Muljeid EBAst

Kuna terve internet kubiseb nendest EBA järelpostitustest, siis mõtlesin, et ah, jätan seekord tänavuse muljepostituse vahele... Hahaa, ise ka usute või? Muidugi ma kirjutan oma muljetest ja emotsioonidest, sest no esiteks, mida helvest!? Ma EI pääsenudki Eluliste blogide kategoorias esikolmikusse... Ma olen siin tunde ja päevi masetsenud ja mu pettumusel pole otsa ega äärt ja sellepärast pole ma ka bloginud, sest no... Okei-okei, see oli nali. Tegelikult pole see olukord ühtki nii hull ja ma ausõna pole siin päevi endalt silmi peast välja nutnud. Hoopis vastupidi. Ma olen siiralt kõigile oma toetajatele tähtedeni ja tagasi tänulik, sest no IV-koht Eluliste kategoorias on minu arvates ikka ülikõva. Ja ma ei ole tänulik ainult mitte nendele lugejatele, kes andsid oma hääle(d) just mulle, vaid ka neile, kes ikka ja jälle leiavad tee minu blogisse ja neile, kes mõtlevad ja räägivad kaasa ja ka neile, kes kirjutavad mulle postkasti nii palju häid soove ja armsaid kirjakesi. Te kõik olete mulle nii armsateks ja olulisteks saanud. AITÄH! :)

Kui aga keegi uuriks ja puuriks minult edasi, et no kas mul tõepoolest pole vähimatki pettumuse raasukest hinges pakitsemas, siis no üdini aus vastus oleks, et no eks linnunokatäie ikka on, sest ma olen juba kord sellise tulise võitlushingega ja minu lootus sureb alati viimasena. Aga kuna see oli lugejate valik ja soov ning kuna minu arvates on just lugejad blogimaastiku n-ö kuningad, siis tuleb nende valikuid austada ja mitte joriseda. Ning nagu ma mõned päevad enne EBA ennustasin, et esikolmiku moodustavad Mallukas, Triinu ja Jane, siis ei tulnud antud esikolmik mulle mingi erilise üllatusena. Nad kolm on igati selle tunnustuse ära teeninud ja küll ükskord saabub ka minu tähelend, mil ma astun lavale, aga siis juba arvatavasti üksi - ilma oma blogi teise peategelaseta ehk poobikuta. Ehh, kus hundist juttu... Ta just praegu hüppas voodisse, tegi kolm tiiru ümber oma telje, kraapis paar korda käpaga tekki,põrnitses hoolikalt oma tulemust ja heitis rahulolevalt minu kõrvale pikali.


Selle koha pealt oleks minu jaoks tänavu tõesti olnud ideaalne saada esikolmikusse, kuna siis oleksime saanud Janetiga kahekesi koos lavale tunnustust vastu võtma minna. Me oleme nagu sukk ja saabas, minu teejuht, seikluskaaslane, minu everything - blogi üks peategelasi. Kuid tajudes Janetis väsimusmärke ja kurnatust, siis ma julgen sügavalt kahelda, et hakkan teda järgmisel aastal EBAle kaasa tarima. Oleme üldse siin Joosepiga arutanud, et kuna järgmisel nädala teisipäeval täitub poobikul 10 eluaastat, siis arvatavasti sügisest hakkab Janet olema rohkem kodukoer ja vähendame võimalusel koormust miinimumini. Seepärast olen küll natuke nukker, et ühiselt saavutatud olulisel hetkel pole me arvatavasti koos. That's life! :)

Jane üle, kes minu nina alt alatult kolmanda koha endale napsas, on mul ainult rõõm, sest kolm päeva enne EBA hääletuse lõppu kirjutas Jane oma blogis lootust täis postituse, et see on juba ammu olnud üks tema suuri unistusi - pääseda esikolmikusse ja riputada seinale raamitud diplom blogimise eest ja et nüüd istub pöidlad pihus ja palub väga-väga, et kõik inimesed annaksid oma viis häält just talle ning pani inimestele südamele, et iga hääl on olulise tähtsusega.Inimene nägi vaeva oma promomisega ja unistus täituski. Seega mis saab toredamat olla, kui inimese unistuse täitumine!? Nii et... Palju õnne ka minu poolt, Jane! :)

Ma tean, et postitus kisub vaikselt juba kilomeetriseks, aga ma ausalt kirjutan tänavusest EBAst ainult korra, seega kannatage lihtsalt ära. Milline imeline soovitus, kas pole!? :D
Aga minnes nüüd ürituse enda juurde...
Meie oma lõbusa seltskonnaga jõudsime Venuse ukse taha umbes täpselt viis mintsa enne avamist, kus minu suureks üllatuseks, nagu möödunud aastal, looklevat järjekorda polnudki. Kui kell sai seitse, tuli Meelis meid tervitama ja lahkelt sisse laskma. Mina lippasin kohe vetsu ja siis saime hiiglama suure klaasi tervitusnapsu, millega ronisime siis üles rõdule VIP-tsooni ja treppide peal paluti meil poseerida, et saabumishetke jäädvustada. Nagu alati, siis mina ei saanud järjekordselt mitte essugi aru, kuhu ma vaatama pean, aga no see on minu puhul juba täiesti tavaliseks saanud. Üheksal juhul 10st ei oska ma kunagi kuidagi pildile jääda ja olen peaaegu alati sellises olekus nagu ma oleksin hetk tagasi endale pudeli Jack Danielsit hinge alla tõmmanud ja jään kohe-kohe magama, või kui mingi ime läbi pilk jääbki enam-vähem normaalne, siis vahin ma kuhu iganes, aga igatahes mitte kaamerasse. Ma pole isegi selles kindel, kas Ritsik ja Reti enam kunagi viitsivadki koos minuga selfitada või miskit, sest no ausalt - see vajab koormatäit kannatust.

(foto: Kalev Lilleorg)

(foto: Kalev Lilleorg)

Igatahes me tegime õhtu jooksul oma seltskonnaga tagasihoidlikud miljon pilti, enne kui midagigi normaalset saime. Photoboothist astusime ka läbi ja no sinna kabiini läksime me eriti entusiastlikena ja plaaniga kõiksugu lõbusaid ja lolle nägusid teha. Aga tegelikkus oli see, et küll ma vaatasin valesti, siis jäid silmad kinni, siis jäime ainult lõuast saati peale või siis see pilt, kus Ritsik ja Reti teevad lolli nägu, aga mina naeratan seal malbelt nagu Saksa preili muistsel aal, kuigi ma sekund tagasi tegin ka mingit ekstra hullu nägu, aga kuna ma ei saanud aru, mis hetkel see aparaat pildistas, siis vahetasin oma näoilmeid sama tihti nagu vahetub Eesti ilm. Tjah, no ei ole ma fotogeeniline. Ole kuidas tahad ja keera ükskõik milline külg ette, aga no kui pole taeva poolt antud, siis pole.


Kui olime enda laua üles leidnud, siis vaatasin, et ohoo, Fotoraat ja Mallukas ka meiega ühte punti pandud, nii et meil oli super äge seltskond koos. Kui olin umbes veerand tunnikest saanud istuda ja uudistasime oma kingikottide sisu, siis tuli Meelis ja kutsus mind endaga alla kaasa, kuna Anu Saagim tahtvat minuga intekat teha. No nii me siis läksimegi. Anu oli nagu Anu ikka, selline kiisulikult nunnu ja armas. Ehee, tegi korra inteka ajal ka "njäu". Kui jõudsime bravuuritari privat roomi, siis Janet viskas end kohe mugavasti sofa ette lösakile, kuid siis kukkus kaameramees kamandama, et las koer läheks ka diivanile, siis oleksime kõik koos kaadris jne. Ma olin sellise ootamatu soovi peale veits ebalev, sest no avalikes kohtades pole juhtkoertel voli käia diivanitel või istmetel, kuigi kodus on Janetil tõepoolest see privileeg olemas, kuid avalikes kohtades raudpoltkindlalt EI. Kuid Anu ütles, et tulgu-tulgu ja ma siis ütlesin, et no olgu pealegi, kui Saagim isiklikult lubab, siis pole kellegil õigust mokakobinaks ja Reti kangutas Janeti diivanile, sest no poobik ise ju ei tulnud kutsumise peale. Oli nats segaduses, et mis mõttes mind praegu diivanile kutsutakse, kas see on mingi test? :D


Intekas läks vist hästi... Pärast muidugi mõtlesin, et oleks võinud vähe täpsemalt ja kompaktsemalt vastata küsimusele, et millest ma blogin. Ma vastasin a la, et oma ära eksimistest,kokkamistest, niisama tegemistest, emotsioonidest ja asjadest, mis ajavad närvi jmt.Kuid hiljem mõtlesin, et no girl, kõige lihtsam ja arusaadavam vastus oleks olnud: blogin oma elukesest peale pimedaks jäämist. Aga EI, mida teen mina!? Jahvatan seal mingisugustest ära eksimistest ja kokkamisest ja blablablaa. Aga nojah, läks nagu läks.
Mingi hetk läks Ženja mööda ja siis Anu kutsus ta samuti meie juurde ja ma muidugi pistsin ka kiljuma: "Jaah, Ženja, tule siia, ma tahan Sulle midagi öelda!"


Kui intekas sai läbi ja auhinnad olid jagatud, siis tulid Manjana, Agnes ja Tikker (vist) minuga suhtlema. Agnes käis möödunud aastal ka mind tervitamas, tänavu me juba kallistasime :D Manjana eelmisel aastal ei julenud tulla, aga see aasta korjas julguse kokku ja tuli - tubli tüdruk! ;)



Mingi hetk tuli "keegi", kes pani oma käe mu õlale ja ütles: "Kai, mu tüdruksõber sooviks Sinuga suhelda ja koos pilti teha" ja siis ma mingi murdosa sekundist analüüsisin häält ja vastasin: "Ma teaan, kes te oleteee... Kalvi-Kalle ja Helen!" :D


Helen oli ülirõõmus, et ma nad ära tundsin ja rääkis, et loeb mu blogi ja et on mu suur fänn (tsauki-tsau Helen!) ja siis tegime pilti ja Kalvi-Kalle tegi meist FB laivi ja ma mingi veel ütlesin Helenile, et tal on vähemalt normaalne mees, kes teeb ise vabatahtlikult ilma ütlemata laivi, et minu tuttavad ja mees küll ei tee, pean kogu aeg manguma. No igatahes oli tore ja Helen ütles, et talle nii väga meeldib mu huumor ja siis ise viskas samuti ühe süsimusta nalja minu pihta. Ma kahjuks enam melu tõttu ei mäleta nalja sisu, aga see igatahes ajas mind naerma.

Kui FB live ja kohustuslikud pildid tehtud, siis Helen küsis, kas tohib Liisa (no selle sama abielusaate Liisa) ja juutuuber Anita Sibula ka üles kutsuda.  Minul polnud vähimatki selle vastu ja palusin neid lahkelt ka oma lauda, sest no meil oli maasikaid-mustikaid-viinamarju-juustu-krõpsu-veini-tikukaid külluslikult. Ma vähemalt loodan, et sel ajal veel oli. See oleks praegu küll väga pläss teada saada, kui tegelikult oli enamus kraami juba otsas ja laual haigutasid tühjad vaagnad, aga ma pime lahkelt pakkusin :D 

Nii nad siis istusid veits meie lauas ja jutuks tuli see, et Helen juba auhindade jagamise ajal ütles teistele, et näete, VIP-rõdul on see pime blogija Kai ja et tahab minuga kindlasti kohtuda ja siis Liisa olevat öelnud, et ärgu ajagu hullu juttu, et see pole ju pime, vaatab ju inimestele täiesti silma sisse ja otse lavale jne. Nii nad olid seal all seletanud ja rõdule vahtinud, vaikselt mind stalkinud, haha. Ise teadmata, et samal ajal, kui ma jätsin eneseteadmata nägija muljet, siis ma ajasin kokteiliklaasist olematuid mustikaid hambaorgiga taga. Ma miskipärast eeldasin, et need kaks mustikat, mis Ritsik mulle ette andis, et need pärinesid minu joogiklaasist, aga tegelikult paiknesid mustikad laual vaagnal... Kui Reti lõpuks märkas minu pühendunud tegevust ja uuris, et mida ma teen, siis vastasingi pilku klaasilt pööramata: "Tahan neid viimaseid mustikaid ka kokteili seest kätte saada...". Ma kujutan ette seda imelist vaatepilti, mismoodi pime üritab klaasi seest hambaorgiga mustikaid püüda, mis samal ajal asuvad tegelikult laual...

No igatahes minu õhtu oli super tore ja oli tunda, et üritus oli hinge ja suure pühendumusega korraldatud! Kuigi ma oma eelmises postituses
keskendusin ainult EBA korralduslikule poolele, kutsudes inimesi üles vähem vinguma, siis sain sinna alla hulganisti komplimente oma outfiti kohta. Ma olen väga-väga õnnelik ja rõõmus sellise tagasiside üle, sest ega ausalt öeldes ma polnud lõpuni kindel, kas näen ikka piisavalt hea välja jne. Minu kleit sai õe poolt välja valitud ja kui ma sellega riietuskabiinist välja astusin, siis just Joosepi reaktsioon oli see, mis pani mind seda kleiti ostma ning üleüldse tahangi ma tänada oma kullakesi: Joosepit, õde, Ellut ja Jaanikat, kes mu üles tuunisid. Aitäh ja kniksti! :)

Aftekale me ei jäänud, sest no daah - ööklubi ja koer pole just kõige mõistlikum kooslus. Kuid enne lahkumist tegime Leenuga ka ühe ühispildi, kuhu viimasel hetkel ka Mallu peale hüppas :D


CONVERSATION

6 kommentaari:

  1. Aga kuidas sa tead, kuidas sa pildile jääd ja mis näoga? Minu arust pole hullu midagi, kui sa mujale vaatad, siis see jääb ikkagi normaalse muljega, mitte et Jack Daniels hinge all ja nii edasi. Keegi väga kriitiline on neid pilte sulle kirjeldanud vist. :D

    Aga ilmselt parem olla kriitiline, kui et inimesed valetaksid sulle ja ütleksid, et jaa, väga ilus pilt tuli, vaatad täpselt kaamerasse, no ideaalne. Kas sa oled vahel kohanud ka seda, et inimesed kiidavad ja ütlevad, et hea pilt või et hea näed välja, aga tajud, et seda öeldakse ainult selleks, et mitte sind kurvastada või teemat üles tõmmata? :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No siia ei hakanudki neid uinamuina ilmega pilte lisama, aga eks neid oli ka kamaluga :D

      Eks ikka on olnud selliseid üksikuid olukordi, kus ametnikud või fotograafia erialaga inimesed ei julge mulle otse öelda, et kuhu võiksin oma pilgu suunata ja sellest on äärmiselt kahju, sest minu pärast ei pea küll põdema või antud teemat kramplikult vältima, sest ma olen vägagi teadlik oma pimedusest :D
      Pigem oleks just vägagi tänuväärne ja professionaalne, kui ükskõik kes oskuslikult ja julgelt juhendaks, et kuhu õigel hetkel vaadata, et enam-vähem normaalne pilt tuleks.

      Ja selliseid olukordi on ka olnud, kus mulle öeldakse, et väga ilus jäid pildil, aga kui keegi minu väga suur usaldusisik hakkab mulle seda lõpuks kirjeldama, siis tahaksin appi karjuda, sest detailid on paigast ära ja kohe on ka pildi üldmulje rikutud. Aga eks siin tuleb vist lähtuda ka sellest, et ilu on vaataja silmades ja kõigile lihtsalt pole antud silma märkamaks pisikesi detaile, no et pildistav objekt oleks fookuses, juuksed ilusasti, pilk enam-vähem otse jms.

      Kustuta
  2. Ooomaigaad, ma näen nendel Õhtulehe piltidel ikka nii mega jube välja :D Aga õnneks varjutab sinu ilu mind nii korralikult, et keegi (loodetavasti) su kõrval üldse mind ei märkagi :D
    Ja muide, Kai, Sinuga oli väga lõbus selfie'sid teha! ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mis asja! Ma küll ei näe ühtegi iluviga, mis mu silma riivaks ;D

      Kustuta
  3. Kust su kleit pärit on? See on väga armas!

    VastaKustuta

Back
to top