Natuke oli piinlik

Käisime eile hilisõhtul sõpradega Steffanis, sest üllatus-üllatus, mul isutas taas Frutti Di Mare ehk krevetisalati järgi. See originaalis sisaldab tigusid ka, aga kuna mina neid molluskeid ei söö, siis lasen alati tigude asemel panna topeltkrevette. Mingi periood tellisin endale seda salatit lausa iga nädal, sest ma olen arvatavasti maailma suurim krevetimanjakk ja selle tõestuseks peaks piisama, kui ütlen, et eile oleksin peaaegu väikese lisatasu eest tomatid ka krevettide vastu välja vahetanud, aga kahjuks viimasel minutil sai kaine mõistus minust võitu.

Ppärnakatena oleme me Steffanis sagedased külalised. Keegi tuleb külla - lähme Steffi! Ilm on halb, kuhu minna? Lähme Steffi! Kõht on tühi - lähme Steffi! Tahaks maailma parimat krevetisalatit või niisama miskit maitsvat - lähme Steffi! Ühesõnaga minu meelest Steffani on nagu Pärnu visiitkaart, kui keegi tahab pitsat-pastat-ahjuvorme. Kuid põhjus miks üldse meie eilsest Steffani külastusest kirjutan, on asi nimelt selles, et siit tuleb järjekordne lugu #pimedalikkajuhtub ja #natukeolipiinliktohuvapohu.

Esmalt jõudsime seltskonnaga Steffi 20 mintsa enne köögi sulgemist, aga no sellest pole hullu miskit, kuna koht ise on suveajal peale köögi sulgemist veel oma paar tunnikest avatud ja seega saab ka maailma aeglaseim inimene (that will be me) toitu kugistamata  nautida. Üllataval kombel oli hilisel õhtutunnil palju teisigi meiesuguseid einestajaid ja ooteaeg lausa umbes tunnike, millest meid koheselt ka teavitati.

Mulle eriliselt meeldis see, et meie lauda teenindas meessoost teenindaja, kes jättis mulle kohe esimeste minutitega äärmiselt sümpaatse ja sõbraliku mulje ning Joosep nõustus ka minuga, et hästi tore kelner. Ma mitmel korral sädistasin sosistades meie seltskonnale ka, et niii tore kelner, ise teadmata, et too kelner oli vahepeal minu kõrvale jõudnud... nii palju siis minu under coverist! :D

Seni kuni me kannatamatult oma toitu ootasime ja näljalistena kukleid nosisime, tekkis meil lauas
 arutelu, et kelle tuntud inimese häälega meie kelner on ja minu üllatuseks Joosep lahendas antud müsteeriumi loetud sekunditega. Nagu misasja!? Tavaliselt on see ikka minu leivanumbriks olnud, kuid seekord polnud ma jõudnud hakata veel tuntud inimesigi oma peas läbi lappama, kui see tegi juba teatavaks, et meie kelneril on täpselt see sama hääl nagu sellel "Kartulites ja apelsinides" psühholoog Viviani vennal. Ma olen ilmselgelt rooste läinud. Jäin peale Joosepi kommentaari nagu stalker meie kelnerit täpsemalt ja pikemalt kuulama ja no tõesti oli üks ühele.

Meie näljaste rõõmuks saabus vahepeal ka toit oodatust varem lauda ning kuna meeleolu oli ülev ja toit ülimaitsev, siis kaotasin valvsuse ja suutsin ära unustada, et ma olin vahepeal oma joogiklaasi mujale tõstnud ning ühel hetkel kostuski kurjakuulutav kolks. Jah, ma suutsin kõigest ühe elegantse liigutusega oma täis joogiklaasi ümber ajada nii, et terve lauapealne ja sealne tavaar ujus minu viinamarjamahlast. Ma ise ehmatasin selle intsidendi peale täitsa ära ja suutsin vaid moka otsast piiksudes küsida kõige absurdsema küsimuse üldse - mis nüüd saab? Ei midagi ei saa. Las mahl niriseb rahulikult mööda laualina meile sülle, põrandale ja valgub mööda lauda laiali, eks. Nagu kust üldse selline küsimus!? :D

Tahaks öelda, et sellega kogu asi piirduski ja rohkem ma sel õhtul ei hiilanud, aga tegelikkuses oli see alles algus. Sest kuigi mehed reageerisid kiirelt ja kuivatasid minu põhjustatud uputuse ära, siis hetk enne kelneri saabumist avastasime, et great, minu taldriku all on veel mahla, kuid siis oli seda hilja hakata likvideerima ja pealegi olid meil salvakad anyway juba otsas. Omavahel öeldes - mul oli enda äparduse pärast kohutavalt piinlik ja veel omavahelisemalt öeldes - ma pidasin peas juba plaani kogu oma maine vara jotsiks jätta. Kuid meie tore kelner suhtus sellesse ülirahulikult ja kogu lugu olekski võinud siinkohal oma õnneliku lõpplahenduse saada, aga EI, sest Joosepi sõber ütles meie kõigi jaoks täiesti ootamatult ja valjuhäälselt puhtapime.ee, aga kuna kelner ei osanud kohe kuidagi sellise info peale reageerida ja oli ilmselgelt veidi segaduses, siis Joosepi sõber kordas öeldut: "PUHTAPIME.EE! Ta on pime ja see on tema veebiaadress!" !"

Mhmh, tänks sõbrad! Ma suutsin ainult mõelda, et paluuun olge kuss ja ausalt öeldes ma isegi ei tea miks, sest tavaliselt on mul suhteliselt yolo, kui keegi viitab mu pimedusele ja blogile, aga seekord oli kogu olukord nii akward ja ootamatu, et me mõlemad kelneriga ei osanud mitte kuidagi reageerida ega olla, või no mina oskasin. Ma lihtsalt oma kohmetuse varjamiseks hakkasin laginal naerma, ise samal ajal punastades, aga ega see olukorda paremaks ei teinud, sest kogu loole kirsiks ma tegin küllaltki valju naerunorsatuse. Sealt edasi kukkusin ma peaaegu külili ja peitsin pea laua alla Joosepi sülle (aga mitte liiga kauaks, sest muidu oleksin veel imelikuma mulje jätnud). Ühesõnaga oli tore, ei saa kurta.

CONVERSATION

3 kommentaari:

  1. Miks ma ei saa facebookiga seda kommenteerida? Tahtsin pisarateni naerva näo kommentaariks lisada.
    M.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sest panin Sulle piirangud peale :D Naliii!
      Tegelikult sellega mingi kala, sest laseb alles siis hakata Facebooki kaudu kommenteerima, kui keegi on vähemalt ühe kommi niisama siia alla kommentaariumisse jätnud. Vähe segane jutt sai, aga loodetavasti jagasid matsu välja ;)

      Kustuta
    2. Tänks duuuuuuuud, I love you tooo!!! :D :D
      Joosep seletas selle ära, aga Sinu jutust sain väga hästi aru. No problemo ;)
      M.

      Kustuta

Back
to top