Kvaliteetaeg ja üksteise märkamine

Nonii. Ma olen täpselt nii ülbe ja savinist (hehe, ma leiutasin just praegu uue sõna), et kujutage pilti ette, hakkangi praegu lagedalt veebruari- ja märtsikuu tegemistest pajatama, nii et silm ka ei pilgu. Head lugemist! :D

Eem, tegelikult on nats veider hakata vastu suve kirjutama talvistest tähtpäevadest ja tegemistest, aga noh... eluke on kord juba selline. 

Esimese kohta võin kohe ära öelda, et me ei plaaninud selleks päevaks mitte midagi erilist ja meil polnud isegi juttu sellest, et kingiks üksteisele miskit vms. Sõbrapäevast siis jutt, eksole. Just saying! :D

Ma muidu ise olen hullem üllatuste planeerija ja armastan lähedasi rõõmustada, aga kuna mulle ei koitnud ühtegi samaväärselt personaalset ja ainulaadset kingiideed, mis ma möödunud aastal Joosepile hankisin, siis ei hakanud niisama mingi mõttetu träna peale ka raha kulutama . See on see häda, kui lati enesele liiga kõrgele sead.

Joosep oli seevastu minust väheke armsam ja kinkis mulle karbi Rafaellosid ja ostis mulle tumelilladest tulpidest kimbu ja kollased pikad roosid. Ütles, et kuna mõlemad olid sama ilusad kui mina, siis ei raatsinud valida ja nii otsustas mõlemad tuua. Meelitaja selline. Midagi oli veel, aga no kes see enam mäletab mis see oli.

Naistepäeva hommikul seadsin ma oma sammud Belissima ilusalongi, aga endale aega bronnides ei sidunud ma absull ära, et panen aja just 8. märtsiks. Nii et see polnud ka selles stiilis mindud, et läheks ja laseks end õige pisut tähtpäeva puhul poputada, vaid kuna need kuramuse kulmukarvad kippusid juba vaikselt silmaauku ronima, siis oli lihtsalt tarvis minna. Okei, päris nii hull see asi ka polnud, aga mu puhma kasvanud kulmud vajasid keemilist värvimist + korrigeerimist küll, et ma taas inimese moodi välja näeksin.

Koju jõudes kinkis Joosep mulle punased roosid, aga see oli pigem selline ootamatu üllatus, sest meil on kokkulepe, et kommertslikel tähtpäevadel lillede toomine pole kohustuslik, vaid lilled tulgu pigem spontaanselt ja õige tundega - otse südamest, mitte nii, et kui kell kukub, siis lennatakse lillede, koogi ja hommikukohviga laivi, nagu mingi protseduuriline tegevus, mis on kohustuslik ja nõmedalt tüütu. Seega, hommikul ärgates ma mingeid erilisi lootusi lillede peale ei pannud. Kuidas oleksin saanudki, mul polnud endalgi ju meeles :D

Igaks juhuks mainin, et see mitte tähistamine pole protestimise pärast, sest see oleks sama jabur, kui protestitakse protestimise pärast. Möödunud aastal ei toonud Joosep mulle lilli, tänavu tõi ja nii ongi.

Lihtsalt meie jaoks pole need päevad kuidagi erilisemad ja pigem lähtume ikka sellest, et kui romantikatuhin tuleb kallale või tekib mingi äge mõte kuskile minna  spaatama, restosse, teatrisse vms, siis ei jäta plaani kuskile õhku tiksuma ja ootama, et õige kuupäev kukuks. Sama ka lilledega.

Ema ka uuris nii muuseas, et mis meil õhtul plaanis on ja siis Joosep ütles, et ei tea veel, võib-olla vaatame KOOS telekat. Jap, nii romantilised olemegi :D Tegelikult pole point üldse telekas, vaid ühiselt koosveedetud ajas. Tore on lihtsalt koos olla. Üksteisele aja pühendamine, abistamine, toeks olemine, kvaliteetajaks eraldi aja võtmine, lilled, küünlad, romantilised õhtusöögid, väljasõidud jne, need võiksid ikka olla otse südamest, siirad ja protseduurivabad. Oma armsamat võiks ju niisama ka märgata ja premeerida ning mitte, et me seda ainult oma meestelt ootaksime ja eeldaksime, vaid et me ise õpiks ka vastu andma ja ei unustaks neid üllatada.

Ega mehed tahavad samamoodi poputamist, hoidmist, innustamist, hoolitsemist, kuulda aeg-ajalt head sõna, mitte ainult nääksumist ja irisemist, et mis kõik on halvasti ja ei sobi jne. Nad ei pruugi küll kohe kaela langeda ja silmist ei hakka ka südameid purskama, aga ma garanteerin, et see teeb nende tahumatule ja kinnisele hingele sooja pehme pai ja paneb neid tundma väärtuslikena. See on oluline - tunda end väärtuslikuna! :)

Siit tulebki nüüd kohe ehe ja illustreeriv näide minu eelnevale tähtpäevajutule, sest järgmisel kahel päeval peale naistepäeva käisime me Supelsakstes õhtustamas, pärast seda rannapargis jalutamas ja sellest järgmisel päeval käisime samuti einestamas ja kinos.




Rääkides Supelsakstest, siis seltskonna peale võtsime suupistevaagna, mis maitses suurepäraselt. Kõike ma sealt muidugi ei söönud. Näiteks veise keelt. Lihtsalt psühholoogiliselt ei suuda ja ega maitse ja struktuur on sellel samuti üpris rõve.


Ema kunagi üritas mulle seda salaja sisse sööta. Tahtis nii väga, et ma vähemalt prooviksingi, aga ma ei suutnud. Nii otsustas, et on kaval ja pistab selle veise keele koos teise lihaga supi sisse, aga ma sain KOHE aru, kui esimene tükk suhu sattus, et midagi on mäda. Esmalt manasin endale ette sellise näo nagu keegi oleks mulle lusikatäis sitta suhu pistnud ja siis öökisin selle välja ja küsisin, et mis jälkus see veel on!?? Trauma eluks ajaks ma ütlen, fuh! Mul jooksevad iga kord judinad üle selja, kui mõtlen sellele tagasi või kui keegi pakub või ise sööb veise keelt.

Pearoaks võtsin, mis tegelikult oli eelroog, Niša-Niša soe salat ja maitses hästi, aga ei midagi erilist. Oleksin pidanud ikka oma selle teise valikule truuks jääma ja võtma seene-sidrunheina risotto. See maitses imeliselt. Sain sõbra taldrikust natuke näpata.


Joosep sõi ka miskit, aga enam ei mäleta mida. Pildilt saate võib-olla aimu...


Sooviks meie teenindaja ka eraldi esile tõsta, kuna oli selline vahetu ja rõõmsameelne. Minu jaoks on oluline, et omavaheline suhtlus oleks selline mõnusalt pingevaba ja tšill, et saaks natuke nalja visata ja naerda ja teenindaja suhtleks vabalt kaasa ja seda meie teenindaja kõike oli .Nimeks oli Merilin või Merlin. Kumbki kuttidest ei suutnud kahepeale nime välja lugeda. Peab ikka ise järgmine kord selle nime lugemise enda peale võtma :D


CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top