Lapsevanemaks olemine pole võistlus

Lubasin mõni aeg tagasi kirjutada sellest oma mustast huumorist ja sarkasmist, mida ma söögi alla ja peale pritsin. Kuigi võiks arvata, et kui juttu tuleb mustast huumorist, siis see saab olema üks mõnusalt muhe ja eneseirooniline postitus, aga võta näpust - sellest tuleb arvatavasti minu jaoks, peale lapsesaamise teemat, üks raskemaid ja emotsionaalsemaid postitusi üldse.

 Sellest sai täna täpselt kaks nädalat, mil käisin emaga rääkimas. Ma nimelt juba mõni aeg tagasi märkasin väikeseid erinevusi ema käitumises ja suhtlemises minuga. Eriti torkas see silma peale seda, kui õde helistas ja andis teada, et ema käis neil ja vahutas sellest, et mismoodi mina olevat LP kolumnis kirjutanud isast, et milliseid ägedaid süsimusta huumoriga vürtsitatud nalju minu pimeduse üle teeb ning et mismoodi sedasorti huumor aitas mul n-ö kaotusvalust üle saada ja edasi liikuda.  Ma pole seda vist varem siin maininud, aga minu vanemad on lahutatud ja ema ei salli isa silma otsaski. Eks selleks on omajagu põhjuseid ka, aga ma olen väsinud sellest, et meid õega kogu aeg sinna vahele kistakse.  See on olnud nõnda lapsest saati.

 Kui ema ja isa lahutasid, siis meie õega läksime emaga eraldi elama ja isaga suhtlesime ainult siis, kui ema andis selleks loa või kui vanemad jõudsid kokkuleppele. Mäletan, et mingil perioodil ema lausa keelas isal meiega suhtlemise ära, kuid eks me salaja ikka kohtusime. Kui me vanemaks saime, siis mingist hetkest läks õde isa juurde elama ja mina jäin emaga. Meil oli ja on tänaseni õega see tunne, et mina olen ema laps ja õde on isa laps. Lihtsalt, kui ma diabeeti haigestusin, siis ema pühendus väga palju minule, poputas ja hoidis mind. Sellepärast olen ma ka täna natuke ära hellitatud – tunnistan ausalt. Kuid ma olen aastatega arenenud ja enam ma ei arva, et ma pean kõike kohe ja praegu saama ja kui ei saa, et siis jonniga ikka saab.

 Kuna ema ei tahtnud mitte midagi isast teada ega kuulda, siis minul oli alati selline vastik pahandust teinud lapse tunne sees, kui tulin isaga koos veedetud päevalt, mis oli olnud äge ja tore, sest isa viis mind välja sööma, kontsertitele, kalastama, väljasõitudele, lõbustusparki jne. Koju jõudes ei saanud ma kunagi elevusest sädistada, et näe, käisin issiga seal ja tegime seda ja nägin toda jne. Nii ma siis manasingi üle koduukseläve astudes endale küllaltki neutraalse ilme ette ja varjasin oma elevust ja rõõmu.

 Ma ei pannud seda oma emale pahaks, kuid kurvaks tegi see ikka, sest lapse jaoks on tema mõlemad vanemad olulised. Laps ei näe ega vaata oma vanemat läbi oma teise vanema silmade. Mul on isaga palju toredaid mälestusi, aga kuna ema ei tahtnud neist midagi kuulda, siis ma vaikisin ja nõnda elaski ema oma n-ö turvalises eksabikaasavabas tsoonis ja arvaski, et minugi kokkupuude isaga on olnud minimaalne, aga ei olnud. Seega ma mõistan, et ema jaoks võis see LP kolumn olla traumeeriv. Haavale lisas soola ka see, et selles tutvustavas kolumnis ei maininud ma ema, aga ma ausalt ei tulnud selle pealegi, sest tegu oli esimese mind tutvustava kolumniga ja sellest tulenevalt lähtusin ma järgmistest märksõnadest: haiguse tagajärjel pimedaks jäämine, must huumor, sõbrad ja elurõõm. Ning paraku musta huumoriga assotseerub mul alati esimesena isa.

Jah, ma oleksin saanud kirjutada lähemalt pimedaks jäämisest, et mismoodi see kõik toimus ja mismoodi me emaga nädalast nädalasse sõitsime kodu ja silmakliiniku vahet, kuidas me oksendamiseni passisime mannetutes haiglakoridorides, mismoodi ma vahepeal emotsionaalselt murdusin kõigest sellest solgutamisest, mismoodi me jooksime ühelt protseduurilt teisele ja mismoodi mu silmi surgiti jne. Kuid see polnud see teema, lisaks oli mul ka pikkusepiirang ja kahe lausega ei saa lihtsalt kogu seda aega kokku võtta ja väljendada ema olulist rolli antud perioodil.

Kahtlemata on ema minu jaoks üks kõige olulisemaid inimesi siin maamunal, sest kelle muu juurde Sa ikka lähed ja paned pea sülle, kui kogu maailma kurjus ja raskus ähvardab Sind enda alla matta. Ema on see, kes kuulab, elab kaasa ja kelle koduuks on alati avatud.Minu ema on üks ära ütlemata sitke ja tarmukas naisterahvas, kes ei vannu eluraskustele alla ja ma hindan kõrgelt oma ema sihikindlust, saavutusi, heatahtlikust ja kõike seda headust, mida üks ema endas kannab. Kuid kõige selle juures ma ei saa ega taha ka oma isa elust välja lülitada. Miks üldse võrrelda ema ja isa? Minu jaoks kannavad ema ja isa absoluutselt erinevaid väärtusi lapse elus edasi. Ma ei taha öelda, et laps, kellel pole ema / isa, et siis laps on vähem täisväärtuslikum, aga nii palju, kui ma olen nende inimestega suhelnud, kes on oma elus kaotanud ühe oma vanematest, siis neil on teatav igatsus millegi järgi.
Tagasi teema juurde tulles... Fakt on see, et ilma isata poleks mind ega mu õde, täpselt nagu meid poleks ka ilma emata ja ega laps pole süüdi vanemate vahelistes konfliktides. Seepärast on minu jaoks täiesti arusaamatu ja kurb mõelda, kui keegi käseb oma lapsel vaimselt või füüsiliselt valida emma-kumma vahel. Mina ei taha valida, minu jaoks on minu ema ja isa mulle ühtemoodi tohutult kallid ja armsad ning ma hoolin neist mõlemist väga ja olen neile tänulik kõige eest, mida on minu heaks teinud.

Igatahes ema solvus selle kolumni peale täitsa ära ja kuigi tänu õe vihjele aimasin, mis lahti, siis otsustasin, et ootan ja vaatan, kas äkki ema teeb ise millaski sellest juttu. Ei teinud. Seega ei jäänud mul muud üle, kui minna ise ema poole ja öelda, et kas võiksime kokku leppida, et kui üks meist solvab, teeb haiget või miskit muud kolmandat, siis me räägime sellest teineteisele, aga mitte nii, et ma kuulen pool aastat hiljem õe käest, et ema on vist pahane. Pole ju tarvis jätta miskit järgmiseks korraks hõõguma, et kui tuleb mingi uus teema päevakorda, siis väike tuuleiileke sütitab tule, millest võib lahvatada leek ja leek põhjustab tulekahju. Selline vägev metafoor sai nüüd siia sisse.

Kuigi aimasin, et asi selles kolumnis, siis küsisin emalt endalt ka, et mis teda häirib ja siis tuli pauk sealt luuavarrest, kust ma ei osanud seda oodatagi – ma tegevat oma musta huumori ja sarkasmiga, mida ma oma pimeduse üle aeg-ajalt viskan, talle haiget. Mul konkreetselt jooksis mõistus kokku ja suu vajus lahti. Ema ütles muidugi veel palju muudki.Nagu näiteks seda, et ta ei tunne mind ära, et ma olevat nagu isa, et teen tema tüüpi nalju ja et ma olen küüniline ja et ma üldse ei arvesta mismoodi minu naljad talle mõjuvad. Ma istusin seal ja kuulasin silmad pärani ja mokk töllakil nagu oleksin just hetk tagasi saanud ämbritäie jääkülma vett vastu vahtimist ning ainus, mida suutsin mõelda ja ahastunud häälel emalt küsida, oli see, et miks varem pole midagi öelnud!? Miks alles nüüd, kui minu nägemise kaotusest on 10-aastat möödas, teeb suu lahti ja seda ka alles siis, kui MINA küsin.Miks!? Kas asjalood olekski nii jäänud, kui ma ise poleks sellest juttu teinud? Et mina teen musta huumorit oma pimeduse üle ja ema samal ajal vaikides kannatab, ah?

Ma tõesti ei osanud sellist etteheidet ema poolt oodata. Tundsin ülekohut ja mõistmatust, sest mis õigusega saab üldse keegi kellelegi öelda või dikteerida, et mismoodi ta võib oma kaotusvalu või traumaga toime tulla, kui see ei kahjusta mitte kellegi füüsilist ega vaimset tervist või elu. Ma päriselt arvasin, et mu ema hing ja süda on rahul, kui näeb, et hoolimata nägemise kaotusest olen ma jätkuvalt niivõrd aktiivne ja elujaatav, et see saab olla ainult üdini positiivne nähtus. Ma vähemalt ise arvan, et ma oleksin küll oma lapse üle rõõmus, kui tuleks sarnasest olukorrast nii positiivsena välja.Aga äkki ma lihtsalt ei oska vaadelda olukorda ema perspektiivist ja sellest tulenevalt ei mõista olukorda lõpuni välja, kuna ma ise pole ju ema. Kuid ma proovin mõelda ja panna end sellesse rolli ja olukorda ning ma ei suuda end kujutada ette koos enda lapsega, kes on samuti näiteks jäänud pimedaks ja siis me istuksime sedasi kahekesi koos teetassikeste taga ja heietaksime vanadest aegadest, õhk melanhoolsusest ja nutmisest tiine, et küll on ikka kahju, et nii läks ja nii kurb ja raske on ja kas mäletad, kui kurnav see aeg meile emotsionaalselt ikka oli ja kuidas me tunde haiglas veetsime jne. Hell yeah! On jah raske, on jah kurb, aga I have news for you - see lalisemine, hädaldamine, minevikus kinni istumine või isegi teema vältimine ei muuda mitte midagi, see ei too imeväel mu silmanägemist tagasi, see ei tee mind nägijaks.

Kui lalisemine annaks mulle natukesegi nägemist tagasi, siis ma hakkaksin ema rõõmuks kasvõi iga päev virisema ja lalisema elu ebaõigluse ja raskuse üle, aga see ei aita. See ei aita isegi emotsionaalselt mitte kuidagi kaasa.Mul on tõsiselt kahju, aga ma ei saa minna ja kallistada oma ema ja lubada talle, et ma tema juuresoleku ajal ei tee enam mitte kunagi mitte ühtegi musta sisuga nalja enda pimeduse üle, sest see tuleb mul kuidagi nii automaatselt. Selline ma lihtsalt olen. See on minu viis pöörata feilid lõbusaks, tulla piinlikust olukorrast välja, läbi selle luua inimestega esimene kontakt, sest läbi selle suudan ma näidata, et minu jaoks on pimeduse teema yolo ja nad ei pea kabuhirmus vältima teatavaid sõnu või teemasid, sest muidu ma hakkan äkki nutma või saan paranematud hingehaavad. Ei saa. Hingehaavasid põhjustavad mulle hoopis teised asjad.

Ma ei tea, kuidas enda käitumise või sõnadega kinnitada, et esiteks lapsevanemaks olemine pole mitte mingine võistlus ja et ta on minu ema ja mulle ääretult kallis ja ma olen tänulik igakülgse toe eest, mida on mulle pakkunud ja võimaldanud. Kuid ma olen rõõmus  ja tänulik ka oma isa eest. Ja olgugi, et see muudab mind ema silmis küüniliseks, siis isa huumorisoon on see, mis aitas mul end taas leida.

Ma ei tea, kuidagi raske on, kui iga Sinu sõna või tegu teeb kellegile haiget ja mitte lihtsalt kellegile suvakale, vaid Su oma lähedastele. Aga ma ei saa ka end pooleks rebida ja ma arvan, et mitte kellegil pole seda ka õigust nõuda - mitte kellegil, mitte kelleltki.

Kõik, kes lõppu jõudsid ja jaksasid selle pika traktaadi lõpuni lugeda, siis teadke, et olete mul ühed tublid ja vaprad lugejad. Mul on siiralt hea meel, et olete mul olemas!