Unevõlg ja toitumishäired

Juhuu, me saime esmaspäeval kursusekaaslastega klassikalise Rootsi massaaži tunnistused kätte. Oli ääretult ülev ja meeleolukas hetk. Ma oleksin tahtnud selle päeva vlogina salvestada, aga no reaalselt mitte keegi ei julge kaamerat kätte võtta. How hard can it be!? I do the talking ja nemad peaksid lihtsalt hoidma kaamerat ja jälgima, et oleks fookuses, aga mkm, nemad ei oska, ei taha, ei julge jne. Igatahes... Kui tunnistus ja lillekimp näppus koolituskeskuse uksest reipal sammul poobikuga välja tippisime, tuul ja päike mu nägu paitamas, siis tundsin minagi lõpuks ometigi seda tunnet - vabaduuus! Ehk et mul algas ka nüüd suvepuhkus ja momentaalselt oli kuidagi mõnusalt kerge olla. Massaažikursusest, hinnetest, lõpueksamist ja kõigest sellega seonduvast kirjutan kindlasti eraldi postituse.Pluss ma pean ju endale nüüd natuke reklaami ka tegema ja kutsuma kõiki oma tallinlastest blogilugejaid enda juurde massaaži. Aga nagu ma juba ütlesin, siis lähiajal kirjutan sellest kindlasti eraldi postituse ka.

Mul on tegelikult hoopis üks teine mure tekkinud nende kuude jooksul, mil ma usinasti kodu ja Tallinna vahet trippisin. Esimeste nädalate jooksul polnud nagu häda miskit, sest siis ma toimetasin ja tegutsesin n-ö vana rasva pealt, aga ühel hetkel hakkasin tajuma, et mu unevarud on otsakorral ja ma ei suuda taastuda. Ma isegi ei tea, kas anatoomilises mõttes on selline asi nagu "unevaru" üldse olemaski...? Ning kas unevaru ja energiavaru on üks ja see sama või kaks erinevat varu... Inimorganismil on ju homöostaasi seisundi säilitamiseks kõiksugu puhvrid olemas, aga ma ei suuda hetkel mõelda, et kas ja kuidas toimiks "unevaru", sest kui me teaksime juba ette ära, et mingi eriti ränk nädal on tulemas, siis me ei saa ju selleks teatud arv tunde ette magada. Kas saate mu pointist aru? :) Appike, no näete nüüd, ma mõtlen ja arutlen juba anatoomiliselt. Lilli oleks praegu minu üle nii uhke :D (Lilli siis meie anatoomia- ja füsioloogialektor).

Kuskil maikuu alguses hakkasin vaikselt tajuma, et ööunest jääb mulle väheseks. No et ei puhka välja. Hommikul polnud enam sellist reibast tunnet, et tõuseks ühe jutiga püsti ja läheks tantsiskledes vannituppa. mida aeg edasi, seda raskem oli mul end vaimselt ja füüsiliselt hommikuti üles saada ning  lõunati tundsin, et hädasti oleks tarvis üht kosutavat tunniajalist uinakut, aga no kus ma seal kursusepäeval ikka tukastan, eksole. Nii rassisin edasi ja edasi ja siis hakkasin tundma, et ma ei jaksa enam isegi vabadel päevadel normaalsel ajal end üles ajada, vaid võimaluse korral tiksusin lõunani, sest no lihtsalt kurnatus ja konstantne uni.

Sellest ei hakka ma üldse rääkimagi, et kui pool nädalat olin Tallinnas ja kui õhtul hilja koju jõudsin ja mul pingelangus toimus, siis järgmisel päeval olin ma suht juurvili. Esimestel kordadel arvasin, et mul on lihtsalt hüpo, aga tegelikkuses oli veresuhkur normis ja mind oli lihtsalt tabanud jõuetus ning ma ei jaksanud enam oma kurnatud keha liigutada. Aju justkui väljastas signaali, et ma liigutaks end, aga n-ö jõudlust ei tekkinud taha. Ühesõnaga viimased poolteist kuud olen ma ärganud ja toimetanud mehaaniliselt ning kui 10-12 tunnine koolipäevake sai mööda, siis läksin tuttava poole, kus sõin, õppisin natuke anatoomiat ja pugesin ära tuttu, et hommikul uue hooga alustada. Ning nüüd ma ainult magaks ja magaks, sest mul on reaalselt selline tunne nagu ma ei saaks enam never oma uneisu täis. Teisipäeval ma näiteks tõesõna enamuse päevast ainult magasingi. Täiesti süüdimatult. Ma isegi ei kokanud meile miskit süüa. Ja nüüd ma jõuangi sujuvalt toitumiseni, mis samuti läks nende kuude jooksul täiesti metsa poole.

Kursuse ajal sõin ma hommikuti putru, aga "lõunad" olid üsnagi ebatervislikud ja kaootilised, sest mul polnud sellist ühtset režiimi, mida ja millal sõin. Alguses sai kamba peale kuskilt cateringist soodsa hinnaga tellida keskusesse suppi või praadi. Mina paadunud supifännina võtsingi endale tihtipeale supi, kuid kuna keskuses koha peal pakub ka üks babulja kodukootud toidukesi, siis mingi aeg hakkas enamus rahvast all käima einestamas ja siis polnud enam cateringil mõtet. Mina all söömas ei käinud ega hakkagi käima, sest ütlen ausalt - ma olen pirtsperse. Minu jaoks on kohutavalt vastumeelne süüa babuljade rammusaid roogasid, mis sisaldavad rohkelt pekiga liha, rasvas praetud ja küpsetatud šnitslid, pannkoogid, kreemid,  jne. Ning kui ma veel kuulsin, et kui lähed sinna sööma ja palud ainult suppi, siis võid kindel olla, et saad supi-prae-magustoidu ja lahkudes (loe: uksest välja veeredes) pistetakse pihku veel paar muffinit. No ja sellised asjad ka mind ei kutsu sööma, kui taldrikule serveeritakse kanakoib, riis, toorsalat ja siis kuskile taldriku servale paigutatakse veel mingi lusikatäis kartulisalatit. Et nagu mida combot? :D

Ühesõnaga kursuse ajal hakkas aina enam minu lõunapause ehtima kohvikruus ja mõni müslibatoonike. Saate aru - kohvikruus! Mina, kes tegelikult igapäevaselt kohvi ei joogi, võib-olla aastas ainult üks-kaks tassitäit ja seda ka siis eriti rohke piimaga. Võiks öelda, et nendel puhkudel on mul pigem piim kohviga. Kuid ma ei saanud sinna miskit parata, sest kuna tundsin, et uni murrab, siis vajasin kofeiini, et end ärkvel hoida ja nii ma surnud ringi sattusingi.
Õhtul tuttava poole minnes ootas mind alati ees kolmekäiguline õhtusöök. Samuti supp-praad-magustoit ja kui protestisin, et ei taha, ei jaksa ja mind ei pea nuumama mitmekäiguliste õhtusöökidega ja et ma ausõna oleksin ülimalt rahul, kui õhtuks oleks lihtsalt riis / tatar  aedviljadega ning sinna kõrvale tassike rohelist teed, siis sain vastuseks, et söö nii palju kui jaksad. Aga no mul on lapsepõlvest harjumus, et kõik tuleb ära süüa, enne lauast ei tõuse. Meie peretuttav on lihtsalt nii ülihoolitsev, aga tõesti ma ei jaksaa. Ma võiks hoopis lõunaks peretuttava maitsvaid rooge nautida, aga kõik on justkui pahupidi.Sellise toitumisega olen ma mingi kolm kilo juurde võtnud. Ja kui muidu see kolm kilo tundub nii vähe, siis uskuge mind, see pole vähe. Vähemalt mitte minu pikkuse juures. Pealegi ma saan aru, kui ma oleksin tublisti jõusaalis rassinud ja lihast kolm kilo juurde kasvatanud, aga see kõik on puhas pekk.

Nüüd algas puhkus ja ma võiksin ju end nüüd kokku võtta ja nii muuseas oma tavapärasesse rutiini tagasi astuda, aga no ei suuda. Esmaspäeval, kui ma hilisõhtul oma lillede ja tunnistusega Pärnusse jõudsin ja Joosep mind juba bussi vastas ootas, kallistas ja õnnitles mind tubli saavutuse üle, siis tegi ühtlasi ka ettepaneku minna minu pidupäeva tähistamiseks einestama. Minu soovil osutus valituks Eedelweiss (üks minu lemmik kohti Pärnus). Joosep pakkus mulle lambapraadi, no et võiks ikka miskit uhket võtta, aga ma manasin endale sellise ilme ette, mis pani Joosepit küsima, kas ma ei soovigi menüü kõige uhkema ja isuäratavama nimega praadi? Ei tahtnud jah. Ütlesin, et tahan miskit tervislikku, sest tundsin, et see on see, mida mu organism tahab ja vajab ning seega võtsin imemaitsva, kuid küllaltki kalli hautatud kohafilee aedviljadega (13€). See oli tõeliselt maitsev ja maitseaineid oli imevähe pandud ja mulle see just sellepärast maitseski, et kohakala enda ja aedviljade maitse polnud ürtide ja vürtsidega ära tapetud.


Kõrvale võtsin rohelise purutee mee ja sidruniga ja hommikul oli veresuhkur üle pika aja lihtsalt imeilus - 5,8mmol/l. Kõik tundus minevat lepase reega, kuid hoolimata sellest, et õhtu oli ilus ja tervislik, siis järgmisel päeval tundsin taas rammestust ja kurnatust, kuigi polnud miskit erilist teinud ja mu organism kisendas taas magusa järgi. See sama vastik ohjeldamatu magusavajadus, mis on mind tabanud kursuse ajal. Mul on vahepeal konkreetselt selline tunne nagu keegi istuks mul maos ja sikutaks nööri ja telliks endale mingisugust suvalist rämpsu. Ma saan aru, et see magusavajadus tuleneb sellest, et organism vajab energiat ja vist tahab talletada ka maksa mingeid glükoosivarusid, aga no see pole ka ju enam päris normaalne, kui ma istun praegu arvutis ja samal ajal on mul hiiglaslik Draakoni kommipakk ja küpsisekarp kõrval ja ma nosin neid kordamööda endale sisse. Eeskujulik diabeetik ma ütlen. See on lihtsalt nii haige.

Ma saan aru, et tegu pole diagnoositava toitumishäirega, aga toitumishäire on see minu jaoks siiski, sest kui ma ei suuda tervislikust toidust omastada piisavas koguses vajalikke aineid, et mu organism ei kisendaks üüratute lisakoguste magusa järgi, siis oleks ju kõik timm.

Mõtlesin jupp aega, kas kirjutada sellest üldse siia või mitte, aga mõtlesin, et kui avalikult kõigile lugemiseks selle üles riputan, siis äkki see distsiplineerib mind olema korralikum ja vastu seisma minu kisendavale sisemisele häälele, mis röögib mu sees magusa järgi. Siinkohal meenub mulle, et ma peaksin kirjutama veel ühe toitumisalase postituse ja see puudutab minu toidusedeli muutumist. Ma nii palju võin reeta, et see puudutab loomsete ja taimsete valkude vahekordade muutmist. Miks ja kuidas, no sellest tahangi kirjutada täpsemalt oma järgmises toidupostituses. ja võib-olla on kellegil mingeid häid soovitusi või lahendusi pakkuda mu murele. Mingi lahenduse pean ma igal juhul leidma, sest augustis jätkuvad mul täiendkursused, kus hakkan õppima aroomimassaaži, refleksoteraapiat, spordimassaaži jms. Seega mul oleks hädasti tarvis mingisugust sellist lahendust, mis toimiks, kui hakkan augustis uuesti Tallinna ja kodu vahet trippima. Koolituspäevad saavad siis samuti olema 2-3 päevased. Ühesõnaga pliis, aidake mind! :)

CONVERSATION

12 kommentaari:

  1. Ma tean väga hästi mis sa tunned. mul algas veebruaris praktika, mis oli nii kiire, et midagi ei jõudnud. Toitumine läks väga hulluks, täieliku rämpsu peale. Tervislikku sõin ainult nii palju kui mees tegi aga kuna ma olin kogu aeg tööl valgetes või praktikal valvetes, siis tihti koju ei sattunud. Jaanipäevaga lõppes praktika ja kooliaasta ära - tohutu pingelangus. Ja minu lubadus siis tervislikult toituma hakata ja uuesti trenniga alustada? Noor, lihtsalt ei saa tee peale. Nii uskumatu kui see ka pole.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Appiii, kui hea oli Su kommentaari lugeda. Teades, et ma pole ainuke, oli kuidagi lohutav. Mitte, et ma sooviksin kellegile teisele sarnast tunnet ja olukorda, aga no you get the point.

      Mul isutab eriti magusa järgi ja suti on rämpsu isu ka. Kuigi just nati aega tagasi tulime Joosepiga poest ja ma läksin seal veits hulluks ja mõtlesin, et EI, ma PEAN olema tervislik ja kahmasin apelsine, banaane, õunu ja tagatipuks haarasin arbuusi ka kaenlasse :D Eks näis kaua see mul kestab...

      Kustuta
  2. Uhh, tuttav tunne :/ Ehkki erinevalt sinust, on mul teismeeas toitumishäire lausa arstide poolt diagnoositud ning ühel või teisel moel saadab see mind siiani. Kunagi aitas mind väga toitumispäevik ja kindlad kellaajad (jah, koolistressis muidugi suht võimatu jälgida :D), kuid kui jälle vabam olemine, siis kindlasti üks hea abimees. Lisaks soovitan pöörata tähelepanu ka toiteväärtusele ja füüsilisele aktiivsusele (aga seda tead sa niikuinii juba omast käest) :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma püüan siin mingit jätkusuutlikku režiimi välja nuputada, no et kindlatel kellaaegadel söön, arvutan kõik süsivesikud välja ja arvestan füüsilist koormust jne. Kuid kardan, et kui saan selle läbi suure häda paika, siis augustis langen vanasse rütmi tagasi, sest ma ei hakka ju kodust kahe-kolme päeva toidukordasid kaasa tarima... No ühesõnaga miski pole välistatud, sest teades natuke minu hullumeelsusele kalduvat iseloomu ja sihikindlust, siis ma ei imestaks selle üle sugugi, kui pakingi endale mingisuguse moonakotikese kaasa.

      Oeh, aga enne pean ma suutma selle rutiini endale tekitada, kus suudaksin kellaaegadest kinni pidada ja ei vesistaks kogu aeg kommide järgi...

      Kustuta
  3. Aga kui Sa iga õhtu kui seal peretuttava juures ööbisid ja ta iga õhtu tegi korraliku 3 käigulise õhtusöögi, kas sealt ei saaks järgmise päeva lõunat karbiga kaasa pakkida? Soe ja korralik toit ikkagi on ju oluline lõunaks ka :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hmm, see on täitsa mõte. Imelik, et ma ise pole varasemalt selle peale tulnud... Olin ja olen vist juba vaimselt nii kurnatud, et mõistus hakkab vaikselt välja lülituma.
      Igal juhul tänud väärt mõtte ja soovituse eest! ;)

      Kustuta
  4. Sattusin siia blogisse täiesti juhuslikult. Ja ma olen lihtsalt nii hämmingus. Ma nagu loeks iseenda kohta. Kõik see väsimus ja vinnid ja röökiv isu magusa ja rämpsu järgi jne jne. Nagu vauu.. ma polegi ainuke :D Ma ise arvasin, et see on mul mingi tohutu laiskus. Lõpetasin ka kuu tagasi kõrgkooli. Kooli ajal mõtlesingi ,et asi on selles. Nüüd on kuu möödas ja väsimus hakkab tagasi tõmbuba, aga isud on ikka suured + vinnid jne. Aga jah, igajuhul müstika, kuidas sellest surnud ringist välja murda? Loodan lihtsalt, et käib ükshetk klikk ja motivatsioon tuleb tagasi ( mul lisaks 10 üleliigset kilo, mida oleks vaja maha raputada :) ).
    Igaljuhul edu kõiges. Sul on väga huvitav blogi :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii vahva, et leidsid tee mu blogipessa! :)

      Ma arvasin ka alguses, et ma olen oma kurnatuse, unisuse, isude ja vinnidega ainueksemplar, aga tänaseks olen mitmeid kirju oma lugejatelt saanud, kellel on või on olnud sama probleem. Kõigil neil on enamjaolt üks ja sama soovitus - loobuda täielikult toodetest, mis sisaldavad suhkrut ja valget jahu. Esimene nädal on kõige raskem, kuid kui suudad murdepunkti ületada, siis edasi läheb lepase reega. Lihtne öelda, raske teostada, eksole :D
      Mul pole kunagi varem sellist olukorda olnud ja ma olen varasemalt suutnud oma magusaisu ja üldse isusid kontrolli all hoida, aga see praegune etapp mu elus on midagi täiesti uut. Tänaseks olen mitmendat päeva enam-vähem tubli olnud, kuid täiesti puhas ma patustamisest pole...

      Igal juhul edu meile ja ma püüan lähiajal mingeid oma nippe jagada. Äkki on abiks ;)

      Kustuta
  5. Mina võtsin ka oma pikkadel 12-tunnistel koolipäevadel karbiga toitu kaasa. Kuna ma olen suur söödik (söön vähe, aga tihti ja ei taha sama asja kaks korda süüa), siis oli mul enamasti kaasas võibleib, karpi valmis lõigatud puuviljasalat, vahel kohuke või müslibatoon, mõni terve puuvili, õhtul valmis tehtud smuuti (jube mugav on see drink and go smuutiblenderi pudel), lisaks minigripiga pähklid, rosinad vms krõbistatavat Ja kuna ma ei tea, mille isu mul parajasti tekib, siis oligi mu koolikotis enamasti hunnik toitu, veepudel ja läpakas :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olles ise tohutult suur smuutifänn, siis plaanin samuti endale selle drink and go smuutiblenderi soetamist ning üks variant olekski see, et tarin puuviljad kaasa ning lõunapausi ajal blenderdan köögis endale värske smuuti valmis ja kõrvale krõbistan pähkleid. Mul on see keiss ka, et kuna olen maru aeglane sööja, siis mul ei saa olla lõunaks midagi sellist, mis vajab palju läbinärimist, sest ma olen see üks hullumeelsetest, kes mannaputru ja banaani ka mälub 34 korda läbi :D

      Kustuta
  6. Tere! Ma olen ka I tüübi suhkruhaige ja magusasõltlane :). Ja sellega olen ka täiesti nõus, et kui piisavalt und ei ole saanud, siis saab seda maiustustega kompenseerida.

    Mul läks mingi hetk see magusaisu nii ekstreemseks, et suutsin parematel päevadel 300-grammise mesikäpa šokolaadi ära süüa - mmm. Proovisin hakata piirama enda isusid, aga kuna see üldse olukorda ei parandanud, siis nüüd viimased 6 nädalat olen üldse mitte magusat endale lubanud. esimesed 2 päeva ma üldse muust mõelda ei suutnud, kui magus, aga nüüd olen väga ära harjunud ja see, et ma maiustusi ei söö, tundub umbes sama loomulik, kui süsti tegemine enne söömist (ehk siis väga loomulik, mitte vastupidi, kuigi osadel võib seda olla raske ette kujutada :D).

    Soovitan ka Sul enda menüüst mingid asjad, millega liialdad, lihtsalt täielikult välja jätta (vähemalt mõneks ajaks), sest seda on minu meelest palju lihtsam järgida, kui tunde järgi piiramist. Ja kui kohapeal sobivat toitu ei pakuta, siis peab jah kuskilt lihtsalt kaasa võtma, muidugi iseasi on see, kust seda head toitu üldse saada, kui kodus ise parajasti teha ei saa :).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mhmh, täiesti nõus Sinuga. Mul pole lihtsalt sellist kogemust veel olnud, kus ma EI suuda oma magusaisu talitseda. Varasemalt on mul olnud piisavalt tahtejõudu loobumaks ahvatlustest. Kui olin endale eesmärgi püstitanud, siis ei tekkinud kahtlustki ja püsisin jäärapäiselt sellel kursil. Isegi, kui vahel tekkis patustamise soov, siis suutsin piiri pidada või asendasin magusapähklite ja puuviljadega, aga enam minu nipid ei toimi(nud)… See on nagu eriti veider. Organism lihtsalt kisendab kurnatuse all magusa järgi. Kuid õnneks tunnen, et kui olen saanud nüüd oma puhkust nautida ja piisavas koguses magada, on hakanud see hullumeelne magusaisu ka vähenema :)

      Kustuta

Back
to top