Paksude kartusest ja kahtlastest sinikatest

Teate ma sattusin, või no mis sattusin, ma tegelikult täitsa teadlikult klõpsasin oma blogrollist Henry tervisepostituse
lahti ja lugesin nagu tubli koolijuts kõik kenasti läbi ja olin laias laastus kirjutatuga päri, kuid mis puudutas ülekaalulisust, kõrgenenud vererõhku ja muid sellega kaasnevaid riskifaktoreid, no et moodne meditsiin lasebki meil tunda end tervena ajal, mil tegelikult oleme haiged ja me ei pea vajalikuks ka midagi muuta, sest ravimite manustamisega on meie tervisenäitajad kõik normis, siis see oligi see ainuke koht, kus oleksin tahtnud valjuhäälselt vaielda, või  õigemini täiendada. Kuid selleks ei tekkinud vajadust, kuna postituse alla oli jäetud kommentaar.

/Inimesel on ju ka oma vastutus enda tervise suhtes! Arsti poole pöördudes saate muidugi ravimid- kui vererõhk on juba kõrge, siis tuleb eelkõige ära hoida kahju mis võib kõrgest vererõhust tekkida. Ei saa ju lootma jääda et võibolla võtate kaalust alla aastaga, aga vererõhk on veel pikka aega kõrge ning saate sel ajal mingi kurja tüsistuse (infarkt nt). Lisaks on ohtrasti elustiili haiguse ohvreid, kes ei taha/ viitsi endaga midagi ette võtta ning siis ei jäägi muud üle kui ravimeid kasutada. tervitades, kuri arstitädi/

Aamen! Ma tõstan sõrmed püsti, aplodeerin ja hõiskan, sest olen selle kurja arstitädiga rohkem kui nõus, kuid nähes ja lugedes, kui paljud inimesed soovivad ja ihkavad olla nagu see kurikuulus "vaba" läänemaailm, või no ma tegelikult ei tea, kui palju neid inimesi on, aga ma usun, et neid on kindlalt rohkem kui üks ja rohkem kui 1000. Ühesõnaga piisavalt, et enda hääl kandvaks muuta. Kas olete kuulnud uuest liikumisest, mis USAs levib kulutulena - fat-foobia?
Kui ma esimest korda sellest YouTube kanalilt TDex kuulsin, kus ülekaaluline Kelli Jean käis kõnelemas oma elust paksuna, olles ise sealjuures äärmiselt enesekindel, sarkastiline ja natuke nipsakas, siis konkreetne sõnavõtt tekitas minus vastikustunnet. Ei, mitte ülekaalulise Kelli vastu, vaid selle sõnumi vastu, mida endas kandis.

Iseenesest pole sellest ju midagi halba, kui inimene on enesekindel. See on tegelikult lausa tervitatav, kuid too Kelli ütles, et meil saledatel on probleem ja et hoopis meie oleme see elevant siin ruumis, jättes mulje nagu MEIL SALEDATEL oleks kõikide maailma paksudega mingi kana kitkuda. Minu jaoks oli tulemus järgmine: ma ei tundnud absull, et mul oleks vähimatki probleemi inimeste kehakaaluga, vaid vastupidi - mul tekkis tunne, justkui mulle surutakse vägisi peale mingisugust arvamust, mida ma ei oma ning Olenemata Kelli enesekindlast esinemisest, jäi mulje nagu sellel inimesel endal on hoopis väga-väga suur probleem saledate inimestega.

Kelli Jeansi sõnum oli see, et kui inimesed (sõbrad, tuttavad, võõras inimene tänavalt jt), väljendavad muret ülekaalulise inimese vererõhu või infarkti või südame- ja veresoonkonna haiguste kõrgenenud riski üle, siis oled KOHE automaatselt fat-foobik ja oled vihakõneleja ja kõik muud toredad tiitlid veel. Nad on mitmetes saadetes käinud kõnelemas ja nad ei luba end paksuks, ülekaaluliseks või rasvunuteks nimetada ja seda isegi mitte arstidel, sest no daah - mingi fat-foobik oled v?

Huvitav on see, et kui juhtusin veel teisigi saateid sellest liikumisest vaatama, siis ülekaalulised ennast ei luba õigete sõnadega nimetada, isegi siis mitte, kui tegu on meditsiinilise terminiga, kuid normaalkaalus olnud saatekülalistele lajatati küll sõnadega "kondipukett", "luu ja nahk" jms. Topeltstandardid. Tegu polnud isegi mingi vaidlusega, vaid saates püüti jõuda arusaamiseni, et mismoodi saab silmnähtavalt rasvunud inimene olla tervislik ja väidetavalt täiesti korras näitudega. Ei kõrgenenud kolesterooli, ei kõrgenenud vererõhku, ei mingit ülekoormust südamele ja liigestele, mitte kui midagi. See, et ülekaaluline inimene hakkab kingapaelte sidumise peale hingeldama ja õhku ahmima, see on ju normaalne.

Kui uuriti, et miks sellist liikumist on tarvis, siis paljudest üks vastus oli, et kui nende lapsed on või saavad ülekaalulisteks, et siis nemad ei taha, et nende laps(ed) peaks taluma norimist või et neid peaks ühiskonnast nende kehakaalu tõttu kõrvale tõrjuma jne. Minul jällegi, tekkis küsimus, sest ma ei suuda ise oma väikese amööbiajuga välja mõelda, et  miks oma elustiili ja söömisharjumustega annate siis oma järelkasvavale põlvele sellist eeskuju? Ma ei taha oma lausega öelda seda, et kui keegi või kellegi laps on ülekaaluline, et siis järelikult on ise süüdi ja norige terviseks. Ei. Kindlasti mitte, sest ülekaalulisus ei teki inimestel ainult ülesöömisest, enese distsiplineerimatusest või laiskusest end trenni lohistada vms, vaid ülekaal võib olla ka mõne ränga haiguse tagajärg. Seda ei tohiks kindlasti unustada. Kuid haigust ei tohiks ka tuua vabanduseks, et ah, olen nagunii paks ja mis seal enam vahet. Samuti ei tohiks oma viitsimatust mugavasti haiguse taha peita.

Näiteks mina, olles ligi 30-aastat olnud diabeetik, on minulgi tavainimesest märksa keerulisem hoida oma saledat figuuri, sest kas teadsite, et kui minu veresuhkur on normist kõrgem, siis insuliini süstides, et glükoositaset veres alla saada, muudab insuliin üleliigse glükoosi rasvaks. Jep, rasvaks. Ega ma niisama päevas oma suhkruid 6-8x mõõda ja seda iga päev. Nädalas teeb see umbes 28 torget näpuotsa, pluss need torked, kus mul ei õnnestu piisav kogus verd saada ja testriba läheb raisku ja pean uue augu tegema. Nii et ime pole, et mu sõrmeotsad on tundetud. Ahjaa, ärme unusta igapäevast süstimist ka. Sedagi päevas umbes 5-6x.

Sellepärast ma unistangi Apple poolt toodetud uudsest ja innovaatilisest glükoosi mõõtmise nutividinast, kus umbes nädalaks paigutatakse naha alla mingi pisikene jublakas (ise saab kodus paigaldada) ja siis saad igal aja hetkel oma suhkrut kontrollida. Sellepärast unistan ma ka Apple nutikellast, et saaksin oma päevast aktiivsust ja veresuhkrut jälgida, sest no need Apple toredad nutividinad on ju kõik pimedasõbralikud ja ühilduvad omavahel. Oleks see vast tore ja vahva, peaaegu poole vähemate augustustega eluke. Ee... ma kaldusin teemast natunatukene kõrvale.

Ühesõnaga, ma pole veel siiani leidnud inimest, kes suudaks mulle lahti seletada, milleks on kasulik või vajalik selline liikumine nagu fat-foobia... !? Väide, et kõik inimesed on erinevate kehakujudega, siis jaa, absoluutselt nõustun, sest me ju kõik teame, et meil on tohutult erinevad kehad. Ei ole lihtsalt suurused S, M, L jne ja et siis kõik S-suurused istuvad kõikidele pisikest kasvu inimestele valatult või et kõik püksid suuruses x sobivad idekalt. See on tegelikult üks ilgem peavalu leida endale hästiistuvad ja sobivad rõivad, no kui Sind pole just armulise taevaisa poolt õnnistatud standardse kehaga. Kuid üks asi onkeha omapära ja teine asi on eluohtlik rasvumine.

Tervisejuttude jätkuks... panin endale dermatoloogi juurde aja kirja, kuna mõtlesin minna ja lasta uuesti oma sünnimärgid üle vaadata ning kuna mul aeg-ajalt tekivad nahale mingid kahtlased valged laigud, siis tuleb neid kohti mingi retseptiravimiga määrida ja siis umbes nädala pärast oled jälle nagu brand new. . Kunagi ütles dermatoloog, et see tuleneb diabeedist ja sellest, et diabeetikutel kipub naha pH paigast nihkuma. Ma muidugi enam ei mäleta et kummas suunas. Kuid eile, peale dušši alt tulemist, ütles Joosep, et need valged kohad on mul muutunud tumelillaks... nagu mingid sinikad. Natuke hirmus on... esimene vaba aeg oli 18. mai, õnneks see aasta ikka ja vbla püsin seni ikka oma sinikatega elus vms.

CONVERSATION

19 kommentaari:

  1. Fatboobikute kohta ütleks vaid nii palju, et on vahe, kas tuntakse muret ülekaalulise inimeste tervise ja elukvaliteedi pärast või mõnitatakse/kommenteeritakse ülekaalulist kuna tema vaatamine häirib kellegi ilumeelt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, täpselt. Mina ei salli samamoodi mõnitamist, norimist, tagaselja kihistamist, näpuga näitamist jne. See on inetu ja see on nõme. Kuid nii palju, kui olen seda fat-foobikute liikumist kuulanud, siis nemad ei soovi ega taha isegi, et nende tervise pärast muret tuntaks ja see on minu jaoks juba natuke mõistmatu. Kui minu lähedane inimene oleks ohtlikult ülekaaluline, no nii, et silmaga on näha, et see mõjub tervisele laastavalt, siis ma ei laseks lähedasel inimesel või sõbral end surnuks süüa vms. Ma pakuks end kasvõi igapäevaseks jalutus- või trennikaaslaseks jne. Isegi siis, kui see teeks minust fat-foobia liikumise eestvedajate silmis foobikuks. See on nende probleem, kes ei suuda näha või teha vahet siiral murel ja mingisugusel fat-foobial.

      Ning kui fat-foobikute liikumine oleks tõesti kiusamisvastase elustiili propageerimiseks, siis tuleks pigem lihtsalt jätkata laiaulatuslikku teavitustööd kiusamisvastase kampaania raames, olenemata sellest, mille pärast kedagi kiusatakse, sest kiusamine on kiusamine. Pole vahet kas oled paks, kõhn, natuke vaesemast perekonnast, nohik, introvertsem kui teised, aknega, liikumispuudega vms.

      Kustuta
  2. Kas need Apple asjad on tōesti olemas? Mul Apple watch on, aga seda ma ei teadnud, et sellega veresuhkrut mōōta saab..

    VastaKustuta
  3. Jaa, Applel on isegi vererõhu mõõtmiseks innovatiivne ja kaasaskantav jublakas olemas ja siis tulemuse kuvab Sinu Apple nutiseadmele. Apple nutikellast üksi ei piisa suhkru mõõtmiseks, aga kui soetad endale selle üüber kalli lisavidina ja testribad, siis jap, saad oma kella pealt jälgida oma veresuhkru hetkeseisu. Vähemalt jutud nii käivad. Minul on ainult iPhone, aga seegi vajab hädasti välja vahetamist. Ma ei tea paremat ja pimedasõbralikumat tehnika tootjat kui see on Apple (y)

    VastaKustuta
  4. Mis retsept sulle nende valgete laikude jaoks kirjutati?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mingisugune vedelik, mis on mitmest toimeainest farmatseudi poolt kokku keevitatud. Mul pole kahjuks praegu Joosepit kodus, et lasta sildi pealt loetleda koostisaineid, aga katsun homse päeva jooksul selle info hankida... :)

      Kustuta
  5. noh samas, mis asja on võõral inimesel kellegi teise tervise suhtes? mina olin kunagi nii peenike, et sain kommentaare, et kas ma olen anorektik ja kas see mu tervisele halvasti ei mõju. isegi kui oleksin olnud, siis mis õigus teistel seda kommenteerida? et noh, ma ei kujuta ette, et ma samamoodii ülekaaluliste inimeste tervise pärast muret tunneksin. minu meelest on see ainult selle inimese ja võibolla tema lähedaste (mitte kuskilt kaugelt sugulaste) asi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, ega ma ei arvagi, et see peaks mingi suvalise tondi asi olema, et palju keegi kaalub või mismoodi oma elu elab, vähemalt seni, kuni ei ohusta sellega teisi. Kuid minu jaoks ei olegi antud teema puhul põhiline kellegi kehakaal, vaid see, et kui inimene paistab linnapildis teistest inimestest rohkem välja, olgu selleks üle- või alakaal, liikumis- või nägemispuue, siis ma ei tituleeriks neid kohe mingiteks foobikuteks.

      Mina näiteks lihtsalt teadvustan endale, et tänu oma juhtkoerale ja muude teguritega jäängi inimestele rohkem silma ja nad tihtipeale vaatavad mulle veel pikalt tagant järgi jne. Kuid ma ei hakka ju neid inimesi sellepärast nimetama pimedate-inimeste-foobikuteks. Mina paraku ei saa valida, kas olen nägija või pime ning seega puudub mul ka valikuvõimalus kontrollida, kas ja kui palju tähelepanu ma saan ja kui Kelli Jeans ütleb, et on teadlikult ülekaaluline, siis peakski arvestama, et jääb rohkem silma. Et kui inimene ise teeb sellise teadliku otsuse ja valiku, siis me ei saa nõuda, et me kõik oleksime ligi 200 kilose kaaluva inimese suhtes pimedad, kui meile vastu jalutab. See on paratamatus. Pluss ma ei arva, et ma oleksin mingi maunist foobik, kui tunnen muret oma pereliikme või sõbra tervise pärast. Ma lihtsalt väljendan sedasi oma hoolivust ja soovin, et elaks ja oleks meiega kauem :)

      Oma blogi FB lehel kirjutasin veel ühele lugejale järgmise mõtte antud teema kohta:

      Jaa, ma olen samuti seisukohal, et eks iga inimene vastutab ise enda otsuste ja valikute eest ning kui ise on rahul ja õnnelik, siis pole kellegi asi minna torkima. Kuid eks siin saab antud teemat ka mitmes suunas laiendada... näiteks, kui lähedane inimene teadlikult laseb end täiesti käest ära ja no ikka sinna väga kriitilise piirini, kus suureneb risk insuldile, infarktile, diabeedile, liigeste deformeerumisele jne jne ning ühel päeval annab organism järgi ja too inimene muutub teiste perekonnaliikmete poolt hooldatavaks voodihaigeks, siis see pole enam ainult selle ohhtlikult ülekaalulise inimese probleem, kuna mõjutab oma valikutega ka oma lähedasi... lihtsalt mõtteainest. Mul muidu üsna savi kuidas keegi oma elu elab, aga lihtsalt praegusel juhul tõmbas minu tähelepanu see fat-foobia. Et nagu miks üldse arvatakse, et kõigil teistel on mingi foobia seoses paksude inimestega? Mul ei ole.

      Kustuta
  6. Tänapäeval on ikka igasugu liikumisi. Arusaadav, et nad ei taha, et nende lapsi kiusatakse, aga sorry, siis tuleb teha valikud oma pere toitumises ja liikumises. See pole üldse kerge (trust me I know) aga kuskilt peab alustama. Sinu jutu järgi tunduvad nende vabandused pigem otsitud, et ei peaks oma tagumikku diivanilt tõstma. Äkki peaks neilt küsima, et kui kaua nad plaanivad elada. Mida ülekaalulisem oled, seda suurem on ka risk varem sussid püsti visata ja oma lapse tähtsaid elusündmusi mitte näha.
    M.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuradi fat-foobik, poe tagasi oma urgu :D

      Kustuta
    2. Fat fat-foobik :D :D Milline lugu :D
      M.

      Kustuta
  7. "KAI11. VEEBRUAR 2018 19:38
    Kuradi fat-foobik, poe tagasi oma urgu :D"
    Mis toimub? Kas Sina ise kirjutasid selle?
    https://etv2.err.ee/v/haridussaated/ajumangud/saated/3a5255a4-d6ca-4906-bf22-42262f18cae4/ajumangud-4-816-uhiskonna-surve-brain-games-usa-2015 Palun kuula seda paari päeva jooksul!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa vist ei saanud aru, et tegu on sarkasmiga ja et vastus oli kirjutatud nagu ma ise oleksin selle liikumise eestvedaja, kes sõimab kõiki fat-foobikuteks, kui hakatakse seletama tervisest, vererõhust, pikast elueast, diabeedist jne.

      Kustuta
    2. Jeps, sarkasm parimas võtmes. ;)

      Kustuta
    3. Kuulasin lingitud saate ära ja oli äärmiselt huvitav. Aitäh! :)
      Kahju ainult, et ma ei saanud neid visuaalseid teste teha, sest oleksin soovinud teada, kas mina oleksin mõtte- ja tegutsemislaadilt massidest erinenud. Kuid näiteks selle piiksu peale püsti tõusmise testis poleks ma kaasa läinud, samamoodi oleksin ka sealt ruumist lahkunud, kus esineja hakkas poole jutu pealt mingit sousti suust välja ajama. Ma ei näe mõtet oma aega kulutada sellisele mõttetusele.

      Kustuta
    4. Ega ma esimese ehmatusega ei saanud tõesti pihta!
      Aga see Ajumängude link on lihtsalt geniaalne meid ümbritseva olukorra selgitamiseks. Tegelikult jookseb see sari telekas juba ammu, kuid ma ei olnud viitsinud talle mingit tähelepanu pöörata ja see kord oli ka puhta juhuslik.Minu arust see, kuidas nimelt Sina nendes situatsioonides käituksid, pole oluline, sest Sa ei saa seada ennast samale pulgale "normaalsete" inimestega! (Läks Sul silmade ees mustaks?) Mõnes mõttes elad Sa ju ekstreemsetes oludes, mille tõttu Su mõtlemis- ja analüüsivõime on kordades parem tavainimese omast. Kindlasti on suur osa ka Sinu iseloomu positiivsuses...
      Tagasi "ajumängude" juurde; tundub, et peaks hakkama neid vaatama (oht on, et järelvaatamine ei ole võimalik, kuna ka selle seeria juurde oli lisatud, et järelvaatamine võimalik ainult nelja päeva jooksul). Kui see nii pole, siis ma oleks jube õnnelik, et Sinu massiline lugejaskond sellest lingist õpetust saab.
      Lõpuks teemaväline võhiklik küsimus - kas neid kommentaare enne siin avaldamist kontrollid Sa ise või on selleks mingi-keegi..?

      Kustuta
    5. Ei läinud, mul pole enam kuhugi mustemaks minna :D

      Mis puutub kommentaaride modereerimisse, siis ma ise enne avaldamist loen need läbi, aga mitte selle eesmärgiga, et otsustada, milliseid kommentaare lasta läbi ja milliseid mitte, vaid see sai selle eesmärgiga nii seadistatud, et mul oleks pimedana lihtsam jälgida, et kes kuhu oma kommentaari on jätnud. Nüüdseks on see muidugi lugejaskonna kasvuga saanud ka teise eesmärgi - hoiab ära kõiksugu bännerid, reklaamid ja robotite poolt genereeritud rämpskommentaarid, mida aeg-ajalt laekub ikka lademetes. Selle nelja aasta jooksul pole ma ühtegi kommentaari avaldamata jätnud, v.a. ühe, kus lugeja ise palus mul seda mitte avaldada, kuna soovis lihtsalt ühel teisel teemal minuga kontakteeruda :)

      Kustuta
  8. "Ei läinud, mul pole enam kuhugi mustemaks minna :D"
    Arvasin,et Su meeleolu on halb ja hakkasin oma postitust kontrollima ning
    ajas tõesti naerma oma tobe küsimus:"Läks Sul silmade ees mustaks?" Pole muidugi ilus siin midagi naerda, aga tegu on ikka lausa musta huumoriga :D (hakkan ka juba sellele :D -le pihta saama)
    Küsisin kommentaaride kohta, sest oma arust panin üsna terava vastuse selle fatfoobia kohta (esimesena), mis aga õhku haihtus. Eks ma olen ikka vana ka juba ja ei saa 100% endas kindel olla, kuid kummalisel kombel oli sellega samaaegselt kadunud linnuke kastist, millega ma soovisin teavitusi oma meilile siin ilmuvate kommentaaride kohta. (Üldiselt kaldun ma uskuma vandenõuteooriaid...)
    Kõike paremat!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, väga vahva, et hakkad minu mustale huumorile ja sarkasmile pihta saama. Mulle tohutult meeldib enda pimeduse üle nalja visata. See lihtsalt on ääretult lõbus :D

      Tead nende kommentaaridega on varem ka aeg-ajalt olnud mingi anomaalia, sest on teisigi lugejaid mulle privas kirjutanud ja teada andnud, et nad kommenteerisid, aga nad ei näe oma kommentaari ja no mulle pole ka ühtegi ootel olevat kommentaari modereerimiselelaekunud. Kadunud nagu vits vette.
      Eriti kurb ja nõme on see olnud siis, kui inimene on pika ja sisuka kommentaari kirjutanud, pole seda vahemällu salvestanud ja siis blogger kaotab selle lampi ära :(

      Kustuta

Back
to top