoks on rahvameditsiin, alternatiivmeditsiin ja loodusmeditsiin kõik üks ja see sama. See on jällegist selline õhuke jää, kus miskipärast inimesed kipuvad vaidlema minema. Mina vaielda ei viitsi. Pealegi ma ei mõista ka seda, et miks üleüldse on tarvis selle üle vaielda. Kui keegi ütleb, et ta on paduusklik uriinijooja, kuna usub siiralt, et see tõepoolest aitab, siis las usub. Ega see ei tähenda veel automaatselt seda, et kõik, kelle silmad seda saatuslikku "ravivõtet"silmasid, et need veetakse tuttipidi keldrisse ja valatakse ka teile lehtrigakollast vedelikku sisse. Pole ju põhjust eufooriasse minna ja hakata üksteist idiootiteks sõimama. Seni kuni keegi ei ohusta kellegi tervist ja elu (näiteks laste elu) ja täiskasvanud inimesed teevad seda oma vabast tahtest, siis jeerum küll, las nad olla. Joogu terviseks. Mina olen mõlema, see tähendab rahvameditsiini, kui ka tavameditsiini pooldaja ja olen veendunud, et need kaks meditsiiniharu võiksid toimida sõbralikult käsikäes.

Ma ise olen maru hea näide, sest mul on diabeet, mille kontrollimiseks ma pean kasutama tavameditsiinis kasutuses olevat preparaati ehk insuliini. Mitte ükski rahvameditsiin ei asenda insuliini ehk hormooni, mille toime reguleerib glükoositaset veres. Ma olen läbinud mitmeid silmaoppe ja jällegist mitte ükski rahvameditsiin ei oleks saanud likvideerida mu silmas tekkinud kambrivedeliku äravooluteede ummistust, mis on põhjustatud klaukoomi poolt. Ei ole nii, et viskan kurgiviilakad silmadele ja siis voilaa, ummistus taganeb imeväel ise. Ei ole ka nii, et valan endale mingisugust rahvameditsiini leotist silma sisse ja voilaa, saan nägijaks. Ei ole nii, et lisan ühe keedetud kartuli, 2spl kännuseeni, maitseks loorberi ja kõige oluliseima komponendi- üks pulbriks jahvatatud varesejalg. Keerad kogu kupatuse kokku, püreestad ja kui tarvitada seda imelist keedist 2x päevas ja kolm nädalat järjest, siis saan diabeedist igaveseks lahti. Lihtsalt on haiguseid, mille vastu ei saa rahvameditsiiniga ja seal on tarvis tavameditsiini sekkumist. Kasvõi vaagnaluumurd, krooniline juurepõletik, kaasasündinud südamerike jne.

Kuid me ei saa eitada, et rahvameditsiinil on oluline roll inimese organismi immuunsuse tugevdamisel, taastumisel ja teatud puhkudel ka tervenemisel. On ju ammu juba teada, et kui näiteks organismis on rauanäit madal, siis soovitatakse süüa peeti, granaatõuna, juua nõgeseteed. Kaalium madal, siis sööge banaani, tomatit, viinamarja. Ei ole tarvis kohe rauapreparaate krõbistama hakata. Või näiteks põiepõletiku korral soovitab vanarahvas keeta potis natuke kummelileotist ja siis kükitada palja hargivahega selle auru kohale ja voilaa, saate põiepõletikust lahti. Kuid peate olema hoolas, sest liiga lähedale kükitades on oht saada hoopiski villis hargivahe, mitte aga vabaneda põletikust. Ma lausa tean isiklikult inimesi, kes on seda proovinud ja toimis. Nad olid juba mitmendat antibiotsikuuri läbimas, kuid ikka ja jälle tuli põletik tagasi. Kuid siis proovinud toda kummeliauru värki ja läinud see põletik oligi. Samamoodi soovitatakse ju hingamisteedehaiguste korral kartuliauru sisse hingata. Ma mäletan, et ka minu ema käskis mul rätt üle pea, nägu aurava poti kohal, suu kaudu toda kartuliauru sisse hingata. Ma muidugi ei mäleta enam, kas aitas või mitte, mäletan ainult, et maru vastik oli.

Kuid hoolimata sellest, et ma kasutan igapäevaselt kõrgetasemelisi meditsiinilisi preparaate nagu insuliin, silmatilgad ja vererõhualandaja, siis olen ma kasutanud ka rahvameditsiini tarkust. Kui taimetee joomist võib nimetada raviks... Alates sellest hetkest, kui sain teada, et mul on diabeedi tagajärjel tekkinud neerupuudulikkus, hakkasin jooma regulaarselt taimset neeruteed. See taimetee sisaldab neid loodusest leiduvaid taimi, mis ergutavad neere tööle ja aitavad seeläbi organismist paremini vett väljutada. See päriselt toimib ka. Kuigi ma olen kohanud suhtumist, et ah, see on puhas enese lollitamine ja lihtsalt mõtlemises kinni, aga no las mina lollike siis rüüpan oma teekest. Ega ma sellest taimeteest susse püsti viskama ei hakka.
Kui mul on mõnel hommikul ärgates sõrmed ja silmalaud paistes, siis joon tassikese neeruteed ja juba poole päeva pealt hakkab enesetunne paremaks minema ja käingi sagedamini põit tühjendamas. Pealegi selle 10-aasta jooksul, mil olen neeruteed joonud, siis mu kreateniin on püsinud enam-vähem stabiilsena. Samas tean teisi, kes on saanud diabeetilise neerukahjustuse diagnoosi hiljem kui mina ja silkavad juba praegu ringi doonorneeruga, kuna oma neerud andsid lõplikult otsad.

Kuid näiteks, mis puutub nendesse imelistesse kanepiõlidesse, et see ravib vähki, siis no andke andeks, aga sellist jura ma ei usu. Ma usun, et see võib leevendada, aga ma ei usu, et kui vähihaige viskab end paar korda nädalas õlivanni siruli, et siis vähirakud hakkavad imeväel ise meie organismist väljuma või kaovad ise kuskile ära. Samamoodi ei ole mul usku ka ainult kristallidesse. Mis need kõik on: seleniit, lasuur, ametüst, mäekristall jt. Et justkui nende mudimisest saab inimene nõiaväel terveks. Ma saan aru, et inimesed vajavad midagi, millesse uskuda ja usk on tervenemise protsessis üks olulisemaid nüansse, sest ma usun, et me suudame oma mõttejõuga saata organismile signaale, mille järgi organism tunnetab, kas inimene ise soovib terveks saada või on juba käega löönud. Ma võin neid kristalle koputada ja riputada enda külge palju tahan, kuid need ei ravi mu neeru- ja südamepuudulikust või kahjustunud närvirakke terveks. Ma ei saa nägijaks, kui panen ööseks endale kristallid silmalaugudele. Kui inimesed kasutavad oma vaimu tugevdamiseks kristallide abi ja nad usuvad nende müstilisse ravitoimesse, siis lasku käia, kes olen mina, et neid keelata, eksole. Aga, kui nad on samal ajal saanud ka tavameditsiinilist abi ja sekkumist, siis ärgu tulgu seletama, et nende tervenemine oli puhtalt ainult ja ainult tänu kristallidele. Räägime sellest siis, kui tavameditsiin pole skalpelli, keemiaravi ja kiiritusega Su keha kallal käinud.

Jah, ma soovin, et maailmas käiksid asjad nii lihtsasti, et kohe, kui mingi mure on, siis riputame endale aga õige kristalli või taime kaela ja mure ongi seljatatud, aga päris nii see ei käi. Vähemalt mina olen sellel arvamusel. Kuid nagu juba ütlesin, siis sõbralikult koos võivad need toimida küll. Mitte aga nii, et kui inimesel on rängad maohaavandid, et siis peab kaduneljapäeval ostma turult endale kitse, viima selle täiskuuööl ristteele, ohverdama kitsekese, vihtuma paljalt kolm ringi ümber lähima tammepuu ja jooma kitseverd, et siis saab oma maohaavadest lahti. No siis päris nii ei ole. Samamoodi, kui inimene on tavameditsiini poolt medikamente tuugalt täis topitud ja organismis ajab üks mürk teist mürki taga, siis ma leian, et on täiesti okei teha läbi üks looduslik puhastuskuur ja vabaneda nendest üleliigsetest mürkidest.

Kokkuvõttes võin öelda, et eks see on tõesti iga inimese enda asi, millesse või kellesse usub. Ma ei saa öelda, et kristallid, kanepiõli, ihuvedelike joomine, nõgesevitsaga enese nüpeldamine ja mis kõik veel, et need ei toimi, kuid see ei tähenda, et ma peaksin sellesse veel kohe pimesi uskuma. Aga mine tea, mis eluraskused meid veel ees ootavad ja nagu me teame, siis viimases hädas jookseb isegi kõige usukaugem inimenegi kirikusse, nii et mina ei välista, et ma võin ka ühel päeval käia kristallid kotiga kaelas, ihu kanepiõliga üle valatud ja rüüpan pläskust omaenese uriini.

Kui siin eelmisel aastal läks lahti üks lõputuna näiv jant, mis oli minu jaoks niivõrd ootamatu ja stressirohke aeg, mis sai veel jätkuloo endale selle aasta kevadel, siis mingi periood olin endaga ikka täitsa läbi. Ma ei näidanud seda küll väljaspool olijatele välja, sest ma püüdsin ise ka sellele mitte koguaeg mõelda. Kuid minu kõige lähedasemad sõbrad ja pereliikmed teadsid, mis minu elus toimub ja kuidas seda vaimselt läbi elan. Joosep nägi seda eriti lähedalt, kuna luges meililisti kirjavahetust ja oli igal sammul minu kõrval ja tema oli see, kelle õlal ma õhtuti ikka nutta tihkusin ja küsisin temalt, et miks inimesed nii õelad peavad olema, miks peab pidevalt mingisugune ussitamine kuskil käima, miks?! Ega ma oma küsimustele otseselt vastust ei tahtnudki saada, vaid mul oli endast vaja välja saada see valu, mida need inimesed olid mulle oma käitumisega suutnud põhjustada.

Kogu see triangel kestis tsüklitena kokku kuskil aastakese ja kõige huvitavam minu jaoks, mis hiljem selgus, oli see, et kogu kammajaa oligi algusest peale nii plaanitud ja üles ehitatud, et mulle koht kätte näidata ning puust ja punaselt selgeks teha, et mina oma pooliku haridusega ei jõua kuskile ega saavuta midagi. Aga nagu rahvatarkus või vanasõnagi ütleb, siis aeg parandab haavad ja ega minagi tegin ühel hetkel otsuse, et mul pole mõtet kulutada oma energiat sellele fiaskole ja las need inimesed jääda ja mina elan oma imelist elukest armsas väikelinnas edasi. Mõistsin, et mul on ju nii palju toredaid ja häid sõpru ja inimesi, kes hoolimata minu puudustest, minust ikka hoolivad ja kaasa elavad. Mul on armastav mees, maailma parim juhtkoer, parim õde koos oma mudilastega, ema ja isa, oma päris kodu, meil on Joosepiga ühised unistused, mille poole me koos pürgime ja siis veel minu super-tore-armas-vahva-äge-parim-enneolematu-võrratu-suurejooneline blogi koos veel paremate lugejatega. No ja nii ma siis olengi juba ligemale oma viis kuud oma rahulikku elu tiksunud ja tundnud väikestest hetkedest ja asjadest rõõmu. Ma poleks paremat otsust saanudki teha, kui see, et ma lahkun kõiksugustest organisatsioonidest, mis on konkreetselt seotud nende nelja inimesega.

Jah, mul vilksas küll korraks peast mõte läbi ja esitasin iseendale küsimuse, et aga mis siis edasi saab ja kas ma saan end kuskil mujal rakendada, kui ma organisatsioonidest välja astun, sest ma pole natuurilt selline inimene, kes lihtsalt käed rüppes istuks nelja seina vahel. Ma tahan toimetada, asju ajada ja organiseerida, kirjutada, suhelda jne.kuid ega ilma asjata ei öelda, et kui ühes kohas sulgub uks, siis teises kohas avaneb aken. Ma nüüd kohe ei avalikusta, millisest akna avamisest ma siin täpsemalt pajatan, aga eile õhtul sain ma igatahes väga ootamatu telefonikõne ühelt hüüber toredalt ja armsalt inimeselt, kellega olen varasemaltki kohtunud ja ta tegi mulle ettepaneku. Mina andsin omaltpoolt nõusoleku ja nüüd neljapäeval on koosolek, kus siis vist otsustatakse lõplikult see ära, et kas minust saab...

Hah, ma lõpetangi praegu niimoodi kiuslikult oma postituse ära ja jätan teid selle üle mõtisklema, et kes minust saab või mis aken mulle nüüd avanes jne. Nii palju võin saladuseloori kergitada, et pimedatega ega nende organisatsioonidega see asi pole grammivõrdki seotud.Aga ma luban alandlikult käsi südamel, et kohe, kui õige hetk on käes, siis saate esimestena teada. Uii, ma olen nii elevil ja rõõmus :D

Kes jälgivad ka minu blogi Facebooki lehte, siis olete juba kursis, et käisin möödunud reedel Termika kontserdil. Mulle see bänd meeldib, sest esiteks Jaagup Kreem on üliäge ja teiseks, neil on ikka mega-super-häid lugusid. Meenub kohe oma pubekaaeg, kui ma kogusin eraldi spetsjom taskukat, et endale Termika kassett soetada. :D Kassett...see kõlab praegu täpselt nii nagu siin teisel pool ekraani heietaks oma mälestusi üks näost halliks tõmbunud vanamutt. :D Igatahes Kilingi-Nõmme linnapäevade raames pidi siis ka Termikas esinema ja kuulsin ma sellest Kiku kaudu, kes on ka väikestviisi fänn. Mõtlesimegi, et superhea plaan ongi suveks olemas, et Kiku saab meile küllasõidu ühildada kontserdiga, aga noh Kiku lasi meid üle. Ta oli end lubanud Tartu Hansapäevadele ära ja vähe sellest, et tüüp ei tulnud Termikale ja meile külla, siis ei saanud mulle Hansapäevadelt ka juustupatse, mida ma iga aasta olen alati pikkisilmi oodanud. Me Joosepiga Tartus elades väisasime ikka iga aasta Hansapäevi ja meil sai kuidagi traditsiooniks, et siis ostame kummalegi juustupatsi, kodust kalja, suhkruvatti ja sõidame hobustega. :D Kuna minu võimuses polnud kõike seda Joosepini toimetada, siis mõtlesin teda juustupatsidega üllatada, et lähme sõidame tandemiga järve äärde, istume paadisillale ja nosime kumbki oma patsi kallal, aga eii. Kiku plaanis minna mulle neid juustupatse hankima, aga siis hakkas padukat sadama ja otsustas mitte minna, hiljem läks kinno ja peale kino olid müügiletid juba kinni. Minu teada on tänavuseks suveks kõik hansapäevad ja laadad läbi, kus saaks juustupatse, maitsemandleid, suhkruvatti ja kalja osta. Vähemalt Tartu, Viljandi ja Pärnu hansakad on selleks aastaks läbi. :(
Tagasi reede juurde, siis kui Termikas oli. Kui algselt oli plaan jõus, et Kiku meile tuleb, siis helistasin emale ja teavitasin teda ka rõõmuuudisest, et teaks olla valmis varuma seeni, sest Kiku on sama suur seenehull kui mina. Ühtlasi kuuldes, et me lähme Termikale, tahtis ema ka meiega ühineda. Ema teab küll ühte või kahte Termika laulu, aga no fännamiseks piisab või siis kontserdile kohale minemiseks ja nii haaras ema ohjad enda kätte ja ostis järgmisel päeval piletid kontserdile ära. Mina muidugist ei kujutanud hästi ette rokkivat ema, sest mu ema on äärmiselt väärika, väga kõrge enesehinnangu, veidi isegi ülbe ja uhke olemisega daam. Nooruslik, aga siiski väärikas daam, kes latti alla ei lase ja seega ma ei suutnud ette kujutada, et mismoodi mu ema lava ees sõrme viskab ja kaasa hüppab, sest justseda mina plaanisin tegema minna.
Nagu ma juba mainisin, siis Kiku vana värdjas ei tulnud meile külla ja siis hakkasin vaikselt Joosepile Kiku piletit maha parseldama, kuigi ma teadsin, et see on umbes sama lootusetu, kui see, et mu armas kadunud vanaema oleks nõus spagaati viskama, sest no Joosep kohe üldse ei kuula sellist mussi. Tema on dubstepi ja Skrillexi masti mees ning loomulikult klassikaline muusika, eriti Hans Zimmer. No ilmselgelt ma ei vehkinud tema nina ees Hansu kontserdipiletitega, aga mul on tunne, et Joosepil hakkas minust kahju, sest ma manasin talle pilti silme ette, mismoodi ma emaga kahekesi olen kontserdil ja kas ta kujutab ette, mismoodi see välja paistab... Mitte, et mul oleks emaga koos minemise vastu midagi, aga no rockkontsert. Emaga võin kahekesi minna muusikali vaatama ja kuulama, aga rockkontserdile võiks ikka vähe rohkem outgoing inimesed olla. Ühesõnaga ma arvan, et ma tegin juba oma pointi piisavalt selgeks. Joosep oli nõus tulema, aga tingimusel, kui ma ei tee või käitu või ütle midagi sellist, mis tõmbaks temale tähelepanu. :D Ma olen selle ala ekspert ja ma ei saa aru, mis sellel tähelepanul nüüd häda on, aga no olgu pealegi.
Kontserdipaika jõudes oli rahvast üpris vähe, üllatavalt vähe. Ema muidugi ütles kohe, et lähme istume ja ma ei putkinud vastu ka, sest mulle jäi mulje, et istume seni kuni Termikas lavale tuleb ja siis lähme lavale lähemale. Muidu istusime kuskil 15 meetrit lavast eemal. Noh, lõpuks tuli siis bänd peale ja Jass kohe tegi rahvale üleskutse ja ütles:"Selleks, et meil täna kontsert õnnestuks, siis rahvas tulge sealt tagantpooltlavale lähemale!" Aga einoh kus sa sellega. Enamus jäid eestlastele kombekohaselt ikka oma kohtadele kükitama, kaasa arvatud meie seltskond. Mina olin ainuke, kes tahtis inertsist kasvõi läbi lavalaudade joosta ja kaasaelama minna, aga mul oli väike takistus- puuduv silmanägemine. Pöördusin siis anuval ilmel Joosepi poole, et lähme-lähme, aga no mkm. Ema poole ma ei hakanud üldse selle küsimusega pöördumagi, sest ta pani rockkontserdile kontsad alla ja teiseks, ta suht alguses mainis, et tema küll ei kavatse terve kontserdi aja püsti seista. Noh, mis mul siis muud üle jäi, kui 15 meetrit lavast eemal olles kaasa elada ja jalaga takti lüüa ja täiest kõrist ja valesti kaasa laulda. See tähendab, et sõnad olid peas, aga kuna ennast väga ei kuule, siis laulsin ikka viisist mööda. Khm, laulsin jah, see on nüüd küll hästi öeldud. :D No teate ju küll, et bänd laseb vahepeal rahval laulda, aga no see oli ikka hale ja piinlik. Mul oli piinlik selle kohale tulnud rahva pärast, kes ei suutnud nüüd oma suud lahti teha. Oleks tahtnud vahepeal üle platsi karjuda "Mis teil viga on? Ärge olge sellised tussud!" Jah, kõlab praegu ehk rängalt, aga tõsiselt. Milleks üldse tulla siis kontserdile, kui lavale lähemale ei lähe... Ma ei tea, nagu laval oleks mingi katkuhaigete bänd ja ega need tüübid paremad polnud, kes hordide kaupa nautlesid kontsertit värava tagant. Nagu kümned ja kümned inimesed, kes ei raatsinud 15 eurtsi välja laduda, et maksta muusikaelamuse eest.
Hoolimata sellest, et mul oli tõsiselt piinlik inimeste pärast, siis kontserdi lõpuosa läks palju paremaks, sest kui oli veel jäänud kaks ja pool laulu esitada, siis Joosep oli nõus minuga lava ette tulema ja võttis mu kukile ja nii ma sain ikka selle täislaksu ka kätte, mida otsima ja saama tulin. Kuigi jah, kontserdi ajal suutsin ikka oma paar korda mõelda, et kui oleks Kiku kaasas, siis me möllaks praegu lava ees, kasvõi kahekesi. :D
Kui kontsert läbi sai, siis ma nõudsin, et nüüd tahan ma Jassi kallistada ja ühispilti, aga selle peale seletasid ema ja Joosep, et lava pime ja kuskil pole näha, et toimuks suhtlust fännidega. No öeldakse, et oma silm on kuningas, eksole, aga kui mina ei saa oma silmaga veenduda, siis ei ole mul sellist reaktsiooni, et aa yolo, lähme siis koju ära. Mkm, ma hakkasin sonima ja raiuma, et otsigu see koht üles, kus saab Termikapoistega suhelda. Ma tegin ikka päris korraliku lamenti ja tsirkust ja lõpuks sisistasin läbi hammaste Joosepile, et ta on paras paar minu emaga, nagu mingi vanainimeste paarike, kes tahavad siin koju ära magama minna. :D
Olime juba vaikselt minu sonimise saatel suveaiast välja tiksunud, kui äkki ema märkas, et keegi liikus ja et seal on mingi ruum vms. Kamandasin kohe Joosepit asja uurima minna, aga tuli tagasi teatega, et see on kemps ja teine ruum on trellidega piiratud. Mind see muidugi ei takistanud ja nõudsin, et siis lähme kempsu juurde seisma. :D Noh, okei päris nii hulluks asi ei läinud, sest Joosep ei lasknud, aga lõpuks sai tõesti aru, et ma keeldun lahkumast, kui pole pilti ja kallistust saanud ja siis haaras mul käest ja sisistas mulle omakorda vastu, et see oleks viimane kord, kui ma tulen sellise sooviga viimasel hetkel lagedale. :D Joosep passis siis peale ja just enne seda, kui Jass hakkas kontsertpaiga tagaruumidest lahkuma, siis jooksime tema juurde ja saingi oma ihaldatud pildi ja kallistuse kätte. Jeeii! :D Siin siis minu Facebooki blogilehelink, kus minust ja Jassist ka ühispilt. :) Ja siin lihtsalt üks pilt kontsertpaiga poole jalutades. :)

Mõtlesin esiti, et ei jõuagi täna blogima, kuna olen rampväsinud. Juba eile sõitsime Tartusse, sest Joosep tegi vahelduse mõttes ühe tööpäeva kontoris ja koju ei hakanud me sellepärast sõitma, kuna täna oli juhtkoerte kasutajate üldkoosolek, kus ma lootsin, et valitaks uus juhatuse koosseis ja et lõpuks ometi saan ma vabaks. Paraku läks nii, et uut koosseisu ei valitud, kuna liikmed ei taha olla juhatuses ja vastutada. Need, kes on varasemalt olnud juhatuses, on kursis, kui stressirohke see kõik on. Olukorra teeb minu meelest irooniliseks just see, et liikmed ise (mitte küll kõik, aga väga paljud) oma rahulolematuse ja kriitikaga põhjustavadki tihtipeale juhatusele sellist karju appi tunnet, et miks seda ei tehta või miks nii tegite või millal see saab ükskord tehtud ja mulle üldse ükski üritus ei meeldi, sest kõik on valesti tehtud ja seda, teist ja kolmandat oleks võinud teha ikka nii ja naa pidi. Aga kui üritus on alles organiseerimisjärgus, siis tavaliselt inimesed istuvad kuskil vaikselt oma urus ja ei tee piiksugi, kuigi on tehtud üleskutse oma mõtteid ja tähelepanekuid jagama tulla vms. No ja eks siis ongi hirm ise nüüd juhatusse kandideerida, sest kui nad ise teavad, millised nad on, siis kes see loll ikka vabatahtlikult tahaks pasarahet enda kaela saada, eksole. Aga eks paistab, mis saab sellest asjast.

Veel pole küll pühapäev, aga kui juba vargsi möödunud nädalale tagasi piiluda, siis Ma oma optimisti pole kaotanud. Olen endiselt positiivne, rõõmsameelne ja sarkastiline. Viimastel päevadel eriti, sest see meililistist kopeeritud kiri...noo, ütleme nii, et see ei jäänud viimaseks. Mul on tekkinud heiterid, aga neid on vähe (võiks rohkem olla...ehee, nalii). Heitereid saab ühe käe sõrmedel üles lugeda ja üks sõrm jääb ehk isegi üle ja nad olid seal väga usinad mulle iseloomustusi jagama. Ega nad vist poleks aktiviseerunud nii hullusti, aga kuna meililistis on õnneks ikka ka kaine mõistusega inimesi säilinud, kes suudavad argumenteeritult kirjutada, siis mulle jäi mulje, et see ajas neid närvi või veits turri, sest mis mõttes te aru ei saa, et see Kai on loll? Lisaks argumenteeritud postitused olid mind toetavad. Aga näiteks ma sain enda kohta väääga palju uut ja põnevat teada. Näiteks ei ole ma üldse naine ja ma pole inimene...täiskasvanud inimene ja ma ei oska elada nagu inimene, vaid olen laps. Lisaks olen ma kirjaoskamatu, mille üle pole isegi mõtet vaielda, sest see olevat suisa fakt ja loomulikult on minu väljendusviis labane ja ma olen üks õudne sapine ja kuri inimene :D Ma tahaksin praegu selle peale hingetul häälel küsida, nagu seal saates Maamees Otsib Naist "Issand, kas mu kodumaa on tõesti niii ilus vää!?"
Mnjah, mina igatahes sinna meililisti ei vastanud mitte kui halligi, sest kui see on ainus, mida see seltskond suudab toota, siis pole mõtet oma energiat kulutama hakatagi, sest vastused Sa saad ikka stiilis Sa oled loll. Mulle meeldis Joosepi lühike ja tabav kommentaar, kui luges neid listi kirju- idiootidega pole mõtet vaielda, sest muidu laskud Sa nende tasemele ja siis nad lajatavad Sulle oma kogemusega.
Kui põgusalt peatuda sellel hinnangul, kus mulle öeldi, et olen kirjaoskamatu, siis huvitav on see, et inimesed, kes sellist hinnangut annavad, ei hiilga just ise õigekirjaga ja meililisti tulnud kirjad kubisesid vigadest. Siin nii mõnigi tõi välja, et blogi oli kirjutatud "plogi" jne. Nohjah, oli kuidas oli. Ma ei taha hakata kritiseerima ja nende tasemele langema. Tahtsin lihtsalt öelda, et ise ei julgeks küll kellegile selliseid põhjapanevaid hinnanguid andma hakata, kui ma pole enda oskustes ja teadmistes 200 prossa kindel. Ja isegi, kui oleksin mõnes oma oskuses niivõrd kindel, siis ma ikkagi ei nimetaks teist inimest seetõttu oskamatuks, kui ta ei tee seda perfektselt. Võtan seda nüüd juba tõesti naljaga, kuigi esimese reaktsioonina rebis mul ikka pisara silmast välja, aga kuna eile Joosepi, Kiku ja Christeliga sai veidi sarkastilisi nalju tehtud, siis nüüd meeleolu hea. Naljad olid muidugist kõik minu kulul. Kasutasime seda sama "head" materjali oskuslikult ära (ega tänapäeval ei tohi midagi raisku lasta) ja pöörasimegi need inside naljadeks. Näiteks täna hommikul Joosep küsis ühe sõna kohta, et kas see on i või j tähega ja no ma siis ütlesin, aga siis lisasin ruttu järgi: "Aaa, aga samas, ma olen kirjaoskamatu, ära parem mind usalda..." Ja Kiku nõustus ja ütles, et tahtis just sama öelda :D
Ühesõnaga selline lühike ja kaootiline ülevaade sellest paarist päevast. Katsun homme vähe edumeelsem olla. Ma peaks pugema ära magama, sest ma näen välja nagu ringikõndiv laip. Olge tublid ja kõigile aitääh, kes on minu postituste alla nii vahvaid ja toredaid ja toetavaid ja inspireerivaid kommentaare postitanud. Kohe päriselt! :)
PS. Ahjaa, üks vahemärkus mul on siiski veel. Ma olen hea meelega laps, sest kui on valida, kas olla sitakeeraja või laps, siis ma olen iga kell laps, sest lapsed ei ole kurjad ega õelad ja ei ussita. Vabandust, et ma kasutasin antud postituses sellised ebasündsaid sõnu. Omg, ma tahaks vääga teada, mida need inimesed siis teevad, kui nad peaksid Mallu blogisse mõne eriti mahlaka postituse peale sattuma ja kui veel kuulevad, et Mallu on ajakirjanik ka :D Oh Issand, hoia prillid ja piip, blogiharitlased on liikvel :P

Tahaksin kirjutada komplimentidest ja tunnustusest, aga mul on sellest tiba imelik siia kirjutada, kuna sellisel juhul peaksin veidi laskuma sinna, kus ma avaldan teile, kui palju ja tihti ma kuulen ja saan kiitusi võõrastelt inimestelt ja seega tundubki see mulle veidi mingi nurga pealt natuke nagu enesele pai tegemine. Kuid tegelikult pole siin oluline see, et kui palju keegi mind kiidab ja ohkab, et küll mina olen ikka tubli ja vapper ja vaimustav ja veelkord tubli, siis tahan hoopis peatuda hetkel sellel, et ka teised inimesed on tublid. Jah, lugu on nüüd nii, et ei möödu mitte ainsatki nädalat, kus täiesti võhivõõrad inimesed internetis, bussipeatuses, kaubanduskeskuses, tänaval, vorstileti taga jne kohtades astuvad ligi ja tunnustavad mind, et ma saan pimedana nii hästi hakkama ja milline eeskuju ma ikka oma positiivsusega olen jne. Kõik on väga armas ja tore ja ega ma ei eitagi, et taoline tähelepanu ja hea sõna muudab päeva kohe rõõmsamaks ja teeb hingele pai, aga siis miskipärast väga sageli lisavad inimesed lõppu, et neil on lausa häbi oma virisemiste ja vingumiste pärast, et nad peaksid üldse oma eluga palju rohkem rahul olema, sest on n-ö terved ehk nägijad. Okei, ma saan pointist aru küll, et mida inimesed selle all mõtlevad, aga ausalt, mina küll ei arva, et peaksite kuidagi oma paha tuju, virisemist või ma ei tea mida häbenema ja mõtlema, et oi, võrreldes Kaiga pole minu elul häda midagi. Ega suurel enamusel arvatavasti midagi väga katastroofilist polegi häda, aga teate mis? Ega minu elul pole ka viga midagi ;) Ma arvan, et see, kas inimene näeb või ei näe, kõnnib või ei kõnni, kuuleb või ei kuule jne ja et kuidas igaüks oma olukorras eluga hakkama saab, ei tähenda, et inimene ei võiks suti vahel mõrudaid mõtteid mõelda või viriseda, et miks see lumekoristusmasin iga hommik mulle maja ette lumekuhja lükkab või et miks see inimene mul ees kooserdab ja kogu kõnnitee enda alla võtab või miks jälle nii palju vihma sajab või miks ma ei suuda seda kooki üks kord eluski normaalselt küpsetada ilma, et see põhja ei kõrbeks vms.Kõik sellised olukorrad on igapäevased ja kuulge, inimestel on emotsioonid ja vahel lihtsalt on nii, et ei suuda neid vaos hoida ja kui lipsabki virin ja jorin üle huulte, siis sellepärast või nende kordade pärast ei peaks end küll keegi hingepõhjani ära neenma või enda peale kuri olema. See virisemine on paraku inimestel loomuses ja ausalt, ega mina ka koguaeg päike põues ja naeratus näol ringi silka...oii, kaugeltki mitte ja kui keegi mõtleb, et aga ta on ju pime ja tal võiks ju olla natuke rohkem olla õigust toriseda, siis tegelikult on mul nägijatega sama suur õigus või mitte õigus viriseda. Seega ma arvan, et ärge tundke end halvasti, kui mõtlete sellele, et mina kaotasin nägemise, aga vot kus lops, suudan ikka naerusuine olla ja elu nautida. Pealegi võõrastele ju kõige esmane kuvand ongi see, et küll see inimene on üks lõpmata positiivne ja naerusuine, aga see on ju kõigest inimeste kuvand, mis jäetakse endast n-ö esmakohtumisel, aga kui õpite inimest rohkem tundma, siis selgub, et oi näe, ta ka ikka vahel vingub. Kes vähem, kes rohkem, kes avalikumalt, kes privaatsemalt ja kodus teki all, aga kõik me viriseme ja vingume ning seda väga erinevate asjade pärast. Kui mind ajab võib-olla närvi see, kui ma just panin pestud puhta kleidi selga ja minu vallatust täis juhtkoer hüppab rõõmust poriste käppadega mulle peale, siis ausalt öeldes tõmbab selline asi meele mõrudaks küll ja hakkan ohkima, sest minu jaoks on välimus üks olulisemaid asju minu juures, kuid samas teine inimene võib selle peale öelda, et noh mis siin ikka, juhtub ikka ja kleidi saab ju pessu panna ja kapist uue kleidi võtta- pole probleemi. Aga vot näe, minu jaoks siiski on see olukord, mis varjutab veidi minu päikest, kuigi tean, et samal ajal on maailmas palju tõsisemate probleemide ja muredega inimesi, kui minu tühipaljas kleit, mis sai natuke poriseks, jube õudne lugu küll, eksole. Novot, ja selliste asjade pärast, kus inimeste vaated elule, eesmärgid ja kõik see on erinev, siis ma arvan, et keegi ei peaks end halvasti või piinlikust tundma. Go for it, mind küll ei sega, kui te virisete. Pigem näidake ausalt oma tunded välja ja see on palju siiram ja vahetum suhtlus, kui koguaeg mingi pushitud rahulolu ja rõõm.
Jah tõsi, sellel virisemisel ja virisemisel on aga minu meelest ka vahe sees, et kui Sa virised asjade üle, mida Sa tegelikult saaksid ise muuta, aga Sa ei viitsi või ei taha, aga viriseda viitsid, siis vot neid inimesi ma tõesti eriti ei mõista. Selline asi mulle ei istu. Või see, kui midagi juhtub ja inimene viriseb, aga jääbki virisema ja soiguma, et oioi, küll on ikka halvasti ja miski paremaks ei lähegi ja kui praegu on kõik hästi, siis raudselt homme on jälle kõik halvasti. Vot see ajab küll närvi. Naljaga võib sellist hala teha, aga kui inimene päriselt sedasi joriseb, siis mina sellist jorinat kuulata ei viitsi. Nii et, kui tahate miskit mulle või kellegile teisele hästi öelda, siis ärge selle arvelt end küll maha tehke, sest ka teil on väga palju häid omadusi, mis võib-olla on näiteks ehk minu suur puudus! ;) 

Praadisin Joosepile kartulid sibulaga ära ja mõtlesin, et lähen piilun õige Facebooki. Ega ma väga kaugele newsfedi lappamisega ei jõudnudki, kui märkasin sõbra postitust teemal, kus kirjutab, et nägi täna linnas reklaami
, mis kutsus duši all pissima. Teema kui selline mind lugema ei kutsunud, aga klikkasin sellegi poolest, sest mind jubedalt huvitasid inimeste mõtted.
Osad leiavad, et see on üks täiesti normaalne igapäevane tegevus, teised jällegi leiavad, et tegu on kõige rõvedama asjaga üldse ja kolmandatel on poogen või niisama naljakas. Mina kuulun sinna kolmandate hulka, kellel on siis suht poogen, kes pissivad duši all ja kes mitte, aga seda ainult senikaua, kuniks nad teevad seda omas kodus. Ses suhtes, et siis mul enam nii poogen poleks, kui ma oleksin veekeskuses ja äkitselt otsustaks proua minu kõrval duši all pissima hakata...
Selle kampaania või üleskutse mõte on säästa loodust ja vett ning väidetavalt säästaks iga inimene duši all pissides aastas 3000 liitrit vett. Eesmärk kui selline on vägagi tervitatav ja ülla eesmärgiga, aga vist natuke läbimõtlematult esitatud, sest esiteks see külvab segadust, et kas pissime kodus, avalikes duširuumides, kõik korrad pissime duši all? Et milleks ja kellele on üldse sellist reklaami vaja? Teiseks, ma arvan, et need, kellel on kombeks pissida duši all, teevad seda nagunii kampaaniast hoolimata. Ja need, kelle jaoks on taoline tegevus taunimisväärne ja fuhfuh, ei akka nüüd küll mingisuguse reklaamplakati pärast, mis ilutseb tänavanurgal, duši all ruineerima. Pealegi ma olen sada prossa kindel, et iga inimene siin maamunal on vähemalt korra elus duši all pissinud. Lihtsalt kui oled seal ülepeakaela seebivahune, siis ei hakka ju mingi tühipalja pissihäda pärast vetsu jooksma. Aga, kui on mõeldud, et pissil võiks käia ainult ja ainult duši all, siis paneb see küll veidi kulme kergitama, sest ega niisama ei ole tehtud duši- ja vetsuruumi eraldiseisvatena ja eraldi torustikega.
Oeh, ühesõnaga jällegi üks suhteliselt mõtetu teema, millele maksumaksjaraha kulutatud, sest duši all pissimine pole nüüd küll ainus maailma loodust ja veevarusid päästev operatsioon, mis vajaks kohe eraldi reklaami ja heakskiitu. Öko saab väga erineval moel olla. Kasvõi keerata enda seebitamise ajaks vesi väiksema surve peale. Mis teie sellest ökomökost arvate, kas duši all pissimine vajab reklaami, et säästa vett?