Ja sinna minu suurejooneline peenramaa läkski...

Kevad on täie hooga käimas ja sellest annab meile märku kastanite, kaskede, kõrreliste jms õitsemine, muru pidurdamatu vohamine, soe päikese paiste, metsik linnusirin jne jne. Ja kõik, kes omavad kasvõi väikest maalapikestki, kuhu oma peenramaa maha laotada, kükitavad vagude vahel ja muudkui usinasti rohivad ja mõni, kes on veidi oma asjadega hiljaks jäänud, alles istutab ja külvab meelepäraseid taimi. Ma ju ka pidin siin suure hurraaga oma isikliku peenramaa tegema, kuhu plaanisin kasvama panna arbuusi, redist, hernest, tomatit jne. Isegi peenravaiba ostsin Bauhofist ära, mis ootas ja ootab ja ilmselt jääbki ootama oma aega, sest selgus, et aiamaa, mis peaks kuuluma meie korteri juurde, asub kuskil metsa sees...õunapuuaiandis. Mul ei ole õrna aimu ka, et kus see koht asub või mis olukord seal on või mis võimalused. No ja kuna ma lootsin alguses ikka tiba Joosepi abile ka, kes loomulikult oligi nõus mind vahepeal abistama, aga seda ikka sellisel juhul, kui peenralapp asub elamu lähistel, mitte aga kuskil metsas. Maaru veel armsa sõbrannana eelkasvatas mulle hernetaimi. Ma tean, et herned pannakse otse mulda ja neid ei pea eelkasvatama, aga Maaru tahtis minu elu veidike lihtsamaks muuta, et kui istutada juba suurem taim peenrasse, siis suudan paremini käsikaudu herne umbrohust eristada. Aga noh...nii palju siis sellest. Vähemalt mõte oli hea ja armas. Eks ma siis jään ootele, millal teistel usinatel aednikel hakkavad kõiksugu taimed vilju kandma, et ma saaksin nendega maiustada. Ja no loomulikult tegutseb õnneks Eestimaal ka veel päris mitu turgu, kus saab tublide ja töökate talunike käest kõike hääd ja paremat soetada. Aga lihtsaalt...oma väikeste kätega istutatud, rohitud, hoolitsetud ja nopitud viljad oleksid ikka tiba teistmoodi mekkinud küll.