Enne, kui aeg halastamatult käest libiseb ja aktuaalsus kaob, panen kirja mismoodi ma endale eriarstidele ajad sain.
Esmalt peaksin alustama sellest, et tänavuse aasta alguses sain ma paljukiidetud endokrinoloogi - dr. Jõgiste vastuvõtule aja. Minu muljetest sellest imetoredast ja heast tohtrist saate lugeda varasematest postitustest
. Jõgiste soovis aasta alguses mind nädalaks haiglasse sisse võtta (võitles mulle isegi õiguse tulla koos juhtkoeraga, et mul oleks eraldi palat ja puha), kuid see lükkus edasi, kuna oli gripikarantiin ja gripikarantiinile järgnes noroviirusekarantiin. Ühesõnaga, kuna haiglasse minek lükkus kogu aeg teadmata ajaks edasi, siis polnud mul mõtet oma elukorraldust täiesti seisma jätta ja otsustasin peale pikka kaalumist minna massaažikursustele. Kirjutan sellest pakkumisest ja otsusest eraldi postituse, kuna kursus käib samuti läbi Töötukassa ning ühtlasi puudutab / mõjutab minu töövõime hindamise protsessi. Seda ma loomulikult veel öelda ei oska, kas pigem positiivses või negatiivses võtmes.
Kui vajalikud dokumendid olid korda aetud ja mu nimi kanti ametlikult kursuslaste nimekirja, helistas loomulikult mulle ka Jõgiste, kes andis teada, et kauaoodatud karantiin on selleks korraks läbi. Ma kahjuks arstiga rõõmu jagada ei saanud, sest mul lähitulevikus polnud enam ühtegi sellist nädalast vaba auku, et minna haiglasse tervist kõpitsema ja niisama tšillima. Kuid tohter oli äärmiselt mõistev ja suisa kiitis ja imetles minu teotahet, kuid lisas, et tahab siiski mind vahepeal näha, et analüüsidel silma peal hoida, kuna neerunäidud pole kiita. Kui mu imeline mälu mind praegu alt ei vea, siis viimati Jõgiste vastuvõtul käisingi aprillikuus, kus andis mulle saatelehe nefroloogile ja ühtlasi panime mulle kaks uut aega juunisse.
Need, kes on alles hiljaaegu mu blogipesa avastanud ja ei tea ega tunne veel mind nii hästi, siis teadke, et ma armastan enda tervisliku seisundi kohta öelda järgmist: peale selle, et mul on I-tüüpi diabeet ning sellest tingituna ka keskmine neeru- ja südamepuudulikus, puuduv silmanägemine ja kergemat sorti närvikahjustus jalgades ehk neuropaatia, olen ma muidu täitsa terve inimene. See, et vahete-vahel rongides töötavad piletimüüjad kummarduvad mu näo ette ja kõnetavad mind hästi valjuhäälselt ja aaeeglaaseelt, ei tähenda see veel seda, et mul oleks kuulmise või arusaamisega probleeme. Olgu, see oli minu väike sarkasminurk, aga lähme edasi vähe asistema asjadega :)
Kui ma aprillis külastasin oma maailma parimat endokrinoloogi, siis sain õnneks ilma suurema vaevata nefroloogile saatekirja koos ajaga ja nii oli mul üks mure vähem. Kuid veel oli mul tarvis saada ajad silmaarstile, allergoloogile, kardioloogile ja kirurgile. Teadsin, et kolmele viimasele on raudselt vaja saatekirju, kuid silmaarsti vastuvõtu kohta mul värskem info puudus. Olen ju aastaid ühe ja sama silmakirurgi vastuvõtul käinud ja seda ilma saatekirjata, sest no mul pole ju nägemises muutusi. Lihtsalt iga aastane profülaktiline kontroll, kus kontrollitakse silmarõhku ja silmasiseseid muutuseid. Kuna ei tahtnud aega raisata, helistasin kohe ITKH Silmakliinikusse, et endale aeg kinni panna ja kui peaks nõutama saatekirja, siis saan selle ju jooksvalt oma perearstilt küsida. Vähemalt nii ma arvasin.
Mõned aastat tagasi, järjekordsel visiidil, ütles dr. Reigo, et kuna mu silmadiskiga on mingi "kala", mis võib ühel hetkel hakata valu põhjustama, et siis tuleksin aeg-ajalt kontrolli, kuid lisas, et lähima aasta või paari jooksul pole tarvis. No kui just silm valutama ei hakka. Mul ei hakanud, kuid nüüd see töövõime hindamise protsess, mille käigus peab inimene olema käinud vähemalt viimase poole aasta jooksul eriarsti vastuvõtul, et saada kõige värskemad andmed oma tervisliku seisundi kohta, mille põhjal hakataksegi töövõimet määrama. Minu puhul peab siis silmakirurg kirjalikult (elektrooniliselt ) digiloos kinnitama, et olen jätkuvalt pime ja et vahepeal pole toimunud kaheksandat maailmaimet, mille tulemusel olen ma nägijaks saanud.
Valisin siis registratuurinumbri, kuulasin teate selle kohta ära, et minu parimaks teenindamiseks kõne salvestatakse ja jäin siis kannatlikult ootele, et pääseda liinile. Ajaviiteks kordasin oma isikukoodi üle, no et oleks ikka kindlalt meeles. Lõpuks vastas teisel pool toru vanem proua, kellega algas järgmine dialoog.
"Tere! Sooviksin dr. Reigo vastuvõtule aega kinni panna"
"Isikukood", vastas proua protseduuriliselt ja kui ma olin selle rahulikult edastanud ja proua selle toksimise arvutisse lõpetanud, uuris edasi: "Kas Teil on kordusaeg?"
"Ei ole, aga dr. Reigo vastuvõtul käisin ma mõned aastad tagasi ja siis ta ütles, et ma tuleksin kindlasti uuesti end mõne aasta pärast näitama, kuna mu silmadiskiga olevat mingisugune progresseeruv probleem, mis võib hakata valu tegema. Mul valu pole hakanud tegema, aga kuna olen pime ja mind ootab sügisel ees töövõime hindamine, siis tarvis värskemaid andmeid"
"Mul näitab, et olete eelmise aasta sügisel käinud..""
"Ei, ei ole"!!!"
"Mul näitab, et olete. Olete ju Kai Kuusk!?"
"Jah, olen, aga mina pole eelmisel aastal silmakliinikus ühelgi vastuvõtul käinud..."
"16. oktoober 2016 olete käinud",surub registratuuritädike järjekindlalt peale.
"Ei, mina pole käinud", jään endale vankumatult kindlaks.
"No huvitav, kes siis käis, kui Teie ei käinud!?", uuris proua juba veidi etteheitvalt ja justkui ootaks minult nüüd puhtsüdamlikku ülestunnistust selle kohta, et ma ikka käisin küll.
"Mina ei tea, kes käis, aga mina isiklikult pole mitu aastat silmaarsti vastuvõtul käinud, mille peale registratuuritädi uuesti kordas kuupäeva ja arsti nime, kelle vastuvõtul olen ma väidetavalt käinud, kuid ma jäin endale kindlaks ja kinnitasin nii usutavalt kui vähegi suutsin, et mina pole käinud.
Lõpuks jättis registratuuritädi selle teema sinnapaika. Ei tea, kas sellepärast, et jäi mind lõpuks uskuma või lihtsalt ei viitsinud enam minuga taielda. Kuid siis lisas, et sellisel juhul on mul tarvis saatekirja. Kui uurisin tasuliste aegade kohta, siis ütles, et tasulisi aegu ikka on, aga soovitab mul siiski esmalt saatekirjaga aeg hankida.
Paar nädalat hiljem olin oma perearstilt kõiksugu eriarstide saatekirjad saanud- allergoloogile, kardioloogile, kirurgile ja silmaarstile. Viimase saatekirjaga helistasingi siis taas ITKH registratuuri ja kõik algus oli samamoodi, ainult selle erinevusega, et kui olin teatavaks teinud, et soovin silmaarstile aega panna, siis mainisin ühtlasi kohe ära ka selle, et mul on perearstilt saatekiri olemas, kuid siis järgnes järgmine dialoog.
"Oodake, kas ütlesite, et perearst väljastas saatekirja?"
"Jaaah", vastasin aeglaselt ja venitates ning veidi kõhklevalt, et miks nii imelik küsimus. Ega ma ise ju endale neid kirjuta, perearst ikka.
"Mmm", kostus selline veidi ebalev hääl ja jätkas: "No tegelikult on nii, et silmaarstile kirjutavad saatekirju ikka silmaarstid ise..."
Ahah, no see on küll ju imeline. Ma omast arust nagu selle mõttega sinna helistasingi, et saada silmaarstile... Vabandage väga, aga mismoodi saab silmaarst mulle saatekirja väljastada, kui mulle ei panda ilma saatekirjata silmaarstile aegagi kirja... Natuke ebaloogiline ei tundu või? Või kas ma pean minema erakliinikusse ja siis sealt küsima saatelehe... Ma ei tea, kas ja kuidas teistel sarnased olukorrad on lahenenud, aga isiklikult minul lahenes antud olukord seekord õnneks positiivselt, sest kujutage pilti ette - nad ütlesid, et teevad erandi minu puhul ja tulevad mulle vastu ja registreerivad mulle perearsti saatekirjaga selle aja. Milline halastus pimedale. Vabandage minu võhiklikust, aga ma ei saa ausalt öeldes aru, kas perearsti saatekirjad on kuidagi vähem väärtuslikumad, nagu mingi suvaline kapsaleht, mis ei maksa tänapäeva silmakliinikus mitte essugi? Ma siiralt loodan, et tegu oli ühe pudru ja kapsaga ning et registratuuritädi ajas lihtsalt midagi segamini.
Teistele eriarstidele sain ma ilma igasuguste probleemideta ajad ja üllatuslikul kombel suisa augustisse, nii et kui juuni esimesel nädalal helistasin registratuuridesse, siis minu ooteaeg eriarstide vastuvõttudele on umbes täpselt kaks kuud. See siis Pärnu Haiglas, ITKH Silmakliinikus ja PERHis.
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Facebook Like Box
Otsi blogist
Vanad postitused
-
▼
2017
(108)
-
▼
juuni
(10)
- Brittoni turvahällide skandaal
- Ootamatu vidin kleidi küljes
- Minu töövõime hindamise protsess vol. 2
- Kõik mu fännid olge kuss - tekitate muidu mu sõbra...
- Kas regulatsioonid teenivad ikka oma head eesmärki?
- Muljeid EBAst
- Siis kui enam ei jaksa
- Lõpetage ükskord oma ving ja hala
- Minu töövõime hindamise protsess vol. 1
- Naistejutud: kas üliromantiline ja innukas või pig...
-
▼
juuni
(10)
Kopeerin ühest Facebooki grupist saadud kommentaari siia ka:
VastaKustuta"Noh... mu kogemus ütleb ka, et see peab tõesti olema teise silmaarsti saatekiri. Jabur, aga nii on. Ei mäleta, et oleks kunagi teistmoodi olnud. Teistes silmakeskustes käin küll ilma saatekirjata (haigekassa aegadega), aga ITK oma olevat kõrgema etapi kliinik ja sinna pöördutakse keerulisemate probleemidega. Kuigi mu meelest suudab ka perearst enamasti hinnata, kas mul on keerulisem probleem või lihtsalt väike silmapõletik."
Ma ise vastasin sellele, et 10-aastat tagasi, kui mind saadeti esimest korda Pelgulinnast ITKH Silmakliinikusse, siis mulle anti saatekiri, aga peale seda esimest korda pole minult enam kordagi küsitud, kuna ma olen seal juba püsiklient oma diabeetilise retinopaatia ja klaukoomiga. Lihtsalt arst leidis, et kui mul on silmade seisund püsinud mõnda aega stabiilsena, siis pole mõtet pimedat edasi-tagasi solgutada ja palus tulla end näitama mõne aasta pärast.
Olen käinud ka päris palju silmaarstil ja ei ole olnud kunagi tarvis saatekirja. Abikaasa ja tütar käisid TÜK Silmakliinikus ja ei ole ka sinna pääsemiseks saatekirja tarvis. Ütlen ausalt, tundub minu jaoks uskumatu, et silmaarstile läheb saatekirja vaja.
VastaKustutajah käisin ka mina tartus silmaarstil ja mingit saatekirja ei olnud vaja :O ise panin aja ja käidud oligi. tean et allergoloogi juurde on saatekirja vaja aga nahaarstile jälle pole vaja. ei tea selline veider süsteem :)
VastaKustutaMa ise arvan, et nahaarsti ja psühhiaatri vastuvõtule minemiseks pole saatelehte sellepärast tarvis, kuna meil tänapäeval niigi inimesed ei käi enda sünnimärke kontrollimas ega pöördu teiste nahaprobleemidega dermatoloogi poole, kuna piinlik on (no näiteks kõiksugu seenhaigused) ja hakka siis veel selle probleemiga saatelehte hankima.
KustutaSamamoodi ka psühhiaatriga. Väga paljude inimeste jaoks on depressioon häbiasi ja siis arvangi, et süsteemi poolt on teadlikult muudetud need n-ö tundlikema erialaarstide vastuvõtud kergemini ligipääsetavamaks, et inimesed ei kannataks oma murede käes ainuüksi piinlikkustunde pärast.
Meie superägedat endokrinoloogi ei tule enam väidetavalt kunagi tööle. Arstiametiga on kaputt. Olin ise haiglas kui ta paariks tunniks koju läks, et siis öövalvesse naasta. Pidime veel öösel lobisema. Aga ta ei tulnud ja pole nüüd 2 kuud tulnud. See oligi tema viimane tööpäev... Tervislikud põhjused, elu on täis ootamatusi. Nii ebaõiglane, et sellised asjad kõige paremate inimestega juhtuvad :(
VastaKustutaJaaah, mulle helistati haiglast ja öeldi, et minu kaks aega tuleb tühistada ning et ma valiks endale mõne asendusarsti. Kui ma alguses ütlesin, et ma ei soovi kedagi teist ja et kas oleks võimalik mulle teavitada, kui Jõgiste on tagasi tööpostil, siis mulle vastati, et paraku nad ei saa kõiki patsiente läbi helistada, kuna neid on nii kohutavalt palju ja pealegi pole tegu nädalate pikkuse haiguslehega, vaid kuude…
KustutaMa olen nii kurb ja õnnetu, sest tundsin siirast rõõmu, et lõpuks ometi sain endale nii armsa, ägeda ja super toreda endokrinoloogi. Ma väga loodan, et ükskõik, mis meie armsa tohtriprouaga lahti poleks, et saab kõik korda ja naaseb kunagi ikka tagasi.
Haiglasse ma ka ei jõudnud ju, sest kõigepealt olid need karantiinid, siis algas minu kursus ja lõpuks leppisime kokku, et peale kursust lähen nädalaks haiglasse, et neere natuke turgutada ja uut insuliini proovida ja pidi ju mulle isiklikult kõik vajalikud haiglakoridorid selgeks õpetama, et oskaksin Janetiga iseseisvalt haiglast välja ja sisse liikuda, oeh.
Eks näis, mis edasi saab. Mul on uus aeg pandud dr. Loonurmele (registratuurist öeldi selle peale, et siis saan vähemalt oma analüüsi vastused teada).
Elu on vahepeal ikka nii ebaõiglane! :(
Mulle on öeldud, et ta ei tulegi tagasi. Arvestades, mis juhtus, siis täiesti võimalik. Tegelikult ta tahtis ammu sellest haigest süsteemist välja, nüüd andis elu ise tõuke. Tuleb ta siis tagasi või ei, peaasi et ta tervis to the max taastuks ja ta saaks enda elult kõik mida ta oodanud on. Ma uue arsti leidmisega ei kiirusta, ravin end ise tema juhtnööride järgi kuniks kannatab :)
KustutaMa ei teagi täpselt, mis juhtus, aga loodan ka kogu südamest, et taastub ja saab oma eluga jätkata!
KustutaMul pole valikut. Pean endale vähemalt praeguseks perioodiks asendusarsti leidma, kuna mul sügisel see töövõime hindamine ja endokrinoloog on üks eriarste, kelle hinnangut on seal vaja.
Mul on sellest kahju, et ma alles selle aasta algusest hakkasin Jõgiste patsiendiks ja me olime minu putitamisega algusjärgus. Tegi mulle glükoosimonitooringu ja sellega muutis natuke mu süsteskeemi, kuid uue insuliini proovimine jäigi ära, sest selleks ootas mind haiglasse, kuhu pidin Janetiga minema. Ma isegi ei tea, kas see enam siis kehtiks, kui ma saaksin endale teise endokrinoloogi... Jõgiste võitles kõvasti, et ma saaksin loa tulla juhtkoeraga statsionaari, sest see oli tema jaoks ilmselge, et pimedal peab olema iseseisvus...
Rääkis veel, et mismoodi isiklikult näitab ja õpetab mulle koridorid selgeks, kust saab välja ja kust kuhu jms. Oeh, nii kurb hakkab kohe, kui sellele mõtlen! :(