Ma siin mõtlesin, et enne kui põhku poen, lobiseks veits.
Ega mul otseselt midagi erilist rääkida polegi, kui välja arvata üks humoorikas
vahejuhtum, mis mõni aeg tagasi aset leidis.
Olime nimelt poobikuga Pärnu kesklinnas, või kui nüüd täpsem olla, siis
bussijaama ristmikul ja meil oli tarvis Port Artur II juurde jõuda.
Lähenesime siis reipal sammul ristmikule, valgusfoori helide järgi ütleks, et
olime kohe teeservani jõudmas kui järsku krabas keegi mul rinnust kinni ja
hüüatas:"Oota, oota, neiukene, praegu ei tohi teed ületada!".
Kuna kodanik oli ilmselgelt mures minu ohutuse pärast, siis kinnitasin, et olen
teadlik, et praegu fooris punane ja et mu juhtkoer *käsi südamel* ei tahtnud
mind sõiduteele vedada, vaid et näitab mulle lihtsalt teeserva ära, et teaksin
oma täpset asupaika sõidutee suhtes. Proua vaatas mind ja siis uuris
imestunult, et kust küll koer sellist asja oskab. Saanud teada, et mu juhtkoer
on koolis käinud, müksas mammi kedagi ja teatas: "Kas kuulsid papi!? See
koer siin on koolis käinud!".
Vahepeal oli valgusfooris roheline tuli süttinud.
"Tule, tule, tule ruttu, nüüd on roheline!" juhendas mutike.
Tarmukas proua tatsas koos oma papiga siva üle tee ning jäid mind kõnnitee
peale piidlema ja ergutama.
Kui olime Janetiga samuti teisele poole teed jõudmas, siis mutike hõiskas käsi
kokku lüües: "Oh sa helde aeg, no sa vaata vaid kui tark võib üks koer
olla! Näed, papi, võtab enne serva isegi hoo maha! Näed jah?!“.
Kui olime sõidutee ohutult, valvsate silmapaaride all, ületanud, siis
tuiskasime Janetiga otsejoones edasi. Ikka Port Arturi, rahaautomaatide suunas.
Kuna teed ületades seisis fännklubi minust paremal pool, siis oletasin, et ju
nemad liiguvad eee, paremale. Oh mind rumalukest küll.
Järsku kuulsin, nii umbes 2-3 meetrit meist tagapool, tuttavat häält õhinal
kõiketeadvalt seletamas: "Vaata papi, praegu viib ka koer tüdrukut ilusti mööda teeserva...
".
Vahepeal jäi Janet seisma, andes märku, et meie ees on parkla sissesõidukoht ja
siis mammi hõiskas uuesti: "Ossa püha taevas! Vaata, see koer on suisa
niiii tark, et tunneb puhtalt lõhna järgi ära, et see seal on parklaala, no vaata
vaid milline tubli koer!".
Janet kiikas ka vahepeal üle õla, uudistades, et kes see seal niimoodi muudkui
vadistab ja mina, noh, mina lihtsalt palvetasin, et ma saaks edasist teekonda
rahulikus üksinduses jätkata, või vähemalt vaikuses.
Mõneks ajaks saabuski siis soovitud vaikus. Oeh, kohe palju rahulikum oli olla,
teades, et keegi ei piidle igat sinu liigutust. Andsin Janetile korralduse
hoone küljest automaat otsida. Sain tunnetuslikult aru, et hetkel on automaat
hõivatud. Mis seal siis ikka, võtsime end valgete inimeste kombel sappa ja kui
tuli minu kord kaart aparaati sisestada, teatas üks tuttav hääleke selja tagant:
"Sa pead õige pinni sisestama!".
Oh jeerum, ma oleks peaaegu südari saanud.
Ja by dhe way,tänks vihje eest! Ma just mõtlesin, et millise vale parooli ma
täna panen…
Vot tak, selline seiklus siis.
Eks neid inimesi leidub alati, kes jäävad pimedaid pingsalt jälgima. Olgu
selleks ühistransport, tänav, pood või mis iganes koht. Ma ise ei mõtle sellele
pea kunagi, et kes või kui paljud mind jälgivad, sest siinkohal peab see ütelus
sajaga paika – mis silmist, see meelest. Ent sõpradega ringi liikudes on
muidugi teised lood. Nende kaudu saan ikka aeg-ajalt teada, kui me jälle
Janetiga pilke püüame. Mind ei häiri, kui inimesed vaatavad, vaadaku terviseks,
aga seda siiski mingisuguse tunnetusliku piirini. Kuigi ega kui keegi jääb mind
kauemaks vaatama kui oleks nii-öelda sobilik, siis ega ma pahaks pane. Õiendama
ei lähe. Ahistatuna ja solvatuna end ei tunne jne. Vähemalt seni mitte, kuni
nad ei kommenteeri igat minu liigutust. Ent mu sõbrad paraku nii tolerantsed ei
ole.
Mul on mitmeid sõpru, kes lähevad kohe täitsa üleni närvi ära, kui inimesed
jäävad mind vahtima, ja ei, mitte selles stiilis vahtima "Oo näe, pime
inimene, ma natuke jälgin ja siis toimetan omi asju edasi", vaid
konkreetselt vahitakse.
ükskord näiteks jalutasime Tartus Kikuga mööda Küüni tänavat ja vastu tuli 20+
noormeeste kamp. Üks neist jäi mind juba eemalt täiesti naelutatult jõllama,
nagu ma oleksin mingi tulnukas teiselt planeedilt, ning kui möödusime
teineteise seltskonnast, siis kutt vaatas veel üle õlagi mulle järele. Aga mida
tegi Kiku? Kiku vaatas lihtsalt vennale otse silmaaugu sisse ja lausus need
unustamatud sõnad: "Kui pimedat kaua vahid, siis jääd ka pimedaks.".
Ausalt, ma oleksin sealsamas tahtnud
naerust keset tänavat kreeni vajuda ja püksid täis lasta. See oli
lihtsalt parim vastus ever, mida võiks üks pimeda sõber teisele inimesele
öelda, kes ei suuda oma pilku ära pöörata.
Ma saan aru, et inimestele pakub tohutut suurt huvi, et mismoodi see pime ikka
toimetab-liigub-kokkab-toitub-riietub-peseb-seksib-magab-hingab-elab-suhtleb-eksisteerib
ja mustmiljon muud küsimust veel, aga tegelikult saab oma uudishimu rahuldada
palju efektiivsemalt ja praktilisemal moel kui see vahtimine – minge astuge
julgelt ligi ja küsige. Vaevalt, et mõni pime jõuaks kohe, kui üldse, kõikidele
eksistensiaalsetele küsimustele vastata, ent üks-kaks küsimust saavad kindlasti
vastatud ning siis olete taas killukese võrra teadlikumad.
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Meie ühiskonnas on lihtsalt puudega inimesed Tänava pildis suhteliselt uudne. Viimase 10 aasta jooksul on ilmunud tänavatele ilma valehäbita inimesed. Kuna endal on peres 10 aastane raske puudega laps, siis ei ole teema võõras, kuid midagi halba mul öelda ei ole. Ole vapper!
VastaKustutaKallis Kai :) Kus kadunud oled?
VastaKustutaEee, siin olen... olen viimased nädal aega hoogu võtnud, et uuesti blogilainele end viia. Varsti kirjutan lähemalt, et miks ja kus olin jne. :)
KustutaMina ootan ka väga sind blogimaailma tagasi ;)
VastaKustuta