Diiva Kai vastulause blogija Merjele

Ma olen üldiselt rahuliku loomuga inimene ja niisama kellegile ei kähva ega kuku mölisema, aga teate, praegu olen ma totaalselt bissed off ja ma pidin end ikka korralikult vaos hoidma, et mitte Merje postituse alla üks vahutav kommentaar jätta, kuna ilgub ja jahub seal sellest, et omg, diiva Kail oli pool esireast ära bronnitud.

/Kui üritus pihta pidi hakkama, siis tahtsin kohe esiritta maha istuda, aga pimeda Kai sõbranna tuli mind kohe keelitama, et need kohad on broneeritud (peaaegu terve esirida). Ma ütlesin, et okei ja läksin ülespoole. Siis tuli teade, et nominendid peaksid esimestesse ridadesse istuma, siis neil lihtsam lavale minna. Kuna ma nominent olin, siis läksin selle Kai sõbranje käest küsima, et kellele need kohad siin ikka broneeritud on – fotograafidele, nominentidele? Kai ütles: “Minu inimestele.” Ma olin mingi… eeee… mida iganes. 😀 Ma ei tea, kas ma ise kuidagi tõlgendasin valesti, aga see Kai tundus suht diiva. 😀 Tema inimestele siin pool esimest rida reserveeritud, no tere hommikust, veel midagi prouale vaja äkki või./

Esiteks, kui Sa ei tea, milles asi, siis ära palun mölise ja ära ironiseeri. Võib-olla oleksid võinud uurida või täpsustada fakte ja mitte kukkuda sildistama mind kahe sõna põhjal, mis ma Sulle julgesin vastata, kui ütlesin, et need kohad on minu inimestele. Mida ma oleksin siis pidanud Teile, preili Merje, vastama, et see poleks mõjunud diivalikult? Siia istuvad mingid suvalised töllakad? Siia istuvad mingid inimesed, keda ma isegi ei tunne? Siia istuvad... kes iganes? Mida ja kuidas oleks viisakas ja õige vastata, preili Merje? Palun õpetage mind üleolevat diivat. Ma alandlikult palun.

Aga nüüd ilma naljata...

Mul on reaalselt kohutav trepi- ja kukkumisfoobia ja kui ma pimedaks jäin, siis see foobia ainult süvenes ja kui ma laupäeval Vabale Lavale jõudsin, siis jalutasin seal natuke niisama ringi, tervitasime blogijatega üksteist, või no õigem oleks öelda, et mind tuldi tervitama ja viisakalt end tutvustama. Sest kuigi ma olen julge suhtleja ja võin vabalt kõigiga ükskõik mis teemadel ja kus iganes suhelda, siis suhtluse alustamiseks on mul siiski üks puudus - ma ei tunne inimesi ära, eriti veel blogijaid ja nende hääli. No kui välja arvata Mallu ja Leen, sest nende mõlemiga olen piisavalt palju lives suhelnud, et ära tunda. Neil omapärased hääletämbrid ka, mis teistest eristuvad.

Leenuga lobisesime ka natuke ja siis uurisin, et kuhu me istuda võime või kuidas see üldse on mõeldud või korraldatud, kas saan sõpradega koos istuda või jaotatakse laiali vms. Et mul peaks tulema umbes 4-7 sõpra ürituse algusajaks. Leen ütles, et istuda võin ükskõik kuhu, tribüünil on ruumi ja siin all jne. Ma siis vastasin, et ma eelistaksin võimalikult vähe mööda treppe ronida, kuna kardan koperdada ja kukkuda ja nii suunas Leen mu otse esiritta. Enne kohtadele minemist jalutasime snäkilauast ka läbi, kus siis Leen kuhjas mulle lahkelt kõike head ja paremat kokku.

Kui ma esiritta maha prantsatasin, siis tundsin endiselt muret, et kuna kõik ei saa tulla algusajaks, et mis ma inimestele ütlen, kes soovivad nende mõistes nendele "vabadele" kohtadele istuda, eriti veel ,kui ma pole sõprade arvus 100% kindel, eksole. Aga Leen ütles selle peale lihtsalt, et siis ütledki, et need kohad on bronnitud ja asi ants. No ja nii me siis tegimegi.

Mina ei saanud aru, et see oli Merje, kes tuli uurima, et kellele need kohad on bronnitud ja ega tegelikult vahet pole ka, aga lihtsalt, kui inimene võtab ise sõna ja nimetab mind diivaks, justkui ma olen üleolev ja uhke ja nipsakas ja ma ei tea mida veel, siis äkki võiksid järgmine kord enne end pimedale inimesele tutvustada ka, aga mitte hiljem minna oma blogisse mind sildistama.

Eriti irooniliseks muutus minu jaoks kogu lugu siis, kui lahvatas see ShoppingQ Jaanika ja Merje paksu tagumiku draama, kus Merje seletas, et teab ise ka, et pole supermodellimõõtu, aga ei tahaks olla mingi hinnatav objekt vms. Kopeerin lõigu Merje postitusest:

/Mis mind defineeritaksegi nüüd mu tagumiku ja kilode järgi? Võibolla oleks Jaanika mulle juurde astunud mu tagumiku vahtimise asemel ja avastanud, et äkki ma olen isegi päris meeldiv inimene./

Need I say more?

Sa, Merje, oleksid võinud ise ka sildistamise asemel mulle ligi astuda, paar sõna juttu puhuda ja äkki oleksid ka avastanud, et ma olen tegelikult täitsa meeldiv inimene... !? Aga EI, milleks, eksole. Parem lähen vihasena koju ja toksin ühe negatiivse postituse valmis sellest, mismoodi see pime Kai on ikka üks paras diiva, julges esireas oma sõpradega istuda. Kust sellised küll tulevad. Noh, konkreetselt sel laupäeval tulin ma maalt ja hobusega ehk Kilingi-Nõmmest. Olen jah paras mats. Ei tea ja tunne mina neid pealinnareegleid. Tulin ja istusin diivalikult oma tagumiku esireas laiaks ja et mitte üksi mats olla, siis võtsin endaga  trobikond sõpru ka veel kaasa.

Merje oma selle tagumiku-postituse lõpetas järgmise mõttega:

/Väga tore oli kusjuures laupäeval pimeda noormehega rääkida. Kuidagi vabastav tunne, et keegi ei vahi ja ei hinda sind, kui paks sa oled või mis sul seljas on, vaid teeb oma järeldused su kohta ainult selle põhjal, milline inimene sa päriselt oled./ 

Just nimelt, vaat kui hea on suhelda, kui inimesed ei sildista, eksole, aga huvitaval kombel käitub preili Merje ise totaalselt ristivastupidi oma sõnadele ja soovidele. Selle minu vastuse põhjal, mis sisaldas ei rohkem ega vähem, kui kaks freaking sõna, sain ma Merjelt hinnanguks - diiva. Kusjuures ma ei ülbitsenud, ma ei kähvanud, ma ei mölisenud, ma ei suhtunud üleolevalt, ei kohelnud Merjet nagu too oleks alam või mu neeger. Ma istusin ja täiesti tavalise häälega  vastasin bronnitud kohtade kohta, et need on minu inimestele.

Ja ära muretse, Merje, mina-proua-diiva ei soovi muud midagi, olen suht vähesega leppija. Mul on lihtsalt kahju, et Sinu SEE
postitus pani mind hoopis Sind teise pilguga vaatama. Nagu teada on, siis mina samuti ei hinda inimesi välimuse põhjal, ainult sisu ja paraku suutsid Sina, armas Merje, mulle endast üleoleva ja tigeda inimese mulje maalida ja seda puhtalt oma sõnavõtuga. Kurb.

Aga tore on see, et sellest diivatsemisest sai nüüd meil Joosepiga omavaheline nali. Näiteks üleeile käisime poes ja kui hakkasime kassasse liikuma, siis mulle meenus, et hapukoor jäi võtmata ja nii ütlesin Joosepile, et mingu lipaku kähku piimaletist läbi, ma ootan siin, aga selle peale lausus Joosep: "EI! Tule, mu diiva, lähme toome üheskoos hapukoore!" :D Ja nii me kahekesi siis lükkasime, külg külje kõrval poekäru ja Joosep ümises viisijupikest.

Või eile õhtul, kui külitasin diivanil, siis palusin, et keedaks mulle teekest, mille peale vastas: "Jah, mu diiva!" :D Või siis eile enne magama minemist... Joosep sidus mu rannet lahasesse, kuna kukkusin päeval nii õnnetult, et nihestasin oma randme ära. Samal ajal, kui Joosep tegeles sidumisega, lasin ma vaikse krooksu kuuldavale, mille peale teatas Joosep ahastunult: "Mida Sa röhitsed?!"
"Ma olen diiva, ma võin kõike teha, isegi oma 10 sõbraga esiritta istuda, kui ma tahan!" :D

By
Diiva :D

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top