Aga viimasel päeval, mõni tund enne regamisvooru sulgumist, otsustasin ma end siiski blogiauhindadele kirja panna, või tähendab Joosep tegi seda minu eest. Ja kuna ta on niivõrd veendunud, et ma olen inspireeriv, siis palusin, et oleks nii pai ning kirjutaks mulle ja teile, et mille poolest ma siis ikkagi nii inspireeriv olen, sest mina ei oska end kõrvalseisjana sedasi vaadata. Mina lihtsalt olen.. MINA!

• parandasin meie pliidi ukse ära, Kai oli kolm päeva rõõmus
• kevade hakul, kui päike hakkas eredamalt paistma, tuli Kai ühel pärastlõunasel ajal magamistoast, ise samal ajal kilgates nagu väike tüdruk: „Kallis, kas tead, et magamistoas on päikese lõhn!“
• panin toiduõli ja nõudepesuvahendi dosaatoritega pudelitesse, et Kai teaks kuidas kogust arvestada, Kai oli jälle tükk aega rõõmus
• metallrõnga sisse ruutudeks punutud traat, millega saab kartulit tükeldada, teeb Kai igal kasutuskorral rõõmsaks

Jäin täna sõprade peale mõtlema ja siis mulle jälle meenusid need naljakad olukorrad, millisena on erinevad inimesed mind näinud ja näevad ka tulevikus. Sõbrad, perekond-tuttavad, sõprade sõbrad, blogilugejad, poemüüja ja turu leti taga järjekorras seisev proua Malle). Ses suhtes, et see pole enam mingine topp secret, et paljud arvavad, et ma olen ilgelt tore, armas, tubli, vahva, särav ja mida kõike veel. Üks sõber näiteks ütles viimane kord, et minuga koos olles on võimatu olla torssis. Et ma olen nagu teraapiajänku. Einoh, mis saaks mul selle vastu olla – mitte vähimatki. Ma võin raudpoltkindlalt väita, et kui paluda mu sõpradel mind kolme sõnaga kirjeldada, siis nendeks sõnadeks oleks – pime, naerukajakas ja *pane ise midagi sobivat*. Merje näiteks paneks diiva, muhahaha. Ma ei saa ikka üle! #traumaeluksajaks

Vahel on mul selline tunne, et kuna mitmed inimesed näevad minus mingisugust erakordselt imetlusväärset inimest, kes on, olenemata eluraskustest, tugev ja rõõmsameelne, et siis ma nagu ei tohiks blogisse tulla oma pahameelt välja elama. Maitea miks. Äkki pelgan, et valmistan kellegile pettumuse, et näe, ei olegi kogu aeg lilles ega sillerda 24/7 suu kõrvuni peas ringi. Samas saan ma nagu mõistusega aru, et ilmselt on mu lugejatel  piisavalt nutti mõistmaks, et ma olen ka tegelikult kõigest lihtsalt inimene, täiesti tavaline inimene – lihast ja luust, oma tunnete ja emotsioonidega ning aeg-ajalt murdun ka mina.

Eniveis. See, kuhu ma oma jutuga tüürin, on see, et ma läksin eile hullult närvi. Ma vist sain, ilma liialdamata, kõigi inimeste peale kurjaks, kes natukesegi näevad. Lihtsalt, saate aru. Tippisin mina oma 5s iPhonega, mis on ilmselgelt juba liiiiga vana ja aeglane, no ütleme otse välja – fossiil, kaherealist lauset umbes täpselt tunnike ja kui olin oma teksti läbi higi ja vere valmis tippinud, avastasin mina, et mingi kuramuse emootši laiutab keset teksti, just selle koha peal, kus on nimi märgistatud. Ma oleks tahtnud dramaatiliselt kuskile põllule, sopa sisse heita ja karjuda: “EIIIIII!”. Ma olin niiii frustreeritud, sest see märgistamine pole minu arvates just lihtsamate killast, kuna ei toimi alati ühtemoodi. Mina ju ei näe seda loetelu nimedest, mis pop-upina ekraanile kargab, kui sisestad osa nimest ära. Ei. Mina pean esmalt selle loetelu ekraanilt üles leidma ja kui valesti vajutan, siis... no siis ole lahke, alusta palun otsast peale.

Egas midagi. Mõtlesin, et uurin, kas Joosep saaks mind veel sajaseitsmekümneneljandat korda aidata, aga ei saanud, kuna oli mingi ajakriitiline asi pooleli. "Jeii!", mõtlesin mina ja viskasin rõõmust kukerpalle ja tantsisin keset tuba valssi ja värki. Ei. Tegelikult lasin kuuldavale raske ja rahulolematu ohke, sest ma juba vaikselt tundsin, mismoodi ma hakkan varsti oksele, kui pean veel kaua keskenduma ja kuulama voiceoveri möla.

* Joosep muidugi kuulis mu rahulolematut ohet ja teate, mina ei tea, mis värk sellel mehel minu ohkamisega on, aga iga kord, kui ma ohkan, siis tunneb end nii pahasti ja süüdlaslikult, et mulle korvi andis. Einoh, peabki tundma. Naliii. Tegelt ei peaks ju. Ma lihtsalt väljendan emotsiooni.

Sahmisin siis kulm kipras üksi edasi, kui järsku Joosep uuris ilmsüütult, et mis mul seal nii keerulist on, et ise hakkama ei saa. Eeem, no maitea, äkki see mängib natuke rolli, et ma ei näe mitte essugi, kas see nagu oleks piisav põhjus? Ma olen enam kui kindel, arvestades seda pisikest fakti, milline emotsionaalne kaos minus tol momendil valitses, et saatsin Joosepi suunas selle küsimuse peale ka ühe eriti jäise kirvemõrtsukaliku ilme.

Tõusin diivanilt püsti ja marssisin magamistuppa, ise samal ajal pobisedes, , et muidugi, nägijatel on ju lihtne – ups, sõna läks valesti, sips ja sups, parandatud. Oih, märgistasin vale nime, sips ja sups, korras. Opladii, kirjaveake lipsas keset teksti sisse. Pole hullu, kohe parandame paari kiire liigutusega ära. Lause ülesehitusest ei hakka ma parem üldse rääkimagi, sest lause on ju kogu aeg silme ees ja siis ei pea samaaegselt meeles hoidma, et mis on juba kirjutatud, mis on järgmine sõna ja oot, mis on järgmine täht, mida on vaja sisestada. Teil on muidugi lihtne. Persse. Tippige terviseks oma teateid. Ma siis katsun ka pimesi oma 5s lutsuga tippida, mis on üüberaeglane.

Selle saladusega on selline naljakas lugu, et ma ise sain ka alles hiljaaegu teada, et mul on miskine kole karvane saladus varjul. Lihtsalt ühe inimesega juttu puhudes hakkas nagu miskit ääriveeri uurima, jättes mulje nagu tahaks minult midagi küsida, kuid siis haaras sõnasabast kinni ja ütles, et ah, unusta ära! Okei, unustatud! :D

Jeah right...   kui asi puudutab isiklikult mind, siis ma ei deliidi ju niisama lihtsalt palve peale kogu eelnevat juttu ära. Vastupidi. Ma hakkasin hoopis urgitsema ja seletama, et ladugu välja, mis kamm on, aga siis ütles, et ei tea kas saab seda mulle öelda, see ju ikkagist minu saladus. Eee, ookeii, kui ma oma lõua põrandalt olin üles korjanud, siis küsisin vastu: "Mul on saladus või?"

Noh, mitte et selles oleks midagi eriskummalist, kui inimesel on saladus, aga ma lihtsalt ise polnud teadlik, et mul oleks miskit sellist, mida tahaksin kiivalt ainult endale hoida. Ma olen enam kui kindel, et meil kõigil on mingi oma pisikene ja intrigeeriv saladus, aga kuna antud hetkel polnud mul halli aimugi, et millest jutt käib ja  selline salatsemine kasvatas minu uudishimu mäekõrguseks, siis pinnisin edasi, et ladugu letti - ma tahaks ka oma saladust teada. Muidu on endal natuke selline nõme outsideri tunne :D

Peale natukest suskimist sain teada, et ma olevat peast natuke uhuu, no maakeeli öeldes hull.

Tõstan käed üles ja tunnistan ausalt, sellist saladust ei osanud ma tõesti oodata ja jäin lausa hetkeks liikumatult istuma, endal hullumeelne klaasistunud pilk ees, muahaha ja järgmisel hetkel ma lihtsalt konkreetselt purtsatasin üle laua naerma, et nagu misasja!? Mida ma just kuulsin?

*Kah mul saladust. Seda teavad ju kõik, et ma pole päris normaalne :D

Igatahes... kuna selline ootamatu "uudis" mõjus nagu sahmakas külma vett keset päikesepaistelist päeva, siis tahtsin teada, et kust sellised jutud või arusaamad või misasja? No ja alles siis tuli minu jaoks see tõeline üllatus!

Ühesõnaga minu mõistus ja adekvaatsus on seatud kahtluse alla, kuna umbes neli aastat tagasi lasin ma endale reh-plaani koostada, eesmärgiga füsiot saada, kuid lõpptulemusel määrati mulle ka psühholoogi nõustamine, sest tunnistasin, et aeg-ajalt kipun iga sõna ja tegu liiga isiklikult võtma, mille tulemusel langen selliste raskete tunnete meelevalda nagu kurbus, masendus, ärritumine ja tujukus. Nii leitigi, et vbla oleks natuke abiks, kui saan psühholoogiteenust ka kasutada. Et oleks keegi, kellega aeg-ajalt suhelda ja kes oskaks vajadusel kutsuda esile muutusi minu mõtetes ja tunnetes.

Kui selle sõnade ja tegude isiklikult võtmise juures korra lähemalt peatuda, siis mul oli kombeks hakata ennast süüdistama, kui kellegil minu lähedastest või tuttavatest juhtus midagi ebameeldivat. See võis olla mingi täiesti lambi asi ja mu sisemine mõistusehääl võis ükskõik kui valjusti kisendada, et kamoon, see pole kellegi süü, veel vähem minu, siis ikka jäi veits paha tunne sisse, et mina põhjustasin teisele negatiivseid emotsioone. näiteks, kui sõbra pontu otsustas kuskil raipe või sita sees püherdada ja mina olin see, kes kutsus nad jalutama, siis ladusin ikka korralikult endale selle eest puid alla. Nagu ma oleksin isiklikult vaese koerakese selle rämedalt haisva hunnikuni lohistanud ja nuga kõril hoides röökinud: "Püherda vana paks elajas!"

Kui olin paaril-kolmel nõustamisseansil ära käinud, siis psühholoog arvas, et ma võiksin lisaks teraapiale külastada ka psühhiaatrit, et saada professionaalne hinnang sellele, kas mul oleks tarvis ajukeemiat tabladega veidi timmida, sest   kui avameelitsesin, et vahel on mul selline tunne, et nothing can stop me, olen meeletut indu ja teotahet täis, siis järgmisel hetkel võisin tunda end täiesti muserdunult, mis ei lasknud mul hommikuti end isegi püsti ajada, mitte kui midagi ei tahtnud teha ja veel vähem kedagi näha. See oligi siis põhjus, miks psühholoog leidis, et oleks mõistlik natuke ravimitega kaasa aidata.

Igatahes, mina tarvitasin mingisuguseid antidepressante umbes ligi aasta ja siis tohter leidis, et mu ajukeemia on ootuspäraselt paika loksunud ja ei näe enam tarvitust jätkata ravimi manustamist. Kuid soovitas siiski aeg-ajalt psühholoogi külastada, kui peaksin tundma, et vajaksin uuesti kellegi kõrvalseisja suunamist ja toetust. Kedagi, kes aitaks tagasi rajale, kui tunnen, et hakkan taas pinda jalge alt kaotama.

Minu meelest ütles psühholoog väga tabavalt... esiti võib tunduda, et meil on niiii kohutavalt palju probleeme, mis justkui kõik ootaksid lahendamist ja mis omakorda tekitab tunde nagu me ei oskaks mitte kuskilt alustada, kuid tegelikkuses me peame sellest sasipuntrast ainult selle ühe ja põhilise probleemkoha üles leidma ja kui see saab lahendatud, siis kõik ülejäänud sõlmekesed hargnevad juba iseeneslikult lahti.

Ärkasin üleeile hommikul üles, ise tige kui troll, sest tundsin meie kodus valitseva korralageduse pärast kohutavat häiritust. Ega otseselt midagi niii katastroofilist ka polnud, on olnud drastilisemaid hommikuäratusi, aga teate ju küll seda tunnet, kui pisikesed detailid on kodus pikemat aega paigast ära ja mingist hetkest muutub see frustreerivaks ja ajab lihtsalt kogu aeg närvi. Nii oli meil ka üleeile.

Mõtlesin, et egas midagi, hüppan dušši alt läbi ja siis varustan end mopi ja lapiga ning hakkan korda majja lööma. Kuid etteruttavalt võin öelda, et koristamiseni ma ei jõudnudki, sest kui dušši alt elegantselt märja ja porgandpaljana käe rätiku järele sirutasin, siis avastasin, et mu rätikut pole vannitoas. Vähe ei läinud ma närvi. Tavaliselt sellise tühise asja peale ma ei viitsi isegi reageeridagi, sest egas maailmas pole rätikud otsa lõppenud ja meil on ausalt neid rohkem kui üks, aga seekord olid just kõik teised rätikud kas pesumasinas või väljaspool vannitoa territooriumi paiknevas esikukapis.

Mõtlesin, et oookei, rahu, ainult rahu, pole vähimatki põhjust Joosepile turri karata, et pani mu rätiku tuuri ja kasutamise koha pealt... no ega ma ise ka süüst puhas pole. Olen isegi aeg-ajalt laiskusest, mugavusest või teadmatusest Joosu saunakat kasutanud. Seega no hard feelings, või siiski...

Nii tõmbasin nirisevale kehale hommikumantli peale ja tammusin trotslikult elutuppa oma rätikut otsima, üritades ise sealjuures olla hässsti zen ja tšill. Plaan oli "vannituba-elutuba-vannituba" marsruut läbida rahulikult ja vaikides, ilma suurema kärata.

Jõudsin elutuppa ja wii, leidsin probleemideta oma rätiku tooli leenilt kuivamast ja kui pöördusin ümber, et vannituppa naasta, märkas Joosep minu resting bitchi ilmet ja pidi muidugi kohe uurima, et mis lahti, aga ma mängisin tüüpilise naisena solvunud jääkuningannat ja vastasin, et mitte kui midagi pole lahti (selline valetaja olengi) ja tammusin tagasi vannituppa, kuhu Joosep muidugi mulle järgnes ja urgitses edasi, et mis mul ikka viga on jne. Tundsin, et kohe saabub orkaan Kai, kui veel kaua pinnib mind ja nii ma sisistasin, et jätku rahule. Aga ei, kus sa sellega.

No ja lõpuks käiski see pauk ära ja mu närv ei pidanud vastu ja ma kukkusin vahutama. No teate ju küll mismoodi nendes Ladina-Ameerika seepides need temperamentsed prouad vehivad ja sõnu tuleb kiiremini peale kui suudavad neid eest ära vuristada, et mul on kõriauguni, et oma asju ei suudeta õigetesse kohtadesse tagasi panna, kodu näeb välja nagu seapesa ja mulle aitab, ma ei pea kogu aeg mööda korterit asju taga otsima või siis kogemata midagi ümber ajama, sest üllatus-üllatus, keegi on kapi või laua peale klaasi, joogipudeli või taevas teab mida veel jätnud.

Well, that went well. Täpselt nii tšillilt ja zenilt ma antud olukorda lahendada plaanisingi :D

Marssisin Joosepist tigetsedes mööda ja suundusin magamistuppa ja pugesin ära teki alla... nutma. Sest olin nii jõuetu sellest vihast ja siis olin veel endas ka pettunud ja enda peale kuri, et ei suutnud oma emotsioone vaos hoida ja et päev sai nii elunõmeda alguse. Aga selle asemel, et minna ja kallistada ja proovida alustada uuesti, ei jätnud ma jonni, sest miks mina pean esimesena minema, kui probleem polnud minus, vaid Joosepi laiali jäetud asjades. Nii ma otsustasin, et olen kange ja ootan... ootan kuni tuleb magamistuppa ja haarab mu kaissu ja palub vabandust ja tunnistab pühalikult oma pattu ja siis lepime ära ja siis ma leebun ja kallistan lõpuks vastu ja elu on taas lill :D

Aga Joosepit ei tulnud... ehmatasin vaese mehe vist lõplikult ära...

Lõpuks jäin ma selle suure ootamise peale üldse magama ja kui ärkasin, siis vähe sellest, et olin emotsionaalselt nii läbi, olin ma tagatipuks endale hankinud veel mingi räige unepohmaka. sest Ilmselgelt olin ma üle maganud. Kõmpisin siis kööki, ise endiselt kangekaelne kui juurapurikas ja plaan oli ise mitte esimesena Joosepiga suhtlust alustada, kuid kui märkas, et tulin kööki, siis tuli minu juurde, võttis mult ümbert kinni ja küsis, et kas lepime ära. Ma olin niiii kohutavalt väsinud olemast pahane ja nii ma siis sõnaotseses mõttes langesin talle kaela ja piiksusin ahastunul ja kergendatul häälel: "Jaaaa, palun lepime ära!"

Joosep oli sutsu üllatunud, et olin kohe nii kiiresti nõus ära leppima, sest tavaliselt ma punnin alguses natuke ikka vastu ka, aga no ma olin juba ligi 10h oodanud ju ja ilge koll oli sellest ootamisest ees. Joosep uuris, et kui ma nii väga tahtsin ära leppida, et miks ma siis ise ei öelnud või ei tulnud lepitust otsima, aga selle peale teatasin kulmu kortsutades: "Ma ei saanud ju... ma jonnisin ja ootasin, et ise tuleksid, aga Sind EI tulnud ja lõpuks jäin ma suurest ootamisest üldse magama ja kui üles ärkasin ja avastasin, et Sa pole ikka veel tulnud, siis sain uuesti pahaseks... "

Joosep võttis mu peakese sedasi hellakeselt oma käte vahele ja uuris, kas mul on päevad algamas, et nii kohutavalt emotsionaalne olen, aga eip, seekord mängis minu hullumeelsuses kõigest täiskuu rolli.

Ma ei tea, kas asi on ainult minus, aga mulle tundub, et mida vanemaks me saame, seda rohkem me kartma hakkame. Või on asi pigem selles, et ma pole endast last välja pressinud ja tundnud seda kõikvõimast ürgset valu, peale mida kahvatuvad kõik manjakid, psühhopaadid ja kummitused... või pole laste saamise ja hirmude kadumisel omavahel mitte mingitki seost?

Ma nagu ise ei mäletaks, et oleksin lapsena midagi meeletult kartnud. No heakene küll, üksi kodus olemist ja pimedust kartsin, aga ma tulin selle hirmuga toime nii, et kui pidin ühest ruumist teise liikuma, siis ma seletasin valjuhäälselt, mismoodi ma ikka kõiksugu võitluskunste valdan ja et eriti kibe käsi olen karates. Aga sellist asja, et ma oleks lapsena kollast traktorit kartnud... no kust otsast!? :D Vbla lapsena oleme uudishimulikumad ja ei oska oma rikkumata mõistusega mõelda kõiksugu halbadele asjadele, mis võiks juhtuda...

 1. Ma kardan kõiksugu putukaid, kuid kõikidest nendest kõige hirmsamad on ämblikud - aaargh, need on ühed maailma jubedamad olevused. Usun, et teistele arahnofoobikutele ei pea rohkem midagi selgitama - me mõistame üksteist ilma sõnadetagi.

2. Ma kardan ko-hu-ta-valt treppidest alla kõndimist. Iga kord ma natuke suren seestpidiselt, kui lähenen astmetele. Kardan, et kukun endal hambad suust välja või löön peakese vastu trepiserva ära vms.

3. Ma kardan puu otsa... või no õigemini ükskõik mille otsa ronimist. Tõtt öelda olen ma ise tibakene segaduses selle konkreetse kartuse osas, kuna mind valdab ühel ja samal ajal mitu hirmu korraga. Tegu vist mingit kahtlast sorti multihirmuga. Kardan ronimist, sest siis ma võin ju kukkuda ja kui ma isegi ei kuku ja jõuan õnneliku ja tervena üles, siis valdab mind uus hirm - kõrgusekartus- et appiiii, ma olen niii kõrgel ja siis ma kardan uuesti alla kukkumist. Näiteks vaatetorni ronides valdab mind alati kabuhirm sellest, et see variseb minu all kokku.

4. Ma kardan üksi kodus olles dušši all käia. Tavaliselt ma üritangi oma duššitamised siis ära teha, kui Joosep on kodus, sest siis saab mind vajadusel päästma tulla... ja isegi vannitoa ukse lukustamine ei aita selle igati ratsionaalse hirmu vastu, sest siis ma hakkan mõtlema, et nii ei pääse Joosep piisavalt kiiresti minuni.

5. Ma kartsin kunagi jalgu voodi ette maha panna, no ikka selle voodi alt jalast krabamise värgi pärast, aga see hirm on mul õnneks tänu Janetile üle läinud, sest poobikule meeldib voodi all magada. Kuid selle asemele on tulnud teine hirm, mis on tegelikult grammike kangem... mingine next level - nüüd ma kardan, et kuskilt voodi alt tuleb mingi creapy käsi, mis libiseb vaikselt mööda madratsiserva mulle teki alla ja puudutab mind vms. Õnneks esineb seda hirmu aruharva. Enamasti siis, kui Joosepit pole kodus ja Janet magab mul voodis kaisus. Hehe, mis juhtumisi ongi täna. Ups! :D

6. Ma kardan magada varbad/jalad teki alt väljas, sest selline tunne on nagu kohe-kohe tuleb tavaline harilik jalasthaaraja manjakk ja hakkab mind sikutama. Täiesti ratsionaalne 32-aastase täiskasvanu hirm, eksju!?

7. Õhupallle kardan, või no täpsemalt seda, kui keegi palli mudib ja krigistab ja siis ma kardan, et see teeb pauku ja ma saan haiget vms. Hehe, ühesõnaga mul on pauguhirm.

8. Ma eelistan, kui magamistoas poleks peeglit. Ma varem arvasin, et see on midagi sellist, millega ma ei suudaks never ever leppida, aga Tartu üürikas elades oli meil magamistoas suur riidekapp, millel olid peegeluksed. Ma kupatasin Joosepi kapi poolele magama, aga aeg-ajalt oli ikka kõhe tunne sees ja eriti rõve oli see, et ma ei saanud kontrollida, kas siis keegi jõllab sealt vastu või mitte. Kuigi see on ka selline kahe otsaga asi. Vahel ma mõtlesin, et hah, paras tüng kummitustele, sest kui ma ei näe, siis ma ei saa ju ehmuda vms, aga no rõve on ikka.

9. Minu kõige debiilsem hirm - ma kardan pimedust. Jap, lugesite õigesti. Ma olen ise pime ja mu kõik päevad on olenemata päevavalgusest kottpimedad, aga ma fakking kardan pimedust. No ja ma ei suuda end ära petta ka, et aaa yolo, kell on üks öösel ja väljas on kohutavalt valge, ausõna on... no ei mõika, sest ma tunnen õhuniiskusest ära, et väljas hakkab hämarduma ja ööhääled on samuti teistsugused jne.

Ma tean teisi pimedaid, kellel läheb öö ja päev vahetusse ja piinlevad seetõttu öiste unetuste käes, aga no minul seda probleemi pole, sest minu organism saab suurepäraselt aru, millal on mis.

10. Ma kardan konnasid ja vihmausse. Fäkkk, mul isegi praegu käisid mingid judinad üle kere ja võdistasin jäledusest õlgu. Kusjuures, need pisikesed konnapojakesed on nunnud, aga suured konnad... no las nemad elavad seal kus nad elavad ja hüppavad mööda oma rada ja ausalt ma ei tunne puudust ega vajadust, et keegi jookseks konn pihus mulle seda näitama. Eriti haige tegu on see, kui keegi ajudebiilik arvab, et maru naljakas on inimest, kes kabuhirmus kardab konni, konnaga taga ajada. Ma ei tea, kui kellegil oleks vee- või uppumishirm, kas see oleks naljakas, kui ma lohistaksin selle inimese nattipidi vette, pärast lihtsalt lohutaksin, et hahaha, rahune maha, ma tegin ju lihtsalt nalja. Loll nali.

Muide... kas teadsite, et inimese puudutus mõjub konnale kõrvetavalt? Nii et polegi tarvis neid vaesekesi näppida ja neile sellega haiget teha. Hehe, mulle just meenus, et suvel smuugeldasid naabrilapsed mulle purgiga päevakoerakesed söögilauale ja kui Joosep koju jõudis ja märkas, siis küsis, et mis ussikesed meil laual on, mille peale ma lihtsalt pistsin üle kortermaja kiljuma ja pröökama, et viigu äraaaaa! Ega ma otseselt päevakoerakesi ei kardagi, sest need on sellised nunnult karvased ja värvilised, aga kunaJoosep küsis ainult usside kohta, siis mul flippis juba ära :D

Mul on tegelikult veel  kõiksugu vahvaid asju, mida kardan (keldrid, käsipuud, helistada, kollased traktorid jms), aga no praeguseks aitab nendest kah. Fun fact: sattusin ühte lastefoorumisse laste hirmude kohta lugema ja seal üks laps kirjutas, et kardab megaaa palju asju ja siis ladus reaalselt oma kolm hirmu letti ja ma oma 10 hirmuga ei tundnud end ju sugugi esmaklassilise äpuna, mkm. Mul pole vabanduseks isegi seda tuua, et olen viie aastane plikatirts.

Mida imelikku/veidrat/naljakat Teie kardate?

Vahel, kui päike paitab, inimesed on rõõmsad, lahked ja abivalmid ning kõik sujub nagu lepase reega, siis mulle hakkab vaikselt tunduma, et see maailm, kus me elame, ei olegi veel lootusetult hukas. Peab lihtsalt ise oskama märgata ja tunda rõõmu olemasolevast. Ning hoolimata sellest, et alles hiljaaegu visati mind järjekordsest toitlustuskohast juhtkoeraga välja, taban end sageli mõttelt, et nii tore, et kaaskodanikud on ajaga muutunud tolerantsemaks ja sallivamaks. Mulle meeldib linnas jalutades mõelda, et kõik vastutulevad inimesed tänaval naeratavad ja vaatavad heldimusega mu ustavat teejuhti. Eriti vahva on see kui mõni neist astub isegi ligi ja teeb minuga juttu, jäädes maast ja ilmast lobisema nii, et minu pimedus muutub vestluse käigus täiesti teisejärguliseks. Nendel ilusatel hetkedel tunnen ma end tõesti täisväärtusliku ühiskonnaliikmena, kus tavainimene mõistab, et puude taga on ka tegelikult inimene, kelle eest pole tarvis paaniliselt ära põgeneda või viltu vaadata. Kuid siis järgmisel hetkel juhtub midagi ja ma mõistan, et tegelikult on kõik see minu enda loodud illusioon ja asi on hoopis minu pimeduses ja selles, et ma lihtsalt EI näe enam kõikide inimeste pilkusid ja ei satu lugema kommentaariumitesse anonüümsete salvavaid mõtteavaldusi. Seega on mul imelihtne endale maalida oma väike imeline ja täiuslik maailm, kuhu ma kipun oma reaalsustaju aeg-ajalt ära kaotama. Ma elan osa ajast mingisuguses enda loodud mullikeses, kus kõik inimesed on ilusad ja head, kuid kui reaalsus nurga tagant taas ühe ootamatu obaduse vastu vahtimist virutab, siis koristan ka mina mõneks ajaks selle tobeda naeratuse oma näolt.

Eile, kui mu järjekordne Delfi kolumn
ilmus, kus ma kirjutasin meie vaidlusest Joosepiga kinopiletite üle - kas pime peaks maksma kinopileti eest täishinda? Kui meil Joosepiga see arutelu päevakorda tuli, siis me väga pikalt vaidlesime ning ma muutusin kohati üliemotsionaalseks, sest minu jaoks oli alguses see nii uskumatu ja ootamatu, et mu omaenda kihlatu ei mõista mu põhjendusi selle kohta, miks ma peaksin saama kinos sooduspileti. Tahtsin teada, et miks ma pean maksma täishinda pooliku teenuse eest ja et kirjeldustõlge pole üldse nii kallis ja iga filmi kohta oleks see ühekordne kulu ja kui kinosaal on pooltühi, siis ei jää ettevõtte ju kahjumisse jne. Vaidlesime, argumenteerisime ja pika jutu lõpuks said mu argumendid otsa ja ma mõistsin, et tegelikult on Joosepil täitsa õigus - mul pole ühtegi õigust nõuda sooduspiletit, sest ega keegi teine saa vastutada minu tervisliku seisundi eest. See teadmine tegi haiget, sest tundus ebaõiglane. Sain aru, et soodushind ja kirjeldustõlge saab tulla ainult ettevõtte heast tahtest. Täpselt nagu väga mitmed teatrid pakuvad pimedatele võimalust käia teatris ülisoodsa hinnaga.

Delfisse otsustasin  antud teemal kolumni kirjutada eesmärgil lugeda ja kuulda erinevaid arutelusid ja mõtteid, sest mind ennast kohutavalt huvitavad kõiksugu erinevad vaatenurgad. Eriti, kui inimesed oskavad ja suudavad enda mõtteid argumenteeritult esitada või põhjendada, et miks ühest või teisest asjast just nii mõtlevad, arvavad või suhtuvad. Kuid lugedes taaskord neid kommentaare, mis sinna kommentaariumisse oli jäetud, siis see tekitab tõsiseid kahtlusi inimeste lugemisoskuse kohta. Või no õigemini ma usun, et lugeda oskavad nad kahtlemata kõik, aga kas loetud teksti analüüsida või seda mõtestatult lugeda ka suudavad, selles ma enam nii kindel pole. Ma ise naudin tohutult vestlusi inimestega - eriti Joosepi ja sõpradega, kes oskavad mu halle ajusagaraid panna teises suunas liikuma. Ma arvan, et inimeste elu muutuks, kui nad oskaksid natukenegi laiemalt mõelda, sest see muudab meid tolerantsemaks teiste arvamuste suhtes. Kuid kahjuks oli osade kommentaaridest aru saada, et ega nad pealkirjast kaugemale ei jõudnudki või siis neid tabas korraga psüühikahäire, päevad ja täiskuu.

Tean, ma ei peaks selliseid lahmivaid ja sisutühje kommentaare hinge võtma, sest see on neile endile piinlik, kui demonstreerivad oma teadmatust, labasust ja matslikkust. Kuid eile, kui sain jälle ühe korraliku obaduse reaalsusega vastu vahtimist, et minu kujutluspildis lahkelt naeratavad inimesed polegi kõik eranditult toredad ja head,  puges mulle tõesti korraks kurbus hinge. Tegi sinna tillukese pehme mõnusa pesakese. Neid kommentaare lugedes tekkis hetkeks nõukaaegse mentaliteedi tunne, kus suhtumine on, et mida see pime siit kinost üldse otsib ja kobigu tagasi kiviaega. Mu sõbranna ütles selle peale, et ma otsigu ajamasin ja kobigu siis tagasi sinna kust tulin, aga ma vastasin, et ma ei saa, ma ju pime, mitte helvestki ei näe (tundub, et minuga kõik korras - suudan eneseüle veel nalja heita). 

Aga tõesti. Ma ei peaks ehk tõesti üldse kusagile minema. Ei teatrisse, ei kinno, ei loodusesse, ei kontsertile, sest noh, visuaal puudub ju. Mida ma sealt ikka otsin ja saan, eksole. Ja elektrilepingu peaksin ka homne päev üles ütlema, sest kui olen pime, siis ma ilmselgelt ei kasuta elektrit (või tähendab, mis homme, ma teen kohe selle ära) ja pesu nühin pesurestil puhtaks ja süüa valmistan lõkke peal, aa või siis mitte, sest ma põletaksin end ära, ma ikkagist ju pime. Ma tegelikult istun lihtsalt isoleeritult väikeses tikutopsi suuruses ruumikeses, kus puudub elekter ja aken, sest pimedal pole midagi vaja, mis sellega ikka peale hakata. Uh, kuidas saavad mõned lihtsalt nii lineaarse mõttelaadiga olla, ah!?

Ah, olgu ma poen nüüd tagasi oma pimedasse koopasse ja koogutan end looteasendis elupäevade lõpuni, sest ma ei näe mitte midagi muud teha. Baii.

PS. Ühe tarkpea kommentaar Delfis oli eriti haige, sest suutis mu kolumni lõpust välja lugeda, et lisaks olen ma veel mingi mehepeksja, kellel on madal EQ, sest lasen käed käiku kui argumendid otsa saavad. Tjah, no kui selline õrn ja aegluubis kahe käega tehtav pomps vastu mehe rinnakut on peks, no siis küll jah, tõstan käed üles ja tunnistan süüd ning mind, mehepeksjat, tuleks kiiremas korras ühiskonnast isoleerida. Aga muidu see madala EQ värk tähendab maakeeli seda, et ma olen lammas. Kuigi, ma ei saa aru, milles vaene lammas süüdi on ja pealegi ma võin lammas olla küll, sest lambad on armsad, pehmed ja toredad ja erinevalt paljude     ekslikust arvamusest nagu lammas oleks loll loom, siis see pole sugugi nii.

Kui mul oleks praegu tagataskust võtta vaba cashi, siis ma liduksin nagu sajandi tuulispask spaasse puhkama ja lõõgastuma. Tean-tean, see spaajutt kõlab veits nagu mingisugune odav klišee, sest kujutan ette, et enamus inimesi unistavad spaaprotseduuridest ja puhkusest palmide all, aga for real, ma vajan puhkuuust. Või siis täpsemalt öeldes vajaksin ma palju kosutavat und ja midagi turgutavat oma vaimule.

Esmaspäeval käisin Tallinnas ja öö vastu seda sain ma reaalselt magada ainult vähem kui kolm tundi. Mul oli lihtsalt nädalavahetusest tekkinud niivõrd suur üleväsimus, et ei suutnud enam sügavasse unne vajuda, kogu aeg oli selline pinnapealne tiksumine. Üleväsimus tekkis külaliste võõrustamisest, kes meil terve nädalavahetuse edasi-tagasi voorisid. Ühed ei jõudnud veel lahkudagi, kui juba järgmised tulid. Kogu tamburai algas reede varahommikul ja kestis pühapäeva hommikuni. Esimese päeva õhtuks naases Joosep koju koos sõpradega, kellega istuti poole ööni üleval, varahommikul mindi minema ja õhtul tuli Joosepi kasuisa meile ja kuskil keskköö paiku tuli teine sõber meile külla. Sõitis mööda ja mõtles, et astub korraks sisse, aga kuna meestel jätkus juttu kauemaks, siis lõpuks tõmbas sõber ka end ahju ette põrandale kerra. Kuid eks need korterelamud on juba sellise planeeringuga, et seinad kostuvad jube hästi läbi, seda eriti öisel ajal, kui kõik on haudvaikne ja nii see jutusumin ei lasknudki mul uinuda.

Kui pühapäev vastu esmaspäeva sain vähem kui kolm tundi magada, siis esiti mõtlesin, et ah pole hullu miskit, kuna bussis saan ka silma looja lasta ja kolm tunnikest rahulikult põõnata, aga kus sa sellega. Just konkreetselt sellel päeval oli sõidus see buss, millel EI käinud istmed alla. Võisin seda kangi seal kangutada higimull otsa ees, aga tulemus null. Nii ma siis olin jälle sellises vahepealses olekus. Kui hakkasin sügavasse unne jääma, siis kolksti pea kukkus kuskile põlvede vahele.

Tallinnat väisasin seoses ühe projekti raames, kus esialgu kohtusin ühe fotograafi ja skulptoriga, kes siis minust miljon pilti tegi, mille põhjal skulptor teeb minust, ülla-ülla, skulptuuri. Igatahes... Ma ise kergitaksin suurima rõõmuga saladuseloori väheke rohkem, aga praegu on selleks veel liiga vara ja las jääda miskit ka üllatuseks.

Samal ajal, kui mina skulptorile poseerisin,  või õigemini kivikujuna mitu tundi ühe koha peal istusin ja vaikselt lihasvaludesse surin, siis uurisin fotograafilt, kas pausi ajal oleks nõus Janetist stuudiopilte tegema ja oligii. Ma tegelikult salamisi lootsin, et saadab mulle homme / täna pildid ära, aga nendega läheb vist veel suti aega ja kuna tegi ikkagist tasuta ja omast vabast ajast, siis ei taha hakata pinda ka käima, et ou, millal pildid saadad, vaid olen viks ja viisakas ning kannatlik. Kui ükskord pildid kätte saan, siis näitan teile ka ja kirjutan täpsemalt, mismoodi Janet suhtus professionaalsesse fotosessiooni. Kuigi ma olen enam kui kindel, et tema reaktsioon ja suhtumine on kohe esimeselt fotolt näha, sest fotograaf veel naeris ja küsis, kas Janet on alati nii ilmeka näoga :D

Põhimõtteliselt poole üheteistkümnest kuni poole viieni kükitasime siis stuudios, nii et sellised tagasihoidlikud kuus tunnikest sai asjalik oldud. Vahepeal tõi fotograaf meie seltskonnale Chopsticksist süüa ja teate, ma olen vist üks viimaseid eestlasi siin planeedil, kes polnud varem Chopsticksi toitu proovinud, veel vähem seal käinud.Kahtlustasin, et see vist üks hiinakas ja et paljud kiidavad seda kohta, aga ma sain ka nüüd ära proovitud ja see oli nii imeliselt maitsev. Minu vaimustus muidugi põhineb ainult ühe roa osas, aga ma ei peagi teisi rooge mekkima, et olla veendunud, kui imemaitsvad on Chopsticksi toidud. Vähemalt riis aedviljade ja vürtsise kanakastme ja pähklitega oli lihtsalt taevalik. No mulle on tegelikult kõiksugu toitu lihtne maha müüa, kui keegi mainib kasvõi poole sõnaga, et see roog sisaldab pähkleid. Järgmiseks tahaks Chopsticki kevadrulle proovida, kuigi ma julgen sügavalt kahelda, et need on samasugused ja sama maitsvad nagu Tartu Kung Fu kevadrullid. Hehe, ma olen eelarvamusteori.

No see selleks. Lõpuks, kui oli aeg tagasi koju hakata liikuma, siis bussi ronides pakkus bussijuht mulle lahkelt, et võin siiasamma ette istuda. Ma olin nii väss ja ega suutnud miskit mõelda, vaid maandusingi kogu oma tavaariga ette istmele, aga vähem kui poole sõidu ajal sain aru, et see oli suur-suur viga. Kuna Janetil polnud seda eesistmete alust vaba ruumi, kuhu end sirutada, siis nii ta hõivas kogu minu jalaruumi ära ja mina pidin kössitama nagu vaene sugulane põlved lõua all. Kolm tundi ühte jutti. Ja kuna ma tagasiteel ka magada ei saanud, siis koju jõudes olin nii zombi, et ma lihtsalt hakkasin iga väiksemagi asja peale ohkima ja ärrituma.

Joosep tuli uksele vastu, tahtis mind kallistada, kuid loobus oma mõttest, kuna õues sadas vihma ja mu jope oli läbimärg. Kuid sellegipoolest oli armas ja aitas mul jope seljast võtta ja asetas kuivama. Pärast seda läks istus arvuti taha tagasi ja mina hakkasin vaikselt omi asju tohkendama, kuid see lõppes minu ärritumisega. Ma saan mõistusega aru, et see mingi isaste koerte värk, aga mind ajab raevu see Pythoni käitumine, kui me oleme terve päeva kodust ära ja kui lõpuks tagasi jõuame, siis Python hakkab teda nillima. Mingi elu eest peab ronima Janetile uruauku, et teda sealt lakkuda, uh. See on lihtsalt rõve, mingi koeraporr. Nagu uh, nii närvi ajab, mulle üldse ei meeldi.

No ja ma muidugi ärritusin, kuna väsimuse tõttu oli minu jaoks liig mis liig veel ümbritsevat jälgida, kedagi keelata või kamandada.Lõpuks plahvatasin, et olen niigi väsinud ja nüüd mina pean veel lisaks jälgima Pythonit. Igatahes sain kurjaks ja sealt sai kogu asi alles alguse. Võtsin endale pähe, et Joosep ei hooli minust, sest muidu poleks ma üldse pidanud alguses Pythoniga jahmerdama.  Lõpuks jäi mulle iga teine asi ette ja kõik, mis varasemalt ka hinge peal, kõik ladusin toorelt letti, ise samal ajal nuttes. Joosep küll ütles, et ma mingu magama, aga no ma ei suutnud, sest üleväsimus. Sattusin nagu mingisugusesse tsüklisse ja ketrasin järjepanu ainult tumedaid mõtteid, no kõike seda, mis mind veel enam närvi ajas.Joosep ajas mingit oma joru, püüdes minust sotti saada ja lõpuks ma püüdsin end väljendada, mu väljendamisoskus on muidugi miinus tuhat, aga mulle endale tundus, et nüüd saan oma mõtte välja öelda, mida tahtsin, aga Joosep ütles miskit vahele ja viimane lause läks kaotsi. Ma kohe ei läinud hüsteeriasse, vaid proovisin uuesti ja uuesti ja kolmas kord, kui mu lause jäi taas poolikuks, siis ma haarasin voodilt Joosepi poolt kingitud kaisuka ja kukkusin seda vastu teda taguma, ise samal ajal nuttes ja jõuetust vihast kisendades nagu füürer: "Sa EI kuula mind lõpuni! Sa EI  kuula mind üldse lõpuni, üldse ei  kuula!!!"

Joosep oli täiesti nõutu ja küsis, et mis mul ometigi viga on ja et katsugu ma ometigi rahuneda. Ta oli nagu väike pahandust teinud poiss, kes on oma vanaema lugemisprillid pooleks istunud. Minule muidugi tema lohutus paistis sellisena nagu ta oleks üritanud paberteibiga vanaema lugemisprillid kokku teipida ja siis ulatanud need häbelikult naeratades vanaemale. Ma kujutan ette, et vanaema oleks öelnud, et pole hullu lapseke, ole järgmine kord ettevaatlikum, aga no mina polnud ligilähedalegi soojale ja leplikule hallipäisele sokki kuduvale vanaemale, kes annab kõik suuremad ja väiksemad pahandused andeks. Ma olin püstihull. Nagu üleväsinud laps, kes ei saa ega oska oma tunnetega toime tulla ja siis lihtsalt röögib lõputult nutta ja kisendada. Ainus vahe on siin see, et ma pole ju laps, ma olen 31-aastane täiskasvanud naine, kes võiks ja peaks oma tunnetega hakkama saama, isegi üüber väsinuna.

Eile siis mõtlesin, et äkki peaks perearstil laskma endale välja kirjutada rahustid või unerohtu, no just in case, kui peaks tulema taas selline olukord, kus ma olen mitu ööd magamata, keha ja vaim on rampväsinud, aga uinuda ei suuda, et siis lihtsalt võtan ühe tabla hinge alla ja magan end kaineks. Mulle endale tundus see ilgelt hea ja ainuõige lahendusena, aga mis te arvate, et Joosep hüppas ka rõõmust ja vaimustusest lakke, et ma nii "suurepärasele" ideele tulin, mkm. Tema hakkas mulle hoopis epistlit lugema ja seletama rahustite ja unerohu ohtlikusest,et mul pole aimugi, kui kergesti võib nendest sõltuvusse jääda. Seisin seal nagu väike süütu linnupojakene, kes hetk tagasi tegi oma vanematele teatavaks, et tema sooviks on hakata elukutseliseks narkariks. Põhimõtteliselt jäime eriarvamusele, sest ma ei suuda ega oska Joosepile selgeks teha, et ega ma neid rahusteid või unetablasid regulaarselt tarvitama hakka, vaid ainult vajadusel võtan ühe, et saaksin end välja puhata. Järgmisel ööl pole enam vaja ju. Lihtsalt nii ka ei saa ju, kui mu närvid on nii pingul, et kui miski või keegi neid õrnalt riivab, kasvõi pisikene tuuleiilekenegi, siis toimub mingisugune tuumapommilaadne plahvatus.

Mirelin kirjutas täna Perekooli teemal ja kuigi ma olen sinna foorumisse oma jalga tõstnud vist ainult paaril korral, siis täna oli ajalooline kolmas kord, mil ma sellele lehele kiikasin. Ma mingit kommentaari või teemat otsima ei läinud, et millele saaks küüned taha haakida ja järjekordne uus skandaal välja imeda, kuid lugesin puhtast uudishimust siiski kommentaarid läbi ning seal jäi mulle kõrvu hoopis Blog TR statistika. Mina olin muidugi sellise pisikese asjakese juba suutnud ära unustada, et olen minagi endale ammustel aegadel Blog TRi konto teinud. Igatahes läksin ja kiikasin ka siis oma ihusilmaga selle Eesti blogide väidetava TOP100 üle. Ma ei tea, mille järgi kogu see statistika seal kokku pannakse, aga mina platseerun hetke seisuga 45. kohal. Kui see asetus ei peaks mitte halligi teile ütlema, siis näiteks üks Eesti tuntumaid blogijaid - Mallukas, on selle statistika kohaselt 65. kohal. Nagu kust kapsaaiast see võetud on? No see selleks, tegelikult mu jutul on üldse teine point.

Ma logisin Blog TRis oma kontole sisse, kuna avastasin, et mul seal suht vanad andmed. No näiteks blogi tutvustav tekst või kirjeldus on ajast ja arust ning kuna Blog TR pakub lahkelt ka nende logo lisamist oma blogilehele, et siis inimesed saaksid vist läbi selle hõlpsamini Su blogi üles leida, siis mõtlesin ka sellest võimalusest kinni haarata. Minu kahjuks ja õnnetuseks tuli selleks valida erinevate logovariantide seast välja visuaalselt sobivaim, no mis näeks Sinu blogis ilus ja esteetiline välja. Ilmselgelt jäi minu tegevus siinkohal katki. Ma vist ei pea hakkama massidele seletama, et mis põhjustel see katki jäi...

Tavaliselt ma sellistes olukordades, kus teele ilmub takistus, risti ette ei löö ega poe kuskile nurka nutma, vaid hakkan otsima silmanägemist omavat inimest. Võttes arvesse, et enamus minu tutvusringkonnast omavad toimivaid silmamunasid, siis ei tohiks see ju olla mission impossible. Kuid praeguseks hetkeks olen ma saanud reaalselt kolm korvi. Jaah, tunnistan, et need pole olnud täielikud üle laskmised. No ühesõnaga mitte sellised, et tahan ma jee Sind aidata, kao minema, fuh, vaid pigem sellised, et täna ei saa, vaatame kunagi hiljem seda asja või et tule mulle külla ja siis teeme. Eks ma saan aru ka, et ega see polegi kellegi prioriteet teha enda aja arvelt teise inimese asju, eriti veel, kui enda tegemata asjade nimekiri ulatub kosmosesse. Aga pekki küll, ma olen väsinud kogu aeg millegi või kellegi järgi ootamisest. See on nii vastik tunne, kui inimene ei saa sada prossa olla iseenda peremees. Ma tahan ka paari klikivajutusega leida endale e-poodidest ägedaid kodusisustuselemente, sõpradele ja pereliikmetele kingitusi, ise otsida ja valida pilte oma postituste juurde, lihvida ja kujundada oma blogipostitusi viimse detailini, serveerida toitu nii, et see oleks esteetiline. Ma tahan ka!

Viimases lootuses pugesin Joosepile külje alla küsimusega, et kas tahab mind rõõmustada. Mõtlesin, et kui sedasi lähenen, siis ta ei saa ju keelduda. Ta esiti oli küll skeptiline ja vihjas, et vastus sõltub sellest, et mida tegema peab. Mul oli nagu mis mõttes?! Sellist vastusevarianti pole olemaski, sest teise poolena on meil ju kohustus teineteist rõõmsa ja rõõsana hoida. Elu eesmärk või nii. Vähemalt võiks ju olla :D Igatahes ma tegin talle selgeks, et see vastus ei tule kõne allagi ja nii jäigi ta äraootavale seisukohale, et mis ma edasi ütlen. Ma jõudsin siis lausuda ainult "blog", kui ta oma pea kukutas mulle sülle... Sain kohe aru, et see vist ei tähendanud head... Polnud just sellise olemisega, kus temast oleks õhkunud teotahet mulle appi tormata.Kuid ma ei lasknud sellest end häirida ja ladusin siiski ilma ühegi hingetõmbeta kõik letti, mida oleks tarvis teha. Kuid ainus, mis ma vastuseks sain oli: "Ega Su maailm sellepärast ju kokku kuku, kui Sa täna seda Blog TR logo blogisse ei saa". Võib-olla kokku just ei kuku, aga vastik piiratuse tunne tekib küll. Umbes, et Sa näed miskit, see on Sul haardeulatuses, aga ei ulatu selleni, et haarata. Nagu halvatud inimene, kes näeb kapil veekannu ja tunneb joogijanu, tahaks janu leevendada, aga peab ootama kuniks keegi märkab ja pakub joogipoolist.

Kui ma vana aasta viimasel päeval lasin blogis natuke auru välja, siis üks anonüümne lugeja avaldas arvamust, kus ütles, et Joosepi käitumine oli väga egoistlik ja enesekeskne. Kui ma konkreetselt seda lauset lugesin, siis mul korraks kihvatas ja mõtlesin endamisi, et aga Joosep ei ole ju egoist. Päevade möödudes on see tunne minus süvenenud ja nii otsustasin tulla ja rääkida teile ka, miks Joosep ei ole minu silmis egoist. Ja see ei ole sellist tüüpi postitus, kus mees klohmib oma naist ja siis sellest hoolimata, et naisel on silm sinine ja mokk paistes, seletab, et kui hea ja armastav mees tal ikka on ja see pole tegelikult üldse mehe süü, et aeg-ajalt rusikatega vehib, see kõik on lihtsalt raske lapsepõlve tagajärg. Ei. See pole sellist tüüpi postitus.
Eks iga inimene määratleb egoismi erinevalt ja seepärast ma ei leiagi, et kõik minu lugejad peaksid minuga nõustuma.

Aga Joosep ei ole egoist, sest...
Kui ma nägemise lõplikult kaotasin, siis ta ei käitunud argpüksist lödipüksina ega lidunud, enda heaolu silmas pidades, seitsme tuule poole. Kui saime teada, et meie lapse saamise võimalused on minimaalsed, siis ta ei jätnud mind maha ega siirdunud parematele jahimaadele.  Kui ma olen väsinud ja jõuetu, siis on tema see, kes mõõdab mu veresuhkruid ja jälgib, et mu silmatilgad saaksid õigel ajal pandud. Ta on üldse palju korralikum minu tervise asjades. Kui minul tuleb aeg-ajalt kass peale ja ma ei viitsi enam korralik olla, siis tema on see, kes mind ergutab ja utsitab ning vajadusel ka noomib.

Kui ma jään telekat vaadates diivanile magama, siis sätib mulle tekikese peale ja öö saabudes võtab mu vaikselt sülle ja kannab mu kätel voodisse. Kui näen öösel halba und, siis äratab mu üles ja teeb mulle pai ja võtab mu oma sooja ja turvalisse kaissu.

Kui ma töötasin Tallinna AHHAA Teaduskeskuses ja tihtipeale jõudsin kodulinna bussipeatusesse alles kesköö paiku ja koduni oli veel ligi 2 km jalutada, siis Joosep tuli talvel mulle kelguga vastu, mähkis mu pleedi sisse ja ulatas mulle termose kuuma kakaoga. Ta oleks võinud vabalt kodus mind oodata ja mitte ronida välja pakast trotsima.
Mäletan ka kordi, kui jõudsin poole ühe paiku öösel koju ja kui koduuksest sisse astusin, siis kodu oli köetud ja mõnusalt soe ning ninna lõid sellised imelised toiduaroomid ehk et Joosep oli mulle imemaitsva õhtusöögi valmistanud.

Kui olen olnud gripi või viirusega siruli maas ja ainult päevi ja öid ägisenud, oksendanud ja maganud, siis on tema see, kes on mind tohterdanud, patja kohendanud, teekest keetnud, kasinud ja teinud endast kõik oleneva, et mul oleks võimalikult hea ja mugav olla.

Kuna mina olen teadatuntud Pariisi suvitaja, siis tal on alati vaikimisi minu jaoks kaasas midagi sooja või kui juhuslikult pole kaasas ja mul hakkab ootamatult külm, siis ta annab mulle enda seljast jaki ja trotsib ise vihma ja tuult. Ta soojendab mind bussi oodates. Ta teeb mulle pikemateks väljasõitudeks alati kaasa suhkruvee. Ta saadab mu ära kallide ja musidega ja koju jõudes tuleb mind pea alati esikusse samamoodi ka tervitama.

Joosep ei pigista kunagi silma kinni ega pööra pilku kõrvale, kui märkab kuskil abivajajat. Ta on rattaga mööda linnatänavaid kihutanud, kuid siis järsult pidurdanud, kuna on märganud memmekest suvalise hoone trepimademel istumas. Joosep lähebsellistel puhkudel alati ligi ja uurib, kas kõik on korras ja ega abi pole tarvis. Samamoodi poes olles oleme märganud vanainimest, kes kössitas riiulite vahel ja oli väga hädise olemisega ja Joosep läks astus pikemalt mõtlemata ligi, pani käe õlale ja pakkus abi.

Kui ma kõiki neid eelnevaid ja palju teisi hetki meenutan, siis ma ei saaks öelda, et Joosep on enesekeskne inimene. Ma ei ole varem oma elus kohanud sellist meest nagu Joosep. Ta on hoolimata oma vigadest selline inimene, keda ma iga päevaga aina enam ja enam suudan armastada, sest ma avastan temas kogu aeg midagi uut ja positiivset. Vahel ma lihtsalt jään lummatult suu ammuli teda kuulama ja ma ei oska mitte essugi öelda, sest ma taban end mõttelt, et kust ma küll nii targa, ilusa, tugeva ja armastava mehe olen skoorinud.

Joosep on heatahtlik ja kaastundlik. Ta on korduvalt keset tänavat aidanud vanaprouadel raskeid pakke kuskile x kohta tassida. Ta hoolitseb minu turvalisuse eest - seda nii kodus kui väljaspool kodu.  Ta toob mulle suvalistel hetkedel lilli ja kui küsin, et mille eest, siis vastab, et lihtsalt niisama, kuna olen armas, ilus. Ta on inimene, kes keset südatalve haaras mu sülle ja jooksis koju, kui mu veresuhkur jalutuskäigu ajal ootamatult madalaks langes ja mul kadusid jalad alt.Ta elab mu rõõmudele ja muredele kaasa. Ta on inimene, kelle õlal ma olen kordumatu arv nutnud. Ta on inimene, kes on mind lohutanud, kui olen südantlõhestavalt nutnud. Ta on võtnud mind endale sülle, pannud oma käed ümber minu ja öelnud: "Kakuke, ära nuta. Keegi ei vääri Su pisaraid!" Nendel hetkedel ma tean, et mitte ükski maailma kurjus ei pääse minuni, sest ta ei lase.
Kui mul on mure, siis ta kuulab ja mõtleb kaasa ja annab nõu. Ja ma mõtlen siinkohal, et nagu päriselt kuulab, mitte ei teeskle kuulamist. Kui olen mina, siis olen ainult mina ja nii ongi.

Meie mõlemi käest võiks küsida, et kuidas meie, sellist kaks tulist hinge, üksteist küll talume. Kuid paistab, et miski siiski klapib, kuna tänavu aprillis täitub meil üheksa koosoldud aastat. Joosep on loomult rahulik, kuid samas võib olla väga äkiline. Mina olen seevastu teatud asjades tohutult kannatlik, kuid samas tujukas.
Ma olen ühe korra olnud Joosepi peale nii kohutavalt solvunud, et ükskord ma muutusin totaalseks füüreriks. Ma kiskusin suures raevuhoos voodilt päevateki, teki, padjad ja lina üles ja viskasin kõik ükshaaval Joosepile ja põrandale ja klohmisin rusikatega madratsit. Kuid mida tegi Joosep? Ei, ta ei kutsunud mulle hullumajaautot järgi, vaid tuli ja hoidis mind tugevalt enda embuses seni, kuni ma maha rahunesin ja nutsin selle jõuetuse endast välja.

Ma olen oma temperamendi ja emotsionaalsusega, mis sarnaneb rollercoasterile, Joosepi kannatust üpris korralikult proovile pannud, kuid vaikselt olen hakanud maha rahunema, sest mõistan, et selline ebastabiilsus ja lahmimine lõhub teise inimese sisemust. Ta on lihtsalt super hea, tore, armas, äge, tugev ja mehine mees ja sõber, kelle peale saab igas olukorras kindel olla.

Ma pole päris kindel, aga mul on selline karvane tunne, et olen varasemaltki sarnase küsimuse siin tõstatanud. Küll juba ammu ja üldsegi teises kontekstis, aga siiski: miks inimesed nii kurjad on?

Ma isegi ei arva, et inimesed, kes teistele kurjasti või pahasti nähvavad, et see ongi nende olemus. Eks meil igal ühel on elus kordki läinud kops üle maksa ja sõnad justkui iseenesest lendavad üle huuli. Paraku nende inetute sõnadega on see lugu, et ükskõik, kui palju Sa pärast andestust ka ei paluks või kahetseks, siis lendu lastud sõnu ei saa enam tagasi võtta, . Ja sõltuvalt sellest, kui paks on tolle teise inimese nahk, hakkavad need sõnad ühel või teisel määral meid piinama, vaevama, mõjutama, sisemiselt purustama.

Mõned sõnad on sellised, mis teevad vaid korra haiget või ainult kergelt riivavad ja kui olukord on möödas, siis ununevad koos leppimistega. Kuid on sõnu, mis ei kustu enam iial, vaid just vastupidi, neil on pigem kombeks saata Sind sihikindlalt terve Su ülejäänud elu. Mitte küll õnneks igapäevastes toimetustes, kuid need on seal kuskil alati olemas ja alati valmis Sind uuesti enda alla matma. See on nagu vees hulpiv sitt. Me ei näe alati seda, kuid teame, et kuskil see haisev pask ikka ujub. Küsimus on lihtsalt selles, et millal me sellega taas kokku puutume.

Huvitav on see, et kui mingi suvaline mats tänavalt ütleb Sulle kehvasti, siis pole nagu hullu, suht pohlad, kui nägu vingus nimetab Sind tõpraks või litsipurakaks. Sellistel puhkudel saab alati endale ise õlale patsutada ja öelda, et see inimene ei tea, mis iba suust välja ajab, ta ju ei tunnegi Sind. Kuid samas, kui just sel samal hetkel on Su elus mingitsorti keerulisem periood ja inimesed pole just eriti lahked häid sõnu jagama, siis võib isegi kontvõõra suvaline kommentaar klombi kurku tuua. Kuid üldises plaanis jätab võõra kobin pigem tuimaks või mõnikord ajab suisa naerma ja mõtled, et no mis kärbes seda tüüpi nüüd persest hammustas. Kuid eks kõige enam teevad haiget meile ikka lähedaste öeldud ja ütlemata sõnad. Need lihtsalt sööbivad igaveseks Su südamesse ja mällu. Neil on kombeks end väga mugavasti end sisse seada Sinu kõige sügavamatesse mälu- ja südamesoppidesse, punuvad endale sellise mõnusa pesakese ja kui õige aeg käes, siis kargavad välja kust tahavad ja kukuvad halastamatult lammutama.

Mulle on minu elu jooksul nii mõndagi öeldud, mida ma ei suuda unustada. Ma tahaksin, aga see pole võimalik. Ma olen proovinud, aga pole suutnud. Ma ei kanna nende inimeste peale vimma ega pahameelt, sest mõistan, et miski minus ärritas neid niivõrd palju, et need sõnad lihtsalt lipsasid üle huuli, aga küsimus, mis mind jääb elupäevade lõpuni kummitama on see: kas nad mõtlesid neid sõnu siiralt?
Kas ma tõesti olen imbetsill, perekonna mädapaise, raibe, maailmanaba, sitapea, t*rapea. Milline inimene, õigemini lähedane inimene üldse ütleb teisele selliseid iseloomustavaid sõnu, ah? Mis õigusega? Vanemliku õigusega, õiglustunde õigusega, haavunud inimese õigusega, millise õigusega?

Mulle nendest enamus ränkadest iseloomustavatest sõnadest öeldi aastaid-aastaid tagasi, kuid ikka ja jälle nad tulevad ja löövad mu põlvili. Võib-olla nad jäävadki senikauaks tulema kuni ma mõistan, mis on nende sõnade ajendiks ja mida peaksin endas ja oma käitumises muutma. Või kas asi on ikka minus? Võib-olla on probleem nendes inimestes endis, kes selliseid iseloomustavaid sõnu mõtlematult teiste suunas pilluvad?  Ma ei tea.

Ma tunnistan, et olen minagi ju vigu teinud oma elus, kes ei oleks, eksole, kuid minu õrna hinge jaoks need on ja jäävad liiga karmideks sõnadeks, mida lihtsalt alla neelata. Ma isegi ei tuleks selle peale, et võõrastele inimestele nii öelda, veel vähem oma kallitele inimestele. Sa reaalselt tunned, mismoodi need sõnad tugevate hoopidena Su vastu põrkuvad ja siis mõtled, et see ei ole praegu see inimene, keda Sa armastad, keda kalliks pead ja kellest hoolid, vaid see on mingi viha ja kurjus, mis on matnud inimese enda alla.

Need negatiivsed sõnad on nagu raudnaelad, mida Su südamesse ükshaaval toksitakse. Sa võid need hiljem eemaldada ja minema visata, aga armid jäävad ikka alles. Mõelge sellele, kui järgmisel korral tahate lähedasele või võõrale inimesele oma valu, pettumust või viha verbaalselt väljendada. Eks seda on lihtsam öelda kui teha, kuid ma tahaks loota ja uskuda, et me suudame järgmine kord sõnasabast kinni haarata ja eriti veel siis, kui teine inimene sulaselges eesti keeles ütleb, et see teeb haiget.

Mulle tohutult meeldib see võrdlus inimhinge ja kleidikese vahel. Kui me siia ilma sünnime, siis meie hing on puhas ja ilus nagu armas suvekleidike, kuid iga selline pahatahtlik sõna või käitumine lõhub me hinge. rebestaks või lõikaks justkui kääridega hingest tükikese välja, aga mis sellest "kleidist" niimoodi siis lõpuks järgi jääb. Räbaldunud, katkine ja määrdunud narts, meie hing.

Tekst sai nüüd üpris korralikult metafoorilisi näiteid täis tikitud, aga nii tundub kogu see kirjeldus palju kujundlikum ja mõistetavam. Kas teile on kunagi öeldud midagi sellist, mis on jäänud hingele või kas olete äkki ise kellegile nii halvasti öelnud, et see on jäänud hinge närima? Või äkki on teil mõni nõuanne, mismoodi sellistest ütlemistest üle saada?

Nii veider kui see ka poleks, siis teatud perioodidel kipuvad blogijad kirjutama ühtedel ja samadel teemadel. Ainult selle erinevusega, et igaüks läheneb asjale oma nurga alt. Küll kirjutati veganlusest, siis homodest, siis laste saamisest and so on. Võtsin järjekordse blogi lahti ja ülla-ülla, vastu vahtis sama teema, mille kohta olen minagi plaaninud sõna võtta. Ja nii juba mitme teemaga ja korduvalt. Ma ei saa aru, et kas blogijad mõtlevad tõesti ühtemoodi või saadab universum kõikidele blogijatele ühtesid ja samu signaale, aga igatahes viimasel ajal olen märganud blogijaid rääkimas materiaalsetest ja vaimsetest väärtustest. Kuidas vaimsed väärtused on siin elus ikka palju olulisemad ja inimesed võiksid rohkem oma vaimu eest hoolitseda ja blaablaablaa. Jutt iseenesest täitsa õige. Inimene peaks hoolitsema ka oma vaimu eest ja mitte kõike ümber arvutama eurodesse ja kahmama endale tonnide kaupa hilpe ja mööblit koju. Kuid samas ma ei leia, et inimesed peaksid ainult päevast päeva palvehelmeid lugema ja mantrat ümisema. Nende kahevahel võiks valitseda enam-vähem tasakaal.

Kui inimene on kaotanud töökoha, võlad kuhjuvad üle pea,veeretad peoskahte närust vasksenti ja mõtled, mida täna õhtuks lauale panna ja tagatipuks terendab silme ees korterist / majast välja tõstmine, siis Sa ei hakka ju seletama sellele inimesele, et kuule, ära keskendu materiaalsetele väärtustele, leia üles oma vaimne tasakaal. Loe näiteks palvehelmeid ja mediteeri. Tead ma arvan, et see inimene, kellel oleks selline olukord ja kui keegi läheks sellise pullikakajutuga tolle inimese juurde, siis ära imesta, kui sõimab Su näo ropult täis ja tahab Sind ära kägistada. See oleks umbes sama hea, kui astuksid kodu kaotanud inimesele ligi ja ulataksid pappkasti, umbes et näe, ajutiselt võid ju siin sees elada.

Sellist iba ja lauslollust saavad suust välja ajada ainult need inimesed, kellel on mingisugunegi majanduslik kindlustatus või back up. Või need, kellel on enamjaolt kõik olemas, mis annavad turvatunnet ja hingerahu, et keskenduda vaimsetele väärtustele. Aga tõesti näiteks ema, kes murrab pead järgmise toidukorra üle või mida lapsele selga/jalga talvel panna, siis vaevalt saab inimene rahus ja käed rüppes mediteerida ja oodata kunas talle kosmosest keegi midagi alla viskab. Need asjad ei käi nii.

Mina ei pea meid Joosepiga materiaalselt vaesteks inimesteks. Me elame tegelikult täitsa keskmiselt. Saame lubada endale soetada eelarve väliseid snäkke ja vajadusel ka mõne uue hilbu. Kuigi neid viimaseid ma üldjuhul eriti ei ostagi, sest ma saan oma õelt piisavalt palju nodi, mis on peaaegu tutikad ja seega ei näe ma mingit põhjust topelt laristamiseks.

Kuid kuna Joosep käib praegu autokoolis, mis maksab nagu miljon (okei, päris nii palju ei pleki see luksus, aga kõik kokku läheb natuke üle 700 euri, mida maksame osamaksetena) ja seega hetkel on meil limiteeritud eelarve ja kõiksugu pudinaid me hetkel endale väga lubada ei saa. Näiteks mul oleks hädasti tarvis oma pesusahtlit värskendada, sest ma alles hiljaaegu viskasin silmagi pilgutamata 10 paari rinnakaid minema, aga kuna eelarve on piiratud, siis ma ei saa praegu endale trendipoodidest lubada kvaliteetseid 20 euriseid trussikuid ja 30 euriseid rinnakaid. Ma ei tohi isegi mitte hingata selliste poodide poole nagu La Perla, Triumf jt.

Piiratud eelarvega vennikesena piilusin siis lootusrikkalt New Yorkeri pesuriiulisse, aga no jeebus küll, kas keegi võiks mulle palun selgitada, miks topitakse rinnahoidjatesse kilomeeter vatiinilaadset sitta sisse? Jaajaah, ma tean, et see on pubekatele, kes soovivad wannabe tisse või siis naistele, kellele pole emake loodus andnud piisavalt materjali ülakorruse täiteks, aga see pole see. Need, kellel on vaja tisside toestust, siis nende jaoks on rinnahoidjatesse paigaldatud padjakesed, mis on üldjuhul kergesti eemaldatavad, aga mitte need vatiinikuhilad. Nüüd on ilmnenud mingisugune moeröögatus, et topime rinnahoidjat vatti täis ja traageldame need nii tuugalt kinni, et kui naisel peaks tekkima soov neid välja võtta, siis lihtsam on juba õmmelda endale ise uued rinnakad nullist, uh!

Aga no okei, pesu pesuks. Ma võin ilma nendeta ka elada. Ega tissid nii kiiresti ka nüüd välja ei veni. Pealegi mul veel kaks paari on täitsa olemas. Aga, kui autokooli osamaksed läbi saavad, siis tuleb ikka uus kulu juurde- auto ise ja kõik sellega seonduv. Kasko, liikluskindlustus, hooldus, kütus, ootamatud remondikulud ja sada muud asja, mida ma autodest ei tea. Seega uut pesu veel nii pea mul lootust saada ei ole. Võib-olla kirstu minnes saab mulle see au osaks ja mind riietatakse imeilusasse ja seksikasse pesusse :D

Aga nüüd jõuan ma nende oma materiaalsete väärtuste juurde, mis minu jaoks küll nii suvalised pole ja ma sugugi ei pea end halvaks inimeseks, et ma neid asju tahan. Mina näiteks hetkel kogun SEB Digikassasse sulli puidust söögilaua jaoks. Jah, ikka veel. Juba üle poole aasta kogun. Pluss riiulitega elutoakapp ja Joosepi töönurgake ja nurgadiivan. Need on hetkel põhilised materiaalsed asjad, milleks ma raha kogun. Ja kui saan selle täispuidust riiulitega elutoakapi, Joosepile töölaua, , rotang-tooli ja nurgadiivani, siis saan teile ka näidata meie hubast elutoanurgakest. Teen enne ja pärast pildid. Praegu pole seal miskit vaadata ja näha. Lihtsalt suvalised tarbeesemed, mis ajutiselt ajavad asja ära.

Hmm, ma järjekordselt ei tea, kuhu ma oma jutuga jõuda tahtsin või õigemini, mismoodi ma seda postitust peaks nüüd kokku võtma. Tahaks ju miskit tarka siia lõppu öelda, aga tjah. Lihtsalt minu jaoks on materiaalsed asjad samuti olulise väärtusega ja minu jaoks ei saa vaimne pool olla rahus, kui mu ümbritsev keskkond pole rahuldustpakkuv. Mul on vaja, et ümbritsev keskkond oleks minulik, et sealt õhkuks minule omast aurat, siis ma tunnen end oma kodus ülimalt hästi. Kodu ei ole ju ainult neli seina ja madrats põrandal ja seepärast ma ei leiagi, et ma midagi valesti teeksin, kui ihkan ja unistan tühipaljast mööblitükist ja rahast.

Möödunud kuul ma kirjutasin ja mõtisklesin selle üle, kuidas iga päev nutta pole vist päris normaalne. Saad sellest lugeda siit. Kuidas ma solvun, ärritun, nutan ja siis veelkorra nutan ja ärritun, sest saan enda peale pahaseks, et miks ma üleüldse sellise tühise asja pärast närvi kaotasin. Igatahes päev peale seda emotsioonipostitust olevat minu psühhiaater, kelle juures ma kunagi käisin, uurinud meie ühiselt tuttavalt, et kuidas mul läheb. Sõbranna olevat öelnud, et olen rõõmsameelne, kuid emotsionaalne ning selle peale leidis siis tohtriproua, et ma võiksin teda korra külastada ja paar sõna juttu puhuda ja vot nüüd lähengi 9. novembril psühhiaatri konsultatsioonile. Eks siis saan teada, kas see on mingisugune mööduv faas või on siiski tarvis tabladega ajukeemiat veidi timmida.

Ma pole kunagi varem blogis sellest kirjutanud, et miks ja kuidas ma psühhiaatri juurde sattusin. Hah, sõna "sattusin" kõlab nagu ma oleksin sinna ühel ilusal päeval lihtsalt tekkinud, aga ei-ei, tegelikult psühholoog saatis. Kandsin endaga kaasas "koormakotti", mis pärines lapsepõlvest ja suhetest inimestega.  Mälestusi, mis kõik polnud sugugi positiivsete killast. Raskematel eluperioodidel kippusid need minu üle võimust võtma ja minu kahjuks töötama. Aastaid ma ignoreerisin neid mõtteid ja tundeid, mida need välja öeldud sõnad minus tekitasid ning seega suutsid need sõnad mind aja jooksul üpriski korralikult õõnestada. Tean-tean, see ei pruugi esmapilgul väljagi paista, et mul võiks esineda aeg-ajalt ebakindlust ja alaväärsuskompleksi. Eks tegelikult igas inimeses esineb teatud doos ebakindlust. Kes on ebakindel oma puseriti hammaste pärast, kes kongus nina pärast, kes kehakaalu pärast või üleüldiselt kogu oma välimuse pärast. Kuid ega ebakindlus ei puuduta ainult välimust, kuid eks kindlasti on see üks kõige levinumaid ebakindluse väljundeid. Ebakindlus- see on täiesti normaalne tunne. Normaalne ei ole see ainult siis, kui see võtab võimust inimese mõtlemise ja tegutsemise üle ning halvab kainet mõistust. Mina kippusin sageli lappesse minema ja seepärast otsisingi psühholoogilt abi. Minus kerkisid need tunded esile siis, kui negatiivsus vuhises laviinina minust üle, haarates mu kaasa sinna emotsioonide- ja tunnetemöllu, mattes mind halastamatult enda alla. Nendel madalseisudel hakkasin end pommitama küsimustega, kas ma olen ikka piisavalt hea naine, õde, tütar, sõber, inimene ja kas ma olen siin ühiskonnas ainult saaja või suudan ma midagigi ka vastu anda jmt.

Käisin mitmel psühholoogiseandsil, kus lobisesime niisama maast ja ilmast, kuid tegime ka praktilist teraapiat. Näiteks peegeldamist, rollivahetusi ja alati analüüsisime antud olukordi põhjalikult. Aga kuna kogu see aastate pikkune ajukeberniit oli mu ajukeemia veits sassi tõmmanud, siis psühholoog leidis, et lisaks seanssidele oleks mul võib-olla tarvis ka antideprekaid, et paremini mustast august välja tulla ja kehakeemia paika saada.Lõpuks, peale aastakest, saingi enam-vähem kõigest sellest võitu.Kkuigi vahel tänaseni tunnen puudust psühholoogist, kellega aeg-ajalt elust-olust pajatada. Nad oskavad kuidagi nii õigeid asju öelda ja annavad uut hingamist. Pärnus ma pole kahjuks uurinud psühholooge, kuna ma ei viitsi käia ja katsetada. See on tohutu energiakulu. Tahaks lihtsalt kohe esimese laksuga kellegi hea juurde saada.

Igatahes, kuna   tegu pole sellise peo ja pillerkaare teemaga, millest tahaks kõigile jahvatada, siis olengi seda enda teada hoidnud. Pealegi need on pigem sellist isiklikumat laadi teemad, mida ei olda alati valmis kohe terve universumiga jagama. Kuid põhjus, miks otsustasin sellega  praegu kapist välja tulla, on äärmiselt proosaline.

Mul on sõbranna, kes on viimased pool aastat mööda erinevaid arste jooksnud, sest küll tal valutab pea, siis kõht, siis juuksed, siis munasarjad, siis liigesed, siis selg jne. Ma ei kujuta ette, teda on vist pealaest jalataldadeni läbi uuritud, aga ei miskit. No ja siis ühel päeval helistas mulle ja kukkus dramaatiliselt seletama: "Ehh, kas tead nalja?!! Arst helistas ja soovitas mul psühholoogi külastada. Ta arvab, et ma olen mingi psühh ja ma mõtlen oma valusid välja..."

Ma siis hetkeks katkestasin tema jutuvada, püüdes väheke tuure maha tõmmata. Seletasin pikalt ja laialt oma nägemust olukorrast, et arst kohe kindlasti ei arva, et on psühh ja veel vähem arvab arst, et mõtleb oma valusid välja. Lihtsalt, kuna analüüsivastused ei näita kõrvalekaldeid, siis füüsiliselt on justkui kõik korras, kuid  tunneb siiski muret ja soovib välja selgitada nende sümptomite põhjustaja. Arsti kohustus on soovitada erinevaid lahendusi. Käid korra psühholoogi konsuldatsioonil ära.Vaatad, kuidas on ja kas aitab. See ei võta ju tükki küljest ära.

Mulle tundus, et selleks hetkeks, kui mina rääkisin, oli tema oma kõrvakuulmise kuskile ära kaotanud, sest peale minu seletust jätkas ta sama mantraga."Arst arvab, et ma olen psühh..."
Kui oli mulle seda juba kaks miljon korda korrutanud, siis hakkas end juba ise psühhiks tituleerima ja et saatku me ta lähimasse hullarisse. No katsu siis sellisele midagi selgeks teha!
Mind oleks võinud samahästi koos temaga siis kuskile kinnisesse asutusse saata, sest mul oli vastupandamatu soov teda ära kägistada ja ennast samal ajal vastu seina taguda, et selle idiootsuse suhtes end tuimemaks muuta.

Kui see dramaatiline vestlus "psühhiga" oli kestnud minu jaoks terve valgusaasta, siis jõudsime ühel hetkel sellisesse punkti, kus psühholoogi juurde minemine on sellepärast välistatud, et ma mõelgu parem sellele, mis siis saab, kui tema sõbrad sellest teada saavad... No siis on ju elu läbi, sest siis hakkavad kõik ütlema, et ta on peast soe ja hull ja psühh, oeh.

Ma oleksin võinud vabalt telefoni kapi peale panna ja minna näiteks võtta vahepeal ühe kuuma dušši ja paar iluprotseduuri.Ta oleks rõõmsalt sama targalt edasi jahvatanud. Vahepeal püüdsin ma ikka vankumatult oma mantrat jätkata, et aga võib-olla on ikka minevikust asju hinge jäänud, millest ise pole teadlik ja nüüd see väljendub füüsilise valuna. Aga eii, selle peale sain ma vastuseks, et ta ei kanna muresid ja probleeme kaasas, lahendab kohe kõik ära. Tjah, see on see inimene, kes halab mulle ja ühele teisele vähihaigele, et kui pask ta elu on ja miks kõik sitt temaga juhtub. Elu nagu lill, eksole.

Lõpuks ei pidanud mu närvid vastu ja ma ütlesin talle otse ja konkreetselt, et ajab sellist kapsast suust välja, et mul hakkab paha ja et mõelgu vahelduseks peaga ja et see on kõige idiootsem jutt üldse, mida tema suust kuulnud olen. Mul tekkis ausalt tunne, et selle muidu nutika ja targa ja ilusa inimese sisse on pugenud mingisugune tulnukas, kes on võtnud võimust tema mõistuse üle. Ütlesin talle, et tal peaks häbi olema sellist iba rääkida, sest temasuguste suhtumistega inimeste pärast ei julgegi väga paljud inimesed, kes on sügavas mustas augus ja kellel oleks päriselt abi vaja, minna psühholoogi ja / või psühhiaatri vastuvõtule, sest ühiskonna silmis on see ju nii kohutavalt tabu ja häbiasi. Kas inimesed peavad end tõesti põõsasteks maskeerima ja mööda kraave roomama, et kliinikusse jõuda, sest hoidku Jumal selle eest, kui keegi peaks neid nägema sisenemas psühhiaatriakliinikusse vms. On ju nii häbi, kui inimene on oma eluga ummikusse jooksnud ja otsib abi.

Halloo, inimesed ei ole mingid hingedeta ja tunneteta kestad siin planeedil,kes on mõeldud kõigega hakkama saama. Depressioon ei ole nalja asi, vaid haigus, mida tuleb ravida. Vahel piisab ainult paarist seansist psühholoogiga, kuid vahel saadetakse edasi ka psühhiaatri vastuvõtule, kes omakorda vestleb ja siis ühiselt otsustatakse, kas oleks tarvis antideprekaid manustada.
Kuna mina olen ka üks nendest paljudest, kes on selle psühholoogi ja psühhiaatri ja antideprekate värginduse läbi teinud, siis uurisin sõbrannalt, et kas ma ka siis psühh? Mille peale ütles: "Ei, Sina ei ole. See on teistmoodi..."
Nojah,  mina ei mõistnud olukorra erinevust, aga no võib-olla olengi ma nii tuhm mõistuselt. Igatahes psühholoogi, psühhiaatri või mis muu arsti juures käimine EI ole häbiasi ja need, kes vahivad mokk töllakil ja mõtlevad ma ei tea mida, siis neil endil on seal pööningul miskit viltu. Depressioon on nagu iga teine haigusseisund, millesse tuleb täie tõsidusega suhtuda ja abi otsida. Nii et, kui märkate kolmapäeval Tartu naha- ja psühhiaatriakliiniku vahetusläheduses kahtlast sagimist ja liikumist, siis teadke, et need oleme meie Janetiga, kes on end tõenäoliselt mõneks taimekultuuriks maskeerinud, üritades võimalikult märkamatult kliinikusse sisse vupsata.

Peale seda, kui minu eelmise postituse kommentaariumis tuli välja, et mind pole blogija Merje Tuvilasse vastu võetud, siis see info jõudis Merjeni kiiremini kui Usain Bolt 100 meetri sprindis finišhijoone jõuab ületada ja sain kohe personaalse kutse liitumaks füürergrupiga :D Naljakas oli see, et kui Merje grupiga ära liitusin, siis kirjutas mulle ka Mallu, kes kutsus mind kohe oma Naistejuttudesse (hakkas vist minust kahju :D), aga kuna selle grupiga liitumiseks on üks ja ainus reegel- Sa ei tohi samal ajal kuuluda Tuvilasse, siis seega istun ma praegu Tuvila kanaõrrel ja piilun, mida need tuvid seal kah pajatavad.

Eile siis tehtigi uus teema, mille alla oodati piinlike lugusid, mis kellegagi on juhtunud. Ma pean nentima, et ega seal väga ekstreemselt piinlikke lugusid minu jaoks polnudki. Naljakaid, seda küll, aga mitte ekstrapiinlikke. Selle teema tõstatamisega meenuski mulle, et ma tahtsin ju ka juba juppaega tagasi oma piinlikud eluhetked kandikul teie ette tuua.
Lasin siis peast kõik need kõige kõigemad hetked läbi ja sõelale jäi kolm ekstreemselt piinlikku ja naljakat juhtumit. Siin siis minu TOP 3:

1. Tantsides püksid ribadeks
Kes seda aastat enam mäletab, millal see juhtus ja võib-olla ongi see teadlikult minu mälusoppidest kustunud, kuna seda on liiga valus ja külm meenutada. Külm sellepärast, kuna olukord leidis aset südatalvel. Ma olin vast 20-aastane ja tol ajal käisin ma praktselt iga nädalavahetus väljas. Meil oli väljakujunenud selline oma mõnus seltskond. Põhiliselt mina ja siis 4-5 kutti. Me olime sõbrad ja saime kõik superhästi läbi. Vahepeal eksisid ajutiselt meie seltskonda ära ka mõned uued näitsikud, aga no see pole hetkel üldse oluline. Me polnud erilised diskopepud, vaid pigem veetsime aega pubides ja vahel harva juhtus, et lõpetasime õhtu ka Pärnu Mirages või Bravos (praeguse nimega nüüd vist Vaarikas?).

Igatahes tol õhtul olime sellises pubis nagu Racing, selline äge motopubi ja oli väike diskoõhtu. Mina ja mu sõber, kes on hull tantsu- ja laululõvi, tantsisime nii nagu homset ei oleks. Mäletan, et mul oli jalas skinni jeans ja mingisugune pluuse ja no mul oli jõhkramalt palav ja nahk oli suurest tantsuhullusest niiske. Otsustasin minna ja veits hinge tõmmata ning võtta lonksu külma jooki. Laua poole liikudes tundsin, et mu skinni jeansid on kuidagi naljakalt jalas. Ma ei saanud kohe täpselt aru, et mis on valesti, aga sain aru, et miskit on nihu.

Jõudes laua äärde istuma, hakkasin end tasa ja targu näppima, et sotti saada, miks ma tunnen end nii naljakalt. Katsusin siis end ettevaatlikult tagumiku juurest ja ma tõmbusin näost kaameks- mu käe all oli mu oma enese paljas kann. Mu kõrval istus mu üks mu parimaid ja usaldusväärsemaid meessõpru, kellele ma siis sosistasin kõrva, et ou kuule, mul on selline kahtlane tunne, et tantsisin püksid ribadeks, kas saad vaadata, kas see on päriselt või mul on luulud. Tõusin püsti ja sõber kiikas selja taha ja teatas, et jeps, mu püksid on täisulatuses p*rse pealt katki. Halleluuja! :D

Koju ma muidugi jalutasin nii, et sidusin jope ümber puusade ja ülemine osa oli siis põhimõtteliselt paljas. Tuletan meelde, et tegu oli südatalvega, paks lumi maas ja õues lahmas mingine -15C.Ärge küsige, et miks ma taksoga koju ei läinud- ma EI tea. Võib-olla sain ma tantsides ajurebendi ka ja sel momendil oli see taksondussektor mu peas rikkis. Ma nagu üldse ei mäletaks sedagi, et ma oleksin üldse kaalunud taksondus varianti või endale teadvustanud, et Pärnu linnas ka taksod sõidavad.

2. Tõeline romantika koos väikese puuksuga
Mnjaa, ühel ilusal õhtupoolikul jalutasime Joosepiga toidupoodi. Plaanide kohaselt pidi see olema meie armas käsikäes jalutus. Kuid poest väljudes trehvasime Joosepi venda, kes n-ö "soovis" Joosepiga nelja silma all korraks miskit arutada. Hetk hiljem tuli Joosep ja andis teada, et ma hakaku ees üksi kodu poole liikuma, et ta tuleb mulle järgi. Ma olin muidugi hingepõhjani solvunud, sest nagu mis mõttes, eksole?! :D

Kui ma juba otsapidi olin parkla teises otsas, siis Joosep karjus täiest kõrist üle poe parkla "Kai, ma armastan Sind!". Selle asemel, et samaga vastata või õhusuudlus saata, pobisesin ma vastu, et mingu metsa. Mul oli nii suur pinge, sest absoluutselt kõik inimesed vaatasid- bussipeatuserahvas, parklarahvas, niisama jalutajad jne. Kodu poole jalutades olin esimestel meetritel üpriski heas meeleolus, sest Joosepi selline ootamatu armastuseavaldus tegi hingele pai. Kuid, kuna lubas mulle järgi tulla, aga teda mitte kuskilt otsast ei paistnud tulevat, siis läks mu nägu samm-sammu haaval aina enam mossi.

Koju jõudsingi ilma Joosepita ja mul oli veel maa ja ilm aega isegi telkutki jõllitada, kui kuulsin esimesel korrusel tohkendamist. Vahepeal tuli Joosep magamistuppa ja andis suule ühe kiire musi ja kadus taas. Ma mõtlesin endamisi, et misasja, arvabki tõesõna, et mingi üks musi korvab kogu selle pettumuse, mille mulle valmistas või?
Umbes pool tunnikest hiljem tuli Joosep tuppa ja võttis mu kätest kinni ja palus alla korrusele tulla. Mina, pettunud ja vingus naisena, ei tahtnud isegi kuulda sellest ja puiklesin vastu, aga Joosep ütles, et tulgu ma ainult korraks ja kui mulle tõesti ei meeldi, et siis võin kohe tagasi üles tulla.

Allakorrusele jõudes suundusime vannitoa poole ja mul käis peast läbi mõte, et misasja... Teades, et mulle meeldib koos dušitada, et nüüd siis tahab koos duši alla minna või, et oma tegu heastada?Jõudsin ainult paar sekundit selle üle oma peas arutleda, kui Joosep avas vannitoaukse ja mulle vaatasid vastu kümned ja kümned küünlad, imeilus muusika, vann oli vett ja vahtu täis ja selle serval oli vahuvein ja seest tühjaks koogitud ananass, mille sees oli puuviljasalat ja sisse torgatud kaks lusikat. Ma virutasin ukse pauguga kinni ja läksin jalgu trampides minema, sest ega ma mingi odav libu pole ometigi, eksole. Haha, nalii! :D Tegelikult ma taltusin koheselt, sest see oli nii kohutavalt armas! :)

Istusime siis vannis näod vastakuti, jõime vahuveini ja Joosep vahepeal söötis mulle imemaitsvat puuviljasalatit sisse. Õhkkond oli äärmiselt romantiline, selline vaikne, ainult tasane muusika lihtsalt taustaks kostumas, kui äkki kerkivad vannivee pinnale mullikesed. Tsiises, ma oleksin seal samas tahtnud ära surra, ma lihtsalt ei suutnud kinni pidada. Joosep peatas hetkeks salati mäletsemise, vaatas mulle otsa ja küsis, et mis see oli? Kust mina tean, äkki keegi snorgeldab seal vee all :D Ei, tegelikult ma ei suutnud mitte kui midagi vastata, sest niii piinlik oli. Joosep tõelise džentelmenina ei saanud ju mind häbisse jätta ja päästis olukorra nii, et lasi ise ka vee all ühe korraliku kärtsu peeru :D

3. Oi, ma lekin
Jällegist oli talvine aeg ja käisime ühes hästi peenes restoranis kolmekäigulist õhtusööki ja üksteise seltskonda nautimas. Minul oli seljas lühike ja üpriski paljastav must kleidike. Õhtu, kui selline, möödus restoranis meeldivalt. Olukord võttis trastilise muutuse alles siis, kui otsustasime peale mõnusat õhtusööki minna talvisesse vanalinna jalutama. Jalutame ja jalutame, naerame ja vestleme kõikvõimalikel teemadel, kui mulle äkitselt lööb ninna selline ebameeldiv hais. Mõtlesin, et no great, kuskil on taas mingisugune kanalisatsioonitoru külmakraadide tõttu lõhkenud või lekkima hakanud ja rikub siin meie mõnusat atmosfääri.

Sel momendil ma muidugi kohe aru ei saanud, et ainus, kes siin atmosfääri rikub ja kellel on toruhäired, olen ma ise. Enam ma muidugi ei mäleta, et mis hetkel ma selle "oivalise" avastuse tegin. Võib-olla siis, kui asi läks liiga niiskeks... Mäletan vaid seda, et lõpuks suundusime Statikasse, kus ma sain vetsus end pesta ja korrastada ja kui tundus, et kõige hullem on juba möödas, siis ma eksisin rängalt, sest kui Sa avalikku vetsu lähed, endal sitarida järgi, siis pole ju tarvis ust lukustada, milleks, eksole?! :D

Niisiis samal hetkel, kui mina end loputasin ja kasisin, tõmmati uks lahti ja nii mina, kui ka too teine naisterahvas jäime hetkeks tardunult üksteist vahtima. Teate ju küll seda hetke, kui aeg justkui murdosasekundiks peatub ja on selline akward olukord. Vot seal leidis täpselt samasugune asi aset ja ma ausalt öeldes ei oska isegi öelda, et kummal meist oli piinlikum. Minul oli igatahes supermarkk. Oleksin tahtnud lihtsalt 10 korda järjest ära surra, maa alla vajuda või looteasendis natuke nutta tihkuda. Et paraku sellist enesekindlust mul ei ole jah, et kui olen hetk tagasi end täis lasknud, et siis tulen virutan kannaga ukse lahti ja räuskan jeah, see on elu, ikka juhtub! :D

Uh, ma tunnen end nüüd veits alasti :D Aga nüüd on teie kord ja kuna teil on ju selline imeline võimalus anonüümsena kommenteerida, siis olgu olla, ma tahan nüüd lohutuseks lugeda teie ekstreemseid piinlikke olukordi. Ma ju ei saa ometigi olla ainus inimene siin maamunal, kes on kohtingul püksid täis lasknud, superromantilisel hetkel puuksutanud või niisama tahtmatult end paljastanud.

Kui ma nädalapäevad tagasi siin kirjutasin pimedatest, vaegnägijatest ja kuidas tihtipeale neid kahte topitakse ühte patta või siis lihtsalt ei tehta neil kahel vahet, et mis erinevus on pimedal ja vaegnägijal, siis tekkis pisikene vastasseis minu Facebooki blogilehe kommentaariumis, kus kaks blogilugejat läksid tuttipidi kokku. See on muidugi praegu kirjanduslik liialdus, sest karvu ja verd ei lennanud., Kuid selline kergemat sorti hõõrdumine sai alguse sellest, kui Gätlin soovis vastust oma küsimusele, et kuhu alla prillikandjad liigituvad ja et kui tal on prillid, kas siis temal on ka nägemispuue?Tteine lugeja, astus aga n-ö minu kaitseks välja ja nimetas antud küsimuse esitamist ja selle küsimise õigustamist pimeda inimese lehel suisa piinlikuks.