Ma olen üldiselt rahumeelne – konflikte ei otsi ja tülitseda
ei meeldi. Aga teate, hetk tagasi lugesin Merje blogi ja mul päriselt kihvatas
sees.
/Kui üritus pihta pidi hakkama, siis
tahtsin kohe esiritta maha istuda, aga pimeda Kai sõbranna tuli mind kohe
keelitama, et need kohad on broneeritud (peaaegu terve esirida). Ma ütlesin, et
okei ja läksin ülespoole. Siis tuli teade, et nominendid peaksid esimestesse
ridadesse istuma, siis neil lihtsam lavale minna. Kuna ma nominent olin, siis
läksin selle Kai sõbranje käest küsima, et kellele need kohad siin ikka
broneeritud on – fotograafidele, nominentidele?
Kai ütles: “Minu
inimestele.” Ma olin mingi… eeee… mida iganes. 😀 Ma ei tea, kas ma ise kuidagi
tõlgendasin valesti, aga see Kai tundus suht diiva. 😀 Tema inimestele siin pool
esimest rida reserveeritud, no tere hommikust, veel midagi prouale vaja äkki
või./
Esiteks, ja, sa tõlgendasid valesti. Ja teiseks, ära palun ironiseeri kui
sa ei tea, milles asi. Mul on lapsest saati reaalselt kohutav kartus kukkumise
ees. Ja kui ma nägemise kaotasin, siis see ainult süvenes. Nüüd ma ei kartnud
enam lihtsalt kukkumist, vaid kõiki neid asju ja tegevusi, mis võivad
kukkumiseni viia. Olen püüdnud sellele hirmule ka vastu seista, minnes muretul
ja tavapärasel sammul trepist alla, aga iga kord kui ma seda tegin, siis teate,
ma koperdasin kõige ebardlikumal moel, nagu
mingis halvas komöödiafilmis, ja südamest käis ebameeldiv jõnks läbi ja
nii olen ma otsustanud, et kui vähegi saab ja kannatab, siis ma väldin treppe.
Kaldteed ja liftid, need me sõbrad kolmekesi. Ja no vot, kui ma laupäeval Vaba
Lavale jõudsin, siis jalutasin niisama natuke ringi, tervitasime teiste
blogijatega üksteist, või noh, õigem oleks öelda, et mind tuldi tervitama ja
viisakalt end tutvustama. Sest kuigi ma olen julge suhtleja ja võin vabalt
kõigiga ükskõik, mis teemadel ja kus iganes rääkida, siis suhtluse alustamiseks
on mul siiski üks puudus – ma ei tunne suurüritustel, kus teisisõnu on lärmakas
keskkond, inimesi nende häälte järgi ära, veel vähem blogijaid (v.a Mallu ja
Leen, kuna nende mõlemiga olen korduvalt laivis suhelnud ja lisaks on neil ka
omapärased tämbrid).
Kui Leenuga oli natuke lobisetud, siis uurisin, et kuhu me istuda tohime või
kuidas see siin üldse korraldatud on, kas saan sõpradega koos istuda. Et mul
peaks umbes 4-7 sõpra ürituse algusajaks tulema. Leen ütles, et istuda võib
ükskõik kuhu, tribüünil on ruumi ja siin all jne. Ma ütlesin, et ma eelistaksin
võimalikult vähe mööda treppe ronida, kuna kardan koperdada ja kukkuda. Ja nii
suunaski Leen mu otse esiritta. Enne kohtadele minemist jalutasime ka
snäkilauast mööda, kust Leen siis kuhjas mulle kamaluga kõiksugu head ja
paremat kokku.
Kui ma esiritta maha prantsatasin, siis tundsin muret, et kuna kõik mu sõbrad
ei jõua algusajaks, et mida ma inimestele ütlen, kes soovivad nendele nii-öelda vabadele kohtadele istuda, eriti
veel ,kui ma pole isegi veel sõprade arvus sada prossa kindel, eksole. Aga Leen
rehmas käega ja ütles, et siis ütledki, et need kohad on bronnitud ja asi ants.
Noh, ja nii me siis tegimegi.
Mina ei saanud aru, et see oli Merje, kes tuli uurima, et kellele need kohad on
bronnitud ja egas tegelikult vahet pole kah, aga lihtsalt… Kui inimene võtab
ise sõna ja nimetab mind diivaks, justkui ma oleksin olnud üleolev ja uhke ja
nipsakas ja maiteamidakõikeveel, siis ehk tasuks järgmine kord sildistamise
asemel end tutvustada.
Eriti irooniliseks muutus minu jaoks kogu lugu siis kui lahvatas selle
ShoppingQ Jaanika ja Merje „paksu tagumiku“ vaheline draama, kus Merje seletas,
et teab ise ka, et pole supermodelli mõõtu, aga ei tahaks olla mingi hinnatav
objekt vms. Kopeerin lõigu Merje postitusest:
/Mis mind defineeritaksegi nüüd mu
tagumiku ja kilode järgi? Võibolla oleks Jaanika mulle juurde astunud mu
tagumiku vahtimise asemel ja avastanud, et äkki ma olen isegi päris meeldiv
inimene./
Need I say more!?
Sa,Merje, oleksid võinud ise samamoodi sildistamise asemel mulle ligi astuda,
paar sõna juttugi puhuda ja äkki oleksid ka avastanud, et ma olen tegelikult
täitsa meeldiv inimene...
Aga ei, milleks. Parem lähen vihasena koju ja toksin ühe negatiivse postituse
valmis sellest, mismoodi see pime Kai on ikka üks paras diiva, julges oma
sõpradega esireas istuda. Nomaivõi, kust sellised küll tulevad. Noh,
konkreetselt sel laupäeval tulin ma maalt ja hobesega ehk Kilingi-Nõmmest
ühistransaga.
Merje oma selle tagumiku ja minu diivaks tituleeriva postituse lõpetas järgmise
mõttega:
/Väga tore oli kusjuures laupäeval pimeda
noormehega rääkida. Kuidagi vabastav tunne, et keegi ei vahi ja ei hinda sind,
kui paks sa oled või mis sul seljas on, vaid teeb oma järeldused su kohta
ainult selle põhjal, milline inimene sa päriselt oled./
Ent huvitaval kombel käitus preili Merje ise just ristivastupidi oma sõnadele
ja soovidele. Selle minu vastuse põhjal, mis sisaldas ei vähem ega rohkem kui 2
freaking sõna, sain ma Merjelt sekundiga külge sildi – diiva. Ja oh ei, mitte
selle positiivse ja suursuguse tähenduses diiva, vaid ikka negatiivse.
Mul on lihtsalt kahju, et Merje enda postitus pani mind teda hoopis teise
pilguga nüüd vaatama. Nagu teada on, siis mina samuti ei hinda inimesi välimuse
põhjal, ainult sisu ja paraku suutis Merje mulle endast üleoleva ja tigeda
inimese mulje maalida ja seda puhtalt oma sõnavõtuga. Kurb.
Aga tore on see, et sellest diivatsemisest sai meil Joosepiga omavaheline nali.
Nt. üleeile käisime poes ja kui kassasse jõudsime, siis mulle meenus, et
hapukoor jäi võtmata ja nii ütlesin Joosepile, et mingu lipaku kähku
piimaletist läbi, ma ootan seni siin, aga selle peale lausus Joosep: "EI!
Tule, mu diiva, lähme toome üheskoos hapukoore!"
Ja nii me kahekesi siis lükkasime, külg külje kõrval poekäru, Joosep
laulujupikest ümisedes.Või eile õhtul kui külitasin diivanil, siis palusin, et
keedaks mulle tassikese teed, mille peale vastas: "Jah, mu diiva, kohe
keedan!“
Või siis eile enne magama minemist...
Joosep sidus mu kätt lahasesse, kuna kukkusin päeval nii õnnetult, et
nihestasin randme veits ära. Samal ajal kui Joosep tegeles sidumisega, lasin ma
kuuldavale väikse tasase krooksu, mille peale ta teatas ahastunult: "Mida
sa röhitsed?!“
"Ma olen diiva, ma võin kõike teha, kasvõi oma seitsme sõbraga esiritta
istuda,“ teatasin ma muiates.
0 kommentaari:
Postita kommentaar