Päriselt on ka kass peal

Olen pikemat aega tundnud, et ma peaksin kuskil mujal olema, kuhugi minema, otsast alustama... mis iganes see ots ka ei ole. Lihtsalt viimasel ajal kuidagi kõik jookseb liiva ja iga sõna, mida iganes keegi ütleb, mõjub negatiivselt ja poeb hinge. Ma annan endale aru, et üpris suurt rolli mängib siin minu mingisugune kompleks. Kuigi sellest pole ma veel aru saanud, et mis sorti kompleks mind närib. Tean vaid nii palju, et kõik see negatiivsus, mida ma viimasel ajal laviinina kaela saan, et see pole tõsi. Mõistusehääl, õnneks see kuskil veel eksisteerib, sosistab mulle, et kulla inimene, see kõik on pullikaka ja need inimesed ei tea ise ka, mida suust välja ajavad. Kuid ega siis minu emotsionaalne pool oska kuss olla. See hakkab hoopis raevukalt kisendama, et oled nende jaoks üks puudeline, kes on koormaks ja jalus ja bla bla blaa. Tean-tean, kõlab nagu pooletoobise jutt, aga nii olen ma viimasel ajal end tundnud. Ma tean ka seda, et kõik ootavad pikkisilmi mu sünnipäeva/pimepeo postitust (eriti sponsorid), aga kuna video kokku monteerimine ja piltide välja valimine ei ole minu teha, siis ma lihtsalt pean ootama teiste järgi. Olen korduvalt nagu halb uni end meelde tuletanud, aga ausalt... vastik on kogu aeg manguda ja sedasi ettevaatlikult õlale koputada ja uurida ja pärida, et kaugel asi on.

Praegu ma tean nii palju, et mu peo postitus tuleb äärmiselt emotsionaalne, kus ma laon kõik tunded letti - nii positiivsed, kui ka negatiivsed. Ma võiksin ju mitte negatiivsest kirjutada ja meenutada ainult positiivseid asju, aga tunnen, et ma ei jaksa ega suuda neid mõtteid ja tundeid endas üksi kanda. Päriselt ka. Võeh, ma kõlan praegu nii segaselt ja mitte midagi ütlevalt, aga ausalt... mul pole isegi sellest mingit vahet. Ma tahaksin lihtsalt praegu teki üle pea tõmmata ja kuskil mujal üles ärgata. Tahaks kuskil üksi olla. Kuskile mõneks ajaks ära kolida. Kõigist eemale. Kuskile, kus oleksin ainult mina ja Janet, ports toredaid audioraamatuid, lõhnaküünlaid ja lihtsalt olla. Ma ei taha enam ühtegi sõna kuulda selle kohta, et ma olen midagi valesti teinud, kellegi tundeid riivanud, solvanud ja mida iganes veel. Ma ausalt pole mõtete lugeja ja veel vähem suudan ma inimesi lugeda, kui näo ees tehakse üht nägu ja selja taga teist ja lõpuks pursatakse kõik välja. Ah, ma parem lõpetan, sest tean, et peksan praegu suht segast. Mjäu, tahaks heade mõtete linna endale väikest nurgakest, siis ma oleksin piisavalt kaugel kõigist oma lähedastest ja siis ma loodan, et ma ei tunne seda koormaks olemise tunnet. Ma olen praegu nii maas omadega, et ma ei suuda isegi nalja teha.