Kuna viimasel ajal ei satu ma just eriti tihti blogima, kuigi asju, millest oleks vaja kirjutada ja mis ootavad kannatlikult oma järge, et leiaksid oma tee blogisse, peavad veel siiski kahjuks ootama. Mul on lihtsalt vaja kihku-kähku postitada blogimisvõistluse kuuteema ja minule mitte tavapäraselt, olen ma selle viimasele minutile jätnud.
Oleks ma enne teadnud, et kuuteemaks tuleb tehnika, siis oleksin kiivalt tallel hoidnud postitust oma kõrvaklappidest ja sellest, kui imeline tehniline taip mul on. Kuid õnneks tuhnides oma mälusoppides, leidsin ma veel ühe juhtumi, mis peaks hästi antud teemasse sobituma.
Üldiselt tehnika mulle meeldib, meeldivad igasugu innovaatilised uuendused ja lahendused - eriti kui need on pimedasõbralikud. Ma ei karda elektroonikat, kui see pole just kellegi teise uus, uhke ja moodne läppar, nutiseade, mälupulk vms.
Minu juhtumi võiks vabalt liigitada tehniliste anomaaliate kategooriasse...vähemalt ma ise arvan nii, sest ma ei oska sellele mingit loogilist seletust leida. Nimelt mu läpaka aku on juba mõnda aega suht läbi ja arvuti seletab tüütu järjepidevusega, et soovitab mul kaaluda aku väljavahetamist, aga kuna pool tunnikest juhtmevabalt veel peab vastu ja juhtme otsas istumine pole mulle veel probleemseks muutunud, siis olen kiireloomulist asja edasi lükanud. Tavaliselt või normaal juhtumi korral annab läpakas aku tühjenemisest teada 10 minutit enne pildi tasku viskamist ja lisaks jõuab läpakas veel paar korda enne ära suremist nõuda veidi särtsu ning alles siis, kui läppari käsku ei võeta kuulda, pakib pillid kotti ja jääb vaikseks. Minu läppar aga natuke rohkem kui pool aastat, jõuab mulle ainult korraks karjuda:"Pane laadimaaa...." ja "sureb" põhimõtteliselt selle sama lause lõpus ära.
Mnjah, see juhtus ka ükskord ülekande ajal ja ma isegi ei tea miks ma ei pannud eelnevalt arvutit laadima...ju ma oletasin, et teen siuh-säuh ülekande ära ja rohkem arvutit ei kasuta. Kuid just sel korral, üle pika aja, otsustas mind külastada minu hea sõber Murphy :D
Läppar hakkas siis järjekordselt tuttavat hädakisa tegema ja teate, kui olete seda rohkem kui pool aastat kuulnud, siis selle ajaga olen ma suutnud lihvida endale lihasmällu peaaegu perfektsed kiirliigutused, et oma läpakale juhe sabaks taha pista, kuid mitte tookord...arvuti leidis, et mina olin liiga aeglane ja pakis järjekordselt oma suures tujukuses end kokku ja vaikis. Ma jõudsin vaid nukralt ja ahastunul häälel öelda: "Eiiiiii!"
Vajutasin korraks on / off nuppu, kuid sisimas teadsin, et see on täiesti mõtetu, kuna olen varemgi seda proovinud, kuid oh imet! Läpakas hakkas piiksuma...piip-piip-piip. Väga korrektselt ja täpsete intervallidega...see tekitas mulle tunnet nagu ma oleksin valet nuppu näppinud ja nüüd karistuseks otsustas läpakas kohe-kohe õhku lennata. Istusin siis nõutult diivanil, läpakas süles ja kuulasin neid piikse ning mõtlesin, et mida ma peaks tegema, kui järsku vaatasin, et kas mu pooleliolev ülekanne veel on kuskil olemas ja voilaa...kõik pooleli olevad toimetused olid alles ja arvuti lasi mul rõõmsalt ülekande ära teha ja programmid korralikult sulgeda ning lõpetas isegi piiksumise.
Ma ei tea siiani, et miks hakkas uuesti tööle? Kust võttis lisaenergiat? Kas see on üldse kuidagi võimalik ja miks pole varem nii käitunud? Miks pole sellist asja kordunud?
Tehnika on vist nagu tujudega naine, kord ei meeldi nii ja siis naa ja muudkui nuputa, et millega oleks rahul :D

Ma võtan koguaeg hoogu, kuid siis lükkan jälle otsust edasi ja edasi, kuid hetkel tunnen, et pole mõtet enam seda otsust edasi lükata ja seega ma uurin, et kas kellegil on tuttavat või informatsiooni selle kohta, kes otsiks kõigi mugavustega korterisse kaasüürilist (loe: otsin üürituba). Õigemini on meid kaks, kes otsivad (loe: mina ja nunnukas labradoripreili Janet). Tore oleks, kui elamine oleks heas korras ja üür koos kommunaalidega taskukohane, sest mul oleks vaja natuke süüa ka endale ja Janetile kuu jooksul osta :)
Igatahes, kui anyone knows somebody, siis võib julgesti minuga ühendust võtta või minu kontakte jagada. Aitääh! :)

Homme lõunal põrutamegi tartukatega Nelijärvele chillima ja loodetavasti tuleb meeleolukas nädalavahetus, kuigi julen sügavalt kahelda, sest no vaadake seltskonda: Mac, Liis, Maarja, Eda, Kerttu ja Kristjan, pluss Tallinna rahvas. Tartus on lumi küll sulanud, kuid Nelijärvel pidi lumi täitsa olemas olema, kuid ma ei tea, mida uisutajad plaanivad teha, sest selliste sulailmadega julgeks ma nüüd veel vähem ronida järvejääle.
Täna käisime Dzännuga lastele juhtkoertest rääkimas ja seal oli tõsiselt vahva ning seda just sellepärast, et lapsed nii suure huviga kuulasid ja küsisid küsimusi. Soovijad said proovida silmad kinni juhtkoeraga kõndimist ka. Janet otsis ilusti ukse välja ja tõi lapsed tagasi minu juurde. Pärast anti meile tänutäheks ka väike maiustus üle - mulle kommikarp ja Janetile kanafileemaiustused, mida Janet kohe kohapeal ka maitsta sai.
Mul on siiralt hea meel, et asfald on välja sulanud, nüüd ootan kannatamatult päikest, mis kuivataks asfaldi ära ja siis ongi kevad käes. Kuigi siin sünoptikud lubavad märtsis veel lund ja suuri miinuskraade, siis ma loodan kogu hingest, et see tsüklon läheb Eestist mööda...võiks ju minna.

Kae nalja, ma eksisin ka nüüd oma blogisse lõpuks ära...tegelikult tulin teadlikult...või kui päris aus olla, siis sunniviisiliselt, sest mõned on hakanud mulle piiksuma ja halama "Kes nüüd laisk blogard on?", "Sa pole 19 päeva bloginud...wtf?!", "Millal Sa blogida suvatsed?" jmt. Mul pole väga mingit head vabandust ka, et miks pole bloginud, peale selle, et mul on meeletult kiire olnud ja still is. ..kuid kellel meist ei oleks elu kiire? :D

Eniveis, ma isegi ei tea kas ma olen veel blogimisvõistluses sees ja ma ei tea isegi kust ja millega praegust postitust alustada. Igatahes eile varahommikul (loe: ärkasin 5:15) ja sõitsin Pärnusse, et täita oma kohustusi, mida olen endale suures entusiasmihoos krabanud ja naasesin veel suuremate kohustustega, sest inimloom on selline huvitav nähtus, kes arvab, et saab kõigega hakkama.
Eile peale koosolekut ei hakanud ma kohe Tartu Vaimu juurde tagasi ruttama, vaid otsustasin üheks ööks sõita koju ema juurde, et veidi akusid laadida ja krussis närve sirgendada. Õhtul tulid ka õde ja õetütar Eliis, kes viskasid 99% ulatuses mu vanad riided minema ja tõid brand new garderoobi asemele. "Nägemist!" kogu mu turvatunne, sest ma hoidsin kiivalt alles riideid, mis pärinevad minu nägijaajast (loe: kiviajast).
Mõistusega saan aru, et riided luituvad, kuluvad ja muutuvad inetuks, kuid emotsionaalselt oli nii raske nendest lahti lasta. Õnneks oskavad õde ja Ellu nii hästi kirjeldada ja seletada värve, tegumoode jmt, et suutsid mulle päris kifti fantoom pildi uutest riietest manada ning nüüd polegi hingepuzzles auku, vaid uus värviküllane pildikild.  Järgmisel nädalal tulevad ka Tartusse ja siis teevad sama ka siinsete riietega.
Mul on nüüd igasugu uusi firmariideid ja muidu ma nagu ei rõhutakski seda, aga kui õde mulle järgmise pluusi, püksid, kleidi, seeliku, pusa või koti ulatas, siis rõhutas: "See on Caporoli särk...häästii ilus!" (ega mulle, madala kognitiivsete võimetega olevusele, tulebki seda pidevalt korrutada ja ma isegi ei tea kas kirjutasin selle n-ö tuntudbrandi nime ikka õigesti :D). Mul on siis ONeali, Mustangi, Caporoli, Tommy Hilfigeri ja mis kõik veel riided :)
Kuid kõige suuremat elevust tekitas minus punane õlakott, millega on kaasas ka peenike punane püksirihm, mille pannal on kuldne ja mille küljes ripub ripats (loe: südamekujuline taba ja võti) ja käevõru ka...mulle väga meeldivad komplektid ja siis sain oma rohelise seeliku juurde rohelise õlakoti, millel on külje peal lipsuke ning siis ühe hipiliku, hästi-hästi siki-sakilise ja kirju õlakoti, mis on selline suvine. Oeh, aitab kah...mul hakkab muidu imelik, aga katsun siis tasapisi blogiga jälle järje peale saada ja veelkord vabandused nii pika pausi eest! :D

Käime ühe teise juhtkoerakasutajaga, üle nädala, iga reede kooriproovis. Kuna elame üksteisest põhimõtteliselt üle tee, siis ühel päeval võttis minust võimust mingisugune võistlustuhin ja hakkasin seletama, et võiks võidu koju kõndida. Gerli alguses naeris ja mõtles vist, et ma teen järjekordset totakat nalja, kuid kinnitasin, et mõtlen päris tõsiselt seda võistlust. Soov võidu teha tekkis sellest, et mina tahtsin alati minna ühe peatuse võrra varem maha ja Gerli alati järgmises, kuid olin üpris veendunud, et seni kuni buss sõidab järgmisesse peatusesse, mis asub Riia tänaval, suudan ma mööda kõrvalist tänavat, kondimootori abil kõndida ise peaaegu Riia tänavani ja olen kodule palju lähemal. Kuid Gerli peaks kuskil mõnisada meetrit mäest üles tagasi vantsima, et jõuaks samasse punkti kuhu mina.

Reedel lõime siis Gerliga käed ja astusin lootusrikkana Lootuse bussipeatuses maha, keerasin paremale ja käskisin Janetil otsida parempoolse sebra...mida Ta aga EI teinud, sest otse minnes jõuab ju Ellie ja Maci poole. Pean-pean-pean sinna jõudma, sebra pole olemas, pean-pean-pean jõudma Ellie ja Maci poole. Proovisin heaga, proovisin konkreetse tooniga ja proovisin kurjema häälega ja meelitustega, aga sebra oleks justkui vahepeal jalad alla võtnud ja minema jalutanud.

Mina juhtkoera provokatsioonile, põikpäisusele ja jonnile järgi ei anna ning kamandasin Janeti sõidutee randile ja läksime suvalisest kohast üle. Jõudnud ühest Tartu kõige tihedama liiklusega sõiduteest õnneliku ja elusana üle, keerasime vasakule ja hakkasime tempot arendama. Ise mõtlesin samal ajal , et kui palju aega läks raisku ühe sebra otsimisele ja et pean selle tempo hoidmisega tasa tegema. Kõndisime ja kõndisime ja kõndisime ja teadsin, et peaks tulema tänav, kust pean keerama paremale, aga mida EI tulnud oli tänav...

Helistasin Macile: "Tsau! Kuule kas saad vaadata, et kus ma asun?"
"Okei, ma vaatan ja helistan kohe tagasi", lausus Mac oma iseloomulikul sõbralikul häälel.
 Meil on selline äp nagu Find My Friend, mis on seadistatud sedasi, et Mac näeks, kus ma liigun ja asun. Kui Mac tagasi helistas, küsis Ta veidi kahtlasel hääletoonil (Ta vist ei osanud arvata, et ma kuskil seal asun): "Kas see on võimalik, et Sa asud Võru tänava ja Kastani nurga lähistel?!?"
Ehk siis ma olin õige tänava mööda lasknud ja jõudnud otsapidi juba ühe tänavavahe pikkuse edasi liikuda järgmise tänavanurgani. Hakkasin siis kiiruga tagasi marssima, kuigi ma juba kergelt aimasin, et olen võistluse ammuilma kaotanud. Mac tuli mulle õige tänava nurga juurde vastu, saatis natuke ja samal ajal seletas ümbritsevast ning ma vastasin: "Mul käib praegu võistlus!"
"Aaa...no siis Sa oled küll edumeelne...", muigas Mac.
Ma ei anna alla, kui see lumi ja jää ära sulavad, vesi ära imbub ja aurustub, siis tulevad uued võistlused! That's for sure! :D

Lisaks plaanime ühe seltskonnaga veebruari lõpus minna veetma Nelijärve puhkekeskusesse talisportlikku nädalavahetust. Plaanis on päeval uisutamine, suusatamine, kelgutamine, snowtubing. Õhtul saun, lauamängud ja lihtsalt seltskondlik olemine. Vältimaks kohapeal otsustamatust, otsustasin ma kodus, et ma proovin suusatamist, sest:
1. ma olen pimedana juba uisutamise ära proovinud...luud / kondid jäid terveks. Aga mul oli koguaeg hirm, et ma sõidan inimestele otsa...seega peaksin ma endale broneerima terve uisuväljaku, aga kuna see tahab palju raha ja raha mul ei ole, siis not gonna happend :D
2. Nelijärvel tuleb uisutada päris järvel ja arvestades seda, et tänavu pole erilisi miinuseid olnud, siis ainult loll(id) lähevad veekogule.
3. nägijana mulle väga meeldis suusatada...see küll ei tähenda, et ma oleksin seda osanud teha, aga meeldis ikkagi :D
Mõtlesin, et informeerin ka Joosepit oma ägedast plaanist ja ütlesin vaimustunult: "Ma plaanin Nelijärvel esimest korda pimedana suusatama minna!"
Mnjah, Joosep tahab, et ma paneksin kiivri pähe :D
Ütles, et ükskõik milles kiirus tekib, et siis pean kiivri pähe panema. Mul on tunne nagu Ta arvaks, et ma olen tõeline suusaäss ja olen minemas suusasprindile, et vallutada kõik lumised künkad, nõlvad, orud, ja mäed :D Hea kui ma üldse liigutudki saan :D
Ma kujutan seda juba nii elavalt ette, sest kui mõelda, siis tekib ju peaaegu kõigis nendes välitegevustes minginegi kiirus. Kujutage ette...seltskond on mäel ja üks tüüp silkab seal ohutuse mõttes ringi kiivriga. Ma kahtlustan, et ma kõnnin talvel kiiremini kui suusatan ning sellise loogika järgi peaks mul igapäevaselt kiiver peas olema.

Lõpetuseks lisan siia ühe laululingi, mille sain Marialt ja kui ma tavaliselt ei vaimustu väga kergelt uutest lauludest, siis vot see laul tekitas minus sellise tunde, et tahaksin keset kesapõldu käed laiali end keerutada, lasta päikesel ja tuulel end paitada ning laulda seda laulu valjult kaasa.