Kui veel kaua vahid, siis jääd ka pimedaks

Ma siin mõtlesin, et enne kui ma magama poen, lobiseks nats. Ega mul otseselt midagi erilist rääkida polegi, kui välja arvata üks humoorikas vahejuhtum ühe tarmuka vanaprouaga.

Olin mina kesklinnas või kui nüüd täpsem olla, siis bussijaama kandis ja meil oli tarvis Janetiga ületada bussijaama ristmik, Port Artur II suunas.
Liigun siis mina rõõmsalt ristmiku poole, valgusfooriheli järgi võiks oletada, et oleme peaaegu kohal, kui järsku krabab keegi mul tissist kinni ja hüüatab: "Oota-oota, neiukene, praegu ei tohi teed ületada!"

Kuna inimene oli silmnähtavalt ja minu aspektist lähtudes ka tuntavalt minu ohutuse pärast mures, siis rahustasin kodaniku maha ja kinnitasin, et olen teadlik, et praegu fooris punane ja et mu juhtkoer ausõna ei tahtnud mind sõiduteele vedada, vaid näitab mulle lihtsalt teeserva ära, et teaksin oma täpset asupaika sõidutee suhtes. Proua vaatas mind ja siis uuris imestunult, et kust küll koer sellist asja oskab. Saanud minult teada, et mu koer on käinud koolis, müksab mammi oma kõrval seisvat papit ja teatas: "Kas kuulsid, papi, see koer on koolis käinud!?"

Vahepeal läks valgusfooris jalakäijatele roheline tuli põlema. "Tule-tule, tule ruttu, nüüd on roheline!" juhendas proua.

Tarmukas vanaproua tatsas oma papiitoga kärmelt üle tee ja jäid mind teiselt poolt teed piidlema, justkui minu ja Janeti teeületusele kaasa elades. Isiklik ergutusmeeskond või nii. Kui hakkasime samuti Janetiga teisele poole teed jõudma, siis proua hõiskas üle tänava käsi kokku lüües: "No Sa vaata vaid, kui tark võib üks koer olla! Näed, papi, võtab enne serva isegi hoo maha! Näed jah?!"

Kui saime sõidutee ohutult, valvsate silmapaaride all ületatud, siis tuiskasime Janetiga otsejoones edasi, ikka Port Artur II suunas, sularahaautomaadi poole. Kuna fännklubi seisis minust paremal pool, siis oletasin, et ju nemad liiguvad teise suunda, aga võta näpust. Järsku kuulen, umbes viis meetrit tagapool, tuttavat häält seletamas: "Vaata papi, praegu viib ka   koer tüdrukut ilusti mööda teeserva..."

Vahepeal jääb Janet seisma, andes mulle märku, et meie ees on parkla sissesõidukoht ja siis hõiskab mammi uuesti selja tagant: "Ossa püha taevas, vaata, see koer on suisa nii tark, et tunneb puhtalt lõhna järgi ära, et see seal on parklaala, no vaata vaid milline tubli koer!"

Janet kiikab ka vahepeal üle õla, uudistades, et kes see seal selja taga muudkui vadistab ja mina, no mina lihtsalt palvetasin armsa taevaisa poole ja palusin halastust ja armu, et ma saaks edasist teekonda rahulikus üksinduses jätkata või vähemalt vaikuses, no et las pealegi inimesed vahivad ja jälgivad mind, aga taeva päralt, ärgu kommenteerigu. No pressure at all, eksole. Umbes, et kui mina või koer peaksime kasvõi ühe apsu tegema, siis... ma isegi ei tea mis siis saab.... feilime, valmistame pettumust, pakume nalja?

Aga ei, ma ei saanud seda halastust, sest täiesti juhuslikult oli mul ja proual üks ja see sama sihtkoht - sularahaautomaat :D

Lasin siis poobikul hoone küljest automaadi otsida.

*Vahemärkus: selle soorituse peale ei saanudki me kiita :D

Igatahes, võtsime end siis valgete inimeste kombel sappa ja kui tuli minu kord kaart aparaati sisestada, teatas üks hääleke selja tagant: "Sa pead õige PINi sisestama!"

Okk... ma just mõtlesin, et millise vale parooli ma täna panen :D   

Ühesõnaga, ükskõik kuhu ma ka ei läheks, leidub alati kuskil keegi, kes jääb mind pingsalt jälgima. Olgu ühistranspordis, tänaval, poes või kus iganes mujal. Ma ise sellele peaaegu kunagi ei mõtle, et kes või kui paljud mind jälgivad, sest siinkohal peab see ütelus 100% paika - mis silmist see meelest. Sõpradega ringi liikudes on muidugi teine lugu, siis nende kaudu saan ikka aeg-ajalt teada, et me püüame Janetiga pilke ja ei, mitte alati sellepärast, et me oleksime mingid ilueedid, vaid sellepärast, et me oleme teistsugused, me eristume massist.

Mind ei häiri, kui inimesed vaatavad. Las vaatavad, aga no seda siiski mingi teatud piirini. Kuigi, ega kui keegi jääb mind kauemaks vaatama kui oleks normaalne, siis I don't mind. Mölisema ei lähe. Kallale ei lähe. Õiendama ei lähe. Ahistatuna ja solvatuna end ei tunne jne. Vähemalt mitte seni, kuni nad ei kommenteeri igat mu liigutust ja marsruuti. Kuid mu sõbrad paraku nii tolerantsed ei ole.

Mul on sõpru, kes lähevad kohe täitsa konkreetselt närvi ära, kui inimesed jäävad mind vaatama ja mitte selles stiilis vaatama "Oo näe pime inimene ja ma nüüd teen omi asju edasi", vaid konkreetselt jälgitakse igat minu liigutust, miimikat, hääletooni, no absoluutselt kõike.

ükskord jalutasime Tartus Kikuga mööda Küüni tänavat ja vastu tuli selline 20+ noormeeste seltskond. Üks noormees jäi mind juba eemalt lähenedes täiesti naelutatult vahtima, nagu ma oleksin olnud mingi müstiline tegelane teiselt planeedilt ja kui möödusime teineteise seltskonnast, siis kutt vaatas endiselt mulle selja tagant järgi. A mida tegi Kiku? Kiku lihtsalt vaatas üle õla tüübile otse silmaaugu sisse ja lausus need unustamatud sõnad: "Kui pimedat kaua vaatad, siis jääd ka pimedaks!"

Ma ausalt oleksin seal samas endale tilgad püksi lasknud. See oli lihtsalt maailma naljakaim vastus, mida võiks üks pimeda sõber võõrale öelda :D

Ma ausalt saan aru, et inimestele pakub tohutut suurt huvi, et mismoodi see pime ikka toimetab, liigub, kokkab, toitub, riietub, peseb, seksib, magab, hingab, elab, suhtleb, eksisteerib ja mustmiljon muud küsimust veel, aga minu arvates saab oma uudishimu rahuldada palju efektiivsemalt ja praktilisemal moel kui see vahtimine - minge astuge julgelt ligi ja küsige. Vaevalt, et üks pime jõuaks kohe, kui üldse, kõigile eksistensiaalsetele küsimustele vastused anda, aga võib-olla üks-kaks küsimust saavad vastatud ja siis olete jälle killukese võrra teadlikumad.

CONVERSATION

3 kommentaari:

  1. Meie ühiskonnas on lihtsalt puudega inimesed Tänava pildis suhteliselt uudne. Viimase 10 aasta jooksul on ilmunud tänavatele ilma valehäbita inimesed. Kuna endal on peres 10 aastane raske puudega laps, siis ei ole teema võõras, kuid midagi halba mul öelda ei ole. Ole vapper!

    VastaKustuta
  2. Kallis Kai :) Kus kadunud oled?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eee, siin olen... olen viimased nädal aega hoogu võtnud, et uuesti blogilainele end viia. Varsti kirjutan lähemalt, et miks ja kus olin jne. :)

      Kustuta

Back
to top