Ma olen viimasel ajal nagu kivi alla varjunud fossiil, kes pole pool sajandit blogisse sattunud. Ma isegi ei tea, millest või kust alustada või kas üldse täna jätkata. Paar nädalat tagasi tahtsin hirmsasti kirjutada massaažikursusest, kus ma usinasti käin ja õpin ning mis on vist minu praeguse eluperioodi juures kõige positiivsem asi üldse. Kuna mitmed lugejad on mulle privas kirjutanud ja uurinud, et kus ma massööriks õpin ja kõiksugu muid küsimusi, siis mõtlesin, et ehk peaks kohe ühe eraldi informatiivse posti sellest kõigest kirjutama, aga siis juhtus midagi ootamatut.
Täpselt nädal tagasi sain ma midagi nii kohutavat teada ja see uudis lõi mu elu täiesti pea peale. Ma ise tahaksin kõike siia kirjutada, aga kuna asjaga on seotud päris mitu teist inimest, siis mul pole vist õigust nende privaatelude kohta infot šeerida ja ilma selleta pole üldse mingit mõtet olukorrast rääkida, sest paari lausega ei saaks ma väljendada seda, et miks ja kuidas mind reedeti, mu usaldust ja pimedust kuritarvitati. Selle viimase asja pärast tunnen end eriti sandisti, nagu mingi viimane idioot. Ütlen vaid nii palju, et kogu see uudis lõi mu hinge ja südamesse nii suure kaose, et ma vist ei usalda enam mitte kedagi - isegi mitte oma ema. Ma olen praeguse seisuga ära blokeerinud paar telefoninumbrit, eemaldanud nad oma FB sõbralistist. Ühesõnaga igalt poolt, kus võiks nende inimestega kokku puutuda.
Mu nädal on möödunud nutuhoogudega ja kui suudan natukenegi maha rahuneda, siis võib kasvõi väikseimgi flashback tuua mu mällu mingi pildi minevikust ja kõik mu kokku korjatud hingeräbalad lendavad taas suure pauguga vastu taevast. Täpsustusena ütlen, et kui räägin minevikust, siis tegu on lähiminevikuga ehk viimase kahe ja poole aasta sündmustega. Ühelt poolt tunnen, et pean ja tahan sellest kõigest rääkida, aga kui keegi seda teemat puudutab, siis hakkan üle kere värisema ja nutt tuleb vägisi kurku. Joosep püüab olla igati toeks ja anda endast parima, et ma ei kapselduks nendesse mälupiltidesse ja ei jääks mõtlema sellele, et kuidas ma kogu aeg intuitiivselt tunnetasin, et miskit on mäda, miski ei klapi, aga ma ei uskunud, et keegi, keda ma pean oma sõbraks, võiks mulle midagi sellist teha.
Seepärast ongi praegu tore ja positiivne see, et käin kursustel ja saan mõtted mujale viia, sest muidu ma käiksin konstantselt paistes ja punaste silmadega ringi. Tjah, selline "uudis" siis siitpoolt. Ahjaa, kuna kogu selle reetmise, valetamise ja muu kräpi teemaga tuli veel üks asi välja, siis sellest võin küll kirjutada, aga mitte täna. See puudutab minu musta huumorit ja mismoodi ma sain oma lähedaselt inimeselt etteheite, et ma olen isekas, et ma ei hooli lähedaste tunnetest, kui teen nalja oma pimeduse üle. Eks ma katsu end mingil päeval taas kokku võtta ja kirjutada, et mida ma kogu sellest mustast huumorist ja haiget tegemisest ise arvan. Aga seniks olge tublid! :)
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Ma arvan, et tean mis teemast jutt! Kallipai ja ole tugev! Kui tahad rääkida, siis olen olemas! :)
VastaKustutaAitäh, hea on teada, et mul on olemas inimene, kes on vajadusel olemas, et mind ära kuulata ja kelle õla najal paar pisaratki valada, kuigi olgem ausad - ma olen viimase nädala jooksul juba oma paar õlga täis lödistanud... :)
KustutaTäiesti hämmastav, kui lollid on inimesed. Ma imestan selle üle konstantselt - et kui ei ole kõik talle kõige mugavam maailmas, on keegi teine süüdi, isekas, halb. Ja siis tehakse ise niisuguseid asju, et võtab suu lahti - aga tema arust on kõik korras, sest TEMA ju häiritud pole, niisiis ongi kõik hästi tehtud.
VastaKustutaMul ei lähe endal selle omaksvõtmine, et inimesed ONGI enamasti rumalad, ka just väga hästi hetkel. On šokk ja hämming, et kuidas sedasi saama?!
Aga noh - ole rõõmus ja nagunii oled tugev ja krt. Maailm on keeruline.
Inimesed on lollid ja inimesed on lollid. Konstantne imestus ja šokk ja hämming. Paraku nii üldistades räägid ka ju iseendast. Või kukkus peegel katki? :D
KustutaJep, esimestel päevadel ei suutnud mind ükski sõna ega tegu lohutada, aga tänaseks olen tänulik sellegi eest, et see sai vähemalt oma lõpplahenduse.
KustutaMuidugi olen mina ka loll ja teen vigu jne. Aga krt, nii suuri ometi mitte.
KustutaMu maailm murdus, kui Trump presidendiks valiti.
Korraga nägin kõike uut moodi - nii palju maailmas on põhjendatav mitte sellega, et "oi, inimesed oma teadmiste ja kogemuste põhjal teevad teistsuguseid valikuid kui mina enda omade põhjal", vaid hoopis "inimesed ongi lollakad".
=)
Jäin ka juba mõtlema, et miks sa enam bloginud ei ole. Väga kurb kuulda, et sellised sündmused on aset leidnud! Mind reetis ka hiljuti üks sõbranna, kellele olin andnud juba teise võimaluse.Tundub, et mõni inimene ei olegi suuteline muutuma ning ongi vist seesmiselt tühi ja omakasupüüdlik. Ma küll ei tea, mis täpsemalt juhtus, kuid usun, et saad sellest negatiivsest emotsioonist peagi üle. Seniks aga kõige paremad soovid ja suured kallid Sulle siit Päälinna ligidalt! :) aa ja PS: must huumor peab jääma! ;)
VastaKustutaSain kallid kätte ja must huumor jääb. Kui aus olla, siis ma tegin juba sellest etteheitest ka inside joke ehk et, kui teen endale omaselt nalja pimeduse üle, siis lisan järgi "Ups, ma ei tohi ju enam nalja teha " :D
KustutaMaailm võib vahel ikka eriti õel ja vastik koht olla. Ma loodan, et unustad võimalikult kiiresti selle jama ja saad edasi liikuda. Vahel ongi vaja kõik emotsioonid välja nutta, et niiöelda tervenemine oleks kiirem. Suured kallid Sulle. Kui midagi vajad, anna teada.
VastaKustutaM
Mhmh, ma nutan ja pissin palju ning vaikselt on märgata ka üksikuid edusamme hingehaavade paranemises, kuigi ega veel päris üle pole saanud, aga nagu öeldakse - aeg parandab haavad! :)
KustutaTsau Kai! Ma loodan,et mu ajatajuga midagi nüüd lahti pole,aga see oli vist eelmine nädalavahetus.Nägin Sind Kilingi-Nõmmes,olime perega metsas jalutamas.Olin nii elevil ja sosistasin mehele,et ma loen ta blogi,ma loen ta blogi! Tahtsin tulla tere ütlema ja fännipatsu lööma,aga olite nii privaatselt kuidagi ja nüüd seda postitust lugedes..oeh,hea,et ei tulnud.Oligi midagi pahasti:(
VastaKustutaPalju päikest ja positiivseid mõtteid!
Ehh, kas Sa olid see, kelle laps hõikas meile veel mitu korda järgi, et tagant tuleb veel üks koer vms? :)
KustutaMa olin sel hetkel jah endast täiesti väljas, kuna olin tulnud sõbrannaga rääkimast ja see vestlus ei läinud hästi ning siis tulingi Janetiga metsa jalutama, kuhu Joosep mulle järgi tuli, kuna sai mu ema käest teada, et läksin vist metsa ja tuli otsis mu üles, et mulle toeks olla. Ma ausalt öeldes isegi nutsin sel samal hetkel, aga üritasin oma nägu peita, sest veits mark oli...
Aga fun fact of the day on see, et ma unustasin taskurätikud maha ja kuna nutmisest lõi tati lahti, siis ma nuuskasin Joosepi kaasas olnud pusa räigelt täis :D
PS. Nii nõme, et sellisel hetkel kokku sattusime, sest äge oleks olnud, kui oleksid astunud ligi ja fännipatsu löönud, aga loodame, et järgmisel korral ma ei lörista kuskil metsatukas ja peleta oma lugejaid eemale :D Ma käin üpris tihti seal jalutamas, no lihtsalt teadmiseks :P
Aww, küll Sa võid ikka armas olla. Ma olen ehk praegu liiga ninnunännu, aga kuna ma olen praegusel perioodil eriti emotsionaalne, siis Su kommentaar tegi mu hingele pai ja tõi naeratuse näole. Aitäh Sulle selle eest! :)
VastaKustutaMind reetis sõbranna üle kümne aasta tagasi, kuid siiani on hinges kurbus, kui sellele mõtlen. Tema reeturlikkus tõi minu ellu aga ühe väga toreda naise, kelle 'õla najal ma nutsin', kui eelmist sõprust leinasin. Olen oma elus nii mõndagi kaotanud ja sügavalt leinanud. Nüüdseks oleme selle toreda inimesega sõbrannad olnud juba üle kümne aasta ja temast on saanud minu perekond. Iga kaotus on uute võimaluste avanemine, isegi kui me alguses seda ei näe. Tagantjärgi olen ma õnnelik, et elu tegi korrektiivid. Loodan, et aeg aitab ja nutetud pisarate hulk väheneb ning leiad vastukaaluks toredamaid ja helgemaid inimesi oma ellu.
VastaKustutaOlen olnud pikalt su blogi lugeja ja pidanud sind väga armsaks ja südamlikuks inimeseks, aga teades antud hetkel teema tausta siis pidin väga pettuma. Jah, saan aru, et sind reedeti, aga vihaseks ajab see, et süüdistad reetmises vale inimest. Minu arvates sa lihtsalt tahad asju näha nii nagu sulle meeldivam on mitte nii nagu asjad tegelikult on. Ja kurb, et räägid reetmisest kui ise reedad sellise süüdistamisega inimese kes on palju kordi eelistanud sinuga aja veetmist oma perele ja rääkinud pideval sinust ülivõrdes ja nüüd ühe teise inimese vea pärast trambid sa ta mutta ja süüdistad teda. Võibolla see sinu jaoks reetur tahtis sind lihtsalt kaitsta ebameeldivuste eest aga sellele sa ilmselt ei mõtle. Tõesti kurb.
VastaKustutaMa saan aru, et see inimene, kelle eest Sina praegu sõna võtad, on rääkinud Sulle oma versiooni ja arvatavasti endale mugavama versiooni, sest nii kurb, kui mul ka ei ole seda öelda, siis see inimene valetas hiljem veel ka mu emale edasi ja ilmselt seda lihtsalt selleks, et enda nahka päästa. Mul on siiralt kahju ja veel enamgi tunnen suuremat pettumust, kuna saan aru, et Su sõbranna on jätnud rääkimata tervikliku loo, sest ma ei süüdistanud petmises ja reetmises ainuisikuliselt teda, vaid kõiki osapooli. Ma rääkisin ühe osapoolega, siis teise osapoolega ja Sinu sõbranna oli see, kes ei leidnud endal mitte vähimatki süüd, vaid õigustas kõiki aastate jooksul korduvalt ja korduvalt toimunud insitente ja minu jaoks erinevus seisnebki selles, et üks osapool siiralt kahetses ja vabandas, kuid teine osapool ei leidnud endal vähimatki süüd. Kui see Sinu sõbranna oleks tahtnud mind kaitsta, siis poleks ta pidanud asjaga kaasa minema ja varjama, sest meil oli nendel teemadel korduvalt jutuajamisi. Tal oli korduvalt võimalus ausalt kõik ära rääkida. Olgu, saan aru, et noor ja kartis, aga kui mina sain lõpuks ise teada, siis rääkisin asjaosalistega eraldi ja tema oli see, kes lihtsalt ülbitses ja õigustas end – minu jaoks täiesti uskumatu käitumine inimese poolt, kes on mu usalduse reetnud!
KustutaMa ei soovi lahata seda teemat avalikult, aga loodetavasti oled Sa täiskasvanud inimene ja saad täiskasvanud inimesena aru, et üheski osapooles pole kunagi ainult üks inimene süüdi. Seega ole armas ja ära palun tule mulle enda emotsioonivalanguid siia paiskama. Kui tahad teada, mis tegelikult juhtus, siis kirjuta mulle otse vms, mitte aga ära kommenteeri anonüümsena.
PS. Ma rääkisin ka sellest inimesest teistele head ja positiivset, aitasin ja olin toeks, kuid see pole antud juhul teemaks!