Mul on saladus

Selle saladusega on selline naljakas lugu, et ma ise sain ka alles hiljaaegu teada, et mul on miskine kole karvane saladus varjul. Lihtsalt ühe inimesega juttu puhudes hakkas nagu miskit ääriveeri uurima, jättes mulje nagu tahaks minult midagi küsida, kuid siis haaras sõnasabast kinni ja ütles, et ah, unusta ära! Okei, unustatud! :D

Jeah right...   kui asi puudutab isiklikult mind, siis ma ei deliidi ju niisama lihtsalt palve peale kogu eelnevat juttu ära. Vastupidi. Ma hakkasin hoopis urgitsema ja seletama, et ladugu välja, mis kamm on, aga siis ütles, et ei tea kas saab seda mulle öelda, see ju ikkagist minu saladus. Eee, ookeii, kui ma oma lõua põrandalt olin üles korjanud, siis küsisin vastu: "Mul on saladus või?"

Noh, mitte et selles oleks midagi eriskummalist, kui inimesel on saladus, aga ma lihtsalt ise polnud teadlik, et mul oleks miskit sellist, mida tahaksin kiivalt ainult endale hoida. Ma olen enam kui kindel, et meil kõigil on mingi oma pisikene ja intrigeeriv saladus, aga kuna antud hetkel polnud mul halli aimugi, et millest jutt käib ja  selline salatsemine kasvatas minu uudishimu mäekõrguseks, siis pinnisin edasi, et ladugu letti - ma tahaks ka oma saladust teada. Muidu on endal natuke selline nõme outsideri tunne :D

Peale natukest suskimist sain teada, et ma olevat peast natuke uhuu, no maakeeli öeldes hull.

Tõstan käed üles ja tunnistan ausalt, sellist saladust ei osanud ma tõesti oodata ja jäin lausa hetkeks liikumatult istuma, endal hullumeelne klaasistunud pilk ees, muahaha ja järgmisel hetkel ma lihtsalt konkreetselt purtsatasin üle laua naerma, et nagu misasja!? Mida ma just kuulsin?

*Kah mul saladust. Seda teavad ju kõik, et ma pole päris normaalne :D

Igatahes... kuna selline ootamatu "uudis" mõjus nagu sahmakas külma vett keset päikesepaistelist päeva, siis tahtsin teada, et kust sellised jutud või arusaamad või misasja? No ja alles siis tuli minu jaoks see tõeline üllatus!

Ühesõnaga minu mõistus ja adekvaatsus on seatud kahtluse alla, kuna umbes neli aastat tagasi lasin ma endale reh-plaani koostada, eesmärgiga füsiot saada, kuid lõpptulemusel määrati mulle ka psühholoogi nõustamine, sest tunnistasin, et aeg-ajalt kipun iga sõna ja tegu liiga isiklikult võtma, mille tulemusel langen selliste raskete tunnete meelevalda nagu kurbus, masendus, ärritumine ja tujukus. Nii leitigi, et vbla oleks natuke abiks, kui saan psühholoogiteenust ka kasutada. Et oleks keegi, kellega aeg-ajalt suhelda ja kes oskaks vajadusel kutsuda esile muutusi minu mõtetes ja tunnetes.

Kui selle sõnade ja tegude isiklikult võtmise juures korra lähemalt peatuda, siis mul oli kombeks hakata ennast süüdistama, kui kellegil minu lähedastest või tuttavatest juhtus midagi ebameeldivat. See võis olla mingi täiesti lambi asi ja mu sisemine mõistusehääl võis ükskõik kui valjusti kisendada, et kamoon, see pole kellegi süü, veel vähem minu, siis ikka jäi veits paha tunne sisse, et mina põhjustasin teisele negatiivseid emotsioone. näiteks, kui sõbra pontu otsustas kuskil raipe või sita sees püherdada ja mina olin see, kes kutsus nad jalutama, siis ladusin ikka korralikult endale selle eest puid alla. Nagu ma oleksin isiklikult vaese koerakese selle rämedalt haisva hunnikuni lohistanud ja nuga kõril hoides röökinud: "Püherda vana paks elajas!"

Kui olin paaril-kolmel nõustamisseansil ära käinud, siis psühholoog arvas, et ma võiksin lisaks teraapiale külastada ka psühhiaatrit, et saada professionaalne hinnang sellele, kas mul oleks tarvis ajukeemiat tabladega veidi timmida, sest   kui avameelitsesin, et vahel on mul selline tunne, et nothing can stop me, olen meeletut indu ja teotahet täis, siis järgmisel hetkel võisin tunda end täiesti muserdunult, mis ei lasknud mul hommikuti end isegi püsti ajada, mitte kui midagi ei tahtnud teha ja veel vähem kedagi näha. See oligi siis põhjus, miks psühholoog leidis, et oleks mõistlik natuke ravimitega kaasa aidata.

Igatahes, mina tarvitasin mingisuguseid antidepressante umbes ligi aasta ja siis tohter leidis, et mu ajukeemia on ootuspäraselt paika loksunud ja ei näe enam tarvitust jätkata ravimi manustamist. Kuid soovitas siiski aeg-ajalt psühholoogi külastada, kui peaksin tundma, et vajaksin uuesti kellegi kõrvalseisja suunamist ja toetust. Kedagi, kes aitaks tagasi rajale, kui tunnen, et hakkan taas pinda jalge alt kaotama.

Minu meelest ütles psühholoog väga tabavalt... esiti võib tunduda, et meil on niiii kohutavalt palju probleeme, mis justkui kõik ootaksid lahendamist ja mis omakorda tekitab tunde nagu me ei oskaks mitte kuskilt alustada, kuid tegelikkuses me peame sellest sasipuntrast ainult selle ühe ja põhilise probleemkoha üles leidma ja kui see saab lahendatud, siis kõik ülejäänud sõlmekesed hargnevad juba iseeneslikult lahti.