Kui pime läheb teatrisse

Ma ei saa aru kuhu see aeg lendab. Alles oli reede, täna tegin silmad lahti ja juba on neljapäev. Nädal lendas mööda nagu siuhti. Tahtsin ju muljetada meie eelmise nädala teatrikülastusest Ugalasse, kus käisime Joosepi ja Piretiga vaatamas sellist lavastust nagu "Vai-vai vaene Vargamäe". Tegu oli siis lastelavastusega, millele tehti lives kirjeldustõlget. Kes pole kursis, mis imevigur see kirjeldustõlge on, siis lühidalt: kirjeldustõlge on visuaalsuse vahendaja, kus kirjeldustõlk edastab laval toimuvat ladusalt, lühidalt ja täpselt, eristades olulist mitte olulisest.

Kui ma nüüd ei eksi, siis see oli neljas kirjeldustõlkega teatrilavastus, mida käisin vaatamas ja jällegist – ma jäin super rahule. Tegelikult tahtsin juba laupäeval jagada oma värskeid emotsioone, aga ma olin siin mitu päeva kõrvetistega literi siruli. Ma ei tea mis kamm oli. mul pole never selliseid kõrvetisi olnud, õigemini mul pole kunagi kõrvetisi varem olnud. See oli julm. Mu magu põles ja söögitorus ka kõrvetas ja kogu aeg röhitsesin nagu vana mees, endal surm silme ees.

Aga olgu, jätame selle minu valutamise ja kõrvetamise sinnapaika ja lähme lavastuse juurde. See oli taaskord tõeline elamus ja nauding. Ma ei kujuta ette, kas keegi teist on kunagi mõelnud, et mis tunne see on, kui oled kinos / teatris ja kui ekraanil / laval toimub ilma dialoogita tegevus. Kui palju küsimusi see ühele pimedale võib tekitada ja kui nõme on vahet pidamata oma kaaslasele õlale koputada ja hiirvaikselt, et mitte teisi segada, uurida, et mis toimub. Kui ei ole, siis ma vastan suurima hea meelega: suht niru on! :)

Aga õnneks on Ugala võtnud Eestis selle üheks oma südameasjaks, et pakkuda pimedatele ja vaegnägijatele kirjeldustõlkega lavastusi ja ausalt – müts maha tegijate ees! Ugala on praegu seda vankrit ikka ülivõimsalt vedamas ja rada sisse tallamas, olles eeskujuks teistele teatritele, sest alles eelmisel nädalal sai nautida kirjeldusega lavastust, kui juba nad teevad ettevalmistusi järgmiseks lavastuseks. Üliäge.

Enne etenduse algust jagati soovijatele ka kõrvaklapid koos saatjaga, kust pime sai endale meelepäraselt volüümi valjemaks või vaiksemaks kruttida. Kui klapid käes, siis suundusime saali, kus meile anti võimalus tutvuda lavastuses kasutavate ja paiknevate rekvisiitidega. Lisaks kirjeldas kirjeldustõlk ka terviklikku lavakujundust ja paigutust ning kui lavastus algas, siis tulid kõik näitlejad korraga lavale ja ütlesid oma tegelasnime ja kirjeldasid natuke ka enda välimust.

Teate, mis on halenaljakas? Me pimedad ei tunne ju üksteist rahvasummas ära ja kuna meie saatjad samuti ei tea, kes on kes ja kes kellega on tuttavad, siis nii ei õnnestu meil pimedatel peaaegu kunagi kellegagi suhelda. See on ikka paras huumor – Saal tuttavaid täis, aga me pimedad oleme nii pimedad, et me ei näe tervitada üksteist :D

Mis ma oskan siis kokkuvõtteks öelda? Tegu oli hässsti armsa ja südamliku lavastusega, mis põhines siis A.H.Tammsaare "Tõde ja õigus" ainetel. Olenemata sellest, et tegu oli lastelavastusega, anti kogu Vargamäel toimuv sündmustik ja elu-olu suurepäraselt edasi, kaotamata loo püänti ja pannes publikut sügavalt kaasa mõtlema.