Üks viimaseid intsidente jõudis ka meediasse, üpris suure kella külge. Kui ma esimest korda seda UUDISKLIPPI vaatasin, siis mõtlesin ka oma blogi Facebooki lehel selleteemalise arutelu tõstatada, et teada saada, mida tavainimesed kogu sellest pullist arvavad. Aga jätsin selle siiski esialgu tegemata ja seda ainult ühel põhjusel – mul oli piinlik. Ausalt. Minu jaoks  käitus too juhtkoerakasutaja liiga agressiivselt. Tundsin, et ma ei suudaks sellist räuskamist klienditeenindaja suunal õigustada, mitte et ma peaks, aga kuna ma olen tuntud pime ja juhtkoerakasutajast blogija, siis oletan, et mingisugust kommentaari minult oleks siiski oodatud.

Niisiis, kui lubate... minu tagasihoidlik seisukoht antud küsimuses on see, et ega klienditeenindaja pole neid reegleid oma põlve otsas valmis nikerdanud. See, mida need kõrgemad bossud kuskil kabinetikoosolekul otsustavad ja kehtestavad, ei puutu teenindaja pädevusse. Okei. Apollo kinodraama üheks intsidendiosaliseks oli küll vahetuseülem, aga joppenpuh, ma siiski julgen arvata, et vaest Elvist polnud sellel koosolekul, kus tõsiste ilmetega pintsaklipslased otsustasid, et juhtkoeraga  meie kinosaali siseneda EI tohi. Seejärel jagati Apollo töötajatele uued reeglid näppu ja loeti sõnad peale, et ühtegi juhtkoera üle kinosaali ukseläve ei luba ja kui keegi küsib põhjust, siis põhjenduseks ütlete, vähemalt esialgu, et filmis on ehmatavaid kohti ja koer võib ehmuda ja hakata haukuma.

Paraku selle põhjendusega Apollo kaugele ei purjetanud, sest need sunnikud ei haugu, niutsuks siis vähemaltki, aga ei midagi ja siis lisati esimesele põhjendusele juurde teinegi põhjus – teistele kinokülastajatele ei meeldi juhtkoerad kinosaalis. Ma ei tahaks pidevalt seadustega inimeste nina ees vehkida ja iga kell eelistan inimlikku lahendust, aga lihtsalt teadke, et igal omavalitsusel on oma koerte ja kasside pidamise eeskiri, mis oma sisus on võrdlemisi ühesugune ja ütleb, et töötava juhtkoeraga võib minna põhimõtteliselt igale poole, v.a. haigla nakkusosakonnad.  Aga toidupood, restoran, turg, kool, mänguväljak, kalmistud, rand…jamiskõikveel on
seadusega lubatud, sest juhtkoeral on põhimõtteliselt teenistuskoeraga samad õigused. Maitea, äkki mulle ei meeldi, kui saalis on lärmavad ja kasvatamatud pudinad, kes häirivad mu filmi vaatamist (loe: kuulamist) või need "toredad" inimesed, kes ostavad endale 10€ maksva kinopileti ainult selleks, et pool filmist Instas ja messengeris passida... keelame ära! Ma miskipärast julgen arvata, et viis helendavat ekraani häirivad kaaskülastajaid palju enam, kui üks tooli all õndsat und nohisev juhtkoer. Eksin?

Aga tegelikult pole üldse vahet, mida keegi siin arvab, sest paraku jääb mulje, et Apollo lihtsalt otsib poolvägisi põhjuseid, miks mitte lubada pimedal inimesel siseneda juhtkoeraga kinosaali. Kuna need kaks eelnevat põhjust suudeti Apollo kino vähese seadusandluse tundmise ja harimatuse tõttu kõrvaldada, siis tõmmatigi varrukast võluväel välja uus põhjendus - me kaitseme juhtkoerte kõrvakuulmist! Kõik oleks minu jaoks ilus, üllas ja usutav, et ossa kui nummi, kino muretseb minu sõbrakese tervise pärast (nagu ma ise seda ei teeks, eksole), AGA... mul on ainult üks küsimus: milleks kogu see eelnev tsirkus siis vajalik oli, kui kino siiralt muretseb juhtkoerte pärast?

Ma palusin Joosepil natuke statistikat ka välja otsida ja teate mis? Ma avastasin õudusega, et ma pean vist homne päev oma poobiku varjupaika viima, sest kui ma vaatan tolmuimeja müraandmeid ja mõtlen sellele, et me imeme vähemalt 2x nädalas tolmukaga oma elamist üle, umbes tunnike, siis kokku teeb see peaaegu ühe terve filmiseanssi. Pluss õhksoojuspump, pesumasin, veekeetja jne.


Riigiteataja müra normatasemete määramise kohta:
 (5) Määrus ei laiene eriotstarbelistele ehitistele ja ruumidele, nagu raadio-, tele- ja kinostuudiod, audioloogia uuringuruumid.

• 95-100 dB - Mööduv rong
• 80 dB - Tolmuimeja
• 70 dB - Pesumasin
• 60 dB - Tavavestlus

2015. aasta seisuga:

Solaris

• keskmine 75,6
• maksimum 95,2
• müramõõtjaga mõõdetud maksimum 89

Coca-Cola Plaza

• keskmine 78,9
• maksimum 98,9
• müramõõtjaga mõõdetud maksimum 91

Kosmos IMAX

• keskmine 86,4
• maksimum 103
• müramõõtjaga mõõdetud maksimum 97

väga suure liiklusega ristmik võib olla ka 85 detsibelli. Eestis kehtivate normide järgi on lubatud kõrgeim müratase 45 detsibelli, aga Tallinna keskmine müratase on juba niigi umbes 50 detsibelli.

• 85 detsibellises müras võib viibida kuni 8 tundi
• 88 detsibellises müras võib viibida kuni 4 tundi
• 91 detsibellises müras võib viibida kuni 2 tundi

Ma olen absoluutselt seda meelt, et avalikus sektoris pole kellelgi õigust pimedat oma juhtkoerast eraldada. Kui kino / teater / kontserdimaja pakub tõesti sellist varianti, kus juhtkoerakasutajal on võimalus jätta oma juhtkoer, ei, mitte õue puu külge, vaid spetsiaalselt selleks ettenähtud ruumi, kus on ventilatsioon ja vesi, siis no tore on, AGA... viimane sõna peab siiski jääma pimedale!

Ma tean ühte kasutajat, kes tuleb juhtkoera abiga linna, siis saab nägijast saatjaga kokku ja lähevad näiteks teatrisse ning siis tõesti soovib suurima rõõmuga võimaluse korral kasutada n-ö "koeragarderoobi". Miks? Sest tunneb end nägijast saatjaga liikudes palju vabamalt, mugavamalt ja turvalisemalt. Mina seevastu olen kardinaalselt vastupidine näide. Ma ei jäta kunagi Janetit maha, sest mul on kohe selline tunne nagu minult oleks minu "silmad" ära võetud ja koos sellega ka iseseisvus, liikumisvabadus. Ma ei tea, kui paljud nägijad mõtlevad sellele või kas üldse, et kui oluline on inimesele iseseisvus. Teadmine, et võid iga kell ja igal ajal minna, tulla ja liikuda sinna kuhu parasjagu vaja.

Minu jaoks on oluline teadmine see, et kui midagi peaks juhtuma, näiteks tuleb tuletõrjehäire ja inimesed peavad hoonest evakueeruma, kes garanteerib mulle, et mind selles tohuvapohus ja paanikas ei unustata? Kas teadsite, et kui USAs oli WTC langemine, siis olid just juhtkoerad Roselle ja Salti need,,kes päästsid sellest peagi kokkuvarisevast hoonest oma pimedad peremehed Michael Hingsoni ja Omar Rivera. Nad töötasid sealses kontoris ja kuna paanika oli suur, siis ega kellelgi ei tulnud meeldegi, et oi, meil on ju siin ka kaks pimedat töökaaslast. tänu koerte sihikindlusele pääsesid nad mõlemad hoonest elusateja ja tervetena välja.

Olles ise juhtkoerakasutaja, siis kahjuks tean liigagi hästi, mis tunne on seista silmitsi järjekordse taolise situatsiooniga, kus keegi sunnib verbaalselt *see on veel viisakalt öeldud* mul hoonest lahkuda või teisel juhul siduda koer õue puu külge. Sa lihtsalt muutudki peale igat taolist olukorda tundlikumaks ja seest kisub kõik pingesse. eriti, kui see pole enam ei esimene, teine, kolmas ega ka 10es kord. Aga ma ei usu, et rusikatega vehkimine ja räuskamine on see kõige õigem tee. Paar aastat tagasi oli ka minul sarnane insident Pärnu Apollo kinos, aga mul õnneks lahenes olukord rahulikult ja ilma suurema mölluta. Aga kuna juba mitu aastat on olnud mitmel juhtkoerakasutajal Apollo kinoketiga üks ja see sama kana kitkuda, siis tegelikult näitabki see seda, et selgitused ei toimi ja kasutusele tuleb võtta teised meetmed.

Kui aus olla, siis ma olen veits frustreeritud, et mu blogi otsustas täna, kõikidest maailma päevadest, just täna kotti joosta. Kuna mina jagan tehnika süvamaailmast ja hingeelust sama palju kui juut sealihast, siis ma ei teagi, kas blogi lihtsalt ei pidanud klikikoormusele vastu või on tegu lihtsalt mingi anomaaliaga? Kuigi seda viimast ma ei usu, sest miks muidu ajaks mingit küpsisejura mulle. Aga ega ma niisama istu siin ja puhka jalga. Kontakteerusin koheselt inimesega, kelle ettevõtte kaudu ma üldse selle blogidomeeni sponsorkorras sain ja kurtsin muret. Nad vastasid, et vaatasid lehe üle ja timmisid seadeid ja et loodetavasti läheb leht peagi korda. Aga millal, seda täpselt ei tea. Aga hea uudis on see, et kui saate praegu neid ridu lugeda, siis dadaaa – järelikult on leht taas töökorras! :D

See vast pole enam mingine saladus, et eile sai meid Janetiga jälle televusseris näha. Vist kuskil eelmise nädala keskel sain kutse tulla Kanal 2 saatesse "Hommik" ja nii me kohale loivasimegi. Kui aus olla, siis tegelikult juba teisipäeval, sest kui tuled maalt ja hobusega, siis lihtsalt pead varuma aega ja arvestama, et ühistransa ei  liigu enne kukke ja koitu. Kellel aga jäi saade nägemata, siis SIIT saate järgi vaadata!


Kanal 2 stuudios: Robert Rool, Piret Laos ja mingi pime on ka nende vahele koos koerakesega ära eksinud :D

Eee, ei teagi kohe kust oma tripi muljeid alustada, no ma alustan siis ebatraditsiooniliselt algusest. Alguses, umbes 2,6 mlj aastat tagasi algas jääaeg, moodustus mandrijää, mis ulatus kohati 2-4 kilomeetri paksuseni. Siis hakkasid aegamööda mandriliustikud sulama ja liikuma ja... Ah, olgu, ma ei viitsi enam. Hüppame parem aastasse 2018, Pärnu-Tallinn luxekspressi.

Seisan mina bussijuhi ees ja ootan kannatlikult kuni mulle pilet väljastatakse. Janet on juba edasi vahekäiku liikunud ja ootab mind seal. Saanud pileti näpu vahele, liigun koerale järgi, kui järsku üks proua teatab, et näed, koerakesel on käpad mustad, lakub neid. Ma ei jäänud isegi seisma, aga möödaminnes mainisin, et ei ole mustad, et koeral on lihtsalt allergia. Selle peale teatab tädike, et ma PEAN koerakesele paremat toitu andma. Okk. Teate ei saa midagi siin paremat, sööb seda, mida leiab. Ma ei viitsinud isegi oma aega hakata seletamisele kulutama, sest selliste inimestega on see lugu, et neid lihtsalt ei koti mingid selgitused. Neil on kõik klaar - kui koeral on allergia, siis järelikult saab koer mingit solki. Kui lapsel on kuskil sinikas, siis raudselt sai see ainult peksmise tagajärjel sinna tekkida. Kui näed välja nagu Aafrika näljahädaline, siis raudselt näljutad end. See, et inimene võib mingi haiguse tagajärjel olla kõhn ja kõhetu... EI. See on välistatud.

Teine pisike vahejuhtum leidis aset trammis number 4. Seisame meie Kikuga rahulikult trammi vahekäigus, Janet mõnusasti meie vahel lamamas, kui järsku tuleb ühes peatuses üks mutike oma kompsudega peale ja lihtsalt julmalt lükkab mu koha pealt minema. Vaatasin Kikule otsa, muigasin ja pööritasin silmi. Mis seal siis ikka, paar järgnevat peatust seisin ma mingisuguses ebamäärases asendis, püüdes vapralt püsti jääda. Mingi hetk aga julgesin pool sammukest tagasi tahapoole liikuda ja selga sirutada, kui sain järsku mutikeselt pragada, et mida ma surun siin oma kotiga. Nagu tsii, andke andeks auline kõrgeausus. Mitte, et see mainimist väärt oleks, aga kes keda siin üldse suruma ja pressima hakkas!? Imelikud inimesed. Ma taaskord veendusin, et suurlinnades on seda kirjut seltskonda ikka märksa rohkem. Olin lausa unustanud need värvikad tegelased.

Aga tegelikult, kui nüüd korraks tagasi saate juurde tulla, siis kuna eetriaeg pole kummist ja see sai halastamatult otsa, siis tahaks paaris järgnevas postituses täpsustada ja täiendada saates öeldud mõtteid. Nagu näiteks:

• Kas ja milliseid pimedanalju võib pimedatele teha?
• Natuke mõtteid viimasest Apollo kinoketi skandaalist, kus kino keelas pimedal inimesel siseneda juhtkoeraga saali.
• Mida pime üldse kinos teeb? Ta ei näe ju!

Nii et – stay tuned! ;)

Eile lappasin niisama ajaviiteks FB newsfeedi läbi ja sattusin Pere & Kodu poolt avaldatud postituse otsa, kus oli juttu laste kasvatamisest ning kuigi rumalatel lastetutel paluti laste kasvatamise kohapealt mokk maas hoida, siis mina paraku ei suuda vait olla, kui loen sellist ebaõiglast hinnangut. 
https://perejakodu.ohtuleht.ee/866107/enne-lapsi-mul-oli-kindel-ettekujutus-kui-taiuslik-ja-tubli-ema-minust-saab

Ausalt, ma saan kõigest sellest aru, et see pole mingi üles haibitud liialdus, et kui juttu tuleb laste kasvatamisest, siis miskipärast kipuvad alati need teised olema need kõige-kõige targemad ja kõige-kõige kogenumad ja kuidas nemad ikka teeksid ja kasvataksid oma lapsi teistmoodi jne, kuid ma ei saa kuidagi nõustuda väitega nagu seda teeksid suures enamuses just lastetud inimesed. Mina olen täheldanud, et kõikvõimalikke õpetussõnu ja hinnanguid tuleb tavaliselt ikka teistelt kaasvanematelt. Ma ei tea näiteks ühtegi lastetut inimest, kes oleks FBis liitunud XXX titegrupiga eesmärgil minna ja hakata tulihingeliselt targutama, et kuidas peaks keegi oma last kasvatama... pigem kipuvad omavahel nääklema ja vaidlema ikka lapsevanemad ise.

On nii neid, kes soovivad siiralt ja heast tahtest aidata, kaasa mõelda ja rahulikult arutleda ning jagada oma järelproovitud meetoteid, et kui neil mingi nipp toimis, siis ehk on abiks ka kellegile teisele. Kuid on ka selliseid, kes vangutavad pead ja pööritavad silmi ja imestavad, et kust pilvepiiri pealt see nüüd oma kasvatusmeetotitega alla sadas ning loomulikult ei jäta nad seda võimaluse korral valjuhäälselt väljendamata, et just nende tõekspidamised ja meetotid on need ainuõiged. Neid on ka, kes ei pruugi kõigega alati nõustuda, aga nad ei lähe seepärast kisklema või  oma õigust taga nõudma.

Mis puutub inimestesse, kellel pole veel oma eluõiekesi, siis ma ei leia, et laste mitte omamine võtab inimeselt õiguse ära lastega seonduvaid mõtteid mõlgutada. Inimesed ju ikka mõtlevad ja unistavad ja planeerivad, et kuidas oleks olla lapsevanem ja mismoodi nad oma maimukest kasvataksid ja mis oleksid nende n-ö eesmärgid ja soovid ja kogu see muu värgindus. Ning need soovid ei pea minu arvates isegi realistlikud olema. Las pealegi olla natuke naiivsed.

Ma julgen tõsimeeli väita, et lastetuid, kes titeemmede seltskondades näägutaksid ja seletaksid mingisugustest ebarealistlikest soovunelmatest, et neid on käputäis. Kui paljud unistused ja soovid on üleüldse realistlikud ja kes oleme meie sellised, et tuleme kellegile teisele ütlema, et ou kuule, kui sa pole vähemalt ühte väikest inimest üles kasvatanud ja pole ka praegusel eluperioodil aktiivselt titendussektoris sees ja pole kursis uusimate trendide ja kasvatusmeetotidega, siis oled ilge värdjas, kui hakkad siin sõna võtma. Mis ajast on armastus lapse vastu devalveerunud?


Ma ei saa tegelikult üldse aru, milleks sellise asja peale oma närve ja aega kulutada. Kui ise olete rahul ja õnnelik ning laps on ka seda, kas siis natuke savi pole, mida keegi ütlebmõtleb/arvab. Tehke seda, mida ise õigeks peate, lähtudes oma vanemlikust instinktist. See on ürgne ja peaks ju olema eksimatu ja ei tohiks alt vedada.
 
Mina lugesin selle postituse läbi ja ma ei tea, kas peaksin nüüd olema uhke või tundma end kuidagi erilisena, aga ma ei suutnud end mitte üheski punktis samastada või tunda, et jaa, olen minagi nii mõelnud. Näiteks...

• mul ei saaks rohkem savi ollagi, milliseid sukapükse kellegi laps kannab. Mul pole vahet mitme triibuga need on või kus need paiknevad ja mis värvi on. Olgu või 100 triipu.
• Mind ei huvita, mida keegi oma lapsele hommikuks süüa annab, palju kellegi laps päevas puu- ja juurvilju saab (kui laps ei näe just kahtlaselt näljahädaline ja hall välja).
• Mind ei koti, kui  kellegi eluõieke viskub poes keset riiulivahet end siruli ja pistab röökima nagu ratta peal, sest ei saanud kõiki soovitud maailma komme või sai vale kommi või mida iganes. Taeva päralt, las kisendab. Jah, kõrvadel on natuke vastik ja valus, aga ega mina ei pea selle väänikuga ju tegelema. Mul ei tule mõtteissegi minna sinna kõrvale silmi pööritama ja ohkima, et küll ikka on kasvatamatu jõnglane. Minu laps oskaks iga kell ja igal pool end viisakalt ülal pidada. Thats for sure.

No lihtsalt ei teki selliseid mõtteid ega soove kedagi õpetada, manitseda, sõrmega viibutada, nothing what so ever.

Ma saan mõistusega aru, et suure tõenäosusega on need emad ühte ja seda sama nõuannet ja nippi juba miljon korda kuulnud ja vaikselt muutub frustreerivaks, kui oled kõigile neile eelnevatele juba seletanud, et jaaa, proovitud-katsetatud-ei toiminud ja siis tuleb ikka keegi tarkpea, kes jätkab oma mantrat samal teemal, kuigi eelnevalt sai juba 58x öeldud, et proovitud ja ei toimi, saa armas inimene sellest ükskord ometigi aru, kuid EI! Lõpus peab ikka oma imestust väljendama ja lisama "Imelik, meil küll see toimis!". Veidi kummaline on, kui  hakatakse kahtlema teise ema pädevuses, et kas ikka talitab õigesti, no et kas ikka peab oma lapse heaolu silmas jne, sest iga normaalne lapsevanem annab ju endast igas võimalikus olukorras selle maksimumi, mida suudab anda. 

Piiblis on selle kohta väga hea ütelus - puud tuntakse tema viljast ehk inimesel võib olla kogemus ja teatav staaž, aga see ei anna veel kinnitust selle kohta, et me teeme seda õigesti, sest loeb tulemus ja tulemust näeme alles aastate pärast, kui puu hakkab vilju kandma.

Kui metafooriliseks minna, siis iga aednik kasvatab oma puud ise, oma maalapikese peal, kus kõigil on natuke erinev pinnas, ilmastikuolud - päike, tuul, vihm, niiskus jne ning vastavalt sellele peab iga aednik ise valima ja otsustama, lähtudes ilmastikuoludest, et mis on puu kasvuks parim, et ühel ilusal päeval kannaks see hoole ja armastusega kasvatatud puu maitsvaid vilju. Me võime aednikena jagada omavahel nippe, et mida proovida, no harvenda nii ja lisa seda väetist ja kasta nii ja kasta sellega või istuta sootuks teise koha peale ja kuigi me teame, et need on sellised nõuanded, mis on aidanud taime sirgumisele ja kosumisele kaasa, siis ei ole need universaalsed, et kõik toimivad kõigile. No et kui seda teed, siis raudselt saab kõik korda. Täpselt nii on ka kõige muuga siin elukeses.

PS. Ja taeva päralt, las need rumalad lastetud elavad oma roosas õhulossis ja unistavad, et kui nad saavad tütre, et siis nende laps kannab tihti kleite ja iga päev on armsad patsikesed peas ja kogu välimus ja käitumine on nunnulikult printsessilik ja sitsi-satsiline. Las unistavad. Teie ei pea selle eest hoolt kandma või muretsema, et see õhuloss koost pudeneks, sest kui see rumal lastetu peab ükskord reaalsusega silmitsi seisma, siis ärge põdege - küll seisab ja see vaene rumal lastetu hing saab omal nahal tunda, mis on tegelikult lapsega elu.

Teate ma sattusin, või no mis sattusin, ma tegelikult täitsa teadlikult klõpsasin oma blogrollist Henry tervisepostituse
lahti ja lugesin nagu tubli koolijuts kõik kenasti läbi ja olin laias laastus kirjutatuga päri, kuid mis puudutas ülekaalulisust, kõrgenenud vererõhku ja muid sellega kaasnevaid riskifaktoreid, no et moodne meditsiin lasebki meil tunda end tervena ajal, mil tegelikult oleme haiged ja me ei pea vajalikuks ka midagi muuta, sest ravimite manustamisega on meie tervisenäitajad kõik normis, siis see oligi see ainuke koht, kus oleksin tahtnud valjuhäälselt vaielda, või  õigemini täiendada. Kuid selleks ei tekkinud vajadust, kuna postituse alla oli jäetud kommentaar.

/Inimesel on ju ka oma vastutus enda tervise suhtes! Arsti poole pöördudes saate muidugi ravimid- kui vererõhk on juba kõrge, siis tuleb eelkõige ära hoida kahju mis võib kõrgest vererõhust tekkida. Ei saa ju lootma jääda et võibolla võtate kaalust alla aastaga, aga vererõhk on veel pikka aega kõrge ning saate sel ajal mingi kurja tüsistuse (infarkt nt). Lisaks on ohtrasti elustiili haiguse ohvreid, kes ei taha/ viitsi endaga midagi ette võtta ning siis ei jäägi muud üle kui ravimeid kasutada. tervitades, kuri arstitädi/

Aamen! Ma tõstan sõrmed püsti, aplodeerin ja hõiskan, sest olen selle kurja arstitädiga rohkem kui nõus, kuid nähes ja lugedes, kui paljud inimesed soovivad ja ihkavad olla nagu see kurikuulus "vaba" läänemaailm, või no ma tegelikult ei tea, kui palju neid inimesi on, aga ma usun, et neid on kindlalt rohkem kui üks ja rohkem kui 1000. Ühesõnaga piisavalt, et enda hääl kandvaks muuta. Kas olete kuulnud uuest liikumisest, mis USAs levib kulutulena - fat-foobia?
Kui ma esimest korda sellest YouTube kanalilt TDex kuulsin, kus ülekaaluline Kelli Jean käis kõnelemas oma elust paksuna, olles ise sealjuures äärmiselt enesekindel, sarkastiline ja natuke nipsakas, siis konkreetne sõnavõtt tekitas minus vastikustunnet. Ei, mitte ülekaalulise Kelli vastu, vaid selle sõnumi vastu, mida endas kandis.

Iseenesest pole sellest ju midagi halba, kui inimene on enesekindel. See on tegelikult lausa tervitatav, kuid too Kelli ütles, et meil saledatel on probleem ja et hoopis meie oleme see elevant siin ruumis, jättes mulje nagu MEIL SALEDATEL oleks kõikide maailma paksudega mingi kana kitkuda. Minu jaoks oli tulemus järgmine: ma ei tundnud absull, et mul oleks vähimatki probleemi inimeste kehakaaluga, vaid vastupidi - mul tekkis tunne, justkui mulle surutakse vägisi peale mingisugust arvamust, mida ma ei oma ning Olenemata Kelli enesekindlast esinemisest, jäi mulje nagu sellel inimesel endal on hoopis väga-väga suur probleem saledate inimestega.

Kelli Jeansi sõnum oli see, et kui inimesed (sõbrad, tuttavad, võõras inimene tänavalt jt), väljendavad muret ülekaalulise inimese vererõhu või infarkti või südame- ja veresoonkonna haiguste kõrgenenud riski üle, siis oled KOHE automaatselt fat-foobik ja oled vihakõneleja ja kõik muud toredad tiitlid veel. Nad on mitmetes saadetes käinud kõnelemas ja nad ei luba end paksuks, ülekaaluliseks või rasvunuteks nimetada ja seda isegi mitte arstidel, sest no daah - mingi fat-foobik oled v?

Huvitav on see, et kui juhtusin veel teisigi saateid sellest liikumisest vaatama, siis ülekaalulised ennast ei luba õigete sõnadega nimetada, isegi siis mitte, kui tegu on meditsiinilise terminiga, kuid normaalkaalus olnud saatekülalistele lajatati küll sõnadega "kondipukett", "luu ja nahk" jms. Topeltstandardid. Tegu polnud isegi mingi vaidlusega, vaid saates püüti jõuda arusaamiseni, et mismoodi saab silmnähtavalt rasvunud inimene olla tervislik ja väidetavalt täiesti korras näitudega. Ei kõrgenenud kolesterooli, ei kõrgenenud vererõhku, ei mingit ülekoormust südamele ja liigestele, mitte kui midagi. See, et ülekaaluline inimene hakkab kingapaelte sidumise peale hingeldama ja õhku ahmima, see on ju normaalne.

Kui uuriti, et miks sellist liikumist on tarvis, siis paljudest üks vastus oli, et kui nende lapsed on või saavad ülekaalulisteks, et siis nemad ei taha, et nende laps(ed) peaks taluma norimist või et neid peaks ühiskonnast nende kehakaalu tõttu kõrvale tõrjuma jne. Minul jällegi, tekkis küsimus, sest ma ei suuda ise oma väikese amööbiajuga välja mõelda, et  miks oma elustiili ja söömisharjumustega annate siis oma järelkasvavale põlvele sellist eeskuju? Ma ei taha oma lausega öelda seda, et kui keegi või kellegi laps on ülekaaluline, et siis järelikult on ise süüdi ja norige terviseks. Ei. Kindlasti mitte, sest ülekaalulisus ei teki inimestel ainult ülesöömisest, enese distsiplineerimatusest või laiskusest end trenni lohistada vms, vaid ülekaal võib olla ka mõne ränga haiguse tagajärg. Seda ei tohiks kindlasti unustada. Kuid haigust ei tohiks ka tuua vabanduseks, et ah, olen nagunii paks ja mis seal enam vahet. Samuti ei tohiks oma viitsimatust mugavasti haiguse taha peita.

Näiteks mina, olles ligi 30-aastat olnud diabeetik, on minulgi tavainimesest märksa keerulisem hoida oma saledat figuuri, sest kas teadsite, et kui minu veresuhkur on normist kõrgem, siis insuliini süstides, et glükoositaset veres alla saada, muudab insuliin üleliigse glükoosi rasvaks. Jep, rasvaks. Ega ma niisama päevas oma suhkruid 6-8x mõõda ja seda iga päev. Nädalas teeb see umbes 28 torget näpuotsa, pluss need torked, kus mul ei õnnestu piisav kogus verd saada ja testriba läheb raisku ja pean uue augu tegema. Nii et ime pole, et mu sõrmeotsad on tundetud. Ahjaa, ärme unusta igapäevast süstimist ka. Sedagi päevas umbes 5-6x.

Sellepärast ma unistangi Apple poolt toodetud uudsest ja innovaatilisest glükoosi mõõtmise nutividinast, kus umbes nädalaks paigutatakse naha alla mingi pisikene jublakas (ise saab kodus paigaldada) ja siis saad igal aja hetkel oma suhkrut kontrollida. Sellepärast unistan ma ka Apple nutikellast, et saaksin oma päevast aktiivsust ja veresuhkrut jälgida, sest no need Apple toredad nutividinad on ju kõik pimedasõbralikud ja ühilduvad omavahel. Oleks see vast tore ja vahva, peaaegu poole vähemate augustustega eluke. Ee... ma kaldusin teemast natunatukene kõrvale.

Ühesõnaga, ma pole veel siiani leidnud inimest, kes suudaks mulle lahti seletada, milleks on kasulik või vajalik selline liikumine nagu fat-foobia... !? Väide, et kõik inimesed on erinevate kehakujudega, siis jaa, absoluutselt nõustun, sest me ju kõik teame, et meil on tohutult erinevad kehad. Ei ole lihtsalt suurused S, M, L jne ja et siis kõik S-suurused istuvad kõikidele pisikest kasvu inimestele valatult või et kõik püksid suuruses x sobivad idekalt. See on tegelikult üks ilgem peavalu leida endale hästiistuvad ja sobivad rõivad, no kui Sind pole just armulise taevaisa poolt õnnistatud standardse kehaga. Kuid üks asi onkeha omapära ja teine asi on eluohtlik rasvumine.

Tervisejuttude jätkuks... panin endale dermatoloogi juurde aja kirja, kuna mõtlesin minna ja lasta uuesti oma sünnimärgid üle vaadata ning kuna mul aeg-ajalt tekivad nahale mingid kahtlased valged laigud, siis tuleb neid kohti mingi retseptiravimiga määrida ja siis umbes nädala pärast oled jälle nagu brand new. . Kunagi ütles dermatoloog, et see tuleneb diabeedist ja sellest, et diabeetikutel kipub naha pH paigast nihkuma. Ma muidugi enam ei mäleta et kummas suunas. Kuid eile, peale dušši alt tulemist, ütles Joosep, et need valged kohad on mul muutunud tumelillaks... nagu mingid sinikad. Natuke hirmus on... esimene vaba aeg oli 18. mai, õnneks see aasta ikka ja vbla püsin seni ikka oma sinikatega elus vms.

Mul on arvutis eraldi fail, kuhu lisan järjest teemasid, millest tahaksin blogida, no et ma ära ei unustaks. Üheks selleks oli ka see aegumatu ahistamisteema. Kuigi vahepeal tundus, et asi hakkab tuure vaikselt maha võtma ja neid *mind on ka ahistatud* lugusid ilmus aina vähem, siis nüüd Manona Parise artikli valguses visati uuesti õli tulle ja siis omakorda võttis sõna ka Marimell ja täna lugesin Aili blogist ka veel ühte arvamuspostitust ja no ma tahaks ka nüüd oma tagasihoidliku arvamuse sekka öelda.

Kui ma esmakordselt FBs toda kampaaniat silmasin, kus kõiki INIMESI, kes on mingilgi moel kunagi kogenud ahistamist, kutsuti üles lisama oma FB seinale #metoo, siis minu arvates selline  kampaania on sellisel kujul suht mõttetu, sest sellises valguses peaks kogu meie planeet olema üks õnnetu ahistatud paigake. Me ei leiaks mitte ainsamatki inimhinge, kes poleks never tundnud end solvatuna, ahistatuna, alandatuna, survestatuna, diskrimineerituna jne. Keegi on ühte nendest tunnetest igal juhul kunagi kogenud ja mitte ainult vastassugupoole poolt, vaid kelle iganes poolt: bossi, kolleegide, vanemate, sõprade, tuttavate, mingi suvalise tondi pärast trollipeatuses, kes omast arust ütles mingi eriti ägeda fraasi või tegi totaka lähenemiskatse, mis iganes, eksole.

Minu meelest tuleks enne selliste kampaaniate algatust defineerida ära selline sõnapaar nagu seda on "seksuaalne ahistamine", sest lugedes ja jälgides meedias toimuvat, siis tänapäeval on oht saada hoobilt iga sõna või teo eest endale ahistaja reputatsioon. Inimesed ei tee enam absoluutselt vahet sellel, mis on seksuaalne ahistamine, tüütu või lugupidamatu käitumine.

Olen üsna kindel, et kõik me oleme mingil eluperioodil ekstra totralt käitunud, kui meile on keegi üliväga meeldinud ja no selline tunne on olnud, et poeks või nahast välja, et võita selle inimese tähelepanu. Saadad SMSe, helistad, kirjutad messengeri mingit suvalist läbu, flirdid,teed omast arust süütut kahemõttelist nalja, jagad komplimente, kuid tegelikkuses teed end lolliks ja oled lihtsalt eneseteadmata mega tüütu... või mõjud ahistavalt. I have few moments of my own.

Tegelikult pole Asi ju üldse selles, kas keegi on kedagi ahistanud, vaid küsimus on selles, et kes mis hetkest mida ahistamiseks peab. See tunnetus on inimestel väga erinev. Kui keegi viskaks mulle poes vorstiriiuli vahel meela pilgu peale, siis minu jaoks poleks see ahistamine. Vähemalt mitte seni kuni ei hakka end näperdama, jälitama või mingil muul viisil veidralt käituma. Minu jaoks pole ahistamine ka see, kui järgi vilistatakse. Ma ei tunne end mitte mingilgi moel solvatuna, alandatuna või veel vähem koerana. Pigem meelitatuna.

Kui ma kunagi aastaid tagasi sõpradega nädalavahetuseti väljas pidutsemas käisin ja olin tihtipeale seltskonnas ainuke vastassugupool, siis ma ei tundnud end kehvasti, kui mulle tehti praegu tagasi mõeldes üpris siivutuid ja kahemõttelisi komplimente. Kõik said aru, et need on lihtsalt sõnad ja et need ei vii ega jõua kuskile next levelile. Ja sellele tagasi mõeldes ei tunne ma end kuidagi riivatuna, solvatuna, ahistatuna või odavana. Ma ei tundnud end halvasti või kuidagi võlglasena ka siis, kui mulle saadeti lauda tasuta jook või maiustus või tantsides ootamatult sülle haarati. See oli lihtsalt melu.

Kui üks mu kunagine meestuttav kutsus mind klubis tantsima, siis ma jalutasin küll poole tantsu pealt minema, sest mulle ei meeldinud see tantsustiil, mida agarasti minu otsas vileles. Minu jaoks oli see liiga sensuaalne ja ma ei soovinud, et muudkui nühiks end vastu mind. Ma ei pidanud seda ahistamiseks, siiani ei pea, sest mul oli vaba voli lahkuda ja kutt ei jäänud mu otsa aelema. Minu jaoks oli tegu lihtsalt ühe inimese akward tantsustiiliga, mis mulle isiklikult ei istunud.
Loomulikult ma eelistaksin, et seda ebameeldivat nühkimist poleks olnud, aga seda see minu jaoks lihtsalt oligi - üks ebameeldiv seik ööklubis ja nothing more!

Ma absoluutselt ei soovi anda hinnangut või avaldada arvamust, et kes on ahistatud või kes on oma käitumisega "üle pingutanud" ja muud säärast, sest keegi meist ei saa end teise inimese olukorda panna, sest igaüks meist reageerib erinevatele olukordadele omamoodi - vastavalt oma iseloomule, elukogemusele, minevikule ja muule sellisele. Kuid aina enam hakkab mulle tunduma, et inimesed ei suuda enam vahet teha seksuaalsel ahistamisel ja inetul, ebaviisakal, lugupidamatul või jobul käitumisel. Kõik pannakse ühte patta.

Ma kardan, et kui see ahistamisteema leierdatakse to the max ära, siis see viib selleni, et tänu tarbetule emotsionaalsusele ja tilu-lilule jäävad päris-päris ahistajate ohvrid varju.

Ja kui kunagi hallipäise vanamemmena kiiktoolis tukute ja lapselaps tuleb uurima, et vanaema-vanaema, kuidas Sinu ajal poistega lood olid ja kurdab, et mitte kuskil pole julgeid mehi, kes teeksid esimese sammu ja kutsuks kohtingule, avaks uksi, kingiks lilli, tasuks õhtusöögi eest, võtaks jalutusel käest kinni, kannaks vihmavarju jne, siis saate öelda, et no vaata armas lapsekene, kunagi algatas keegi USAs sellise kampaania nagu #me too, kus siis kõik inimesed pidid endast märku andma, kui nad tundsid, et neid on mingilgi moel ahistatud ja lõpuks võeti mehed iga sellise lähenemiskatse eest tugevasti tangide vahele ja lõpuks viis see selleni, et keegi enam ei julenud läheneda, komplimente teha ja nii on see tänase päevani...

Palun öelge mulle, kas ma olen tõesti ainus inimhing siin planeedil, kes ei saa ja ei suuda möödunud aastale heldimuspisaraid valades tagasi vaadata ja öelda, et oli üks uskumatult kift ja vägev aasta ja et pole juba ammu niii sigahead aastat siin mail nähtud. Olen siit-sealt kuulnud inimeste ülimat rahulolu, kes loodavad veel viimastki sellest Kuke aastast välja väänata, samal ajal kui mina palun taevaisalt halastust ja armu, et see nõme Kukk teeks ükskordki juba sääred ja laseks selle Koera aasta sisse. Ma miskipärast eeldan, et see peaks loomult tulema selline sõbralik, eriti veel kui lubatakse kollast koera. Sellisel juhul peaks see ju olema täpselt nagu minu poobik - armas, pehme, soe, usaldusväärne ja parajalt vallatu. 



Kui aus olla, siis tegelikult ega ma mingit kokkuvõtet möödunud aastast teha ei soovi, sest esiteks olen ma sellega nagunii veits hiljaks jäänud ja olgem ausad - keda see ikka huvitaks. Pealegi oli mul emotsionaalselt väga-väga raske ja keeruline aasta. Mu usaldust reedeti, mu pimedust kasutati alatult ja nahaalselt ära ja kuigi ma oma teiste meeltega aimasin, et miskit on mäda, siis ma ei võtnud kunagi ise teemat üles, sest kartsin end idioodiks teha, aga no selle pärast poleks mul endal küll olnud tarvis muretseda. Eks ma ole tänulik ka, et kõik lõpuks välja tuli ja klaariks sai, aga kas teate, kui laastav on samaaegselt kaotada oluliseks ja armsaks saanud inimene, tunda ja mõelda, et kogu suhtlus oli võlts ja siis veel elada igapäevaselt pideva pinge ja usaldamatusega!?

Mul on alati olnud sõpruse kohta üks moto - ükskõik, mis jampsi teised pole mulle varem keeranud, siis uued inimesed, kes ühel või teisel moel mu ellu tulevad, siis neid inimesi võtan alati puhta lehena, sest keegi pole ju süüdi teiste tehtud vigades. Iga inimene vastutab ikka ise oma tegude ja sõnade eest. Vähemalt seni kuni pole antud põhjust usaldamatuseks, usaldan ma inimest selle sõna otseses mõttes pimesi. ma kord juba olen selline roosamannalikult rõõmsameelne ja usalduslik tüüp, kes lihtsalt ei oska ega taha teistes inimestes halba näha. Ma ei tea kas see teeb minust sinisilmse naiivitari, lillelapse või lihtsalt lolli, aga ma lihtsalt eiii saa lasta enda sisse mõtet, et keegi armas inimene võiks olla nii isekas ja kuri, et teeks mulle teadlikult haiget või reedaks mind. Sõbrad ju nii ei teeks. Inimesed pole ju ometigi nii õelad. Nii kükitangi jäärapäiselt oma roosas mullis edasi, korrutan roosamannalist mantrat sellest, kuidas kõik inimesed on ilusad ja head ja samal ajal saan ma tegelikult räigelt peksa nagu koer.  

Kogu see kammajaa tuli suure pauguna päevavalgele möödunud aasta esimeses pooles ja eks alguses oli see minu jaoks ikka räige šokk. Ma mitmeid kuid lihtsalt nutsin end sõna otseses mõttes magama, sest ma ei suutnud oma aju välja lülitada, muudkui ketrasin ja ketrasin. Ma uinusin ja ärkasin ühtede ja samade mõtetega. Kuid õnneks aastalõpu poole hakkas aina enam esinema päevi, mil ma sellele reetmisele enam ei mõelnud ja igat minu teist tegevust ja mõtet ei saatnud mingid nõmedad flashbackid minevikust. Kuid aasta viimasel kuul sain midagi kohutavat teada. Inimene, kes on mulle sõnuseletamatult armas, oluline ja kallis ja kes on aastaid maadelnud vähiga, on taas raskes seisus, sest vähirakud on jälle hakanud agressiivselt levima. Oeh, mul praegugi tuleb klomp kurku ja kisub pisara silmast välja. Ma ei taha isegi sellele kõige mustemale tsenaariumile mõelda, sest mis siis saab, kui...

Kõik need viimase aja sündmused ongi mulle niii laastavalt mõjunud ja peale seda viimast uudist tõmbusin lõplikult blogist eemale. Ei tahtnud kellegagi suhelda ega miskit kirjutada. See polnud teadlik otsus, vaid loomulik kulg. Esiti jäin teisi kaasblogisid ja sotsiaalmeediat poole silmaga ikka jälgima, kuid mingist hetkest tekkis mul ka nende suhtes ükskõiksus. Ma ei viitsinud inimeste ilkumist, hüsteeritsemist ja pseudoprobleeme lugeda. Näiteks viimases valguses kasvõi see hümniskandaal, kus järsku kargas terve kamp marurahvuslasi välja ja kukkusid silmad punnis üksteise võidu vahutama, et miks aastavahetusel hümni ei lastud, AH!? Johhaidii, lasknud siis ise häälepaelad valla.

Ma loodan, et ma pole ainuke, kes läbi selle skandaali üldse saigi esimest korda teada, et aastavahetusel lastakse hümni. Ma loll arvasin, et see on must have thing vabariigi aastapäeval ja taasiseseisvuspäeval, mitte aga ülemaailmsel aastavahetusel.

Ühesõnaga kogu see sapp ja õelus ja kurjus ja inimeste hüsteeritsemine oli minu niigi nukrameelsele olemusele liig mis liig. Inimesed ahastasid ja lalisesid, mismoodi nende fakking aastavahetus on mingi hümni mitte laskmise pärast persses ja kuidas ikka üks aferistist ema kasutab oma poega rahalüpsimasinana ja kuidas teine on paks ja kolmas debiilik ja kõik poliitikud on ennasttäis sead jne. Lihtsalt igast august välja ajavat vihast hülgemöla ja ilkumist oli kuidagi kriipiv lugeda, eriti sel ajal, kui minul tahtis süda suurest murest ja valust armsa inimese pärast katki minna.

Tegelikult ei tahaks üldse siin halada ja nukrutseda. Kuidagi paha tunne oma armsate lugejate ees, et tulen siia ja kukun ennastunustavalt mingist oma raskest elust soiguma, kui tegelikkuses on ju nii palju teisi inimesi, kes vajaksid palju enam märkamist ja abi ja kellel on siin elukeses palju rängemad katsumused, millega igapäevaselt silmitsi seista. Mul on vähemalt soe kodu ja katus pea kohal, pere ja sõbrad, igakuine kindel sissetulek, soe söök laual, riided seljas jne. Lihtsalt kogu see meeletu raske emotsionaalsus lõi mu ajutiselt nätaki maoli maha. Pardon - ma olen ka kõigest inimene!

Et mitte lõpetada üdini mustades nootides, siis eks möödunud aasta pakkus, kas vahelduse või hingepausi mõttes, mulle natuke ka helgemaid hetki. Näiteks omandasin massööriameti, aastane koostöö Lensesega oli armas ja kuigi üleliigsete pingete tõttu loobusin ma omaalgatuslikult Delfi kolumnisti kohast, siis aasta lõpus alustasin ma uut koostööd sellise lehega nagu koeratoit.ee, kuhu ma kirjutan järjelugu enda ja Janeti teekonnast. Kellel huvi, siis esimese looga saate tutvuda SIIT!  Lisaks, paar päeva tagasi postitasin oma FB lehele ühe videolingi sellest, mismoodi ma rentisin endale õe roosinupukese, et väisata kohaliku koguduse laste jõululõpupidu. Saate järele vaadata SIIT! :)

Ma arvan, et paslik oleks see postitus lõpetada blogija Lotta sõnadega, kes tegelikult pole juba ammu enam minu jaoks lihtsalt mingi suvaline blogija, vaid armas sõbranna. Mind need öeldud sõnad aitasid ja vbla on veel kellegile abiks, lohutuseks või kosutuseks: "Ma ujun tavapäraste lausete meres vastuvoolu ja selle asemel, et Sind hetkel lohutada, ütlen pigem, et usalda oma emotsioone. Kogu äng, kurbus ja viha tahavad alla neelamise asemel läbi elamist, et tulevikus kergemini edasi minna". Aamen!

See on tõesti "hea" küsimus, mille ma pooljuhuslikult leidsin, kui Googeldasin juhtkoera teemalist infi ja mulle viskas ette Delfi teemalehe, kus toimetaja Lauri Jürisoo oli sellise vahva küsimuse õhku paisanud. Ma esimese hooga mõtlesin, et ah, raudselt mingi igivana teema, mida on juba miljon korda läbi nämmutatud, aga näe kae imet - lausa jooksva aasta oktoobrikuu teemalehes oli see põletav küsimus päevakorras.

Vahelduseks oli rõõm ka lugeda Delfi kommentaatorite toetavaid ja kaitsvaid sõnavõtte pimedate ja juhtkoerte kohta, mis olid kohati nii humoorikalt kirja pandud, et ma lihtsalt naersin nagu lämbuv kajakas. Kuid leidus ka paar kodakondset, kes jagasid toimetaja eluliselt olulilist muret ja kuna neil puudub vastus otse allikalt, siis lahke inimesena mõtlesingi tulla Eesti esimese juhtkoerakasutajana avalikuse ette, tõsta käed üles ja tunnistada puhtsüdamlikult, et enamasti mitte keegi ei korista meie koerte tagant junne ära ja teate miks?

• Juhtkoer on pimedal inimesel üldjuhul ikka selleks, et oleks rohkem iseseisvust ja sõltumatust teistest inimestest, mis omakorda tähendab seda, et meil ei tolkne igal sammul nägijast sõpra, tuttavat või tugiisikut kaasas, sest sellisel juhul poleks juhtkoeral enam üldse mingit mõtet. Seda esiteks.
• Teiseks ei ole tegelikult üldse minu sõprade asi minu koera sitta kilekotikesega kokku rookida, vaid minu kui juhtkoerakasutaja asi on võimalusel lasta koeral häda teha kuskile sinna, kus inimesed ei liigu, lapsed ei mängi ja inimesed ei ela.
• Pealegi ei käi asi nii, et pime hoiab kilekotikest lahtiselt koera tagumiku all, koer istub taguotsaga sinna sisse, laseb eeskujulikult junnid kotikesse ja siis pime seob rõõmsalt kotile sõlme peale ja viskab sopsti prügikasti. Kus see kuradima prügikast veel paikneb? Või ma pean terve päeva, ükskõik kuhu ma ka ei läheks - poodi, kohvikusse, ilusalongi, bussi peale jne, seda kakakotikest truult endaga kaasas vedama kuni ma ükskord koju jõuan ja senikaua selle eest hoolitsema nagu oma kõige väärtuslikuma eseme eest?

Lisaks, ma ei leia, et Delfi artiklis toodud teemapüstitus oleks olnud kuidagi tervemõistuslik või adekvaatne, sest juhtkoerte ja tavaliste koerte arv ei ole proportsionaalselt võrreldavad. Las ma valgustan Sind, hea Lauri ja kõik teised huvilised, meil Eestis elab umbmääraste arvutuste kohaselt ligikaudu 100 000 koera, neist kõigest 35 on juhtkoerad. Paljud neist ei ela isegi tiheasulas. Kas selle teadmise juures endale ei tundu natuke imelik ja naeruväärne hakata teritama hambaid nende inimeste kallal, kellel puudub praktiline võimalus oma koera järelt koristada?

Ma saan aru, et probleem kui selline on täiesti olemas ja ma ei proovigi mitte mingilgi moel olukorra tõsidust vähendada või kahtluse alla seada, aga kui liistule võetakse konkreetselt juhtkoerakasutajad, kellel ei jää asi suhtumise või hoolimatuse taha kinni, vaid lihtsalt mõistlike võimaluste puudumiste taha, siis see on see, mis ajab okkad turri. Umbes, et kui tavaliste koeraomanike poolt põhjustatud pasalaviiniga mõistuse ja jõuga enam toime ei tulda, siis pöörame pilgud pimedate poole, sest Keegi. Peab. Ju. Süüdi. Olema. Ja ega nemad ometigi saa vastu vaielda, et korjavad piinliku täpsusega viimse kui hunniku üles.Ega ometigi, eks ole!? Kuid võta näpust... ma tooks just ühe loo eeskujuks.

Ükskord juhtus ühel pimeda juhtkoeral tõesti keset kesklinna bussipeatust üks pisikene oops ja teate mis? Ei, see pime ei teinud sellist nägu nagu ei oleks mitte kui midagi näinud. Kuid hoolimata sellest, et pime hakkas taskust kilekotikest välja kookima, ei saanud kaaskodanikud jätta võimalust nähvamata ja torkasid teravalt, et koristagu oma koera sitt ära. Ise samal ajal nähes, et pime juba tegeleb antud olukorraga. Oleks siis kasvõi abi pakkunud või sõnaliselt juhendanud, aga EI, nad seisid seal nagu tummahambad ja jälgisid põnevusega, kas ja mismoodi pime hunniku üles leiab. Isegi nii paljutki ei suudetud suud lahti teha, et pimedat informeerida sellest, et sai platsi puhtaks ja et enam pole tarvis upitada ja olematut junni otsida.

Ühesõnaga natuke jättis sellise pastakast välja imetud teema mulje, millest järjekordne clickbait uudis treida, mõtlemata sellele, et sitalaviini põhjustajateks ei ole juhtkoerad ja nende kasutajad, vaid probleemkoerte laisad omanikud. Ning tõenäoliselt on põõsastes inimeste roojat rohkem kui pimedate inimeste juhtkoerte oma. Kui ei ole ilmselgelt lihtsaid lahendusi, siis võiks ju proovida asja ka teise poole pealt näha, sest nagu eespool juba kirjutasin - asi ei ole suhtumises ega hoolimatuses vaid lihtsalt mõistlike võimaluste puudumises.

Praegu just tegeletakse uue juhtkoerte süsteemi loomisega ja järgmisest aastast alustatakse pilootprojektiga... äkki peaks tõesti saatma ettepaneku, et lisagu eelarve reale Starshipi pakiroboti teenus ka sisse, kes pidevalt jälitaks pimedat ja juhtkoera ja kui koer hakkab roojama, siis läheb robot ja tõstab oma robotkäega junnid kasti ja kärutab edasi. Selle ööpäevane teenus pidavat maksma kõigest natuke üle 400 euri + käibemaks, aga kuna juhtkoeri on 35, siis äkki on meil lootust saada hulgihinnaga.

Sattusin täna juhuslikult ühes FBi lemmiklooma grupis lugema postitust, kus omanik otsib oma kahele nurrumootorile uut kodu, kuna ise kolib välismaale. Kui olin kuulutuse lugemisega poole peale jõudnud, siis ma juba aimasin, et milline seakisa seal kommentaariumis lahti on läinud ja ma ei eksinud. Eranditult kõik, peale ühe, kaagutasid, pritsisid sarkasmi ja tegid postitajale etteheiteid.

• Aa mis ime koht see välismaa veel on, kus lemmikloomi ei saa peetud ja kaasa võtta?
• Eesti on ju ainus riik, kus saab lemmikuid pidada. Kassid on ju ainult hiirte püüdmiseks.
• Enne natuke mõtle ka, kui endale looma võtad. Looma eest tuleb vastutada.
• Sinusugustel südametutel taunidel ei tohikski ühtegi looma olla.

Ma ei hakka siin seda kassiomanikku õigustama, sest mina ei oleks never suuteline enda lemmikut ära andma. No lihtsalt pole südant. Ikkagist ju pereliige, aga ma ei poolda ka sellist verbaalset kividega surnuks loopimist. Kunagi oli isegi mingi saade, kus 10le erinevale lemmikule otsiti uut kodu ja seal oli ikka seinast seina äraandmis põhjuseid. Näiteks üks eredamalt meeles olev lugu oli 10 aastasest terjerist, kus omanikud otsisid läbi telesaate oma koerakesele seepärast uut kodu, kuna peretütar läks edasi õppima ülikooli ja ema käis täisajaga tööl ja jõudis alles pealelõunat koju ning nad leidsid, et see oleks liig, kui koer peab terve päeva üksi olema...

No tõstan käed üles ja tunnistan ausalt, et minu jaoks annab jaburamat põhjust looma ära andmiseks otsida. On ju teistelgi tööinimestel kodus lemmikuid, kes peavad paratamatult päevasel ajal 8h või enam tunde üksi kodus istuma ja ootama. Pole just kõige vahvam, aga see pole ju põhjus looma ära andmiseks, või on? Kui loomaomanik või keegi pereliikmetest koju jõuab, siis saab ju selle jalutusringi ära teha. Kasside ja teiste loomadega on ju vapsjee lihtsam. Varsti on vägisi selline tunne, et kui võtad endale koera, et siis pead võtma endale ka lemmiklooma hoolduspuhkust ja siis tuleks võtta vastu ka vastavad seadused, kus kõigile tuleb maksta ka lemmikloomapalka, kes peavad loomaga kodus olema. Aga olgu... kaldusin veits teemast kõrvale, tahtsin ju nendest kommenteerijatest kirjutada.

Nagu ma ütlesin, siis ma ei poolda niisama looma ära andmist ja selleks peaks olema ikka vägagi arvestatav põhjus, aga kuna antud postituses polnud välja toodud, miks kolitakse välismaale, siis ma ei hakkaks kohe niisama lambist tatti pritsima ja sõimlema. Ma tõesti ei saa aru, kas inimene peab mingi kilomeetrise aruande kirjutama, kus seletab kogu oma isikliku elu lahti ja igat otsust põhjendama vähemalt 10 lausega, sest muidu jooksevad ilmeksimatud õigusemõistjad karjakesi kohale ja kukuvad lihtsalt arulagedalt ja valimatult tümitama. Võib-olla selle inimese laps on raskelt haige ja peab teadmata ajaks kolima teise riiki, et võimaldada oma lapsele parimat ravi, mis on ainulahendus ellujäämiseks. Võib-olla sai elupakkumise, millest on alati unistanud, aga peab selleks esialgu kolima kingakarbisuurusesse korterisse ja seal lihtsalt pole ruumi loomadele. 

Me ei tea teise inimese lugu, põhjuseid, otsuseid ja seda, kust tuleb ja kuhu läheb ning seega võiks järgmine kord natukene mõelda, enne kui raevukalt oma kommentaari toksima hakkad. Võib-olla tuli see otsus selle inimese jaoks samuti väga valulikult ja raskelt. Võib-olla oli see selle inimese ainus või viimane lahendus. Või kas tõesti mõni leiab, et etem oleks nurrumootorid poetada öövarjus kuskile tänavale või magama panna?

Ma sugugi ei imestaks, kui inimesed, kes tõesti peavad mingi ootamatu elukeerdkäigu tõttu raske südamega sellise otsuse langetama, ei julgegi varsti kuskile oma murepostitust avalikult üles riputada, sest teavad juba eos ette, et abi asemel saavad ämbritäis saasta krae vahele. Issakene, inimene lihtsalt otsib lahendust oma murele.Selline ühiskonna poolne hukkamõistmine võib viia selleni, et inimesed hakkavadki lihtsalt oma loomi magama panema, viivad varjupaika, jätavad looma kuskile posti või puu külge, lasevadviskavad niisama suvalises kohas autost välja vms. Ma küll ei kujutaks ette, et milline inimene seda teeks, aga maailm on suur ja kirju ja siin leidub igasugust inimrämpsu.

Seega ma olen arvamusel, et las inimene pigem otsib vajadusel rahus oma lemmikule uue elupaiga, kui see, et hakkab looma olukorrast lähtudes tegema kehvemaid otsuseid, kuna ühiskond on nii tugevalt vaenulik.

Eile skrollisin niisama enne uinumist viimaseid minuteid Facebooki feedi ja siis jäi näpu alla artikkel, kus oli lugu noorest naisest, kes pajatas Naistelehele oma legendaarse loo karujahist.Esiti ei hakanud ma seda uudist lahti klikkimagi, sest no minu jaoks on loomade hobi ja trofee nimel tapmine äärmiselt vastik. No selline, et võtan relva, ronin sügavale metsa, kükitan kuskil pukis varjul ja siis ootan, ootan kuni loom oma koduterritooriumile tuleb ja siis kihutame kuuli kerre.

Eriti haige oli see, kui mingi aeg levis Facebookis pilt noorest näitsikust, kes oli kuskil safaris ja kükitas surnud looma kõrval, endal suu kõrvuni, jahipüss käes ja pildi alla oli lisatud uhkeldavas stiilis "Tehtud!". Et nagu kas see ongi ühe inimese unistus, mida elus saavutada ja millega kekutada? Oh, oled vägev mimm, suutsid looma maha lasta - NOT! Palun öelge mulle, mille üle on siin uhkust tunda? Sa maksad mingile maikaga vennikesele, et too sõidutaks Su safarialadele või kus iganes need loomakesed ka ei pesitseks ja siis kuskilt ohutust kaugusest kõmmutad kuuli kerre ja oujee, oled ilge tegija. Minu meelest oled Sa hoopis hale.Äkki prooviks vahelduseks hoopis midagi loomade jaoks ära teha. Kasvõi annetada selle vaese nälginud ja haavandites vaevleva hobuse veterinaarkulutuste ja toidu tarbeks, kes alles hiljaaegu tänu headele kaaskodanikele viidi omaniku juurest ära. Või minge jalutage varjupaiga koertega, tehke neile pai. Või kui pole koerainimene, siis kindlasti leidub seal ka kiisusid, kes otsivad kodu, tahaksid mängida, silitusi jne. Tehke parem nende päev natukene rõõmsamaks.

Tundub, et inimestele on kõik lubatud. Kui inimene läheb meelelahutuseks või hobikorras metsa, et loom trofeeks maha lasta, siis see on OK. Ma ei tunneks sellistele trofeeküttidele grammigi kaasa, kui loom peaks neid ründama või tapma. Ise lähevad võõrale territooriumile kondama ja eesmärgiga tapma. Loom lihtsalt kaitseb ennast ja oma territooriumi. Seega mõistaksin looma, sest erinevalt inimesest, ei kalkuleeri ega plaani külmaverelist tapmist mingisuguse ego boostimiseks või trofee saamiseks.Karnivoorist loom tapab evolutsioonilistel põhjustel, mitte aga nii, et hommikul ärgates kratsib kõrvatagust ja mõtleb, et täna võiks pulli pärast mõne jänku maha nottida.
Ma saan aru, et ühiskonnas peetakse inimesi kõrgemateks olevusteks ja et me oleme ikkagi intelligentsed ja haritud, aga teate selle loomast kõrgemal olemise taga on paljudel inimestel kalk süda ja kibedus ja kadedus ja auahnus. Loomadel seda pole.

Ma ei eita, et selline loomaarmastusejutt võib minu kui lihasööja suust kõlada veits silmakirjalikult, aga ütleme nii, et ma olen hakanud samuti vähendama liha tarbimist. Ma ei saa öelda, et täielikult, aga näiteks, kui käin kursustel ja menüüs on valida ühepajatoit lihaga või juurviljapüreesupp juustuga, siis ma valin alati viimase. Sellepärast, et ma armastan kõiksugu püreesuppe ja teiseks on mul aeg-ajalt vastik mõelda, et see oli kunagi üks armas loomake ja kolmandaks mu tervisele on kasulikum, kui hoian oma käbarad loomalihast eemale. No ja minu jaoks on endiselt vahe sees, kas loom tapetakse lihtsalt ära a. meelelahutuse pärast b. trofee täiustamiseks c. adrenaliinilaksu, elamuse, kogemuse saamiseks, ego boostiks või selleks, et ise ellu jääda või mingil muul elulisel põhjusel. Ning samamoodi on erinevus, kas lähed looma nendel eelpool nimetatud eesmärkidel ise otsima, kus põhimõtteliselt lähed Sa looma koju ja lased vaesekese külmavereliselt maha. Ma pigem pooldan sellist humaanset hukkamist. Sellist, kus loom ei piinle ja kus enne hukkamist loomal ei eritu organismi stressihormoone. Näiteks mägedes elavad mongoolid jahivad loomi nii, et loom sööb rahulikult aasal heina, kõik on rahulik ja siis vist mingi mürginoolega hukatakse, mis mõjub suhteliselt kohe. Samamoodi ei poolda ma ka neid suuri lihatööstusi, kus loomad piinlevad.

Me oleme ka hakanud jälgima, et kust ja kelle käest me oma liha ostame. Samamoodi ka kanamunadega. Me ei osta mune, mille märgistuskood algab numbriga nr. 3, sest see tähistab puurikanasid. Ostame märgistusega 0, 1 või 2, vastavalt siis - ökokanamunad, vabakasvatuse kanamunad ja õrrekanamunad. Ühesõnaga ma ei taha väita, et ma ise olen patust ja süüst prii, et võiksin teistele siin moraalijüngrit mängida, aga igal juhul olen ma etem nendest meelelahutus mõrvaritest ja trofeekogujatest ja ma tunnistan oma eksimusi ja arenen. Vähemalt mulle endale tundub, et arenen. Need on küll babysteps, aga progress on progress ja veel aasta tagasi või nati rohkem poleks ma arvanud, et ma jälgin munapakendite märgistusi või et ma hakkan liha tarbimist vähendama.

Oeh, täna alustas TV3s oma uut hooaega "Kuuuurija", kus esimeses avasaates keskendus Katrin Lust eranditult pedofiiliale, kus tänu ohvri tunnistustele, toodi avalikuse ette terve posu pedofiile ja selle kahtlusega inimesi ning nende väärastunud maailm. Ma istusin diivanil terve saate aja täiesti tardunult, sest mulle lihtsalt ei mahu pähe, mismoodi saab meie väikeses kogukonnas miskit nii jäledat toimuda.

Ma ei tea, kas kellegil tekkis veel sarnaseid mõtteid, aga kuulates ohvrit, tuli mul ahastus peale ja tekitas korduvalt küsimusi, et miks ometigi läks kohtumisel pedofiiliga kaasa? Mis oli see, mis ei lasknud sellel ahelikul lõppeda, vaid aina viis ohvri järgmiste pedofiilidega kokku? Miks läks taas uuesti ja uuesti nende haigete värdjatega kokku saama, kui teadis, et see lõppeb järjekordse seksuaalse pilastamisega? Miks? Kas tõesti keeruline lapsepõlv ja kodune olukord? Raha pärast? Läheduse puuduse tõttu? Šokiseisund? Eneseotsing? Kus olid nende laste vanemate silmad või teised lähedased?

Olgu kuidas on ja ega tegelikult antud küsimuste vastused polegi enam olulised, sest siin loeb ainult üks asi -alaealist koolipoissi kuritarvitati seksuaalselt ja sellega ongi juba kõik öeldud.

Ma ei tahaks nii mõelda, aga kahjuks taoliste lugude ilmsiks tulemisega hakkab paratamatult iga kord kuklas alarm vasardama, kui kohtad kuskil lastega lähedalt seotud asutuses meessoost õpetajat/kasvatajat. Tean, et see pole nende õpetajate suhtes õiglane, kes tegelikkuses pole hälbega, aga no see on täpselt see sama efekt nagu on nende annetuste küsimisega. Inimesed ei ole lihtsalt enam nii altid annetama, kuna nende heatahtlikust on korduvalt kuritarvitatud ning siis need, kes tegelikult ka vajaksid abi, jäävad heade inimeste abist ilma, või mis veel hullem, hakatakse alusetult süüdistama kelmuses ja sildistatakse ühiskonna poolt päevavarasteks.

"Kuuuurija" saate juurde tagasi tulles, siis ma nõustun seksuoloog Rammuliga, et pedofiile pole mõtet vangikongi pista. Esiteks juba sellepärast, et vangis istumine ei ravi antud hälvet. Istub oma aja ära, pääseb vabadusse ja kõik algab otsast peale. Nagu saates öeldi, siis Eesti ühiskond on rohkem raviusku kui karistususku, aga siin on jälle see suur AGA... pedofiilide ravi on meil ju vabatahtlik. Minu jaoks täiesti arusaamatu? Pedofiil ohustab meie ühiskonna kõige väiksemaid, nõrgemaid ja mõjutatavamaid liikmeid ning siis ainus, mida meie riik on suuteline nende kaitseks tegema, on pedofiilidele pakkuda vabatahtlikku ravi. Nagu mida helvest!?! Umbes, et kuule, ole pai ja äkki mõtleksid ravile mineku peale? Nagu päriselt!? Ma tõesõna arvan, et ainuõige ja ainuke lahendus sellele ongi pedofiilide sunniviisiline kastreerimine. See on haigus, millest ei saada terveks, kui inimene ise just ei tunnista, et on haige ja vajab ravi ja on nõus vabatahtlikult ravi saama. Aga kõik need ülejäänud, kes ei ole nõus, kes ei tunnista enda hälvet, mis nendega siis teha? Nagu see "Kuuuurija" viimane pedofiili kahtlusalune. Ma lihtsalt kuulasin Urmas Kausi vastulauset ja ausalt mul läks süda pahaks. See oli ju nii ilmselge, et sellel vanaätil suu tossas nagu vana tehase korsten. Tema pooldab tervislikke eluviise ja kohe ütles poisile, et ei mingit suitsu ega napsi ja tuli ainult dokumentide asjus abi saama ja samal ajal võis olla tõesti ka saunaõhtu, aga seda täiesti juhuslikult, eksole ja kui poiss soovis ka saunaõhtust osa võtta ja leili võtta, siis ega kätt ei saa ju ette panna ja mingit kontakti polnud ja kõik oli väga tervislik ja blaa blaa blaa Ise ka usub seda iba või?

Ma siiralt loodan, et Eesti õigussüsteem vaadatakse kriitilisema pilguga üle ja karistused karmistatakse ning et pedofiilsuse eest hakatakse inimesi saatma sunniviisilisele kastreerimisele, sest ausalt, kui ma järjekordselt kuulen või loen kuskilt, et keegi peksis vanamemme kirvega surnuks, teine vägistas, tappis ja mattis laiba metsa, kolmas pilastab lapsi, siis mõtlen küll, et miks meil üldse kunagi surmanuhtlus ära kaotati? On ju sarimõrvareid,manjakke, psühhe, kes on nii kalgistunud ja iga kord, kui karistuse ära kannavad, algab kõik uuesti. Sellised tuleks lihtsalt saata hukkamisele.

Vahel, kui päike paitab, inimesed on rõõmsad, lahked ja abivalmid ning kõik sujub nagu lepase reega, siis mulle hakkab vaikselt tunduma, et see maailm, kus me elame, ei olegi veel lootusetult hukas. Peab lihtsalt ise oskama märgata ja tunda rõõmu olemasolevast. Ning hoolimata sellest, et alles hiljaaegu visati mind järjekordsest toitlustuskohast juhtkoeraga välja, taban end sageli mõttelt, et nii tore, et kaaskodanikud on ajaga muutunud tolerantsemaks ja sallivamaks. Mulle meeldib linnas jalutades mõelda, et kõik vastutulevad inimesed tänaval naeratavad ja vaatavad heldimusega mu ustavat teejuhti. Eriti vahva on see kui mõni neist astub isegi ligi ja teeb minuga juttu, jäädes maast ja ilmast lobisema nii, et minu pimedus muutub vestluse käigus täiesti teisejärguliseks. Nendel ilusatel hetkedel tunnen ma end tõesti täisväärtusliku ühiskonnaliikmena, kus tavainimene mõistab, et puude taga on ka tegelikult inimene, kelle eest pole tarvis paaniliselt ära põgeneda või viltu vaadata. Kuid siis järgmisel hetkel juhtub midagi ja ma mõistan, et tegelikult on kõik see minu enda loodud illusioon ja asi on hoopis minu pimeduses ja selles, et ma lihtsalt EI näe enam kõikide inimeste pilkusid ja ei satu lugema kommentaariumitesse anonüümsete salvavaid mõtteavaldusi. Seega on mul imelihtne endale maalida oma väike imeline ja täiuslik maailm, kuhu ma kipun oma reaalsustaju aeg-ajalt ära kaotama. Ma elan osa ajast mingisuguses enda loodud mullikeses, kus kõik inimesed on ilusad ja head, kuid kui reaalsus nurga tagant taas ühe ootamatu obaduse vastu vahtimist virutab, siis koristan ka mina mõneks ajaks selle tobeda naeratuse oma näolt.

Eile, kui mu järjekordne Delfi kolumn
ilmus, kus ma kirjutasin meie vaidlusest Joosepiga kinopiletite üle - kas pime peaks maksma kinopileti eest täishinda? Kui meil Joosepiga see arutelu päevakorda tuli, siis me väga pikalt vaidlesime ning ma muutusin kohati üliemotsionaalseks, sest minu jaoks oli alguses see nii uskumatu ja ootamatu, et mu omaenda kihlatu ei mõista mu põhjendusi selle kohta, miks ma peaksin saama kinos sooduspileti. Tahtsin teada, et miks ma pean maksma täishinda pooliku teenuse eest ja et kirjeldustõlge pole üldse nii kallis ja iga filmi kohta oleks see ühekordne kulu ja kui kinosaal on pooltühi, siis ei jää ettevõtte ju kahjumisse jne. Vaidlesime, argumenteerisime ja pika jutu lõpuks said mu argumendid otsa ja ma mõistsin, et tegelikult on Joosepil täitsa õigus - mul pole ühtegi õigust nõuda sooduspiletit, sest ega keegi teine saa vastutada minu tervisliku seisundi eest. See teadmine tegi haiget, sest tundus ebaõiglane. Sain aru, et soodushind ja kirjeldustõlge saab tulla ainult ettevõtte heast tahtest. Täpselt nagu väga mitmed teatrid pakuvad pimedatele võimalust käia teatris ülisoodsa hinnaga.

Delfisse otsustasin  antud teemal kolumni kirjutada eesmärgil lugeda ja kuulda erinevaid arutelusid ja mõtteid, sest mind ennast kohutavalt huvitavad kõiksugu erinevad vaatenurgad. Eriti, kui inimesed oskavad ja suudavad enda mõtteid argumenteeritult esitada või põhjendada, et miks ühest või teisest asjast just nii mõtlevad, arvavad või suhtuvad. Kuid lugedes taaskord neid kommentaare, mis sinna kommentaariumisse oli jäetud, siis see tekitab tõsiseid kahtlusi inimeste lugemisoskuse kohta. Või no õigemini ma usun, et lugeda oskavad nad kahtlemata kõik, aga kas loetud teksti analüüsida või seda mõtestatult lugeda ka suudavad, selles ma enam nii kindel pole. Ma ise naudin tohutult vestlusi inimestega - eriti Joosepi ja sõpradega, kes oskavad mu halle ajusagaraid panna teises suunas liikuma. Ma arvan, et inimeste elu muutuks, kui nad oskaksid natukenegi laiemalt mõelda, sest see muudab meid tolerantsemaks teiste arvamuste suhtes. Kuid kahjuks oli osade kommentaaridest aru saada, et ega nad pealkirjast kaugemale ei jõudnudki või siis neid tabas korraga psüühikahäire, päevad ja täiskuu.

Tean, ma ei peaks selliseid lahmivaid ja sisutühje kommentaare hinge võtma, sest see on neile endile piinlik, kui demonstreerivad oma teadmatust, labasust ja matslikkust. Kuid eile, kui sain jälle ühe korraliku obaduse reaalsusega vastu vahtimist, et minu kujutluspildis lahkelt naeratavad inimesed polegi kõik eranditult toredad ja head,  puges mulle tõesti korraks kurbus hinge. Tegi sinna tillukese pehme mõnusa pesakese. Neid kommentaare lugedes tekkis hetkeks nõukaaegse mentaliteedi tunne, kus suhtumine on, et mida see pime siit kinost üldse otsib ja kobigu tagasi kiviaega. Mu sõbranna ütles selle peale, et ma otsigu ajamasin ja kobigu siis tagasi sinna kust tulin, aga ma vastasin, et ma ei saa, ma ju pime, mitte helvestki ei näe (tundub, et minuga kõik korras - suudan eneseüle veel nalja heita). 

Aga tõesti. Ma ei peaks ehk tõesti üldse kusagile minema. Ei teatrisse, ei kinno, ei loodusesse, ei kontsertile, sest noh, visuaal puudub ju. Mida ma sealt ikka otsin ja saan, eksole. Ja elektrilepingu peaksin ka homne päev üles ütlema, sest kui olen pime, siis ma ilmselgelt ei kasuta elektrit (või tähendab, mis homme, ma teen kohe selle ära) ja pesu nühin pesurestil puhtaks ja süüa valmistan lõkke peal, aa või siis mitte, sest ma põletaksin end ära, ma ikkagist ju pime. Ma tegelikult istun lihtsalt isoleeritult väikeses tikutopsi suuruses ruumikeses, kus puudub elekter ja aken, sest pimedal pole midagi vaja, mis sellega ikka peale hakata. Uh, kuidas saavad mõned lihtsalt nii lineaarse mõttelaadiga olla, ah!?

Ah, olgu ma poen nüüd tagasi oma pimedasse koopasse ja koogutan end looteasendis elupäevade lõpuni, sest ma ei näe mitte midagi muud teha. Baii.

PS. Ühe tarkpea kommentaar Delfis oli eriti haige, sest suutis mu kolumni lõpust välja lugeda, et lisaks olen ma veel mingi mehepeksja, kellel on madal EQ, sest lasen käed käiku kui argumendid otsa saavad. Tjah, no kui selline õrn ja aegluubis kahe käega tehtav pomps vastu mehe rinnakut on peks, no siis küll jah, tõstan käed üles ja tunnistan süüd ning mind, mehepeksjat, tuleks kiiremas korras ühiskonnast isoleerida. Aga muidu see madala EQ värk tähendab maakeeli seda, et ma olen lammas. Kuigi, ma ei saa aru, milles vaene lammas süüdi on ja pealegi ma võin lammas olla küll, sest lambad on armsad, pehmed ja toredad ja erinevalt paljude     ekslikust arvamusest nagu lammas oleks loll loom, siis see pole sugugi nii.

Eile, kui ma lõpuks oma unekooma laadsest seisundist välja tulin, läksin lappasin oma blogrolli läbi ja lugesin Ebapärlikarbi postitust, kus mul jäi silma Kristallkuuli kommentaar, kus ühtlasi puudutas ka tolmuimejate võimsuse regulatsiooni ja energiatarbe vähendamist ja et kliimasoojendamise kontekstis on iga energiatarbe vähendamise suunas tehtav samm ülioluline. Selle kommentaariga meenus mulle, et tahtsin minagi juba mitu kuud tagasi võtta sõna ja avaldada arvamust kõiksugu regulatsioonide kohta.

Ma saan absoluutselt aru, et me elame meeletus ületarbimise ühiskonnas ja inimesed, kes hangivad endale täiesti mõttetut ja mitte vajalikku träna, satuvad tihtipeale oma tarbimispõhise elustiiliga roheliste raevu alla ja seda täiesti põhjendatult. Mulle samuti ei sümpatiseeri liigtarbimine, sest olen veendunud, et materiaalne elustiil ei ole pikas plaanis jätkusuutlik õnnelikuks ja rahulolevaks eluks. See on pigem sellise lühiajalise õnnetunde tekitamiseks.

Ma olen enam kui kindel, et me kõik oleme kunagi soetanud endale mingi tarbeeseme või hilbu, mida heal juhul paar korda kasutame või kanname ning siis läheb esimene elevus üle ja siis ununeb kuskile kapinurka vedelema. Inimeseloom on kord juba sedasi programmeeritud, et alati ei suuda me ratsionaalseid ja kaalutletuid otsuseid langetada. Me võtame valikuvõimaluse luksust kuidagi nii iseenesestmõistetavalt ega mõtle, et kus me sellise tarbimishullusega paarisaja aasta pärast oleme...?  

Ma ei taha siin mingit moraalijüngrit mängida, sest ega minagi pole patust prii. Mul on näiteks ilusate hilpude vastu nõrkus ja mulle on alati väga olulisel kohal olnud minu välimus. Kui mul peaks näpu alla sattuma mõne sõbra üliäge või ilus riietusese, siis ma tahaan seda kohe endale ja piinlik tunnistada, aga nii mõnigi sõber võib kinnitada, et ma olen lausa mangunud, et andku oma jakk mulle, sest see sobib mulle palju paremini (kuigi mul reaalselt tegelikult pole tarviski seda, sest sarnane on juba olemas, aga no siiski mitte päris samasugune). Ma kõlan praegu nagu mingi esmaklassiline kerjus. Kuid õnneks ma lohutan end sellega, et enamus mu riidekapisisust pärineb siiski secondhandi tsirkulatsioonist ehk mu õe laiaulatuslikust rõivakollektsioonist ja kui mina enam neid ei kanna, annan taaskasutusse edasi või heategevuseks.

Mu üks väga hea tuttav käib erinevate rikkurite kodudes koristamas ja siis rääkis, kui erinevate elustiilide ja põhimõtetega võivad perekonnad olla. Ühel neljaliikmelisel perekonnal on terve pere peale ainult üks friiking kapp esikus ja seal on põhimõtteliselt igale pereliikmele üks voodipesukomplekt, üks  pluus, püksid, sviiter, jope, kindad, müts jne. Pere lähtub sellest, et kannavad seni kuni kuluvad kasutuskõlbmatuks ja alles siis soetavad uue. Teisel perel, vastupidiselt esimesele, on igas ruumis maast laeni kõrguvad kapid, mille uksed ei seisa korralikult kinnigi.

Seega ma usun, et ma saan aru roheliste murest meie planeedi üle ja regulatsioonide vajalikkusest, aga nende kõikvõimalike regulatsioonide keskel jääb mulle siiski üks asi arusaamatuks ja tekitab küsimusi ning paneb mõtlema, et kas nende regulatsioonide määramise asemel ei peaks inimesed tegelema enda ostuhulluse ravimisega ja kriitilise meele arendamisega?

Kui tolmuimejate võimsust vähendada, siis minu mõistus ütleb, et kui mul on kodus kaks koera, kes toovad õuest tulles elamisse rohkelt liiva ja ajavad jõhkras koguses karvu, siis ma pean nõrgema võimsusega tolmuimejaga poole rohkem ja kauem elamises ringi undama, kui soovin sama tulemust, mis ma saan võimsama tolmukaga. Et kust see energiasäästlikus sisse tuleb? Või äkki on kuskil sahtlipõhjas ootamas mingi järgmine regulatsioon, kus on ära reguleeritud lemmikloomade kogus, suurus ja karvastikutihedus? Ma saan aru, et alati on olemas ka hari ja kühvel, aga nagu me siin oleme - tarbimishullud, siis on inimesed ka ühed eriti mugavad olevused, kes juba niisama lihtsalt ei astu oma mugavustsoonist välja.

Samuti on ka puhas vesi miskit, milleta inimkond ei püsi kaua elus. Meile on joogivesi igapäevane ja täiesti tavaline, kuid teiselpool maakera on see luksus. Umbes sama luksuslik ja haruldane nagu seda on värske õhk Hiinas. Meie valdav osa inimestest kahjuks ei mõtle sellele, et kui nad oma hambaid nühivad või kuivand taldrikut küürivad, et selleks ajaks võiks kraanivee kinni keerata. Ma arvan, et just seepärast mõistan ma ka vetsupottide loputuskastide suuruse regulatsiooni, aga mulle on inimesed jutustanud reaalseid lugusid, kus reguleeritud loputuskastid ei täida oma ülesannet ehk et paksema häda korral peab vähemalt kaks korda vett laskma, mõnikord isegi kolm ning siis mul tekib taas siiras küsimus: kas need ökoshmökosh eesmärgiga regulatsioonid teenivad ikka oma head eesmärki?

Alates 1. jaanuarist 2017. a hakati hindama varasema töövõimetuse asemel puuetega inimeste töövõimet. Enne taolist eelnõu kinnitamist korraldati puuetega inimeste poolt mitmeid meeleavaldusi, algatati petitsioon, koostati avalik pöördumine peaministrile ja kui ma ei eksi, siis käidi antud teemaga isegi Kadriorus presidendi vastuvõtul.Aga kuna eespool nimetatud tegevused ei kandnud soovitud vilja, siis võeti ette järgmine samm - erinevate puudega inimeste organisatsioonide esindajad ja juhid said kokku, tegid ajurünnaku ja märkisid kirjalikult üles hulganisti muudatusettepanekuid, mis edastati Sotsiaalministeeriumile. Sest kes need ikka kõige lähemalt ja täpsemalt on kursis oma puuduste, vaeguste ja probleemkohtadega, kui mitte puudega inimesed ise. Osaliselt võeti ettepanekuid kuulda, kuid siiski väga suurel määral jäeti ettepanekud sisse viimata.

Mitmed inimesed nägid juba varakult ette ära, et see uus töövõime hindamise süsteem ei ole jätkusuutlik, kuna negatiivse näitena oli meil eeskujuks olemas Inglismaa, kus antud projekt kolinal kokku kukkus ja mis tänase päevani veel neil "plekkämbrina" jala küljes koliseb. Kuid meile kinnitati, et Inglismaa vigadest on õpitud ja meil nii ei lähe ja meie riik samu vigu ei tee jne.

Kuid mis on reaalsus? Reaalsus on see, et esimesed raskelt haiged ja silmnähtavalt töövõimetud inimesed on jäänud bürokraatia hammasrataste vahele.  Vahepeal ilmus lausa iga nädal paar sellist artiklit, kus saime teada, mismoodi inimene, kes on õigeaegselt oma dokumendid esitanud, kuid sellest hoolimata pole mitu kuud toetust saanud ning ära elamiseks peab käima 2x nädalas supiköökides ja ülejäänud aja nädalast katsub lihtsalt kuidagi hinges püsida. Kõigele sellele lisaks kasvab üürivõlg ja kulunud protees teeb liiga. Või kui inimene pole otsusega nõus, siis on inimesel õigus esitada vaie, aga ega seni, kuni Sinu vaiet üle vaadatakse ja kordusekspertiis tehakse, seni toetust ei väljastata - ei vanast ajast kehtiva ega uue otsuse põhjal. Vähemalt mingi aeg oli see nii, kuigi õnneks meedia sekkumisel avanesid Sotsiaalministeeriumi rahakotirauad nagu imeväel ning ajalehes kajastust saanud inimesed said lõpuks toetused kätte ja said enda ravimid välja ostetud ja üüri makstud. 

Kui ma loen järjekordset sarnast juhtumit, kus inimene pisarsilmil mõtleb ehituspoest köie ostmisele ja oma elu lõpetamisele, siis ma absoluutselt mõistan puudega inimeste ärritumist, ängistust, meeleheidet ja kohati ka piirituna näivat frustatsiooni, sest kes ei oleks, kui tulevik on sama sünge ja tume nagu öine tormine mäslev meri. Teisalt, lööge mind või risti, siis mulle mõnes mõttes natuke see uus reform isegi meeldib, aga ainult häässti natukene, sest kui aus olla, siis mingi periood hakati igale teisele joodikule, kes on vabatahtlikult oma maksa sõelapõhjaks joonud, määrama küllaltki kergekäeliselt töövõimetust. Ning siis hakkas välja imbuma ka neid inimesi, kes kuritarvitasid süsteemi ja leidsid mõne korrupeerunud arsti ja nii said simulandid samuti põhjendamatult toetust ja vabastuse teatud maksudest. See polnud ka päris õige.

Kuid eks igas valdkonnas ole neid "musti lambaid" ja minugi poolest las nad olla rahulikult koos teiste valgete lammastega seal aasal, aga kui mustade dendents muutub valgete seas märgatavalt kõrgeks, siis pole see ka enam jätkusuutlik ja toimiv süsteem ning nii hakataksegi uut lahendust otsima. Kuid ma pole sugugi kindel, kas tõesti eraldamaks terad sõkaldest, tuli võtta ette niivõrd kardinaalne ja ränk muudatus, mis põhjustab täna puudega inimestele meeletut stressi, krooniliste haiguste ägenemist, depressiooni süvenemist, ravijärjekordade pikenemist ja eriti halenaljakas on see, et kuigi minul on reha-plaan tehtud, siis ma ei saa määratud teenuseid kasutada, kuna uue reformi käivitumisega said rahad juba selle aasta esimesel kuul otsa. Nii et võrreldes praegust reha-süsteemi ja rahastust varasemaga, siis vana süsteem oli ikka nõks etem, vähemalt jätkus rahastust aasta teise pooleni.

Kui ma üdini aus olen, siis minul poleks tööl käimise vastu mitte kui midagi. Ma tahaksin samuti olla täisväärtuslik ühiskonnaliige, kes annab samuti oma panuse riigikassa täitmisse ja toimimisse ning mul poleks isegi selle vastu midagi, kui ma hoobilt täiesti terveks saaksin. Paraku töövõime hindamise käigus, kui mulle või ükskõik, kellele teisele, kellel on samuti ülirängad tüsistused, märgitakse dokumentidesse "töövõimeline", ei tee see mind reaalses elus veel nägijaks ega ravi mind diabeedist ja selle haigusega kaasnenud tüsistustest terveks. Meie riigis on isegi tuhanded terved inimesed töötud ja kui ühele kohale kandideerib mitu inimest ning nende seas ka puudega inimene, siis mis arvate - kelle tööandja valib? Kas tervisest pakatava ja usaldusväärse inimese või inimese, kelle tervis pole tänu kroonilisele haigusele stabiilne ning kes võib suvalisel hommikul ootamatult teatada, et ei tulegi täna tööle ja võimalik, et puudega inimese palkamisega kaasneks ka mõningasi lisakulutusi (ligipääsetavus, kohandatud töökeskkond). Jah, kui ma ei eksi, siis tehti isegi siin mingisugune seadusemuudatus, et tööandja on kohustatud võtma või andma eelisjärjekorras puudega inimesele tööd, kuna me oleme nõrgem sihtgrupp, aga kas see reaalselt ka nii on... Pealegi ma ei leia, et see on tervete inimeste suhtes õiglane ja minu suhtes väärikas, kui mina saan tööle ainult sellepärast, et ma olen puudega ja kuna mingisugune määrus nõuab seda ning seetõttu minust reaalselt kvalifitseeritum inimene jääb antud töökohast ilma.

Ma loodan, et minu tulevik on järgmine:  saan massaažipaberid kätte, teen osaühingu ja hakkan inimestele massaažiteenust pakkuma ning loodetavasti tekib mul aja jooksul oma püsiklientuur. Nii saaksin vastavalt oma tervisele ja jõule valida, et millal olen vormis, et kliente vastu võtta ning seeläbi endale ise määrata koormuse, mis ei tapaks mu tervist.Sest arvestades minu diabeeti, neeru- ja südamepuudulikkust, täispimedust ja neuropaatiat, siis kõrvalseisjatele ei pruugigi kohe silma hakata, et minu küllaltki hea väljanägemise ja naeratuse taga peitub nõrk ja habras tervis, mis peale igat suuremat ja raskemat pingutust vajab kosutust ja pikki puhkepause ja palju und.

Ma võin vahel nädalaid enamuse ajast lihtsalt voodis vedeleda ja teen ainult hädavajalikud toimetused ära ja kui olen end veidi kogunud ning minus pulbitseb taas energiat, siis lähen välja ja müttan ja jalutan Janetiga kilomeetreid ja käin trennis jne. Jah, selline on minu reaalne elu. Ma lihtsalt ei tea veel, mismoodi ma seda sügisel Töötukassas seletan nii, et nad saaksid minust õigesti aru. Kuigi osad ütlevad ja soovitavad, et peab lihtsalt kohale minema ja tegema end nii hädiseks nagu oled oma kõige viletsamal päeval, siis minus see külg puudub, mis suudaks teiste ees end nõrgana näidata või teha end õnnetuks ja vaevatud hingekeseks. Ma isegi siis pigistan endast naeratuse välja, kui tegelikult olen rängalt kurnatud. Ma armastan naerda, mulle meeldib olla positiivne ja ma lihtsalt tahan, et ma ei peaks hakkama läbi mingi tsirkuse etteaste tõestama oma tervislikku seisundit.

Kokkuvõtteks tahan öelda seda, et see oli siis minu esimene postitus paljudest teistest sama teema postitustest, mida hakkan nüüd järjepidevalt oma blogis kajastama, kuna mind ootab tänavu oktoobris uue süsteemi järgi hindamine ees. Hakkan oma blogis kajastama üksipulgi kohtumisi Töötukassa juhtumikorraldajaga, märgin ära, millal registreerisin endale eriarstidele vastuvõtuajad, millal ja kuidas täitsin töövõime hindamise vihikut ja kindlasti jagan lugejatega ka oma otsust, mis mulle loodetavasti sügisel õigeaegselt määratakse ning mis ma selle otsusega edasi teen. Olenevalt siis otsusest, kas esitan vaide, kas vaie rahuldatakse ja kui ei rahuldata, kas kaeban otsuse edasi või mitte jne. Ühesõnaga ma isiklikult loodan, et kõik sujub valutult ja positiivselt ning minu postitused on kellegile tulevikus selle kadalipu läbimisel kasuks ja motivatsiooniks, et asju on võimalik ajada ka ilma sõjakirveta ja rahulikult ja viisakalt suheldes.

Ma olen Joosepi vist surmani ära tüüdanud oma blogijuttudega, sest hiljaaegu ütles mulle, et ma võiksin ükskord ometigi ära otsustada, et mis blogi ma sooviksin olla. Ma olin nagu mis mõttes!? Ma oma mikroskoopilise kanaajuga arvasin end olevat eluline blogija, kes võib ükskõik millest kirjutada, alustades kudumisest-tikkimisest, laste kasvatamisest,pingelistest päevadest ja lõpetades vaibapuhastuse, suhteprobleemide või kasvõi soojamaareisiga.

Kuid hiljem, kui ma vaikselt omaette selle üle mõtisklesin, siis jõudsin järelduseni, et kas pole veider, kui ma kirjutan läbi huumoriprisma ja teatava sarkasmi oma elust-olust, tegemistest ja feilidest, siis inimesed elavad täiega kaasa ja on vaimustuses, et kuidas üks pimedaks jäänud noor inimene suudab tunda elust rõõmu, aga kui kirjutan mingi arvamuse, siis ma olen mingi universumi kohutavaim vingats ja kohe laotatakse lahkelt dislikesid.Nagu mul ei tohiks oma isiklikku arvamust olla ja võin ainult oma pimedusest kirjutada. Et mis värk nagu sellega on?

Ma olen täiesti teadlikult jätnud mõned arvamuspostitused avaldamata, kuna seisan dilemma ees, sest ega ma mingi masohist pole, et tahaksin endale vabatahtlikult heitereid kollektsioneerida. Ma olen selle variandi peale ka mõelnud, et võib-olla on asi lihtsalt minus, no maakeeli öeldes olen võib-olla lihtsalt sitt arvamuse avaldaja, no kes lihtsalt ei oska oma mõtet lugejani õige temperatuuriga serveerida. Hah, ma juba praegu tunnen, et kui lambine see postitus saab olema. Igatahes mõtlesin anda endale veel ühe võimaluse, sest mul istub juba kolmandat nädalat draftides üks postitus.

Mõned blogiteemad tulevad minuni iseenesest ja nii kummalisi teidpidi. See järgnev postitus sai näiteks tõuke minu maikuu Delfi kolumnist, või kui täpsem olla, siis selle alla jäetud ühest kommentaarist.

Kui tavaliselt pole mul olnud kombeks võtta kuskilt kommentaariumist kellegi x kommentaar ja siis hakata seda lahkama, siis seekord teen erandi, kuna patt oleks jätta antud mõtteavaldus tähelepanuta. Ma ei tea, kas peaksin paari lausega oma kolumni pointi ka välja tooma või mitte...Aga no põhimõtteliselt kirjutasin paar näidet sellest, mismoodi arstid on mulle teatanud, et oleks ma varem nende vastuvõtule märganud tulla, siis oleks mul võib-olla natuke nägemist ja võib-olla oleks ka üks väike mõngel meil kodus ringi paterdamas. Oma kolumni lõpus kirjutasingi, et väike okas on hinges just selle arsti suhtumise pärast, tänu kellele jäin ma arvatavasti bioloogilise emarõõmudest ilma ja et huvitav,mida ma praegusel eluetapil maha võiksin magada.Noh, selline küllaltki neutraalne jutuke, kus puudutasin nii üht kui teist ja siis tuli selline imeline kommentaar:

njah

Ma ei tea vist ühtegi inimest oma sõpruskonnast, kes ei teaks, mis on Pardiralli. Kuid ma tean päris mitut inimest, kes on vägagi kursis selle ellukutsutud ürituse ülla eesmärgiga, kuid kahjuks tihtipeale unustavad oma kiires elutempos ära, et millal ja kus see toimub ja kuidas üleüldse saab enda panuse anda vähihaigete laste ja nende vanemate toetuseks.

Täiesti juhuslikult koperdasin minagi täna blogijate grupis postituse otsa, kus Pardiralli meeskond kutsus blogijaid üles toetama ja soetama oma blogi nimelisi vanniparte. Ning kohe pikemalt mõtlemata olin ka mina valmis oma kaks kätt ära andma (või no õigemini käsi nad tegelikult annetuseks ei soovigi), vaid piisab ka sellest kui soetad endale kasvõi ühe vahva vannipardi, kes 10. juunil alustab Kadrioru kanalis võistuujumist koos teiste tuhandete heategevuslike partidega.

Kui inimesed siin üpris sageli imestavad minu elurõõmu üle ja küsivad, et mismoodi ma suudan kõige selle keskel veel nii positiivne ja elujaatav olla, siis vastust ei pea kaugelt otsima - ma lihtsalt arvan, et minust on palju kehvemas ja raskemas olukorras inimesi. Kui ma mõtlen vähihaigetele lastele ja nende vanematele, siis ma arvan, et mitte keegi meist, kes pole antud olukorras ise olnud, ei suudaks seda tunnet ette kujutada, mida võib ema-isa süda tunda kui tehakse diagnoos teatavaks, ja kuidas see mõjutab perekonda tervikuna.Oeh, ma ei taha sellele isegi mitte mõelda. See on lihtsalt nii kohutavalt kurb ja ebaõiglane.

Minu oma lihane õde võitles samuti mõned aastat tagasi vähiga, kuid õnneks praeguse seisuga on kõik stabiilne. Aga kahjuks pole see ainuke juhtum minu tutvuskonnas. Üks minu väga kallis sõbranna on samuti poole oma elust pidanud võitlust haruldase vähivormiga. Siiani õnneks edukalt, kuid tegelikult keegi meist ei tea kauaks... Alles hiljuti ta luges mulle oma digiloost analüüsi vastuseid ette ja kui oli lõpetanud, siis minu vastus talle oli: "Sa ju sured varsti ära... " Jaa, see pole vist päris see lause, mida võiks vähihaigele öelda, aga see kõik oli kuidagi niii sünge. Ise ta muidugi vastas minu morbiidsusele eriti optimistlikult: "Oot, ma loen sulle need vastused ka ette, mis on positiivsed... "
Aga ausalt , kui oli nende nii-öelda heade analüüsivastuste loetelu lõpetanud, siis ma jätkasin sama šokeeritult: "Need ju pole ka korras ega referensis!" "Jaa, aga need on stabiilsed!", teatas sõbranna optimistlikult nagu lillelaps.
Ma tohutult imetlen seda inimest, ta on mulle väga suureks eeskujuks. Võiks ka teistele virisejatele olla, kuid kahjuks ei ole sõbranna huvitatud sellisest tähelepanust.

See on üks tohutult valus teema ja ma soovin, et mitte ükski inimene ei peaks mitte kunagi midagi sellist läbi elama-tegema. Paraku ainult soovidest jääb väheks. Soovijaid ja mõtlejaid on meil niigi piisavalt, aga tegutsejaid ja pealehakkajaid vähevõitu. Seega kutsun mina kõiki oma lugejaid üles samuti Pardirallit toetama! Soetage ka endale kasvõi üks part või kolm parti, nagu mina seda tegin ja las nad siis sulistavad uhkelt ja võidukalt finiši poole. Rohkem infot Pardiralli kohta leiate siit!

PS. Kuna me elame tänapäeval ületootmise keskkonnas, siis tekkis inimestel küsimus, et kas iga aasta toodetakse Pardiralli tarbeks uusi kummist parte, et mismoodi see meie keskkonnale mõjub!? Kuid saadud info kohaselt võin kinnitada käsi südamel, et pardid on korduskasutatavad ja seega antud heategevuslik aktsioon ei mõju keskkonnale halvasti .