Arrghh, blogimisse tuli jälle mingi nõme pikk paus sisse ja seda kõike veel nõmedama külmetusviiruse tõttu, mis mu mitmeks nädalaks jalust maha niitis ja organismi korralikult räsis. Nüüd ainult vajaks üht korralikku vitamiiniboosti, et mul oleks piisavalt energiat taastumiseks ja et ma selle protsessi käigus uuesti mingisugust vastikut karvast pisikukolli enda külge ei hangiks, mis viiks mu uuesti laatsaretti, sest no siis... siis on küll selline "adjöö, ma pakin oma pillid kotti ja astun lavalt maha" tunne, sest no lihtsalt enam ei jaksa. Ainult silmaluuke jaksan veel kinni hoida.
Kui siin elus on midagi, mida ma pelgan sama palju kui vanarahvas katku, siis selleks on meie armsad kaasmaalased, kes läkastavad ja tatistavad ja levitavad oma pisikuid. Ei, ärge saage minust valesti aru, ma pole mingi bakterifoobik. Mul lihtsalt kroonilise haiguse tõttu on nõrgenenud immuunsus ja kui keegi peaks 10ne meetri raadiuses minu suunas aevastama, siis ma paratamatult mõtlen, et suure tõenäosusega olen mina järgmine ohver, kes käib nädala pärast pea paks otsas ja luristab nina.
Mul muidu poleks vähimatki mokakobinat viiruste läbi põdemise vastu, peale selle, et enesetunne on sant, AGA... lihtsalt pikaajalise diabeetikuna on mul aastate jooksul tekkinud mitmeid tüsistusi, mistõttu ei möödu need haiguste põdemised nagu kerge vahemerebriis. Et korra oli ja juba möödas. Unustatud. Mkm. Ma põen rängalt ja taastun kauem kui haigus ise. Haigussümptomid võivad juba ammuilma olla kadunud, aga mina ikka veel tunnen end nagu kuivaks pigistatud kaltsuräbal. Sellepärast on mul ka vahel nii kohutavalt kurb vaadata inimesi, kes suhtuvad oma tervisesse ükskõikselt ja hooletult, justkui tervis oleks neil miski, mis on iseenesestmõistetav ja igavene. Aga ei ole ju – vaadake kasvõi mind. Elav tõestus.
Selles suhtes, et kui mulle peale vaadata, siis ei oskaks ju kohe nagu kahtlustadagi, et mul on diagnoositud raske neerupuudulikus, neuropaatiline närvikahjustus jalgades, hüpertoonia, glaukoom, retinopaatia ja veel üht, teist ja kolmandat. Nii et tore, et vähemalt mu "nägemine" on viimased viis aastad stabiilsena püsinud. Stabiilselt must, muahaha. Ma ütlen – tervis on üks habras asi, sest ega ma ei sündinud nende diagnoosidega. See kõik on kroonilise haiguse põdemise tagajärg ja mitte keegi meist pole kaitstud nende ootamatuste eest. Tjah, ja sellest ei hakka ma parem üldse rääkimagi, et mitu korda ma mida endale silma pean tilgutama, nõelaga end surkima ja lisaks kõigele sellele mõjutavad veresuhkru kõikumised mu igapäevast ja pikaajalist enesetunnet ja et tunda end nagu terve inimene, pean ma iga päev vähemalt 5x oma sõrmeotsi lõhkuma, et mõõta ja hoida oma veresuhkrunäidud stabiilsena.
* Ootab pikki silmi päeva, millal paisatakse turule aktiivsusmonitorid, mis oleksid suutelised mõõtma ka veresuhkrutaset, ilma surkimata, naha pinnalt! :)
Nii et... tervis on meie kõigi kõige suurim vara. See on nagu läte, millest saab kõik alguse. Uus elu, unistused, iseseisvus, vabadus jne.
Aga olgu, aitab. Tänane vinguviiuli- ja halanurk sai läbi. Ma tahtsin tegelikult üldse lõpuks oma postiga sinna maale jõuda, kus ma puht südamlikult tunnistan oma mentaalset vananemist, aga mulle tundub, et see teema peab praegu ootele jääma. Nagu ka lugu sellest, mismoodi me Joosepiga eelmisel nädalal Ugalas lastelavastust käisime vaatamas (siinkohal oleks vist paslik ära märkida, et meil endiselt pole lapsi) ja tagasiteel koju ühe "vahva" hääletaja peale võtsime. Praegu pean aga magama minema, kuna homme, see tähendab täna juba tegelikult, logisen ühistransaga Tallinnasse, Kikule külla, et kolmapäeva varahommikul olla Kanal 2e stuudios.
"Davai, teisipäev näeme siis", ütlesin kõne lõpus Kikule, kui olime majutusplaanid paika pannud. "Ee, davai. Ja ma tahan näha, mismoodi Sa teisipäev näed!", vastas Kiku. #armastankikusarkasmi
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Minu teada on juba olemas sellised seadeldised, mis paigaldatakse käsivarrele ja mõõdavad veresuhkrut. Tehakse 1 torge ja mingi aja pärast (vist oli 14 päeva) on vaja seda implantaati vahetada. Mu Soomes elaval tuttaval on see ja tema enam ei pea mitu korda päevas sõrmeotsi torkima. Midagi sellist:
VastaKustutahttps://www.theengineer.co.uk/glucose-monitor-nhs-diabetes/
Jaa, tean, et on olemas midagi, aga Eestis neid pole saadaval ja ma ei olnud kursis, et Soomes on need olemas. Seega tänud info eest. Ma kindlasti uurin! :)
KustutaPeaasi, et seda saaks iPhonega ühildada, sest muidu on sellest monitorist vähe tolku, kui see ei räägi minuga :D
Mul on täiesti offtopic küsimus aga ehk Sa ei pahanda :) Nägin eile üht meest, kel oli pimedakepi küljes jublakas, tänu millele liikus temast paar meetrit eespool asfaldil punane tuluke. Tead, kas selle mõte on pimedat teistele veel nähtavamaks teha või on sellel mingi muu funktsioon?
VastaKustutaNo ma eiii tea... ah, olgu pealegi, ma ei pahanda :D
KustutaSee punane tuluke on laser, mis toimib nii, et kui laserkiire trajektoorile satub takistus, siis hakkab valge kepp vibreerima ja olenevalt takistuse kaugusest, muutub ka vibratsioon. Nii et see punane tuluke on siiski eelkõige pimedale inimesele liikumise lihtsustamiseks mõeldud. Kuid nagu näha, siis toimib ka muudmoodi ehk muudab pimeda inimese kaaskodanikele märgatavamaks ;)
Saab neid implantaate Eestisse ka tellida ja räägivad iPhone'i abiga ka. Uuri, kasutajaid peaks leiduma.
VastaKustuta