Mind hakkas huvitama selline asi, et miks osad lapsed kutsuvad oma vanemaid eesnimepidi? Ma saan sellest aru, et kui ema ja isa on lahku läinud ning neil on uued elukaaslased tekkinud, et siis laps(ed) kutsuvad neid teisi kaaslasi loogiliselt võttes nimepidi, mitte uueks emmeks või issiks. Loomulikult on siin kõiksugu erandeid ja erinevaid lugusid, aga ma räägin antud juhul kõige tavalisemast perekonnast, kus on ema, isa ja laps ning laps kutsub oma vanemaid eesnimepidi. Ma pole küll kunagi ise emarollis olnud, aga ma kujutan ette, et see on üks armsamaid asju, kui laps alles hakkab tasahilju rääkima ja siis see esimene sõna või esimene kord, kui vaatab oma suurte ja siiraste silmadega Sulle otsa ja siis ütleb "emme" või "issi", aga mitte "jou Kusti". Kuigi näiteks minu õelapsed kutsuvad küll oma mitte bioloogilist isa issiks ja see tuli neil kuidagi hästi loomulikult ja täiesti iseenesest. Õemees tegeles õe eelmisest suhtest pärinevate lastega suure pühendumusega ja võttis neid kui oma lapsi. Mäletan eriti eredalt üht algusaja seika, kui lastele osteti uus liivakast ja bassein, siis kõik üheskoos askeldasid ja mässasid, et vesi basseini ja liiv kasti saada. Lapsed tundsid seda toredat ühtekuuluvustunnet, mida polnud ehk oma bioloogilise isaga juba vääga ammu tundnud. Lapsed alguses kogemata või pooljuhuslikult hakkasidki jutu ja tegutsemise käigus "issi" ütlema ja korra perekeskis arutati seda ka, et kas ja kuidas keegi sellesse suhtub. No, et kas õemehe jaoks on okei, kui mitte tema lihased lapsed ütlevad talle issi ja kui need jutud said omavahel selgeks räägitud ja lapsed teadsid, et nad ei pea ehmuma iga kord, kui nad automaatselt kutsuvad emme uut meest issiks ja et see on okei, siis nii see läkski. Nüüd kui sellest on üle 10 aasta möödas, siis ei ütleks üldse millegi järgi, et seal perekonnas pole kõik omavahel bioloogiliselt seotud. Tegu on täiesti super ja ühe suurima ühtekuuluvustunde ja armastust täis perekonnaga.
Kuid ma olen viimasel ajal päris mitmel korral kuulnud, kuidas laps kutsub oma ema või isa nimepidi ja see on minu jaoks kuidagi kummaline. Ma ei tea, võib-olla olen ma ajast ja arust ning ei ole uuemate trendidega kursis, aga ma ise tahaksin küll, et laps kutsuks mind ikka emmeks / emaks ja seda hoolimata bioloogilisest seisust. Kuigi noh see viimane on juba lapse enda otsustada, aga kui on tõesti kõige tavalisem perekond, siis nagu on minu jaoks loogiline mitte kutsuda oma vanemaid eesnimepidi nagu mingeid oma sõpru. Mnjah, mis ei välista muidugi seda, et vanema ja lapse vahel ei võiks olla toredat sõprussuhet. Ses suhtes, et ma selle nimepidi kutsumisega ei välistaks üht teisest. Siin tekib mul muidugi kohe küsimus ,et kas äkki laps ise ei taha olla kuidagi memmekas või on see peresisene kokkulepe või mis asja? Minugi poolest kutsugu kuidas iganes tahate enda vanemaid, aga lihtsalt tekkis selline uudishimu teada saada ja iga kord, kui kuulen jälle kellegi last kutsumas oma lihast ema Malleks või isa Kalleks, et siis ma ei vahiks suu ammuli ja mõtleks, et huvitav miks nii. Samas näiteks minu isa, kes on selline nooruslik ja tegelikult väga uhke, et on viiekordne vanaisa, siis kohe alguses tegi selgeks, et lastele on tema ikkagi Jaan, ei mingit vanaisa ega vanaisatamist pole siin. Lapsed on teadlikud, et Jaan on nende vanaisa, aga kui külla minnakse või helistatakse või niisama juttu tuleb, siis on ikka Jaan.
Kuidas teie peres nende nimedega asjalood on või mis teie sellest arvate, kui lapsed kutsuvad oma vanemaid eesnimepidi?
Mina väiksena ei elanudki oma emaga, seega mul pole temaga väga sellist connectionit olnud, et teda emmeks kutsuda. Ta on ikka Tiina :D
VastaKustutaMinu laps kutsub mind 99% adjust emmeks, aga vahel harva ütleb mulle Triin. Miks? Sest meil on kärgpere ja meie pere teised lapsed (kes ei ole minu lapsed) kutsuvad mind Triin, seega minu tütar ka vahel tahab mulle Triin öelda. Kui nüüd võtta see olukord ja keerata see ühte- ja teistpidi, siis saadki vastuse, miks vahel seline asi juhtuma hakkab ja miks see teistele, kes pole teemaga kursis, imelik tundub :)
VastaKustutaMul tütar kutsus mind ka eesnime pidi ja ei teagi, kust see komme tal tuli. Mind ei häirinud, aga naljaks oli küll kui 2-aastane mind eesnimega kutsus. Ma ära ka ei keelanud, las kutsub nagu tahab.
VastaKustutaHmm, mul tekkis praegu selline mõte, et äkki laps võtab selle eesnimepidi kutsumise just oma emalt ja isalt, sest kui üksteist kõnetada, siis kutsutakse ikka eesnimepidi, aga mitte "Issi kullake, toit sai valmis..." või "Emme, kuule viitsid tee mulle üks kohv?!" vms.
VastaKustutaSelliseid, kes emmetavad ja issitavad oma elukaaslast/abikaasat, on jumalast palju :D
KustutaTäpselt nii, kui üksteist mitte emmetada issitada, mis on selline maitse asi, siis korjab laps varem või hiljem nimed ka üles. Minu 3-aastane kasutab mõlemat varianti. Ja las ta olla. Mulle meeldib mõelda, et nime kasutamine näitab, et ta näeb minus ema-rolli kõrval ka mind isiksusena.
KustutaMeie 5a tütar kutsub meid eesnime järgi. See kuidugi tuli sujuvalt. Kõige pealt hakkas issut nime pidi kutsuma, siis mind. Ei häiri üldse :) Meie suhted ja tunded ja pere tugevus on endiselt samasugused ja lähedased. Väiksemad vennad kutsuvad meid emmeks issiks edasi. Ja tüdrukuga räägime ka ikka edasi a la "Mine issi/emme juurde". Ta ise ütles, et need on ju meie nimed :) Tahab ehk täiskasvanum olla :)
VastaKustutaMinu lapsed on ka mõnikord nimepidi kutsunud, aga ma olen öelnud, et mulle meeldib, kui nad mind emmeks kutsuvad ja kui sellest pole piisanud, siis olen konkreetselt keelanud end nimepidi kutsuda. Seda kirja pannes tundub see liiga karmina, aga ma tahan olla emme ja tahan, et issi on issi. Ma oma vanematele ütlen endiselt emme ja issi, see on minu jaoks väga armas. Samuti pöördun ma sageli mehe poole kutsudes teda issiks, aga seda rohkem stiilis: "Isssi, ühel on sulle püksis üllatus!" Samasugustes olukordades emmetab mees mind ka. Nimepidi me teineteist ei kutsu pea üldse ja kui teeme seda, siis see kõlab nii võõrana. Me ütleme teineteisele reeglina kallis.
VastaKustutaAga mind mind minu laste juures häirib on see, et nad kutsuvad lasteaias õpetajaid nimepidi ja tundub, et enamus lapsi teevad seda ning õpetajad ei paranda ka neid. Ma olen 145980985 korda rääkinud, et ei ole ilus õpetaja poole nimepidi pöörduda või kui väga tahab nime öelda, siis öelgu vähemalt õpetaja sinna ette, aga see on nagu hane selga vesi. Ma ei kujuta ette, kas koolis ka lubatakse sedasi.
Mind on see ka pigem häirinud või pannud mõtlema, et miks nii. Samas kui see on vanematele ok, siis mis minulgi sellest.
VastaKustutaM.
Hah :D minult tuleb natuke teist masti kommentaar. Mina läksin juba 10-aastaselt hoopis "ema" peale üle, sest emmetamine tundus nii "titekas". Mäletan, kuidas mõni 15-aastaselt pani tähtsalt suitsu ette ja samas kartis, et ega emme teada ei saa. Vot see tundus imelik minu jaoks. Vahepeal kuulen mõnda 20+ inimest ka emmest rääkimas ja lausa judinad tulevad peale. Loogika ütleb, et pole minu asi, aga judinaid keelata ei saa :D
VastaKustutaSee pole nüüd see teema, aga on kohutavalt häiriv kui mees ja naine kutsuvad üksteist emmeks ja issiks. Lausa kriibib kõrva. Pigem võib laps kutsuda eesnime pidi kui see teine versioon.
VastaKustutaMinu lapsed kutsuvad mind nimepidi. Lihtsalt järgivad isa ja teiste inimeste eeskuju. Minu abikaasa ju ei kutsu mind "Emmeks" ja ise ma ka eriti lapsega ei räägi stiilis Emme teeb seda teist ja kolmandat. Seega - nad kuulevad, et kõik ümber ringi ütlevad mulle Ethel ja järgivad seda eeskuju. Ei näe et siin midagi imelikku on....
VastaKustutaOlen 26 ja ikka emmetan. Oma lastele ei luba end nime järgi kutsuda.
VastaKustutaEnmetame ja issitame mehega vaid olukorras mis puudutab lapsi nagu Liivi mainis. Muidu ikka hüüdnimede järgi, mis on meil esimesest tutvumis nädalatest ☺
Ma olen ka vist seda masti inimene, et kui lapsele oleks tarvis miskit öelda, a la "mine vii see issi kätte", siis ilma pikemalt mõtlemata ja loomuliku käitumisena ütlen sedasi, aga omavahel kutsuks ikka üksteist nimepidi või hellitusnimedega :D Aga no mina puhtalt teoritiseerin, sest praktikat mul pole :D
VastaKustutaMa mäletan lapsepõlvest üht seika, kus ma kuulsin, et üle 40 aastane naisterahvas kutsus oma ema emmeks ja mulle, kui toonasele 2. klassi tirtsule, tundus see vääga veider. Aga see on minu jaoks täiesti out, kui last pole hetkel juures ja siis ütleksin mehele "issi"...nagu what?!
Minul endal lapsi pole, aga mõistan neid erinevaid põhjuseid miks üks või teine laps on harjunud oma vanemaid nimepidi kutsuma.. kas siis koguaeg või vahepeal, mingil ajaperioodil või siis jääbki see harjumus külge. Mina ise kutsun oma ema enamasti "empsiks", sest see on kuidagi selline vahepealne variant.. vahel, kui jutusumina sees üritan tähelepanu saada ja ta mind ei kuule, siis hõikan tungival hääletoonil kas emme või siis "MONIKA kas sa kuuled?!" :D Muidu jah nimepidi ei kutsu, aga täiesti välistatud see ka pole. Ja minu jaoks on täiesti hämmastav, et nagu siin eelnevatest kommentaaridest näha siis on ka neid, kes keelavad lapsel ennast nimepidi kutsuda. Kuidas sellist asja keelata saab? Miks?
VastaKustutaPluss nõustun ka nendega, kelle jaoks on see vanemate vaheline emmetamine ja issitamine kummaline.. jällegi ka minu pere kommete nimekirjas. Ise olen 20ndates ja kui emaga kahekesi laua taga istume ja ta mulle sõnab rahulikult et "issi tegi kasvuhoone korda" või pöördub tema poole "issi eks teed täna sina süüa", siis see riivab ka mu kõrva (eelkõige siis sellepärast, et see issi on minu kasuisa ja terve oma elu olen teda hüüdnimepidi kutsunud)
No ühesõnaga igas peres omad reeglid :D
Vastan ka. Mina ei ole ise ka emmetaja. Minul on olnud eluaeg ema ja isa. Kui mu poeg sai kooliealiseks, siis ma avaldasin arvamust, et aitab sellest "emmetamisest" küll. Ema on ema. Kaks nädalat ei kutsunud ta mind kuidagi... Katsus kolmandas isikus või ilma pöördumiseta asju ajada. Ja siis hakkas nimepidi kutsuma. (Oma isa kutsus ta juba enne nimepidi, sest isa meiega koos ei elanud). Algul oli imelik, siis harjusin. Kui minu ema kord imestust avaldas, et miks Sa oma ema nimepidi kutsud, vastas laps targalt, et ise Sa emale selle nime panid, miks ma teda siis niiviisi kutsuda ei või. :D Nüüd, täismehena, ütleb vahel emme-kalli (kohe selge, et tahab midagi )
VastaKustutamina õpetasin lapsele eesnimed, sest esiteks - me ise ei kasuta omavahel mehega üksteise kutsumiseks kunagi ema ja isa, meil mõlemil on omad ema ja isa. emmet-issit olen titest saati vihanud, selline nämmutamine, nii et kui laps korra sõbranna järgi mind emmetas, siis õpetasin talle ilusat eesti keelt :P
VastaKustutaja teine põhjus, miks nimedele tähelepanu pöörasime on see, et kui laps kusagil ära kaob, siis on lihtsam meid üles leida nimepidi kui mingit ema või isa. aga emaks-isaks kutsumine ei ole keelatud, samas kasutatakse seda suhteliselt harva. päris nimepidi kutsutakse võõraste juuresolekul, muidu on hüüdnimed, ehk on jäänud lühend nimest.