Minu töövõime hindamise protsess vol. 1

Alates 1. jaanuarist 2017. a hakati hindama varasema töövõimetuse asemel puuetega inimeste töövõimet. Enne taolist eelnõu kinnitamist korraldati puuetega inimeste poolt mitmeid meeleavaldusi, algatati petitsioon, koostati avalik pöördumine peaministrile ja kui ma ei eksi, siis käidi antud teemaga isegi Kadriorus presidendi vastuvõtul.Aga kuna eespool nimetatud tegevused ei kandnud soovitud vilja, siis võeti ette järgmine samm - erinevate puudega inimeste organisatsioonide esindajad ja juhid said kokku, tegid ajurünnaku ja märkisid kirjalikult üles hulganisti muudatusettepanekuid, mis edastati Sotsiaalministeeriumile. Sest kes need ikka kõige lähemalt ja täpsemalt on kursis oma puuduste, vaeguste ja probleemkohtadega, kui mitte puudega inimesed ise. Osaliselt võeti ettepanekuid kuulda, kuid siiski väga suurel määral jäeti ettepanekud sisse viimata.

Mitmed inimesed nägid juba varakult ette ära, et see uus töövõime hindamise süsteem ei ole jätkusuutlik, kuna negatiivse näitena oli meil eeskujuks olemas Inglismaa, kus antud projekt kolinal kokku kukkus ja mis tänase päevani veel neil "plekkämbrina" jala küljes koliseb. Kuid meile kinnitati, et Inglismaa vigadest on õpitud ja meil nii ei lähe ja meie riik samu vigu ei tee jne.

Kuid mis on reaalsus? Reaalsus on see, et esimesed raskelt haiged ja silmnähtavalt töövõimetud inimesed on jäänud bürokraatia hammasrataste vahele.  Vahepeal ilmus lausa iga nädal paar sellist artiklit, kus saime teada, mismoodi inimene, kes on õigeaegselt oma dokumendid esitanud, kuid sellest hoolimata pole mitu kuud toetust saanud ning ära elamiseks peab käima 2x nädalas supiköökides ja ülejäänud aja nädalast katsub lihtsalt kuidagi hinges püsida. Kõigele sellele lisaks kasvab üürivõlg ja kulunud protees teeb liiga. Või kui inimene pole otsusega nõus, siis on inimesel õigus esitada vaie, aga ega seni, kuni Sinu vaiet üle vaadatakse ja kordusekspertiis tehakse, seni toetust ei väljastata - ei vanast ajast kehtiva ega uue otsuse põhjal. Vähemalt mingi aeg oli see nii, kuigi õnneks meedia sekkumisel avanesid Sotsiaalministeeriumi rahakotirauad nagu imeväel ning ajalehes kajastust saanud inimesed said lõpuks toetused kätte ja said enda ravimid välja ostetud ja üüri makstud. 

Kui ma loen järjekordset sarnast juhtumit, kus inimene pisarsilmil mõtleb ehituspoest köie ostmisele ja oma elu lõpetamisele, siis ma absoluutselt mõistan puudega inimeste ärritumist, ängistust, meeleheidet ja kohati ka piirituna näivat frustatsiooni, sest kes ei oleks, kui tulevik on sama sünge ja tume nagu öine tormine mäslev meri. Teisalt, lööge mind või risti, siis mulle mõnes mõttes natuke see uus reform isegi meeldib, aga ainult häässti natukene, sest kui aus olla, siis mingi periood hakati igale teisele joodikule, kes on vabatahtlikult oma maksa sõelapõhjaks joonud, määrama küllaltki kergekäeliselt töövõimetust. Ning siis hakkas välja imbuma ka neid inimesi, kes kuritarvitasid süsteemi ja leidsid mõne korrupeerunud arsti ja nii said simulandid samuti põhjendamatult toetust ja vabastuse teatud maksudest. See polnud ka päris õige.

Kuid eks igas valdkonnas ole neid "musti lambaid" ja minugi poolest las nad olla rahulikult koos teiste valgete lammastega seal aasal, aga kui mustade dendents muutub valgete seas märgatavalt kõrgeks, siis pole see ka enam jätkusuutlik ja toimiv süsteem ning nii hakataksegi uut lahendust otsima. Kuid ma pole sugugi kindel, kas tõesti eraldamaks terad sõkaldest, tuli võtta ette niivõrd kardinaalne ja ränk muudatus, mis põhjustab täna puudega inimestele meeletut stressi, krooniliste haiguste ägenemist, depressiooni süvenemist, ravijärjekordade pikenemist ja eriti halenaljakas on see, et kuigi minul on reha-plaan tehtud, siis ma ei saa määratud teenuseid kasutada, kuna uue reformi käivitumisega said rahad juba selle aasta esimesel kuul otsa. Nii et võrreldes praegust reha-süsteemi ja rahastust varasemaga, siis vana süsteem oli ikka nõks etem, vähemalt jätkus rahastust aasta teise pooleni.

Kui ma üdini aus olen, siis minul poleks tööl käimise vastu mitte kui midagi. Ma tahaksin samuti olla täisväärtuslik ühiskonnaliige, kes annab samuti oma panuse riigikassa täitmisse ja toimimisse ning mul poleks isegi selle vastu midagi, kui ma hoobilt täiesti terveks saaksin. Paraku töövõime hindamise käigus, kui mulle või ükskõik, kellele teisele, kellel on samuti ülirängad tüsistused, märgitakse dokumentidesse "töövõimeline", ei tee see mind reaalses elus veel nägijaks ega ravi mind diabeedist ja selle haigusega kaasnenud tüsistustest terveks. Meie riigis on isegi tuhanded terved inimesed töötud ja kui ühele kohale kandideerib mitu inimest ning nende seas ka puudega inimene, siis mis arvate - kelle tööandja valib? Kas tervisest pakatava ja usaldusväärse inimese või inimese, kelle tervis pole tänu kroonilisele haigusele stabiilne ning kes võib suvalisel hommikul ootamatult teatada, et ei tulegi täna tööle ja võimalik, et puudega inimese palkamisega kaasneks ka mõningasi lisakulutusi (ligipääsetavus, kohandatud töökeskkond). Jah, kui ma ei eksi, siis tehti isegi siin mingisugune seadusemuudatus, et tööandja on kohustatud võtma või andma eelisjärjekorras puudega inimesele tööd, kuna me oleme nõrgem sihtgrupp, aga kas see reaalselt ka nii on... Pealegi ma ei leia, et see on tervete inimeste suhtes õiglane ja minu suhtes väärikas, kui mina saan tööle ainult sellepärast, et ma olen puudega ja kuna mingisugune määrus nõuab seda ning seetõttu minust reaalselt kvalifitseeritum inimene jääb antud töökohast ilma.

Ma loodan, et minu tulevik on järgmine:  saan massaažipaberid kätte, teen osaühingu ja hakkan inimestele massaažiteenust pakkuma ning loodetavasti tekib mul aja jooksul oma püsiklientuur. Nii saaksin vastavalt oma tervisele ja jõule valida, et millal olen vormis, et kliente vastu võtta ning seeläbi endale ise määrata koormuse, mis ei tapaks mu tervist.Sest arvestades minu diabeeti, neeru- ja südamepuudulikkust, täispimedust ja neuropaatiat, siis kõrvalseisjatele ei pruugigi kohe silma hakata, et minu küllaltki hea väljanägemise ja naeratuse taga peitub nõrk ja habras tervis, mis peale igat suuremat ja raskemat pingutust vajab kosutust ja pikki puhkepause ja palju und.

Ma võin vahel nädalaid enamuse ajast lihtsalt voodis vedeleda ja teen ainult hädavajalikud toimetused ära ja kui olen end veidi kogunud ning minus pulbitseb taas energiat, siis lähen välja ja müttan ja jalutan Janetiga kilomeetreid ja käin trennis jne. Jah, selline on minu reaalne elu. Ma lihtsalt ei tea veel, mismoodi ma seda sügisel Töötukassas seletan nii, et nad saaksid minust õigesti aru. Kuigi osad ütlevad ja soovitavad, et peab lihtsalt kohale minema ja tegema end nii hädiseks nagu oled oma kõige viletsamal päeval, siis minus see külg puudub, mis suudaks teiste ees end nõrgana näidata või teha end õnnetuks ja vaevatud hingekeseks. Ma isegi siis pigistan endast naeratuse välja, kui tegelikult olen rängalt kurnatud. Ma armastan naerda, mulle meeldib olla positiivne ja ma lihtsalt tahan, et ma ei peaks hakkama läbi mingi tsirkuse etteaste tõestama oma tervislikku seisundit.

Kokkuvõtteks tahan öelda seda, et see oli siis minu esimene postitus paljudest teistest sama teema postitustest, mida hakkan nüüd järjepidevalt oma blogis kajastama, kuna mind ootab tänavu oktoobris uue süsteemi järgi hindamine ees. Hakkan oma blogis kajastama üksipulgi kohtumisi Töötukassa juhtumikorraldajaga, märgin ära, millal registreerisin endale eriarstidele vastuvõtuajad, millal ja kuidas täitsin töövõime hindamise vihikut ja kindlasti jagan lugejatega ka oma otsust, mis mulle loodetavasti sügisel õigeaegselt määratakse ning mis ma selle otsusega edasi teen. Olenevalt siis otsusest, kas esitan vaide, kas vaie rahuldatakse ja kui ei rahuldata, kas kaeban otsuse edasi või mitte jne. Ühesõnaga ma isiklikult loodan, et kõik sujub valutult ja positiivselt ning minu postitused on kellegile tulevikus selle kadalipu läbimisel kasuks ja motivatsiooniks, et asju on võimalik ajada ka ilma sõjakirveta ja rahulikult ja viisakalt suheldes.