Pasandeeria

Ma hoiatan kohe nõrganärvilisi ja poliitkorrektseid inimesi ette ära, et edasine lugemine on omal vastutusel, kuna järgnevas tekstis kasutan rohkelt ebatsensuurseid sõnu, sest ilma nendeta pole lihtsalt võimalik väljendada ja edasi anda seda "imelist" olukorda ja emotsiooni, mis meid ees ootas, kui eile koju jõudsime ja millega ma pidin veel tänagi silmitsi seisma, kui Joosep hommikul linna sõitis.

Nagu ma varasemaltki olen maininud, siis Joosepi koer on selline ilgem paskaak, kes igal võimalikul momendil kugistab absoluutselt kõik alla, mida leiab ja mis kõrist sisse mahub. See elukas ei õpi vist kunagi, et kui sööb igasugust saasta endale sisse, mida õue pealt leiab, siis see lõppeb fataalselt. Olen varasemaltki kirjutanud Pythoni vägitegudest siin. Seal isegi illustreeriv piltki juures, milline "imetabane" üllatus mind ühel ilusal hommikul ees ootas. Seekord ma kahjuks ei mõiganud pilti teha, või õigemini mul oli tükk tegu, et ise enda sisikonda sees hoida, sest kui me koju jõudsime, siis püha ristivägi - Python oli terve vannitoa täis pasandanud. Ja kui ma ütlen, et pasandanud, siis konkreetselt pasandanud. Alustades dušinurgast, uksetagusest ja lõpetades pesukorvi ja pesumasina külgedega ning kui oleks saanud, siis oleks arvatavasti pistikupesa ka täis sittunud. Joosep kühveldas nagu sibi seda paska kokku, küüris ja nühkis. Lõpuks nühkis seebivee ja spreiga kõik pinnad hoolikalt üle ja tänu taevale, et meil on vannitoas aken, sai vähemalt natukenegi seda ruumi tuulutada.

Kui ma hiljem õhtupoole ettevaatlikult vannituppa astusin, siis minu pimeda nina püüdis ikka kinni pasahaisu. Ma ei saanud aru, et kust seda veel tuleb, sest see oli segunenud seebilõhnaga. Mõtlesin, et ah las olla, võib-olla lihtsalt see hõng veel sees, kuid võtsin siiski nõuks, et homme (see tähendab täna), kui Joosep linna läheb, võtan kahhelplaatide jaoks mõeldud spetsjom sprei ja traatharja ning küürin millimeetri haaval viimse kui plaadi ja vuugivahed puhtaks. Kuid ma olin liiga optimistlik, kuna Python otsustas keset ööd veel natukene pasandada. Ilma igasugusegi hoiatuseta. Lihtsalt läks ja väljutas oma soole meile põrandale. Joosep tõmbas kõrvad lonti ja läks öist sitta kokku rookima.

Hommikul, peale jalutust, pani Joosep Pythoni vannituppa, no just in case, et mina ei peaks hakkama selle võimaliku pasamerega tegelema, kui ise on samal ajal linnas. Joosep ei eksinudki. Kuna Python hakkas jorisema, siis mõtlesin, et lähen suhtlen selle suslikuga veits, aga kui ma vannitoaukse avasin, oli koheselt aru saada, et vannituppa on vahepeal uut värsket kraami tekkinud. Tõmbasin ahastusega ukse kärmelt kinni tagasi ja tundsin kuidas mu vererõhk sekundiga lakke hüppas. Ma olin üpris veendunud, et ma saan peagi sellise kerge närvivapustuse.

Mallul on ka muidugi hea ajastus, kuna natukese aja pärast kirjutas mulle Messengeri ja uuris, et kuidas mul kube kärab. Ütlesin nii nagu asi oli, sest no mis siin ikka häbeneda. Mu täpne sõnastus oli: "Not so well, aga no saan hakkama. Hetkel lihtsalt närv püsti, kuna Jossi koer on eilsest saati pasandanud ja nüüd ka, mil Jossi pole. Much fun!". Siis Mallu vastas veel miskit ja kui ma järgmist lauset sisse toksima hakkasin, kostus vannitoast selline hääl nagu koer roobiks niisama oma sisikonda meie vannitoapõrandale välja. Tjah, lõpuks, kui jutud olid Mallukaga räägitud, siis ütlesin, et davaiks, ma helistan nüüd Jossile ja palun, et tuleks koju ja koristaks oma koera pasa ja okse kokku.

Ausa naisena pean muidugi kohe üles tunnistama, et see polnud selline armas ja tibulinnulik kõne oma mehele, et kuule, ole nii armas ja kui saad, siis tule kiiremas korras koju, kuna Su koeral juhtus siin väike õnnetus. EI! Ma helistasin ja nutsin telefoni otsas, et mulle aitab sellest pasast, kodu lehkab ja ma ei kannata seda enam välja, ma olen haige ja tahan puhata jne. Vahepeal saatsin veel paar sõnumit (loe: 8) ja ähvardasin välja kolimisega.

Kui Joosep koju jõudis, siis hakkas koheselt vannituba kraamima ja pärast ütles, et  olukord tegelikult nii hull ei olnud. Vähemasti mitte nii hull, kui eile, kus terve vannitoapõrand ja seinad olid sitaga koos. Täna oli leebem variant - väike hunnik dušinurgas ja natuke okset põrandal. Ahjaa, selle haisutekitaja, mida ma eile pärast tunniajalist koristamist tundsin, selle leidis ka Joosep üles. Üks julk oli end kavalalt pesumasina alla peitnud, aga see sai ka nüüd likvideeritud. Lihtsalt fantastiline.

Ma ei ole mitte kunagi varem sellist koera kohanud, kes lihtsalt ei anna märku, kui tahab kiiremas korras õue. Okei, ma ei saa öelda, et üldse ei anna. Nii 10st korrast kahel juhul ikka annab märku, aga see märguanne on ka siis selline, et korraks ähib ja kui sellest aru ei saa, siis nägemist. Janetil on ka kõhuga probleeme olnud, aga minu popsu küll ei korralda regulaarseid pasandeeriaid. Python on see vastu sedasi, et kui natukenegi enam ei kannata, siis põhimõtteliselt on rong läinud. Ma saaks aru, kui väljas käimise vahele jääb üüratu pikk aeg ja sool on tõesti täis, et siis väljutad mingi osa vekaalidest, et oleks kergem olla, aga Python on sedasi, et ah yolo, kui juba, siis juba ja täiega, kasvõi mõlemast otsast korraga.

CONVERSATION

13 kommentaari:

  1. Hahaha, ma natuke naersin :D:D:D

    VastaKustuta
  2. Äkki peaks püüdma siiski probleemile jälile saada? See ei ole ju normaalne, kui koeral pidevalt kõht korrast ära. Toit ei sobi või annate mingeid niisama ampse inimeste toidust, mis äkki mõjuvad halvasti? Käib üksi õues ja sööb seal mingit jama sisse? Ja kui see veel kestab, siis peaks ehk loomaarstile pöörduma?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kirjutasin, et õuest leiab mingit jama ja kuna koer on toidu suhtes nii apla isuga, siis ei jõua silmagi pilgutada, kui juba jälle suu matsub ja kui üritad suust maast leitud kraami kätte saada, siis kugistab selle lihtsalt veel kiiremini alla. Kodus saab korralikku kõrgkvaliteetset kuivtoitu, alati on puhas ja värske vesi kõrval. Aga jah, tavaliselt need roojamised ja oksendamised ongi nendel kordadel olnud, kui on miskit "vahvat" taas õuest endale sisse kugistanud.

      Kustuta
  3. Mul läks ka süda pahaks. Aga samas tikkus naer peale. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meil on ka tagantjärgi naljakas ja lõbus meenutada, aga kui olukord on käes, siis pole kellegil naerutuju :D

      Kustuta
  4. Sellisteks puhkudeks tasub koju muretseda nutriplus pasta. Koer saab sealt oma vitamiinid kätte ja aitab asja natukenegi leebemaks tõmmata. Toidusedeli võiks üle vaadata aga ise alustaks arsti visiidist veendumaks, et pankreatiiti ega midagi hullemat ei oleks. Võimalik, et loom ei talu mingit valku ja sellest võib tekkida hiljem selline halb haigus nagu IBD (inflamed bowl diasease), samuti võib igasuguse pasanteeria ja oksendamise põhjuseks olla sada muud põhjust.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See koer ei talu lihtsalt igast sodi, mida õuest leiab ja silmagi pilgutamata ühe ampsuga alla kugistab :(

      Kustuta
  5. Vabandust, aga ma naersin nii, et pisar silmas :) Ja siis meenus mulle, kuidas mu oma köök eile nagu miiniväli oli. Õnneks oli autoriks kass, kes teeb mitu korda väiksemaid hunnikuid kui koer. Ja õnneks, ma ütlen ÕNNEKS, ei olnud see s..t, vaid konserv, mida ta enne magama minekut on ahnitsedes söönud. Jeesus, loomaomaniku rõõmud!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle meenub selle toidu oksendamisega Janeti lugu, kus salaja sõi ema kasvuhoones 3kg sõnnikugraanuleid ära ja hommikul oli terve magamistoapõrand ühtlaselt kaetud välja oksendatud sõnnikukoogikestega :D See oli ka vahva üllatus, sest kui jalad üle voodi maha asetasin, siis lirtsus seda ebamäärast ollust mu varvaste vahelt välja :D

      Kustuta
  6. hahahaha, lugesin seda postitust just tööl ja lihtsalt irnusin siin omaette :D:D:D:D:D:D:D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on rõõm, et sain Su tööpäeva lõbusamaks muuta :D

      Kustuta
  7. naersin täiega, lugesin ka eelmist postitust pasarallist ja naersin veel rohkem - "sittujate kükktants" :)

    VastaKustuta
  8. Õue minnes koerale suukorv pähe, vaat siis kugistamist!

    VastaKustuta

Back
to top