Aitab tõe moonutamisest ja vassimisest

Kas inimene, kes liigub karkudega, on samasuguse liikumispiiranguga nagu ratastoolikas?

Möödunud aasta detsembris, vahetult enne jõule, levis Facebookis kulutulena ühe noore mehe traagiline lugu sellest, mismoodi tal avastati pahaloomuline peaajukasvaja, tänu millele jäi ta pimedaks. Nii vähemalt seisis postituses kirjas. Ma lugesin seda ja ausalt – ma tunnen inimesele kogu südamest kaasa, et pidi midagi sellist läbi elama ja kogema. Ja mitte vähimalgi määral ei sea ma kahtluse alla seda emotsionaalset krahhi, kui sai oma diagnoosi teada või mida pidi tundma kiiritusjärgsel perioodil jms. Aga ühtlasi pean ma ka tunnistama, et mina antud postitust, abipalvet, üleskutset, nimetage seda kuidas tahate, ei jaganud ja seda väga kindlal põhjusel – see pole üdini tõene ja kui inimestele serveeritakse raha kogumise eesmärgil ainult pooltõde, siis mina sellele kaasa ei aita. Nii lihtne see ongi.

  • Kui inimene näeb mulle öelda sentimeetri täpsusega, et nüüd algab trepiaste, siis ta EI ole pime – ta on vaegnägija! 
  • Kui inimene suudab uues kohas (vabas looduses) ringi liikuda ilma valge kepi ja juhtkoerata ning sealjuures iseseisvalt silmadega uudistada väljapanekut, siis ta EI ole pime – ta on vaegnägija! 
  • Kui inimene on ise tunnistanud pimedate grupis, et kui vähegi võimalik, siis kasutab iPhone ilma voiceoverita (programm, mis loeb ekraanil oleva teksti ette), siis ta kohe kindlasti EI ole pime – ta on vaegnägija! 
  • Kui inimene tõuseb püsti ja liigub sirgel sammul lonkavast trepist alla (seda jällegist ilma valge kepi ja juhtkoerata), et BFMi kinosaali tuled kustu lasta, siis see inimene EI ole pime – ta on vaegnägija! 
  • Kui inimene tantsib ennastunustavalt tangot ruumis, kus on palju erinevaid takistusi ja vali muusika, olles sealjuures ise juhtivas tantsupartneri rollis, siis ta EI ole pime – ta on vaegnägija! 
  • Kui inimene suudab teisele ootamatult tugeva sõrmenipsu vastu pead lüüa, siis selleks on tarvis tajuda täpset kaugust ja pime EI saa silmaga kaugust mõõta. Seega ta ei ole pime – ta on vaegnägija! 
  • Kui ma olen isiklikult oma kõrvaga kuulnud, kus inimene kirjeldas oma nägemist silmaarstile, kes käis meile koolituse raames loengut andmas ja kirjelduses käis läbi ka fraas „näen teravalt“, siis ta EI ole pime – ta on vaegnägija! 
  • Kui inimene käib metsas jooksmas, taaskord ilma juhtkoera ja valge kepita, siis ta EI ole pime – ta on vaegnägija!

Ja neid näiteid on paraku veel ja veel. Mul ei ole selle vastu midagi, kui inimene küsib annetusi, aga mulle absoluutselt ei istu see, kui kaastundlike ja heasüdamlikke inimesi kasutatakse ära ja tõmmatakse lohku. teen oma loo grammike kurvemaks, traagilisemaks keeran veidikene vinti üle, et inimeste süda murduks ja rahakotirauad kergemini avaneksid. See on ikka hull lugu küll, kui ilus täisjõuline mees kaotab põhimõtteliselt üleöö nägemise, aga ei ole hullu, sest ma kogun annetusi silmanärvi rakuliseks taastamiseks ja eesmärk on saada uuesti nägijaks. Ilus eesmärk – ausalt, aga jättis siinkohal mainimata, et maailmas selliseid operatsioone veel ei tehta. Ma küsisin ka, et kust see info pärineb ja siis vastas, et ootab haiglatelt alles vastuseid. Okei, arusaadav, aga kust ikkagist algne info pärineb, et selliseid oppe üldse võidakse kuskil teha? Sellele ma enam vastust ei saanud. Ja loomulikult tekitas see minus kohe järgmise küsimuse: et kui ikka veel ootab haiglatelt vastuseid, siis kuidas sai oma aasta alguses tehtud postituses tuua välja operatsiooni maksumuse? Kohvipaksu pealt ennustas?

Ma mõistan, et inimesel on eesmärgid ja lootused. See kõik on oluline ja lootust ei tohiks kunagi kaotada, aga ma siiski leian, et kui inimene otsustab heatahtlikelt kaaskodanikelt annetusi küsida ja kaasab sellesse ka meedia, siis ennekõike tuleks jääda ausaks ja läbipaistvaks ning mis põhiline – alustada õigest otsast. Esmalt tuleks välja uurida, kas vastavat protseduuri üldse tehakse kuskil, palju maksab ja alles siis pöörduda inimeste poole.

Meenub jalutuskäik Grete Kleiniga ja siis ta nii armsalt entusiastlikult ütles mulle, et kuule Kai, Eesti inimesed on kaastundlikud ja on alati valmis aitama, mis arvad, kui teeksime kampaania annetuste kogumiseks, et saaksid silmaopile minna. Ja kui arvate, et mul lõid silmad selle jutu peale särama nagu vanaema uued proteesid ja rahakrõbin kumises kõrvus, siis eksite rängalt. Ma ütlesin Gretele kohe ausalt, et kahjuks pole maailmas asjad veel nii kaugele meditsiinis arenenud, et suudetaks silmanärve siirdada ja üleüldse, ma pole sugugi kindel, et mina peaksin olema see esimene eestlasest pime, kes saab nägijaks, sest seda oleks nii palju rohkem kellelegi teisele vaja. Ja nüüd, kus inimene, kes moonutab tõde selleks, et annetusi koguda, siis see on minu silmis nii väär kui veel üldse olla saab.

Minu postituse eesmärk ei ole kellelegi haiget teha ega hakata nõiajahti pidama, sest ma kaotasin samuti nägemise nelja kuuga ja mu oma lihane õde on juba aastaid sõralisega võitlust pidanud, aga mulle lihtsalt ei istu selline vassimine, eriti kui see puudutab heatahtlikele ja kaastundlikele inimestele puru silma ajamist. Ja ausalt öeldes on see suht jultunud käitumine ka päris pimedate suhtes, sest on ikka vaks vahet küll, kas oled vaegnägija või pime. Ja just sellepärast alustasin ma oma tänast postitust ka retoorilise küsimusega – kas inimene, kes liigub karkudega, on samasuguse liikumispiiranguga nagu ratastoolikas?

Ja ärge palun arvake, et ma kirjutasin selle postituse laadilaaa, kerge südamega, et umbes jess, sain ära panna või ah, ma olen pimedam. Ei, kindlasti mitte. Ma vaagisin seda üht – ja teistpidi, aga otsustavaks sai üks vahejuhtum, mis leidis aset BFMi kirjeldustõlkide koolitusel. Tekkis nimelt arutelu, et kuidas oleks kõige õigem pimedale ruumi pikkust kirjeldada – kas sammudes või meetrites. Mina ütlesin, et sammud ei ole kõige parem viis selle tegemiseks, kuna iga inimese sammu pikkus on niivõrd erinev, kellegi viis sammu võib olla näiteks minu 10 sammu. Selgituseks lisasin veel, et enamik pimedaid ei suuda ka otsesuunda hoida, kuna kipuvad ära kalduma. Seega nad ei pruugi täpset tulemust saada. Selle peale kostus minu selja taga istuva J.J. suust eriti naeruvääristaval hääletoonil, et millisel naasklil selline probleem on. Ma olin jahmunud. Ma esiti arvasin, et kuulsin valesti. Inimene, kes väidab end pime olevat, nimetas teisi saatusekaaslasi, kes ei suuda otsesuunda hoida, üleolevalt naaskliteks.Kuid siis pöörasin end ümber ja ütlesin, et see on üks kõige levinumaid probleeme pimedate seas. Selle peale puristas J.J. huulte vahelt demonstratiivselt õhku välja, umbes et – brhh, mõttetu! See oli see hetk, kus minu mõõt sai sellest egotsentrilisest edevuselaadast, vassimisest ja üleolevast käitumisest täis. Aitab! Kui soovid inimeste toetust, annetusi ja abi, siis ole enda kaasaelajate suhtes üdini väärikas ja aus ning lõpeta tõe moonutamine!

Pildiotsingu fake blind tulemus
Allikas: https://funsubstance.com/fun/458177/fake-blind-beggar/


CONVERSATION

4 kommentaari:

  1. Väga õige ja asjalik postitus! Tubli oled, Kai.

    VastaKustuta
  2. Väga tubli ja õige otsus, et kirjutad nii nagu asjad on! Sa oled nii vahva ja armas ❤ Ausus eelkõige!!!

    VastaKustuta
  3. Väga vajalik ja õige postitus! Aitähh sulle!

    VastaKustuta
  4. Lihtsalt lisakommentaariks...
    Tavalisele inimesele, kes ei tea tausta, ei tea nägemispuudega inimeste elust, toimetamistest ja muust sellisest mitte kui midagi, siis kogu see sotsiaalmeedias leviv jutt võibki kõlada nii ilusana, et vau! Üheaegselt nii kurb ja traagiline, teisalt nii lootusrikas. Kõik väga tubli ja õige ning keegi ei soovi läbielamiste karmust kahandada, sest meie seas on palju inimesi, kes on elus midagi ränka ja karmi üle pidanud elama. Ma samamoodi jäin suhteliselt paugu pealt 21-aastaselt ühest silmast kottpimedaks ja teisega oli õnne umbes pool aastat näha läbi udukogu kuni see ka pillid kokku pakkis. Mul algas ka kõik rängast peavalust, mis naelutas mu voodisse. Mul kadus ruumitunnetus ära, ma ei suutnud suhelda, mõelda jne. Kõik see on ka antud loo puhul aus ja pole simuleeritud, AGA... kui inimene EI ole pime ega täispime, siis võiks annetuskampaaniat tehes ja ennast eksponeerides ausaks jääda.

    See ei tähenda, et kui kaastundlikud inimesed ei tea nendest asjadest lähemalt või täpsemalt, siis võib valimatut teksti toota. Ja kui inimesed pole kursis mingi valdkonnaga, siis tuleks neid sel teemal harida, aga mitte ühesugust käojaani ajada. Ainult nii kasvab ühiskonna teadlikus sellest, et meie keskel elavad nägemispuudega inimesed, kelle nägemisjääk on erinev ja kõik, kellel on nägemislangus ei kvalifitseeru pimeda ja täispimeda alla.
    On ilmselge, et osadel vaegnägijatel on võimalik prillide abil oma nägemist mõne võrra korrigeerida, kuid mitte kõigil. Kõik oleneb põhjusest, miks inimesel on diagnoositud nägemislangus. Ja olgu seegi siia lõppu lisatud, et prillikandjad ei kvalifitseeru nägemispuudega inimeste alla, kui neile pole just eraldi puuet määratud.

    VastaKustuta

Back
to top