Madala EQga lammas

Vahel, kui päike paitab, inimesed on rõõmsad, lahked ja abivalmid ning kõik sujub nagu lepase reega, siis mulle hakkab vaikselt tunduma, et see maailm, kus me elame, ei olegi veel lootusetult hukas. Peab lihtsalt ise oskama märgata ja tunda rõõmu olemasolevast. Ning hoolimata sellest, et alles hiljaaegu visati mind järjekordsest toitlustuskohast juhtkoera tõttu välja, taban end tihti mõttelt, et nii tore, et kaaskodanikud on ajaga muutunud tolerantsemaks ja sallivamaks. Mulle meeldib linnas jalutades mõelda, et kõik vastutulevad inimesed tänaval naeratavad mulle ja vaatavad heldimusega mu ustavat teejuhti. Eriti vahva on see, kui mõni neist astub isegi ligi ja teeb minuga juttu, jäädes maast ja ilmast lobisema nii, et minu pimedus muutub vestluse käigus antud inimese jaoks täiesti teisejärguliseks. Nendel ilusatel hetkedel tunnen ma end tõesti täisväärtusliku ühiskonnaliikmena, kus tavainimene mõistab, et puude taga on tegelikult inimene, kelle eest pole tarvis paaniliselt ära põgeneda või viltu vahtida. Kuid siis järgmisel hetkel juhtub midagi ja ma mõistan, et tegelikult on kõik see minu enda loodud illusioon ja asi on hoopis minu pimeduses ja selles, et ma lihtsalt EI näe enam kõikide inimeste pilkusid ja ei satu lugema kommentaariumitesse anonüümsete salvavaid mõtteavaldusi. Seega on mul imelihtne endale maalida oma väike imeline ja täiuslik maailm, kuhu ma kipun aeg-ajalt oma reaalsustaju kaotama. Ma elan osa ajast mingisuguses enda loodud mullikeses, kus kõik inimesed on ilusad ja head, kuid kui reaalsus nurga tagant taas ühe ootamatu obaduse vastu vahtimist virutab, siis koristan ka mina mõneks ajaks selle tobeda naeratuse oma näolt.

Eile, kui mu järjekordne Delfi kolumn
ilmus, kus ma kirjutasin meie vaidlusest Joosepiga kinopiletite üle - kas pime peaks maksma kinopileti eest täishinda? Kui meil Joosepiga see arutelu päevakorda tuli, siis me väga pikalt vaidlesime ning ma muutusin kohati üliemotsionaalseks, sest minu jaoks oli alguses see nii uskumatu ja ootamatu, et mu oma kihlatu ei mõista mu põhjendusi selle kohta, miks ma peaksin saama kinos sooduspileti. Tahtsin teada, et miks ma pean maksma täishinda pooliku teenuse eest ja et kirjeldustõlge pole üldse nii kallis ja iga filmi kohta oleks see ühekordne kulu ja kui kinosaal on pooltühi, siis ei jää ettevõtte ju kahjumisse jne. Vaidlesime, argumenteerisime ja pika jutu lõpuks said mu argumendid otsa ja ma mõistsin, et tegelikult on Joosepil täitsa õigus - mul pole ühtegi õigust nõuda sooduspiletit, sest ega keegi teine saa vastutada minu tervisliku seisundi eest. See teadmine tegi haiget, sest tundus ebaõiglane. Sain aru, et soodushind ja kirjeldustõlge saab tulla ainult ettevõtte heast tahtest. Täpselt nagu väga mitmed teatrid pakuvad pimedatele võimalust käia teatris ülisoodsa hinnaga.

Delfisse otsustasin  antud teemal kolumni kirjutada eesmärgil lugeda ja kuulda erinevaid arutelusid ja mõtteid, sest mind ennast kohutavalt huvitavad kõiksugu erinevad vaatenurgad. Eriti, kui inimesed oskavad ja suudavad enda mõtteid argumenteeritult esitada või põhjendada, et miks ühest või teisest asjast just nii mõtlevad, arvavad või suhtuvad. Kuid lugedes taaskord neid kommentaare, mis sinna kommentaariumisse oli jäetud, siis see tekitab tõsiseid kahtlusi inimeste lugemisoskuse kohta. Või no õigemini ma usun, et lugeda oskavad nad kahtlemata kõik, aga kas loetud teksti analüüsida või seda mõtestatult lugeda ka suudavad, selles ma enam nii kindel pole. Ma ise naudin tohutult vestlusi inimestega - eriti Joosepi ja sõpradega, kes oskavad mu halle ajusagaraid panna teises suunas liikuma. Ma arvan, et inimeste elu muutuks, kui nad oskaksid natukenegi laiemalt mõelda, sest see muudab meid tolerantsemaks teiste arvamuste suhtes. Kuid kahjuks oli osade kommentaaridest aru saada, et ega nad pealkirjast kaugemale ei jõudnudki või siis neid tabas korraga psüühikahäire, päevad ja täiskuu.

Ma tean, et ma ei peaks võtma hinge selliseid lahmivaid ja sisutühje kommentaare ja see on neile endile piinlik, kui demonstreerivad oma teadmatust, labasust ja matslikkust. Kuid eile, kui sain ühe korraliku obaduse reaalsusega vastu vahtimist, et minu kujutluspildis lahkelt naeratavad inimesed polegi kõik eranditult toredad ja head,  puges mulle tõesti korraks kurbus hinge. Tegi sinna tillukese pehme mõnusa pesakese. Neid kommentaare lugedes tekkis hetkeks nõukaaegse mentaliteedi tunne, kus suhtumine on, et mida see pime siit kinost üldse otsib ja kobigu tagasi kiviaega. Mu sõbranna ütles selle peale, et ma otsigu ajamasin ja kobigu siis tagasi sinna kust tulin, aga ma vastasin, et ma ei saa, ma ju pime, mitte helvestki ei näe (tundub, et minuga kõik korras - suudan veel nalja enese üle heita) :D

Ma ei peaks äkki tõesti üldse kuskile minema. Ei teatrisse, ei kinno, ei loodusesse, ei kontsertile, sest no visuaal puudub ju, mida ma sealt ikka otsin ja saan, eksole. Ja elektrilepingu peaksin ka homne päev üles ütlema, sest kui olen pime, siis ma ilmselgelt ei kasuta elektrit ja pesu nühin pesurestil puhtaks ja süüa valmistan lõkke peal, aa või siis mitte, sest ma põletaksin end ära, ma ikkagist ju pime. Ma tegelikult istun lihtsalt isoleeritult väikeses tikutopsi suuruses ruumikeses, kus puudub elekter ja aken, sest pimedal pole midagi vaja, mis sellega ikka peale hakata. Uh, kuidas saavad mõned lihtsalt nii lineaarse mõttelaadiga olla, ah!?

Ah, olgu ma poen nüüd tagasi oma pimedasse koopasse ja koogutan end looteasendis oma ülejäänud elupäevad edasi, sest ma ei näe mitte midagi muud teha.

PS. Ühe tarkpea kommentaar Delfis oli eriti haige, sest suutis mu kolumni lõpust välja lugeda, et ma olen mingi mehepeksja, kellel on madal EQ, sest lasen käed käiku, kui argumendid otsa saavad. Tjah, no kui selline õrn ja aegluubis kahe käega tehtav pomps vastu mehe rinnakut on peks, no siis ma kardan, et me kõik peaksime kuskil kinnimajas ravil istuma või karistust kandma. Maakeeli öeldes olen ma lammas. Kuigi ma ei saa aru, milles vaene lammas süüdi on ja pealegi ma võin lammas olla küll, sest lambad on armsad, pehmed ja toredad ja erinevalt paljude ekslikust arvamusest nagu lammas oleks loll loom, siis tegelikult see pole sugugi nii.

CONVERSATION

17 kommentaari:

  1. Päris huvitav, ma pole kunagi tulnud selle peale, et pimedatel EI peaks olema sooduspiletit kinno, teatrisse, kontserdile. Ja tegelikult ei mängi rolli see pimedus just. Samamoodi ma, naiivitar valgel pilvekesel, eeldan, et ka ratastoolis inimene või vaimse puudega inimene saab soodukat. Selleks, et nemad peavad niigi keskmisest rohkem vaeva nägema ja kannatama. Midagi peaks positiivsemat kah olema ja kergemini tasakaaluks tulema.
    Minu maailmas oleks ka depressiooniga odavam pilet. Kas või saatekirjaga, sest see tekitab (enamasti) positiivse emotsiooni. Ravi, noh!
    Ja kirjeldustõlge EI peaks olema firma/asutuse lahkusest, vaid riigi poolt doteeritud.
    Enne kui pensile jään, teen ära, või vähemasti proovin!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kino kodukal on kirjas, et ratastoolikad saavad üldse täiesti tasuta, kui istuvad oma toolis...

      Kustuta
  2. Lugesin ka eile seda kolumnit ja ka said argumendid koos sinuga otsa. Täitsa kahju oli. Mulle väga meeldis see vorm, kus sa alguses alustad väitlemist oma seisukoha kasuks ja siis lõpuks tunnistad enda lööduks. Aga see ongi paljus igasuguste väitluste probleem, et väga vähesed on valmis teist poolt kuulama ja oma mõttel arenema laskma, pigem on eesmärgiks teisele poolele (või publikule) oma seisukoht pähe määrida. Aga see on mu arust lihtsalt sport - nagu väitlusklubi või nii. Päris elus ju ideaalis nii kivinenud ideed ei peaks ju olema. Või ma ei tea.
    Iseenesest ei tohiks muidugi see kino eriti vaesemaks teha, kui ta mõnele pimedale, kes kinos käivad, sooduskoha müüb. Ma olen aru saanud, et suur osa käibest tuleb pigem popkorniletist :). Teisest küljest võiks mu arust mõelda tõesti hoopis kirjeldustõlke peale. Tehnilised lahendused on ju olemas. Kuigi ma kahtlustan, et see on päris kallis kino jaoks. Samas mainekujundusele ja sotsiaalse kapitali kogumiseks jälle ka pigem investeering. Sest mu arust on see ka teiste kinokülastajate suhtes parem, sest ma küll tean, et teatrilaadse vaikuse saavutamine on kinos utoopia, aga ikkagi kõlab iga sosistatud sõna valjult ning mõne filmi puhul võib ka lummuse lõhkuda. Aga kuni kino ei panusta kirjeldustõlkesse, siis on see paratamatus, et keegi publikust peab tõlkima ja normaalne kah. Ei pea ju tõesti pime karbis istuma.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen kahjuks sageli täheldanud seda, et kui inimesed avaldavad oma arvamust või kindlat seisukohta mingi konkreetse teema kohta, siis väga paljud inimesed hakkavad vastu vaidlema, mõistmata, et ega keegi ei sunni samamoodi mõtlema või arvama. Selliste inimestega on nii raske suhelda, kes on nii raamides kinni ja nad isegi pole valmis kaaluma teisi võimalikke variante. Isegi siis mitte, kui see annaks olukorrale uue tasapinna.

      Ma mõtlen, et filmikirjeldust võiks teha kasvõi kassahittidele… see oleks ka abiks.

      Kustuta
  3. Minu arust on ka natuke nagu ilmselge, et pime saab soodustust. Eriti just kinos ja teatris, kus nägemine on ju suur osa elamusest ja kui see puudub, siis jääbki teenus poolikuks nagu ka ise ütlesid. Eks muidugi pole see ettevõtte süü, aga minu arust peakas ikkagi sellele faktile mõtlema. Enamus kohti pakuvad ka lastele sooduspileteid, mis võiksid ka sama hästi täishinnaga olla sellisel juhul, kuna laps sai nt kinost sama palju kui täiskasvanu- nägi ja kuulis kõike. Ja seal kõrval inimene, kellel üks oluline meel puudu peab maksma täishinna. Jääb mulle segaseks see loogika.
    Ühesõnaga arvan, et ükskõik millise puudega inimene peakski saama igal pool odavamaid pileteid kasvõi juba selle pärast, et paljud elamused jäävad neile mingis mõttes poolikuks ja see ei tähenda, et nad kodus passima peaksid.

    VastaKustuta
  4. Tegelikult peaks ju puue tähendama automaatselt soodustuse saamist - puue ongi puue, pensionäritunnistus või töövõimetus tähendab ka sooduspiletit - küsimusi küsimata.

    Teine asi, muidugi, on see, et (mida ma kahtlustan, et ikka väga suur osa inimesi mõtleb) kindlasti arvab osa inimesi (või ei tule isegi muu peale), et "aga ta ei näe ju?! mida ta seal teatris või kinos ÜLDSE tahab, sest tegu on ennekõike visuaalselt nauditava elamusega". Ehk nemad mõtlevad kindlasti, et kuna (sinu puhul) pime ei näe, siis järelikult peaks sa üldse kuss ja toss olema, sest sa ise soovid minna kohta, kus sa juba eos tead, et ei pruugi olla teistega nö. samal tasemel. Ja ma olen täiesti kindel, et meie kinod, teatrid jne lihtsalt EI MÕTLE selle peale, et lisaks inimestele, kellel on ratastool või jalutuskepid, on ju ka neid, kes on pimedad, kes on kurdid ja kes KA kõik tahavad (ootuspäraselt) teatris ja kinos käia.

    Selles suhtes on Joosepil ehk õigus, et kapitalistlikus ühiskonnas saab firma ise valida, MIDA ja KUIDAS ta teeb. Mulle lihtsalt ei pea (ja mina leian, et ei tohigi) meeldima see olukord, kus võidab see, kel on raha või kõige tervem kere. Minu arust peaks kõigile olema võrdsed võimalused, aga Eestis vist ongi selle sotsiaalse ühiskonnapoolega natuke asjad viltu.

    VastaKustuta
  5. Hahahahahahaha, lihtsalt naerma ajab selliste inimeste mõttelaad. Kahju, et ei saa anonüümsete kommenteerijate IQd määrata, usun, et enamik selliseid, kes kirjutavad negatiivseid kommentaare on enda eludega sassis või istuvad silmaklapid peas oma kastis. Kas ma võiks ka Sinu mulli kolida? Mulle meeldiks seal elada :)
    M.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, võid küll minu mulli kolida. Häid lambaid mahub palju (hah, lambaid!) :D

      Kustuta
  6. Lugesin ka need delfi kommentaarid läbi. Uskumatu kui vastikud ja nõmedad võivad inimesed olla. Ma ei tunne sind päriselus, Kai, aga olen juba pikemat aega su blogi lugenud ja ausalt öeldes imetlen sind. Ära lase ennast kõigutada nendest kommentaaridest, sest sinu IQ on ikka väga kaugelt kõrgem kui kommenteerijate oma. Kui kohutavalt lollid ja enesekesksed need kommentaarid olid, see on uskumatu. Mina lugesin su kolumni läbi ja kordagi ei tekkinud sellist emotsiooni et "issand pimedad peaks kuskil omaette olema ja mitte kunagi kinos käima", kolumn oli just väga hästi kirjutatud! Nii et hoia ikka pea püsti ja ole tubli!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh Sulle selle armsa kommentaari eest! :)

      Kustuta
  7. Kai, kui ma avastasin sinu blogi, jäin seda kohe lugema. Alles mõni kuu tagasi sain kõik sinu postitused otsast lõpuni läbi loetud. Ja tead mis, sa oled nii tubli inimene, mul lihtsalt ei jätku sõnu. Sa oled tegelikult nii optmistlik, saad kõigega hakkama ja teed veel nalja lisaks, nii et ära lase end heidutada teiste inimeste kommentaaridest. Inimesi on igasuguseid ja õelaid on kahjuks meie maamunal päris palju. Õelaid ja närvilisi inimeseid. Usu mind, küll mina juba tean.
    Aga pea püsti, vahel ikka tuleb neid masenduse hetki. Neid lolle ja rumalaid kommentaare pole mõtet üldse lugedagi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ma püüan mitte välja teha, aga vahel nendel õelatel ja kurjadel inimestel paraku ikka aeg-ajalt õnnestub mulle naha vahele pugeda. Kuid tore on see, et siis jätavad lugejad mulle siia kamalaga positiivseid kommentaare ja mu meeleolu muutub kohe märksa paremaks. AITÄH! :)

      Kustuta
  8. Paraku Delfi kommentaatorite tase ongi selline ja seetõttu nõuabki Delfisse kirjutamine parajalt julgust ja paksu nahka. Samamoodi saavad seal sõimata ka täiesti terved inimesed. Sinu puhul on neil lihtsalt kerge pimedusest kinni haarata. Kirjutad ka praeguses postituses, et soovid, et sind võetaks eelkõige kui inimest ja pimedus võiks seejuures teisejärguline olla. Võid proovida ka nii mõelda, et seda need kommentaatorid tegidki. Said sõimata täpselt samamoodi nagu kõik teised inimesed. Kahjuks on paljud inimesed pahatahtlikud ja paljud neist kurjadest inimestest on kogunenud Delfi kommentaariumisse. Ma tean, et seda on kergem öelda kui teha, aga ei tasu sellistest inimestest välja teha. Probleem on nendes, mitte sinus. Niipalju, kui sind blogi kaudu tundma olen õppinud, oled väga tore ja positiivne inimene. :)

    VastaKustuta
  9. Seetõttu ma armastangi loomi rohkem kui inimesi. Inimene on kõige jäledam olend.

    VastaKustuta
  10. Arvan, et töövõimetusega inimesed peaksid saama sooduspileti, mitte sellepärast kui palju elamust nad antud üritusest saavad, vaid töövõimetutel inimestel on sissetuleku hankimise võimalus piiratud (mida ütleb ka juba sõna töövõimetus), seega jäävad need inimesed tihti sellistest meelelahutustest nagu kino, teater jne lihtsalt ilma (kuna töövõimetuspension pole just kuigi suur sissetulekuallikas) ja võõranduvad ka rohkem ühiskonnast. See, et mingil osal töövõimetutest inimestest on töö või lähedased, kelle toetusel siiski saaks elada normaalse ühiskonnaliikmena pole oluline.

    VastaKustuta

Back
to top