Ma lihtsalt tõstatan suure ringi küsimuse: kas inimene, kes liigub karkudega, on samasuguse liikumispiiranguga nagu ratastoolikas?

Möödunud aasta detsembris, vahetult enne jõule, levis Facebookis kulutulena ühe noore mehe traagiline lugu sellest, mismoodi tal avastati pahaloomuline peaajukasvaja, tänu millele jäi ta pimedaks. Nii vähemalt seisis postituses. Ma lugesin seda ja ausalt – ma tunnen inimesele kogu südamest kaasa, et pidi midagi sellist läbi elama ja kogema. Ja mitte vähimalgi määral ei sea ma kahtluse alla seda emotsionaalset krahhi, kui sai oma diagnoosi teada või mida pidi tundma kiiritusjärgsel perioodil. Aga ühtlasi pean ma ka tunnistama, et mina antud postitust, abipalvet, üleskutset, nimetage seda kuidas tahate, ei jaganud ja seda väga kindlal põhjusel – see pole üdini aus. Ja kui inimestele serveeritakse raha kogumise eesmärgil ainult pooltõde, siis mina sellele kaasa ei aita!!! Nii lihtne ongi.

• Kui inimene näeb mulle öelda sentimeetri täpsusega, et nüüd algab trepiaste, siis ta EI ole pime – ta on vaegnägija! 
• Kui inimene suudab uues kohas (vabas looduses) ringi liikuda ilma valge kepi ja juhtkoerata ning sealjuures iseseisvalt silmadega uudistada väljapanekut, siis ta EI ole pime – ta on vaegnägija! 
• Kui inimene on ise tunnistanud pimedate grupis, et kui vähegi võimalik, siis kasutab iPhone ilma voiceoverita (programm, mis loeb ekraanil oleva teksti ette), siis ta kohe kindlasti EI ole pime – ta on vaegnägija! 
• Kui inimene tõuseb püsti ja liigub sirgel sammul lonkavast trepist alla (seda jällegist ilma valge kepi ja juhtkoerata), et BFMi kinosaali tuled kustu lasta, siis see inimene EI ole pime – ta on vaegnägija! 
• Kui inimene tantsib ennastunustavalt tangot ruumis, kus on palju erinevaid takistusi ja vali muusika, olles sealjuures ise juhtivas tantsupartneri rollis, siis ta EI ole pime – ta on vaegnägija! 
• Kui inimene suudab teisele ootamatult tugeva sõrmenipsu vastu pead lüüa, siis selleks on tarvis tajuda täpset kaugust ja pime inimene ei saa kahjuks silmaga kaugust mõõta / määrata. Seega ta ei ole pime – ta on vaegnägija! 
• Kui ma olen isiklikult oma kõrvaga kuulnud, kus inimene kirjeldas oma nägemist silmaarstile, kes käis meile koolituse raames loengut andmas ja kirjelduses käis läbi ka fraas „näen teravalt“, siis ta EI ole pime – ta on vaegnägija! 
• Kui inimene käib metsas jooksmas, taaskord ilma juhtkoera ja valge kepita, siis ta EI ole pime – ta on vaegnägija!

Mul pole kunagi erilisi probleeme nahaga olnud, aga kõik see muutus, kui umbes viis aastat tagasi külastasin solli. Vähemalt ma ise arvan, et minu praeguse naha kammajaa algpõhjus peitub just selles, või no oli üheks aktivaatoriks. 

Tahtsin ju ka, nagu kõik teised, suveks kerget krunti alla saada, sest väidetavalt pidavat siis hakkama päike paremini peale. Arvatavasti mingi linnalegend. Kuid paar kuud hiljem märkasime mu nahal pisikesi heledaid laigukesi. Kui alguses oli ainult neli-viis pisikest täpikest õla tagaküljel, siis aja möödudes hakkasid need levima üle kogu selja.  

Esiti arvasime, et tegu on pigmendilaikudega ja mulle endale tundus see igati loogiline, sest kunagi, aastaid tagasi, jäin rannas päevitades magama ja põlesin villideni ära. Nii ma siis mõtlesingi, et nüüd vanas eas maksab see hooletus mulle kätte. Nii elasin, ma ei tea kui kaua, nende heledate laigukestega seni, kuni Joosep ühel hetkel teatas, et mul on neid laike juurde tekkinud ja olemasolevad suuremaks ja kontrastsemaks muutunud.

Mõistagi seadsin ma otsemaid sammud dermatoloogi vastuvõtule. Seal öeldi mulle kohe, et tegu on värvilise kliiketendustõvega ehk pituriaasiga, mis ei ole nakkav, aga olevat diabeetikute puhul tavapärane, kuna naha pH minevat kergemini paigast ära ning see siis erinevate ekseemide ja seenhaiguste tekkepõhjuseks. Dermatoloogi sõnul on tegu kroonilise haigusega, mille tekitajaks on inimese normaalse mikrofloora hulka kuuluv Malassezia ovale. Arst soovitas apteegist osta ravišampooni (näiteks Nizorali), mis aitab hoida naha pH referentsis. Lisaks kirjutas veel mingi vedeliku välja, mille proviisor kokku segas.



Kõik oli seni ilus ja tore ning paar nädalat ravimi kasutamist ja nahk oli taas ilus puhas. Kuid mu rõõmu ei jagunud kauaks...

Juba möödunud aasta alguses hakkasid uuesti needsamad laigud endast märku andma. Eks ma nats kirusin end maapõhja, sest kui nahk korda sai, siis ausalt öeldes ega ma enam seda ravišampooni kasutada ei viitsinud. Kuigi dermatoloog luges mulle esimesel korral sõnad peale, et kasutaksin regulaarselt. Mina ja regulaarne... no ütleme nii, et pole just kõige etem kooslus. Omad vitsad peksavad.

Nii helistasin perearstile, et too kirjutaks mulle retsepti sellele samale imerohule. Mõtlesin, et seekord kaovad ka need laigud nagu imeväel, aga võta näpust... määrisin ühe pudelijagu sisse, teisegi, aga Laigud püsisid jäärapäiselt mu nahal edasi.

Kuna varasemalt toiminud ravi soovitud tulemusi ei andnud, siis googeldasin endale ise erinevaid diagnoose. Klassika. Paar korda isegi nahavähi ja see oli hetk, kus Joosep võttis ohjad üle ja hakkas nagu uni mulle peale käima ja söögi alla ja söögi peale seletama, et mingu ma nahaarstile ja mingu ma nahaarstile. No eile, peale neljakuist ooteaega, sain lõpuks nahaarstil käidud.

Nahaarst vaatas mu laigukesed üle ja ütles, et kui muidu kliiketenduse raviks kasutatakse antibiootikume, siis minu puhul prooviks esialgu ainult salviga hakkama saada, kuna mu vereanalüüsid pole nii lillelised, et hakata organismi järjekordsete tablettidega kurnama. Nii väljastas mulle retsepti Travocordile ja Travogenile, mida pean 30-päeva kasutama ning siis end uuesti näitama minema. Ma siiralt loodan, et salv ja šampooni kooslus aitavad, sest esiteks tahaks suveks ilusa ja terve naha saada, et saaks kleite kanda, ilma, et kõik jõllitaksid ja teiseks, ma tõesti ei soovi antibiootikumikuuri läbi teha. Seega pöidlad pihku!

Ühtlasi lasin ka sünnimärgid üle vaadata. Kui juba, siis juba, eksole. Nendega oli õnneks enam-vähem kõik jokk. Ainult üks sünnimärk võeti jälgimise alla. Minu jaoks naljakas, kuna tegu on imepisikese tasapinnalise sünnimärgiga, aga no, arsti sõnul kahtlane. Samas need kaks sünnimärki, mis on mulle endale pikalt muret valmistanud, ei pidanud arst imelikeks ega vajalikuks kirurgiliselt sekkuda, kuigi on sõrmega täiesti tuntavad. Aga ma kukkusin seletama, et ma ikka eelistaksin kirurgilist eemaldamist ja nii saingi ilma probleemideta saatekirja kirurgi konsultatsioonile. Whoop-whoop, much happy! :)p

Värviline kliiketendus tõbi – On kellelgi selline tõbi kallal olnud? Milliseid kreeme/rohte kasutasite / kasutate? Kuidas hoiate uuesti tekkimast kliiketenduse laigukesi?

...suhkur ei põhjusta suhkruhaigust. Me oleme kindlasti kõik kuulnud, et diabeet on elustiilihaigus. Käpp püsti, kes ei oleks sellist põhjapanevat statementi kuulnud!? Mina aga väidan, et enamasti 1. tüübi diabeet EI OLE elustiilil põhinev haigestumine, sest kammoon simmo, mul diagnoositi enne viieseks saamist see autoimmuunhaigus. Ei tea mis hullu halba elustiili ma küll võisin tol ajal lasteaialapsena viljeleda... ega mind ju suhkru peal üles ei kasvatatud. Just täpselt, rõhk sõnal suhkrul! Miskipärast levib mingi lausloll arusaam, et suhkur = diabeeti haigestumine. Umbes, et kui inimene sööb, okei... sööb kõlab nagu kühveldaks endale iga päev kulbiga suhkrut sisse. Kasutame siis väheke sobilikumat sõna - tarbib, et siis on suhkruhaigus garanteeritud.

Ega ma ka oma 28-aastase staažiga pole mingi ekspert, aga minu arvates muutub see elustiilihaiguseks alles siis, kui inimene täiesti valimatult sööb kõike ja ei jälgi oma kolesteroolitaset, vererõhkku, füüsis langeb, mille tulemusel kehakaal tõuseb ja kui lõpuks pankreas ei suuda enam sellele hooramisele vastu panna, hakkab veresuhkur streikima ja ei lähe palju aega mööda, kui diagnoositaksegi selline kole ja paha haigus nagu seda on 2. tüübi diabeet, mis on siis elustiilist tulenev diagnoos. Alguses kirjutatakse tabletid välja, mis toetavad pankrease tööd ja pannakse range toitumis- ja liikumisrežiim peale, kuid alati sellest ei piisa ning võib juhtuda, et lõpuks lisatakse päeva ka 1-2 süstekorda.

Seega võiks lõpetada nende lausete vehkimise ja lahmimisega, kus "kõiketeadjad" täiesti süüdimatult kirjutavad, et suhkru söömine põhjustab diabeeti. Kallis inimene, diabeeti haigestumiseks pead Sa ikka märksa rohkem ära tegema kui suhkrut sööma. Kui nädalas sööd tahvli šokolaadi, lisad hommikukohvile suhkrutükikese või maiustad aeg-ajalt lemmik kommidega, siis usu mind - Sa ei ärka järgmisel hommikul ega ka järgmisel aastal diabeediga. Vähemalt seni mitte, kui toidulaud on mitmekesine ja leiad endas seda motti ja aega pühenduda oma tervisele ja viitsid end regulaarselt mõnusalt soojaks istutud diivanilohust välja õngitseda, on kõik hästi. Ära stressa.

Ma tean, et see tuli praegu nagu pauk luuavarrest, aga ausalt ka - suhkur ei võrdu suhkruhaigus ja ei pea ahastunult üle laua hüüatama, kui ma lisan oma teele mett. Inimesed muide ei haigestu laktoositalumatusesse sellepärast, et nad oleks liiga palju piimasuppi endale sisse kühveldanud. Haiguste tekkeks on tavaliselt ikka mingisugused eelsoodumused, kas geneetilised või nagu ma juba kirjutasin - elustiili tagajärjel põhinevad haigestumised.

Ma tean, et mu lugejaskonnas on mitmeid arste, meditsiiniõdesid ja meedikuid ja seega võite vabalt mind täiendada või parandada, sest ega ma ei soovi siin mingit valeprohvetlikku õpetust jagada, mis läheks meditsiiniteadusega vastuollu. Lihtsalt mul tekkis taaskord kerge ahastus, kui lugesin järjekordset arvamust suhkru tarbimise seost diabeedi haigestumise vahel. Kuid mis seal ikka enam nii väga imestada... on ju mitmeid inimesi, kes arvavad, et diabeet on mingi moodsa aja dieet.

Külastasin mõni aeg tagasi kohustuslikus korras naistearsti. Niisama kontrolli mõttes, no et kas kõik on ikka alles ja omal kohal ja et ega vahepeal pole mingi hullem haigus mulle kallale hakanud.

Astusin siis kabinetti, kus pidin pikema jututa püksid maha ajama ja ennast pukki vinnama. Arst pigistas siit ja sealt, urgitses ja piilus jalge vahele ja tegi muid imevigureid, no kõike seda mida naistearstid ikka kipuvad tegema. Vahepeal uuris ja pajatas niisama familiaarselt oma viimast eluseika sellest, mismoodi nende koer sõi üüber kalli juustu ära, mille nad Juustukuningatest olid endale spetsiaalselt pidupäevaks soetanud. Ise mõtlesin, et imelik teemavalik. Ma ausalt öeldes ei osanud seal pukis pikutades nagu suurt miskit kosta, familiaarseks kaastunde avaldamiseks tundsin end olevat liialt paljas. Nii üritasin lihtsalt teeselda mingisugust eriti kohmetut itsitust, no et on lõbus lugu küll jah.

Pärast läbivaatust tõmbasin ristirahva kohaselt püksid jalga tagasi ja arst teatas rahulolevalt, et kõik vastab normaalsustele. Mida iganes see ka ei tähendaks, aga kuna mul bioloogilisel teel laste saamise lootust eriti nagu vist pole, arvestades mu neerude üldist olukorda, siis võttis uuesti teemaks selle vana hea steriliseerimisküsimuse, millele mina ajan tugevasti oma sõrgu vastu, sest ega mul munajuhasid ja emakat ja ma ei tea mida iganes veel... ühesõnaga kogu seda aparatuurindust ei lähe ainult laste saamiseks vaja ju. Minu teada on see vajalik ka normaalseks hormonaalseks talituseks.

Samas endokrinoloog, enne kui ootamatult pikaajalisele haiguslehele läks, mainis samuti mulle moka otsast seda nõmedat steriliseerimist, kuid õnneks oli see visiidi lõpus ja nii ei jõudnudki see jutt pikema ja põhjalikuma vestluseni. Ütles ainult, et eks me jõua seda järgmisel kohtumisel ka arutada. Kuid õnneks ei ole veel see ebameeldiv jutuajamine haiguse tõttu aset leidnud. 

Jumala eest, ärge palun saage minust valesti aru, ma sugugi ei rõõmusta selle üle, et mu arst on haiguslehel. Mulle on kodusest kasvatusest ikka miskit külge ka jäänud. Nagu näiteks see, et  teise õnnetuse üle ei ole ilus ega viisakas naerda/parastada/rõõmustada, aga  no praegust seisu arvestades olen ma salamahti hästi natukene ikka rõõmus ka… või no rõõmus pole ka päris õige sõna kirjeldamaks seda olukorda. Vbla siis lihtsalt rahulik. Ma mõtlen, et ega keegi ju vägisi vastu minu tahtmist ei saa mind ära steriliseerida? No et lähen näiteks oma teada mandliopile ja siis ühtlasi samaaegselt lõigatakse munajuhad ka kõrikaudu läbi... see on täiesti ratsionaalne ja põhjendatud hirm, sest ma lähen päriselt ka see aasta mandliopile.

Ühesõnaga... jagage ka oma humoorikaid günekoloogilisi juhtumisi ja avaldage arvamust, et mida Teie sellest steriliseerimisest arvate? Kas see on ikka päris õige ja hea mõte? Minu jaoks tundub kuidagi jõhker ja brutaalne. Umbes et, kui emakat nagunii otstarbekalt ei kasuta, et siis milleks Sulle üldse emakas või toimivaid munajuhasid. Kui üldse steriliseerida, siis pigem peale menopausi.. kuigi ka see ei tundu minu jaoks õige, sest no hormoonid ja milleks üldse sekkuda, kui tegu pole just eluohtliku olukorraga. Pealegi võtku hoopis elujõulisemad munarakud ja pistku kotiga külmikusse... mine tea, vbla kunagi on meditsiin seal maal, et miski pole võimatu, no kui pole just kunagi midagi suure entusiasmiga välja lõigatud.

Natuke vähem kui aasta tagasi kurtsin ma siin, et mind kimbutab mingi kahtlane köha ja kuna ma mingil imelikul põhjusel väsisin ära kopsutükkide välja köhimisest, siis esimese loogilise sammuna käisin ära pulmonoloogi vastuvõtul
, kes mõõtis mu kopsumahtu, tegi röntgeni ja teatas, et kopsudega on mul kõik viimase peal. No super. Vähemalt kopsud elavad mul hästi. Kuid mind üldiselt see vastus ei rahuldanud. Õigemini mind ei rahuldanud see, et minult ei võetud kopsust proove. No neid samu proove, mis kinnitaksid või lükkaksid ümber mingi bakteri olemasolu, aga no see-selleks. Ma ei hakka taas sinna teemasse laskuma, sest muidu saan jälle privas inimestelt kirjakesi selle kohta, et ma peaksin olema hoopis rõõmus ja tänulik, et mulle ei hakatud torusid kopsudesse ajama ja et mul pole kopsuvähki. No sorry, ma olengi rõõmus ja tänulik ja õnnelik, et mul pole mingit sõralist kallal, aga ma tõesti ei teadnud, et ma ei tohi siis rohkem oma kopsude pärast muret tunda, kui mul pole kõige rängemat diagnoositud. Las bakter elab rahus, eksole. Bakter tahab ju ka kuskil elada.

Igaks juhuks käisin allergoloogi visiidil ka ära. Mul endal pole tegelikult never olnud mingit allergiat, aga on ju ennegi olnud juhtumeid, kus vanemaks saades kujuneb inimesel välja mingi allergia. Pealegi ma aeg-ajalt ikka löristan nina, kui suvel miskit õitseb. Ei miskit hullu, aga natuke ikka. No käisin siis ära, tehti terve rodu kõiksugu allergiateste kõikvõimalike allergeenidega (porgand, õun, õielised, tolmulised, teraviljad, piim jne), kuid arst teatas, et allergiate koha pealt olen ma täiesti puhas leht - null allergiat. Kuigi testi ajal mul üks koht sügeles küll, aga paistetust või punetust ei tekkinud ja seega on kõik timm. Jumal tänatud, vähemalt milleski olen terve :D

Tulles tagasi minu kevadise postituse juurde, siis mitmed lugejad pakkusid, et minu köha põhjustajaks võib olla vererõhuravim Gardace, mida ma olen julgelt üle 10-aasta võtnud. Kusjuures seda sama arvas ka allergoloog, aga mina skeptilise jäärapäise patsiendina keeldun seda uskumast, sest see pole üldse minu jaoks loogiline ja ma ei lepi sellise vastusega, et lihtsalt nii on. Ma tahan mõista ja aru saada, et miks ja kuidas? Ma saan sellest kõigest aru, et antud pikaajaline ravimi kasutamine võib põhjustada köha, aga kuidas on omavahel seotud see, et söömine aktiveerib ravimi kõrvalmõju poolt põhjustatud köha? Makes no sense. See tõesti lihtsalt ei klapi minu jaoks, sest köhima hakkan ma enamasti alles siis, kui ma söön näiteks leiba, kartulit, porgandit, pähkleid jms.

Üks mu lugeja kirjutas mulle privas, et mul võib olla logopeediline probleem. Kuid mulle jäi natuke arusaamatuks see, et kas ja miks selline probleem üldse tekib. No umbes, et neelan valesti või kuidagi teistmoodi ja siis see põhjustab köha. Et on olemas suisa selline protseduur, kus inimesel nina kaudu aetakse sond sisse, mille küljes on mingi mikroskoopiline kaamera, mis filmib mälumist ja kõike seda, mis toimub suuõõnes ja toidu neelamise ajal. Ning oluline on sellele protseduurile kaasa võtta enda toit, see toit, mis siis põhjustabki vaegusi. Kui ma ei eksi ja õigesti mäletan, siis oli mingi teine, vähe inimlikum, võimalus ka protseduuri läbiviimiseks, aga lihtsalt kuna kõigile ei toimi see üks ja ainus variant, siis on ka alternatiiv. No ühesõnaga miskit sellist. Ning mulle aina enam hakkab tunduma, et pean ikka sellel logopeedilisel protseduuril ka ära käima... kui vaid leiaks selle aja. Seda tehakse ainult Tartus ja Tallinnas.

Ma ei saa aru kuhu aeg vahepeal kaob. Hommikul teen silmad lahti, jõuan ainult korraks pilgutada, kui juba ongi õhtu käes ja aeg põhku pugeda. Nii need nädalad märkamatult mööduvadki. Aga enne, kui terve igavik mööda läheb ja emotsioon vaibub, tahtsin ju muljetada oma kooselust sensoriga, mis mulle eelmise nädala esmaspäeval nädalaks ajaks kõhu külge kinnitati. Või oleks õigem öelda, et susati mingi oraga kõhtu, mis omakorda kaeti veekindla plaastriga, no et ma saaksin ikka vahepeal inimese kombel pesemas ka käia.

Sensor pandi mulle seetõttu, et tohtriproua saaks graafilise ülevaate minu veresuhkrute kõikumistest, et minu diabeeti parimal võimalikul moel kompenseerida. See jubin, mis kõhu külge kinnitati, see ise nägi välja nagu kõige tavalisem lame mantlinööp või nagu mõni väiksemat sorti lutsukivi. Kuna see oli üleni kaetud plaastriga, siis ma ei hakanud sellest pilti tegema, sest mulle endale tundus niivõrd mõttetu pildistada üles kõhu peal olevat plaastrit.

Selle sensori ülesanne oli siis kõhuvedeliku kaudu mõõta iga kolme minuti tagant minu glükoosisisaldust veres. Kuid ega see jubin polnud ainus asi, mis mul kaasas tolknes, vaid ma pidin järjekindlalt endaga kaasas vedama ka n-ö sensori saatjat, mis võttis vastu ja salvestas kõik kolme minuti tagant mõõdetud tulemused. Ja kuna see aparaat võis minust olla maksimaalselt ainult kahe meetri kaugusel, siis ausalt öeldes oli tükk tegu ja pusimist seda endaga kaasas tarida. Eriti siis, kui pole harjunud igapäevaselt enda külge kogu aeg miskit riputama. Pluss, esimestel päevadel osutus riiete vahetamine ka parajaks väljakutseks, sest kui asetasin saatja kummutile, siis lisaks sellele, et mul puudus esemega silmside, kadus mul ka füüsiline kontakt ära ja ei olnud need korrad harvad, kui jalutasin ilma selleta minema. Edaspidi olin ma muidugi nutikam ja kinnitasin saatja trussikute külge, sest need on mul enamjaolt ikka jalas. Või kui trussikuid vahetasin, siis hoidsin saatjat lõua ja kaela vahel.

Kui esimesel päeval haiglast koju jõudsime, siis ma suundusin otsejoones magamistuppa, viskasin õlakoti voodile ja marssisin targa näoga kööki teekest keetma, kui siis äkki Joosep küsis, et kus sensor on. Ehmatasin selle küsimuse peale endale vaat et peaaegu tilgad püksi ja jooksin nagu tuulispask tagasi magamistuppa ja võtsin oma pisikese hoolealuse kotist välja. Õnneks signaal ära ei kadunud, kuigi selle nädala jooksul tuli ka seda ette.

Esimene kord oli siis, kui ma hingepõhjani Joosepi peale solvusin ja siis läksin, kuhu naised ikka sellistel puhkudel lähevad, kui nad on meeste peale solvunud - eks ikka vannituppa. Kuna mul oli oma mossitamise ja solvumise ja nuuksumisega nii palju tegemist, siis ei tulnud mul kordagi meelde, et sensori saatja jäi minust kaugele magamistuppa maha. Kui Joosep oli mu maha rahustanud ja ma lõpuks oma emotsioonilainest üle sain, alles siis mulle äkitselt turgatas, et pegens küll, mu sensori saatja jäi minust maha.


No ja see aparaat polnud selline, et kui leiab signaali taas üles, et siis ühendab ise automaatselt end ära ja hakkab uuesti või tagant järgi andmeid edastama, mkm. See nõudis hoopis kisendades restarti ja kalibreerimist. Vahepeal hakkas see aparaat niisama lambist ka öösel pool kolm elu eest surisema ja kui ulatasin Joosepile, et vaadaku, mis sellel nüüd häda on, siis selgus, et liiga nõrk signaal. Nojah, mis siis ikka, tundus, et see masin ei tahtnud, et oleksin seljaga saatja poole ja seega ma ei saanud nädal aega Joosepit rahulikult kaisus ka hoida. Selline pirtspepu, et anna olla.

Haiglast anti meile kaasa ka lisapatareid, kuna väidetavalt oleks pidanud selle nädala jooksul korra vahetama ka patareisid, aga meie seda ei teinud. Diabeediõde ütles, et kui on näha, et neljast akupulgast on järgi ainult üks, siis võib juba uued patareid sisestada, aga meil oli selline naljakas asi, et vahepeal näitas monitor ühte pulka ja kui teise tuppa patareidele järgi läksin ja tagasi Joosepi juurde jõudsin, oli vahepeal kaks akupulka juurde lisandunud - just like that. Nädal hiljem viisime sensori tagasi ilma, et oleksime kordagi patareisid vahetanud ja sensorit üle andes kuvas kolme või nelja akupulka. Kuigi see on absoluutselt ilmvõimatu, siis vahepeal jäi küll vägisi selline mulje nagu sensor laeks minu liikumisest end täis.

Päevikut pidi ka täitma. No et palju mul isikliku glükomeetriga mõõdetud suhkrud enne sööki olid ja tulemused masinasse sisestama.Üles märkima, mida, millal ja palju sõin. Mida tegin ,milline oli enesetunne ja meeleolu jne. Ühesõnaga absoluutselt viimse kui ampsu ja tegevuse pidi kellaajaliselt üles märkima. Joosep ütles, et ma oleksin valmis selleks, et võib-olla haiglas olles pannakse mulle uuesti sensor peale, kuna ta pole sugugi kindel, et me kõik restardid ja kalibreerimised õigesti tegime. Üldiselt oli elu sensoriga rahulik, kuid tüütu. Kõige pingelisem aeg sensoriga oli viimane päev ehk pühapäev. Joosep läks hommikul vara ära ja siis tund peale Joosepi lahkumist kukkus see aparaat surisema ja kui surinale ei reageerinud, siis piiksuma ja kui piiksumisele ei reageerinud, siis hakkas undama nagu kiirabiauto. Muidu poleks nagu kõige hullem olnudki, aga kuna ma olin sel hetkel linnas, siis võite kolm korda arvata, kas mul olid närvid läbi.See masin ei jäänud lihtsalt vakka ja ma ei saanud ise mitte essugi teha, kuna selleks oli nägijat tarvis. Või õigemini Joosepit, sest haiglas olles, kui mulle sensor külge pandi, siis diabeediõde õpetas Joosepile step by step sensorit kalibreerima.  Igatahes koju jõudes kirjutasin päevikusse arstile lugemiseks enesetunde alla järgmise märkuse: olen väga pinges ja ärevil ,sest see sensor ei jää vait! :D

Täna helistas mulle minu raviarst ja andis teada, et minu haiglasse tulek peab kahjuks edasi lükkuma, kuna vahepeal on uusi gripijuhtumeid lisandunud ning karantiin haiglas veel jätkub. Seega minu tervise huve silmas pidades lükkub see märtsisse või aprilli. Arst ei julenud midagi väga kindlat lubada.

Jõgiste muidugi uuris minu enda käest ka, et kuidas ma ise tunnen, kas oleksin valmis riskima, aga ma ei pidanud seda samuti eriti mõistlikuks riskiks. Pealegi, kuna karantiini tõttu on vaheuksed lukus, siis mul oleks Janetiga palju keerulisem õue ja palati vahet liigelda, no ja pluss ei saaks mul külalisi käia. See oleks much sad.  Arst lisas veel, et ta ei taha, et miski põhjustaks mulle lisastressi, et prooviks ikka selle haiglas olemise võimalikult mugavaks teha. Ma olen võib-olla natuke palju imelik, aga mul oli   isegi veits kurb ja pettunud olla, et haiglasse minek teadmata ajaks edasi lükkub, sest ma olin sisemiselt so ready to go and smash all my fears.
Jap, mulle tõesti ei meeldi olla suvaline lihtne lammas aasal muru näksimas, kes elab siin taeva all rahulikku ja üksluiset elukest, vaid ma vajan vahepeal selliseid raputusi ja seiklusi, mille läbi ma saan end proovile panna ja kompida oma võimete piire. No et tunneksin, et olen elus, mitte aga kapseldunud kuskile oma pimedasse mullikesse ära. Ühesõnaga ma hullult ootasin, et kuidas me Janetiga juba see nädal mööda haigla nurgataguseid eksleme, otsides õigeid lifte, korruseid, uksi ja kuidas ma kõigest sellest FBs laivi teen ja postitan FB blogilehele iga päev oma haiglamenüüst pilte ja sonin, et kas keegi pliis tooks mulle inimväärsemat toitu, aga no nüüd peame tiba ootama sellega.


Ja ma pean veel kiitma oma raviarsti, sest ma lihtsalt ei saa sellest üle, et kui tore ja armas inimene dr. Jõgiste on. Minu südame ja poolehoiu võitis Jõgiste muidugi juba esimese visiidi ajal, kui ütles mulle, et tema võtab mind kui täiesti tavalist naist ja temalt ei tule haletsust ja ma olin nagu halleluuja - lõpuks ometi nii normaalne suhtumine. Keegi, kes näeb minu pimeduse ja diabeedi taga ka naist ja inimest, mitte aga vaest rohkete tüsistustega haiget patsienti.

Aga esmaspäeval lähme korraks ikka Joosepiga haiglasse, kuna mulle pannakse 3-6 päevaks glükoosimonitooringuaparaat külge, mis siis mõõdab mu kõhuvedeliku kaudu ööpäeva jooksul 300x veresuhkrutulemust. Ma muidugi mõtlesin, et teeks sellest siis laivi, mismoodi mulle mingi nõel kõhtu susatakse, aga ma pole kindel kas see toimiks, sest Pärnu haigla I-korrusel pole eriti levi.

Ma pole sellest kunagi saladust teinud, et minu jaoks on bioloogilise lapse saamine raskendatud, kui mitte öelda ilmvõimatu. Eks seda ikka selle nõmeda diabeetilise neerukahjustuse tõttu.

Siis, kui reaalselt oleks veel olnud võimalik rasestuda, siis seletas mulle toonane nefroloog, et ärgu ma mõelgugi lapse saamise peale. Ta tuletas mulle seda igal visiidil meelde ja jättis mulje nagu see lapse saamine oleks võrdväärne enesetapukatsega ja nr. 1 surmapatt neeruhaigete seas. Nii ma selle motherhoodi mõtte peast heitsin, aga seda ainult seniks, kuni ma kohtusin Joosepiga.

Ega me kohe lastest ja nende tegemisest oma suhet ei alustanud, aga paar aastat hiljem, siis kui juba kihlusime, siis tuli see perelisa teema taas päevakorda. Kuna ma oma seisundit Joosepi eest ei varjanud, siis ta oli kursis minu varasema arsti suhtumisest neeruhaigete rasedusse ja seetõttu pöördusime TÜ kliinikumi dr. Kirsi poole, kes on üks väheseid arste Eestis, kes on nõus diabeetilisi rasedaid, kellel on neerukahjustus, enda jälgimise alla võtma. Lootus ja ärevus hinges läksime konsultatsioonile, kuid dr. Kirsil ei olnud meile paraku midagi rõõmustavat öelda. Põhimõtteliselt ütles, et mu toonane nefroloog ajas pullikakajuttu ja et vabalt oleks saanud lapse hakkama panna, kuid nüüd kahjuks on neerupuudulikkus nii kaugele arenenud, et rasestumine on pea võimatu ja et isegi, kui rasestun, siis on üle keskmise risk katkemisele või loote väärarengule.

Kuna see visiit oli meile mõlemale emotsionaalselt raske ja valmistas suure pettumuse ja mina olin ausalt öeldes oma selle nefroloogi peale veits närvis ära ka, siis lasime kogu saadud infol rahulikult settida ja jätsime selle lapse saamise teema mõneks ajaks sinna paika. Kuigi peale seda visiiti olen paaril korral ikka blogis seda teemat puudutanud. Saad lugeda siit. Nagu kitsas king, mis natuke pigistab ja vajab aeg-ajalt välja laskmist.

Nii ma siis elasin aastaid teadmisega, et minu rong on läinud ja mu emakas võib põhimõtteliselt oma uksed kinni panna, sest seal ei hakka kunagi maimukest kasvama. Aga teate, kui hinges on millegi järgi tohutu suur igatsus, siis ükski sõna ega tegu ei mata seda lootust täielikult maha ja nii ka minul. Kuskil sügaval südames ma ikka alati lootsin ja tahtsin uskuda, vähemalt menopausini, et ühel päeval ma oma beebsu saan. Ma jälgin hoolega kõiksugu tüvirakulisi meditsiinilisi uudiseid, sest ma loodan, et ühel päeval kasvatatakse mulle lihtsalt uus neer, mis on minu oma enda DNAga.

Igatahes, nagu teate, siis detsembris käisin endokrinoloogi vastuvõtul ja kui olin juba tunnike kabinetis ära istunud ja hakkasin end minekule seadma, küsis tohter viimase küsimusena, et milliseid rasestumisvastaseid vahendeid ma kasutan. Ma vastasin täiesti süüdimatult, et mitte midagi ei kasuta ja enne, kui arst jõudis reageerida, siis ma kärmelt põhjendasin ja ütlesin, et günekoloog ütles, et kui kreateniin on üle 220, siis organism ei rasestu või kui rasestub, siis katkestab ise ära. Mu endokas pidi pikali selle jutu peale kukkuma ja peaaegu, et ahmis õhku ja ütles, et ei ole nii ja et on küll võimalik rasestuda.

Ma saan tegelikult aru, et ega see ikka vist päris õige jutt pole, sest sellisel juhul oleksin ma juba sajandat korda rase, kui me pole juba paar aastat mitte midagi raseduse vältimiseks kasutanud. Nii et ma kardan, et see kreateniini ja mitte rasestumise värgindus on ikka tõsi. Aga sellest hoolimata põhjustas see minus taas ülemäära palju lootust, et aga äkki ikka...

Vahepeal, Kui ma mõtlen endoka viimasele visiidile ja oma viimase aja isudele, siis ma võiksin natuke kõlada rasedana, sest ma viimasel ajal muud eriti ei tahagi, kui heeringat ja vahukoorekringlit ja minugi pärast võiksin ma neid iga päev ja järjest süüa. Heeringas läheb igal kujul, nii marinaadis, kui ka soolaheeringas ja jeebus küll, rullmopsid on taevalikult head. Ja vahukoorekringlist olen ma Joosepile juba mitu päeva rääkinud, aga iga kord ma unustan selle poest kaasa haarata. Täna siis võtsin nõuks, et ma pean saama oma kringli ja pistan selle üksi nahka, aga kuna käisime täna ühel üritusel, siis jäime napilt poodi hiljaks ja te ei taha teada, kui mossi ma vajusin. Kõik asjad peale seda ajasid mind närvi. Ühesõnaga ma tahan last, heeringat ja vahukoorekringlit. Nende kahe viimasega pole oluline, et mis järjekorras, lihtsalt peaasi, et saaks.

Aga Mul on vist kogu see hormonaalne värgindus üldse nii sassis, et organism ei saa enam ise ka aru, mida ja miks tahab. Pluss lisame siia juurde selle bioloogilise kellakese, mis halastamatult tiksub tik-tak.Kes selle kella üldse välja mõtles ja milleks? Ma võiks öelda, et mu lapse saamise soov on nii suur, et ma oleksin valmis oma elu selle eest ohverdama, aga see oleks ju nagu veits pointless, sest mis ma selle lapsega siis enam peale hakkan, kui ma surnud olen.

Täna helistas mulle siis endokrinoloog ja sain teada oma kauaoodatud analüüsivastused. Üllataval kombel need kõige hullemad polnudki. No kui arvestame minu viimase aja ülimega kõikuvaid veresuhkruid, pidevat väsimust ja jõuetust.

Hemoglobiin oli 113, aga võttes arvesse, et vahetult enne analüüside andmist polnud ma pikemat aega rauda tarvitanud ja lisaks, kuna tänu välja kujunenud neerupuudulikkusele pärsib minu organism ühe kindla hormooni teket, mis on vajalik punavereliblede tootmiseks, siis see 113 pole vast kõige hullem. Ja kui ma esmaspäeval apteegis käisin, siis ostsin endale kohe kaks karpi käsimüügis olevaid rauaampulle ja olen nüüd iga päev ühe ampulli endale sisse kärutanud, nii et see peaks ka varsti sutsu parem olema.
D-vitamiin oli 69, aga norm oleks 75, nii et seda pean ka hakkama korralikumalt tarbima.
Foolhape olevat mul madal ja arst käskis mul apteegist topsi foolhapet hankida ja esialgu siis ühe ligi kuuajalise kuuri läbi teha.
Naatrium ja kaalium olid korras. See viimane oli jällegi üllatuslik, kuna kaalium on mul alati olnud referentsist väljas ja alguses ma isegi kahtlustasin, et äkki aeti laboris minu veri kellegi omaga segi, sest no mul pole juba aastaid kaalium korras. Süda hakkab iga väiksemagi liigutuse peale pekslema ja pulss hüppab juba kohvivee keetmise peale üle saja.
Kõige kehvemad olidki siis kolmekuu keskmine suhkur ja kreateniin, vastavalt siis 8,9 ja 253. Viimase kohta ütles arst, et kõrgema kreateniinitaseme võib panna viimase aja veresuhkrute kõikumiste kraesse, kuid ma ise paneksin süü külmetusviirusele, mis mul vahetult paar nädalat enne analüüside andmist lõplikult üle läks. No kolmekuu keskmist on üldse täiesti mõttetu kommenteerida, kuna see oli üks peamisi põhjuseid, miks endokrinoloogi vastuvõtule läksin. Suhkrud lihtsalt ei vastanud sellele, mis nad peale söömist ja süstimist peaksid olema. Igatahes tõusvas joones on need kolmekuu kesmised: 6,5, siis 6,9 ja enne tänast oli viimane tulemus 7,1. Kuid eks haiglas tehakse glükoosimonitooring ja loodetavasti saab siis sellesse segasummasuvilasse selgust.

Kõige paremad olid uriinianalüüsid, kuna põletiku polnud, valku ka polnud. See viimane on eriti rõõmustav, kuna kui uriinis oleks valku, siis see näitab, et neerud ei suuda enam suurt enam miskit läbi filtreerida ehk et piltlikult öeldes oleks sõel sodiks lastud. Midagi ütles arst kilpnäärme kohta ka, et see näitab mingisugust kroonilist värki, aga sellega praegu eraldi tegelema ei pea. Või ütles hoopis, et kilpnäärmeanalüüsivastus näitab midagi, aga see on tingitud minu kroonilisest diabeedist. Ühesõnaga ma ei saanud päris hästi aru. Tean ainult seda, et kuna mu emal on kilpnäärme alatalitus, siis ma olen ka automaatselt riskigrupis vms.

Ühtlasi uuris arst, et millal oleksin valmis haiglasse sisse tulema ja kui ütlesin, et kasvõi kohe esmaspäeval, siis selgus, et nii ruttu ei saagi, kuna hetkel haiglas kripikarantiin ja et kuna diabeetikutel on immuunsus niigi nõrgem, siis ei hakka riskima, et ma endale kuskilt gripiviiruse külge hangin. Lubas helistada siis uuesti, kui karantiin läbi.

Juhtkoera haiglasse võtmisest nii palju, et kui oli seda juhatajatega rääkinud, siis enamus nendest olevat olnud minestamise ääre peal, aga et ta veel räägib ja võitleb selle eest ning sai sisehaiguste osakonnajuhatajalt sellise lubaduse, et võtab selle oma südameasjaks, et läheb räägib sellest veel haigla peaarsti ehk juhatajaga. Kuid Kuid praeguse seisuga olevat vastus olnud pigem negatiivne. Ma vastasin kogu selle jutu peale ainult, et see on arusaadav, mille peale tohter lausus, et ei ole midagi arusaadavat, see on väga nõme suhtumine haigla poolt ja et tema meelest on see elementaarne, ja ilmselge, et Janet peaks haiglas koos minuga olema ja et ma saaksin liikuda ja ei kössitaks voodis või palati nelja seina vahel.

Aga olgu, ma nüüd Joosepiga suusatama. Ja ei, ma pole saanud endale murdmaasuuski, ma lähen nende väikeste plastiksuuskadega mäe peale ukerdama. Loodame siis, et jään terveks ja ellu! :)

Detsembri lõpus käisin lõpuks endokrinoloogi ehk sisehaiguste ja pulmonoloogi ehk kopsuarsti vastuvõtul ära. Sellest, miks ma kopsuarstil käisin, sellest saate lugeda siit.

Kui ma Pärnu haiglasse sõitsin, siis mul olid kopsuarsti suhtes lootused eriti kõrged, sest mõtlesin, et oh, lõpuks ometi saan ma teada köhimise põhjuse ja võib-olla isegi ravi ja ma lõpetan ükskord ometigi kopsutükkide välja köhimise. kuid ma pidin kahjuks pettuma.

Arst küsis kõiksugu küsimusi ja lasi teha kopsuröntgeni, mis oli korras. Mõõdeti ka kopsumahtu ja väidetavalt oli seegi korras, kuigi kopsumahu mõõtmise ajal oli mul küll selline tunne nagu ma oleksin aastate pikkune sarisuitsetaja, kellel on olematu kopsumaht.  ning sellega põhimõtteliselt kogu visiit piirduski. Aaa, bronhhe kuulas ka ja need olid samuti puhtad.

Kokkuvõttes leidis kopsuarst, et mul võiks ikka selle vererõhuravimi välja vahetada ja kui siis uue ravimiga kuu jooksul köha ei taandu, et siis kahtlustaks mul refluksi. Aga ma pole sugugi rahul selle võimaliku diagnoosiga, sest kui ma perearstilt käisin saatelehte saamas, siis perearst ütles, et tema välistaks ravimi kõrvalnähu, kuna sellisel juhul köhiksin ma suvalistel hetkedel, kuid mul on teatav muster köhimistes olemas. Naeran - hakkan köhima. Söön kartulit, liha, leiba, kuivatatud õunu, pähkleid ja hakkan ennastunustavalt köhima. Refluksi üks sümptomitest pidavat olema see, kui toit liigub koos maohappega tagasi üles ja see ajab köhima, aga no mul ei jõua toit allagi minna, kui ma juba köhin. Pealegi mul pole praktselt mitte ühtegi reflukshaiguse sümptomit. No kõik need kõrvetised, hommikune köhimine, rinnakutagune valu, kõrvavalu, häälekähedus ja kurguvalu jmt.

Mul vägisi tekib tunne, et refluks on mingi järjekordne moodne haigus, mida igale teisele inimesele diagnoosiks välja kirjutatakse. No ilmselt see on see, mis see muud ikka olla saab, eksole. Ei hakka siin analüüsidele Haigekassa raha kulutama. Ma miskipärast oletasin, et mu kurgust ja kopsudest võetakse proovid ja tehakse midagi rohkemat, aga ei.

Kui pulmonoloogi visiit minu ootustele ei vastanud, siis seevastu endokrinoloogiga jäin ma super rahule. Kui keegi soovib head ja konkreetset arsti, kes niisama ilma põhjuseta ei tupsununnuta, kuid samas on siiras ja hooliv, siis dr. Jõgiste on see arst, keda mina soovitan. Ma sain nii palju uut teada. Näiteks, et ma olen terve oma diabeedi aja valesse kohta süstinud, või vähemalt mingi aegunud õpetuse järgi. Mina olen viimased 15-20 aastat süstinud vahelduva eduga reie väliskülgedele, kuid tuleb välja, et seda ei tohi teha. Süstida tuleb otse reie peal olevasse lihasesse. Käevartesse ei soovitanud arst mul üldse süstida, kuna mu käed on õblukesed, kuigi minu meelest täitsa normaalse inimese käed.

Kuna ma olin tohtriproual uus patsient, siis esimene visiit oli tunniajaline tutvumine. Küsis kõiksugu küsimusi, vaatas mu süstekohad üle, kaalus, mõõtis vererõhku, ja kirjutas kõik üles. Kokkuvõttes tahab arst, et ma järgmise kuu alguses läheks paariks päevaks haiglasse sisse, et nad teeks mulle glükoosimonitooringut. Ühesõnaga mingi väike aparaat pannakse kanüüliga mu kõhupeki külge, mis mõõdab 47 tunni jooksul iga kolme minuti tagant mu veresuhkrut. Nii saab arst täieliku ülevaate minu veresuhkru kõikumistest ja oskavad parema süsteskeemi peale panna. Pluss tahavad mulle uut pikatoimelist insuliini välja kirjutada, aga nad ei taha teha seda nii, et viskavad mulle uue insuka kätte, saadavad mind rõõmsalt koju süstima ja üksi katsetama, et eks paistab, kas ja kuidas mõjub.

Ahjaa, kui ma seal kabinetis istusin, siis see arst ütles ühtäkki out of blue, et ta uurib  haigla juhtkonnalt, kas ma saaksin Janeti ka endaga haiglasse kaasa võtta, et ta paneks mu üksikusse palatisse, et siis mul hea rahulik olla. Ja et kuna ma olen nii aktiivne, siis tema küll ei taha, et ma päevad läbi lihtsalt istuksin nelja seina vahel ja kopitaksin, vaid et ma võiksin vabalt minna Janetiga õue jalutama. Ma küll ütlesin, et ma eksin haigla koridorirägastikesse ära, kuid selle peale ütles, et ärgu ma muretsegu, et ta võtab mu enda tiiva alla ja õpetab mulle kõik selgeks. Much sweet! :)

Ma nüüd kohe ei teagi, kas võimaluse korral kasutada taolist sülle kukkunud varianti või pigem mitte. Ühelt poolt on taoline ettepanek super, sest see näitab suhtumist ja arusaama sellest, et miks see juhtkoer mul on ja millist funktsiooni täidab minu elus, kuid teisalt pelgan, et äkki sellega oleks liiga palju jahmerdamist ja põhjustaks mulle liigset pinget ja muret. Lihtsalt sisehaiguste osakond asub 7-korusel ja ma peaksin iga päev hommikul Janetiga õue ronima ja päeval ja õhtul ka ja mõelda vaid, kui väljas on -20 ja tuiskab ja siis hakka end seal riidesse toppima ja lahti riietuma ja siis turvamehega kokku leppima, et pärast mu ikka tagasi sisse laseks ja üldse, mis siis saab, kui Janet keeldub tagasi haiglasse minemast. Tema võib seda võtta ju nii, et sai nüüd siin oldud küll, lähme nüüd koju ära.

Külastasin üle pika aja täna oma perearsti, sest kui käisin end vaktsineerimas, siis perearsti õde soovitas. No, et las tohter kuulab ka korra mu kopsud üle, mõõdab rõhku ja otsib mulle ehk mõne teise asendusravimi, mis kaitseks neere ja alandaks vererõhku. Kuna oli kahtlus, et minu praegune köha võib olla pikaajalise Gardace üks kõrvalnähtudest.

Ma ei tea miks, aga iga kord, kui ma meie perearsti vastuvõtule lähen, siis ma astun sealt kabinetist välja veel nõutumana kui sinna sisenedes. Lihtsalt kuidagi harjumatu on, et see uus perearst pole mind sõrmeotsagagi puutunud Ei rõhku mõõtnud, südant ega ka kopse kuulanud, non, mitte midagi. Isegi täna, kui väljastas kopsuarstile saatelehe, isegi siis ei kontrollinud mu hingamist. Okei, tänase visiidipuhul saab väikese erandi teha, sest ma oleksin äärepealt oma tormakusega arstile südari põhjustanud. Ta pole vist harjunud, et pimedad inimesed nii nobedalt liiguvad ja toimetavad. Ses suhtes, kui ma oma saatelehed endokrinoloogile ja pulmonoloogile olin kätte saanud, siis tõusin krapsti püsti ja läksin nagu muistsed nägijad ukse poole, mille peale arst haaras mu käevangust tugevasti kinni ja kogeles veidi ehmunult: "Tasakesi-tasakesi!"

Kuna lumepudru oli Janeti kõhualuse üpriski märjaks ja liivaseks teinud, siis jätsin poobiku targu ooteruumi. Pole eriti minule omane käitumine, sest ma olen seda sorti juhtkoerakasutaja, kes tavaliselt läheb oma juhtkoonuga kõikvõimalikesse ja võimatutesse kohtadesse: teater, kontsert, kino, laevad, praamid, muuseumid, haiglad, Pikk Hermann, Tallinna Teletorn jne. Esiteks juba sellepärast, kuna meil juhtkoerte kasutajatel on õigus avalikes asutustes, üritustel ja kohtades liikuda juhtkoeraga. Kuid teiseks ka sellepärast, et kõik sellised erinevad kohad ja olukorrad arendavad juhtkoera mõtlemist ja õiget käitumist. Pealegi täna ma leidsin, et kasulikum on lasta Janetil natuke kruttida oma olekuga inimeste nunnumeetreid, kui liivatada ja niisutada arsti kabinetti.

Igatahes arst vist arvaski, et kui mul karvapallist abilist pole kaasas, et siis ma jooksen end vastu seina sodiks. Tohter millegipärast arvab jah, et mul selle liikumisega on üleüldse sandid lood, sest saatelehti ulatades lisas, et järgmine kord, kui mul on ainult saatelehte vaja, et siis ma helistagu ja väljastab mulle digitaalse saatelehe, sest mul see liikumine ju ikka komplitseeritud.
Mnjah, ma ainult kergelt noogutasin. Ei hakanud muljetama, mismoodi me Janetiga kahekesi aastaaega Tallinnas tööl käisime. Kuidas ma reisingi linnade vahet ja mismoodi me pimedatega võõrastes kohtades võistleme, et kes legendi järgi jõuab kõige esimesena sihtkohta. Much fun! :D

Ma avastasin, et jessas küll, ma olen viimasel ajal häbiväärselt vähe postitanud Janetist pilte, aga katsun selle nädala jooksul selle näpuka ära parandada. Tahaks mingeid ägedaid klõpse nendest hetkedest, kui Janet õues lumes möllab. See on lihtsalt ülikift, mismoodi see koon naudib lumes ringi tuiskamist. Saba pöörleb taga nagu propeller ja suu on lahti ja kahmab lund nagu buldooser. Ühesõnaga ma katsun mõnel nägijal varrukast kinni haarata ja siis sunnin pildistama. Veel parem oleks muidugi video teha, aga eks näis. Peaks ikka kiiremas korras endale videokaamera soetama, sest soovin, et kui ühel päeval Janetit enam meiega pole, et siis mul oleks meie ühistest vahvatest hetkedest video(sid), mida aeg-ajalt igatsuse korral vaadata (loe: kuulata) ja nuttu löristada. Üldse võiks kõik sünnipäevad, väljasõidud ja koosolemised üles filmida, sest need oleksid mulle n-ö fotoalbumi eest. Kuigi albumit tahaksin ma ka, sest minu meelest on see nii vahva, kui külalised tulevad ja siis saavad sirvida meie albumeid, mis on tulvil täis mälestusi ja vahvaid hetki. Ma koostaksin iga pildi alla ka väikesed sildikesed, millel on kirjas: aasta, asukoht ja nimed, kes on pildil.
Okei, ma läksin nüüd sujuvalt unistustelainele, aga eks unistama peab ka, siis on suurem tõenäosus, et need ühel päeval täituvad. Millest teie unistate? :)

Kui ma kolmapäeval küsisin FB blogilehel oma lugejatelt nõu, et millest võiksin veel kirjutada, mis neid huvitaks või mida nad minu kohta veel ei tea, siis sain päris mitu huvitavat teemat. Üheks selleks oli rahvameditsiin, et mida mina sellest arvan.

Minu jaoks on rahvameditsiin, alternatiivmeditsiin ja loodusmeditsiin kõik üks ja see sama. See on jällegist selline õhuke jää, kus miskipärast inimesed kipuvad vaidlema minema. Mina vaielda ei viitsi. Pealegi ma ei mõista ka seda, et miks üleüldse on tarvis selle üle vaielda. Kui keegi ütleb, et ta on paduusklik uriinijooja, kuna usub siiralt, et see tõepoolest aitab, siis las usub. Ega see ei tähenda veel automaatselt seda, et kõik, kelle silmad seda saatuslikku "ravivõtet"silmasid, et need veetakse tuttipidi keldrisse ja valatakse ka teile lehtrigakollast vedelikku sisse. Pole ju põhjust eufooriasse minna ja hakata üksteist idiootiteks sõimama. Seni kuni keegi ei ohusta kellegi tervist ja elu (näiteks laste elu) ja täiskasvanud inimesed teevad seda oma vabast tahtest, siis jeerum küll, las nad olla. Joogu terviseks. Mina olen mõlema, see tähendab rahvameditsiini, kui ka tavameditsiini pooldaja ja olen veendunud, et need kaks meditsiiniharu võiksid toimida sõbralikult käsikäes.

Ma ise olen maru hea näide, sest mul on diabeet, mille kontrollimiseks ma pean kasutama tavameditsiinis kasutuses olevat preparaati ehk insuliini. Mitte ükski rahvameditsiin ei asenda insuliini ehk hormooni, mille toime reguleerib glükoositaset veres. Ma olen läbinud mitmeid silmaoppe ja jällegist mitte ükski rahvameditsiin ei oleks saanud likvideerida mu silmas tekkinud kambrivedeliku äravooluteede ummistust, mis on põhjustatud klaukoomi poolt. Ei ole nii, et viskan kurgiviilakad silmadele ja siis voilaa, ummistus taganeb imeväel ise. Ei ole ka nii, et valan endale mingisugust rahvameditsiini leotist silma sisse ja voilaa, saan nägijaks. Ei ole nii, et lisan ühe keedetud kartuli, 2spl kännuseeni, maitseks loorberi ja kõige oluliseima komponendi- üks pulbriks jahvatatud varesejalg. Keerad kogu kupatuse kokku, püreestad ja kui tarvitada seda imelist keedist 2x päevas ja kolm nädalat järjest, siis saan diabeedist igaveseks lahti. Lihtsalt on haiguseid, mille vastu ei saa rahvameditsiiniga ja seal on tarvis tavameditsiini sekkumist. Kasvõi vaagnaluumurd, krooniline juurepõletik, kaasasündinud südamerike jne.

Kuid me ei saa eitada, et rahvameditsiinil on oluline roll inimese organismi immuunsuse tugevdamisel, taastumisel ja teatud puhkudel ka tervenemisel. On ju ammu juba teada, et kui näiteks organismis on rauanäit madal, siis soovitatakse süüa peeti, granaatõuna, juua nõgeseteed. Kaalium madal, siis sööge banaani, tomatit, viinamarja. Ei ole tarvis kohe rauapreparaate krõbistama hakata. Või näiteks põiepõletiku korral soovitab vanarahvas keeta potis natuke kummelileotist ja siis kükitada palja hargivahega selle auru kohale ja voilaa, saate põiepõletikust lahti. Kuid peate olema hoolas, sest liiga lähedale kükitades on oht saada hoopiski villis hargivahe, mitte aga vabaneda põletikust. Ma lausa tean isiklikult inimesi, kes on seda proovinud ja toimis. Nad olid juba mitmendat antibiotsikuuri läbimas, kuid ikka ja jälle tuli põletik tagasi. Kuid siis proovinud toda kummeliauru värki ja läinud see põletik oligi. Samamoodi soovitatakse ju hingamisteedehaiguste korral kartuliauru sisse hingata. Ma mäletan, et ka minu ema käskis mul rätt üle pea, nägu aurava poti kohal, suu kaudu toda kartuliauru sisse hingata. Ma muidugi ei mäleta enam, kas aitas või mitte, mäletan ainult, et maru vastik oli.

Kuid hoolimata sellest, et ma kasutan igapäevaselt kõrgetasemelisi meditsiinilisi preparaate nagu insuliin, silmatilgad ja vererõhualandaja, siis olen ma kasutanud ka rahvameditsiini tarkust. Kui taimetee joomist võib nimetada raviks... Alates sellest hetkest, kui sain teada, et mul on diabeedi tagajärjel tekkinud neerupuudulikkus, hakkasin jooma regulaarselt taimset neeruteed. See taimetee sisaldab neid loodusest leiduvaid taimi, mis ergutavad neere tööle ja aitavad seeläbi organismist paremini vett väljutada. See päriselt toimib ka. Kuigi ma olen kohanud suhtumist, et ah, see on puhas enese lollitamine ja lihtsalt mõtlemises kinni, aga no las mina lollike siis rüüpan oma teekest. Ega ma sellest taimeteest susse püsti viskama ei hakka.
Kui mul on mõnel hommikul ärgates sõrmed ja silmalaud paistes, siis joon tassikese neeruteed ja juba poole päeva pealt hakkab enesetunne paremaks minema ja käingi sagedamini põit tühjendamas. Pealegi selle 10-aasta jooksul, mil olen neeruteed joonud, siis mu kreateniin on püsinud enam-vähem stabiilsena. Samas tean teisi, kes on saanud diabeetilise neerukahjustuse diagnoosi hiljem kui mina ja silkavad juba praegu ringi doonorneeruga, kuna oma neerud andsid lõplikult otsad.

Kuid näiteks, mis puutub nendesse imelistesse kanepiõlidesse, et see ravib vähki, siis no andke andeks, aga sellist jura ma ei usu. Ma usun, et see võib leevendada, aga ma ei usu, et kui vähihaige viskab end paar korda nädalas õlivanni siruli, et siis vähirakud hakkavad imeväel ise meie organismist väljuma või kaovad ise kuskile ära. Samamoodi ei ole mul usku ka ainult kristallidesse. Mis need kõik on: seleniit, lasuur, ametüst, mäekristall jt. Et justkui nende mudimisest saab inimene nõiaväel terveks. Ma saan aru, et inimesed vajavad midagi, millesse uskuda ja usk on tervenemise protsessis üks olulisemaid nüansse, sest ma usun, et me suudame oma mõttejõuga saata organismile signaale, mille järgi organism tunnetab, kas inimene ise soovib terveks saada või on juba käega löönud. Ma võin neid kristalle koputada ja riputada enda külge palju tahan, kuid need ei ravi mu neeru- ja südamepuudulikust või kahjustunud närvirakke terveks. Ma ei saa nägijaks, kui panen ööseks endale kristallid silmalaugudele. Kui inimesed kasutavad oma vaimu tugevdamiseks kristallide abi ja nad usuvad nende müstilisse ravitoimesse, siis lasku käia, kes olen mina, et neid keelata, eksole. Aga, kui nad on samal ajal saanud ka tavameditsiinilist abi ja sekkumist, siis ärgu tulgu seletama, et nende tervenemine oli puhtalt ainult ja ainult tänu kristallidele. Räägime sellest siis, kui tavameditsiin pole skalpelli, keemiaravi ja kiiritusega Su keha kallal käinud.

Jah, ma soovin, et maailmas käiksid asjad nii lihtsasti, et kohe, kui mingi mure on, siis riputame endale aga õige kristalli või taime kaela ja mure ongi seljatatud, aga päris nii see ei käi. Vähemalt mina olen sellel arvamusel. Kuid nagu juba ütlesin, siis sõbralikult koos võivad need toimida küll. Mitte aga nii, et kui inimesel on rängad maohaavandid, et siis peab kaduneljapäeval ostma turult endale kitse, viima selle täiskuuööl ristteele, ohverdama kitsekese, vihtuma paljalt kolm ringi ümber lähima tammepuu ja jooma kitseverd, et siis saab oma maohaavadest lahti. No siis päris nii ei ole. Samamoodi, kui inimene on tavameditsiini poolt medikamente tuugalt täis topitud ja organismis ajab üks mürk teist mürki taga, siis ma leian, et on täiesti okei teha läbi üks looduslik puhastuskuur ja vabaneda nendest üleliigsetest mürkidest.

Kokkuvõttes võin öelda, et eks see on tõesti iga inimese enda asi, millesse või kellesse usub. Ma ei saa öelda, et kristallid, kanepiõli, ihuvedelike joomine, nõgesevitsaga enese nüpeldamine ja mis kõik veel, et need ei toimi, kuid see ei tähenda, et ma peaksin sellesse veel kohe pimesi uskuma. Aga mine tea, mis eluraskused meid veel ees ootavad ja nagu me teame, siis viimases hädas jookseb isegi kõige usukaugem inimenegi kirikusse, nii et mina ei välista, et ma võin ka ühel päeval käia kristallid kotiga kaelas, ihu kanepiõliga üle valatud ja rüüpan pläskust omaenese uriini.

Mõtlesin eile, et jõuan kärmelt, enne kui kodust lahkun, kirjutada oma produktiivsusest. Kuid paraku kommenteeridele vastamine võttis oma aja ja selle nahka minu postitus ka läks.

Ma käisin eile perearstikeskuses ja lasin end puugi ja gripi vastu vaktsineerida. Ma üldiselt ei ole mõttelaadilt selline inimene, et kui üks aasta jääb gripivaktsiin tegemata, et siis järgmisel hetkel, kui keegi julgeb ühistranspordis minu suunas kasvõi aevastada või mulle näkku köhatada, et siis panen kabuhirmus esimese apteegi poole leekima, et soetada endale valuvaigistit, paratsetamoli, ninaspreid, köhasiirupit, D-vitamiini, C-vitamiini, kalamaksaõli, köhateed, sinepiplaastrit, Vietnami salvi, kuumakott, kurgupastille. Ühesõnaga kõikvõimalikke külmetusravimeid ja siis topin end pilgeni C-vitamiini täis ja jään nelja seina vahele gripiviirust ootama, mis minu puhul võib lõppeda surmaga, kuna ma ikkagist ju riskigrupis. Ühesõnaga nii fanaatiline ma veel pole.
Kuid rääkides riskigrupist, siis see pole minu peamisi vaktsineerimispõhjuseid, sest kui see oleks nii, siis ma poleks jätnud end eelmisel aastal vaktsineerimata. Eelmisel aastal meil lihtsalt polnud finantsi vaktsiini ostmiseks, kuna viimnegi sent läks oma kodu soetamiseks ja kolimiseks. Ma ei saa väita, et käisin täiesti muretult avalikes kohtades ringi. Umbes, et mul täiesti pohlad, kui mulle bussitäis rahvast korraga näkku aevastaksid. Tavaliselt siis hakkaski kripeldama, kui järjekordne kodakondne üritas oma kopse minu kõrval või selja taga välja köhida või nina luristas, siis ma automaatselt pistsin nina jope krae sisse peitu. Ma saan aru, et kui gripiviirusega inimene istub põhimõtteliselt minu kõrval, et siis ega see jopekrae enam mind päästa suuda. Olen automaatselt potentsiaalne gripiviiruse edasikandja. Aga see on see inimlik instinkt.

Mina vaktsineerin end eelkõige südamerahuks.Vähemalt enda poolt olen ma siis kõik teinud ja väldin teadlikult viiruse edasi kandmist. Pealegi mina ei usu kõiki neid vandenõuteooriaid, kus räägitakse, et see vaktsiin on üks kurjajuur ja välja mõeldud inimeste nöörimiseks. Et tegelikult ei aita see meid karvavõrdki, vaid hoopis mürgitab meid, sest see sisaldab elavhõbedat, oioioii. Mulle lihtsalt ei mahu pähe see, kui kriitikavabalt inimesed võtavad ühest ja ainsast sõnast kinni ja kukuvad siis võidu laterdama ja ohkima, nagu nad oleksid teinud äsja maailma suurima avastuse. Jättes tähelepanuta, et tegelikult meie igapäevases toidusedelis on teisigi keemilisi elemente, mis kuuluvad mürkide hulka. Võtame kasvõi lihtlabase aedoa. Toorelt mürgine. Mürgine mis mürgine. Loomulikult ei sure keegi ära, kui sööme neid toorelt, sest asi on koguses. Samamoodi ka vaktsiinis, keegi ei süsti teile süstlatäis elavhõbedat ju...

Ma ei hakka kellegile siin ütlema, mis on õige ja mis vale, las igale ühele jääb oma õigus ja vabadus ise otsustada, aga kas pole huvitav tähelepanek, et kui selliste lihtsamate tervisemurede ja traumade korral usaldame arste ja nende poolt määratud ravi, siis vaktsiin on saatanast ise. Raudselt nende "teadlaste" ja "arstide" poolt välja töödatud "ravim", kes arstiteaduskonda ei lõpetanud ja kogunesid siis kuskile maaalustesse keldritesse ja mõtlesid välja geniaalse plaani, mismoodi võiks inimkonda mürgisüstidega ehk vaktsiinidega hukata. Või kui mitte hukata, siis poolvigaseks süstida, sest siis saame muudkui uusi ravimeid välja töötada ja mis kõige toredam, võtame selle eest rohkelt pappi ka ja saame ratsarikkaks. Kõlab ju loogiliselt, eksju.

Lisaks vaktsineerimisele, kaeblesin perearsti õele oma kroonilist köha ja ebastabiilseid veresuhkruid ning sain endale bulmonoloogi ja endokrinoloogi juurde ajad 22. detsembriks. Pluss 14. novembril lähen näitan end perearstile ka ja vahetame minu vererõhutablad välja, kuna üks lugeja avaldas arvamust, et Gardace üks kõrvalnähte võib olla köha. Ma veits kardan seda perearstivisiiti, sest mul puudub usaldus. Lihtsalt kõik need apsakad, kui perearst helistab mulle koju, et teada anda mulle minu neerupuudulikusest, mis mul on juba 10-aastat olnud, siis tekitab natuke teatavaid küsimusi. Mul see praegune ravim ei ole ainult vererõhu pärast, vaid see konkreetne ravim kaitseb ka neere, aga ma ei tea, kas arst suudab leida mulle samaväärse asendusravimi.

Reedel oli ka üks humoorikas vahejuhtum...
Kuna esmalt perearsti õde pani mulle aja endokrinoloogile, mis on hommikul kell 9, siis pulmonoloogile sai aja kella 13:20ks, kuid tundis muret, kas äkitsi liiga pikk vahe pole kahe arstiaja vahel. Mul ema oli ka seal samas, kuna käis samuti vaktsiini saamas ja siis hakkas ütlema: "Ei ole, Pärnu haiglas on ju kohvik ja väga huvitav pil..." Ema katkestas ehmatusega oma lause, mille ma naerma puhkedes lõpetasin: "Väga huvitav pildigalerii, mida me kindlasti lähme vaatama!" :D
Ema ikka viskab ka aeg-ajalt sellist musta ja sarkastilist nalja minu nägemise pihta, kuid vahest ehmatab ära. Ju seekord oli nali plaanimata ja see tõmbas ta korraks lukku.

Peale perearstikeskust läksin poodi, siis turule, siis ema poolt läbi, siis lippasin kähku koju, tegin Joosepile salati valma, pesin nõud, vastasin kommidele, pakkisin asjad ja sõitsin paariks päevaks puhkama. Kõike seda suutsin ma teha umbes viie tunniga. Mina, kes on ainult sutikene kiirem kui tigu.

Sain täna oma meilipostkasti kirja, kus kutsuti inimesi reisile Itaaliasse, mis on just spetsjom pimedatele mõeldes planeeritud ja organiseeritud. No et keskendutakse rohkem kompimisele, nuusutamisele, maitsmisele ja kuulmisele. Ma lugesin antud meili sedasi pooldiagonaalis läbi ja jätsin ootele, et seda suts hiljem, peale päevaseid toimetusi, uuesti lugeda ja võib-olla isegi antud võimalust ka kaaluda.

Täna ühtlasi külastasin ka dermatoloogi, kuhu ma oma aega kannatlikult pool aastat olin oodanud. Kusjuures äärepealt oleksin tänu oma temperamendile aja tühistanud, kuna ma suutsin eile niivõrd...ee, ma ei teagi, mis see õige sõna oleks...ärrituda? Igatahes ühel momendil jooksis mul juhe totaalselt kokku, et mul oli hetkeks kõigest täiesti poogen, kuid õnneks sai kaine mõistus ruttu taas võimust, enne kui oleksin millegi idiootsega hakkama saanud.

Hommikul sheivisin siis enda intiimpiirkonna ära ja õngitsesin pesusahtlist kõige uuema ja ilusama pesu välja, no et arsti juures end maksimaalselt mugavalt ja hästi tunda. Riiete valimise juures tekkis mul küll korraks dilemma, et kas panna kleit, püksid / seelik ja mingi topp, kuid lõpuks otsustasin siiski kleidi kasuks, sest mulle tundus, et kui mul oleksid püksid jalas, siis see lahtiriietumine oleks palju piinarikkam ja ebamugavam, aga kleidiga on lihtne- siuhti üle pea ja oledki paljas. Minu paanikaosakond oli muidugi täiesti asjatu, sest mul oli kohutavalt tore ja sõbralik tohter, kes koheselt oma olekuga minusse enesekindlust süstis ja mul polnud vähimatki probleemi end siit ja sealt, kus iganes vaja, näidata. Hea uudis on see, et mul pole mitte ühtegi halvaloomulist sünnimärki ja arst suisa kohe kiitis mind, kui teatasin, et tulin sünnimärke kontrollima. Põletushaava ja villide kohta ei öelnud ka miskit erilist, vaid ulatas mulle käsimüügil oleva ravimibrošuuri, mida soovitas siis 2-3 korda päevas peale määrida. No ja kuna mina pole mingi lahja vennike, siis oli mul varnast kolmaski mure letti laduda ehk valged laigud. Põhimõtteliselt öeldi mulle, et ma ei pea nende laikude pärast sugugi muretsema, et need tulevad ja lähevad ning pigem on seotud tõesti stressi ja pingetega. Tähelepanu tuleks neile siis rohkem pöörata, kui need laigud muutuvad roosakaks või hakkavad punetama või ketendama, aga no kuna mul nendest eelnimetatud asjadest ühtegi pole, siis peale ühe shampooni, mis küll on peanaha ja juuste pesemiseks mõeldud, kuid võib ka keha pesuks vabalt kasutada, ma muud soovitust ei saanudki.

Aga kui teil tekkis nüüd küsimus, et mismoodi on seotud omavahel postituse pealkiri "Aromaatne päev" ja selle sisu, siis kohe teen väikese ülevaate.
Hommikul köögis ringi siiberdades tundsin sellist roiskunud lõhna, ma ei ütleks, et see oleks olnud konkreetne hais, aga selline kergelt ebameeldiv lehk oli õhus. Esimese loogilisena tunduva asjana nuusutasin ma kraanialust kappi, sest seal me hoiame prügikasti ja nii ma kahtlustasingi, et äkki vajab prügikast kiiremas korras välja viimist, aga seal oli kõik jokk. Eelmisel õhtul olin mädanevad tomatid ja käärima läinud õunad ka minema visanud ja seega selles ei saanud ka asi olla. Aga no kuna mul ei olnud aega seal poolt päeva jäljekoera mängida, siis jätsin asja sinnapaika.

Linnas sain õetütre Jaanikaga kokku, kelle ma kutsusin endale appi, kuna Pärnu haigla registratuuris on järjekorrasüsteem, mis on vist pea igas polikliinikus ja pangas. No et võtad numbri ja ootad aga rõõmsalt oma aega. Kõik on väga viks ja viisakas, aga selle juures on tibatillukene probleem. Ma olen täiesti võimeline täispimedana, juhtkoera abiga, iseseisvalt haiglani jõudma, registratuuri üles leidma ja kui väga hästi läheb, siis ka järjekorranumbri endale hankima, aga vot kui see numbrikõll kõlab üle ootesaali, siis minul pole halli aimu ka, et kas see kõll oli nüüd mulle mõeldud või pean veel 16 teise patsiendi järgi ootama. Loomulikult jääb üle variant küsida kaaskodanikelt, aga no siin on jälle väga palju muid nüansse.
1. Ma leian abivalmi inimese, kuid paraku on tolle inimese järjekorranumber enne mind ja seega peab ta mingil hetkel minu kõrvalt lahkuma, tuues mu taas tagasi algseisu;
2. Ma leian inimese, kes mulle ise lahkelt abi pakub, kuid tavaliselt kipuvad need inimesed olema kohutavalt uudishimulikud ja tüütud. Nad haaravad mu turvaliselt oma haardesse, kirjeldavad polikliiniku interjööri ja haiglaselt väljanägevaid inimesi,vahepeal teeb nii möödaminnes ka ülevaate oma haigus- ja eluloost  ja ei lahku mu kõrvalt enne, kui on mu turvaliselt kodubussile saatnud ning üllatusena ei tuleks mulle ka see, kui hiljem selgub, et tegu on sootuks vale bussiga;

Seega, seni kuni ei ole need järjekorrasüsteemid häälliidesega varustatud, siis ma eelistan taolistesse hiiglasliketesse asutustesse nägija endaga kaasa haarata. Kuigi jah, pean tõdema, et olen asjaolude sunnil pidanud ka täiesti üksi hakkama saama.

Kui  kesklinnast Jaanikaga bussi peale ronisime, siis tundsin momentaalselt, et see transport on hapnikust tühjaks hingatud.Ja vähe sellest, et bussis valitses oht hapnikupuuduse kätte lämbuda, oli seal tunda higi- ja kusehaisu. No ja kuna mina ümbritsevat keskonda ei näe, siis vahepeal tekkis küll kuri kahtlus ja sarnane tunne, nagu ma sõidaksin praegu Tallinna Kopliliinide trammil koos alkassidega. Tagatipuks tungis mu ninna kirbe okselehk, mis Jaanika sõnul tuli minu eesseisvalt kodanikult. Ma pole muidugi selline inimene ka, kes alati kõik vaikselt ära kannatab, vaid ma prauhti otse küsisingi Jaanikalt, et mis okselehk see on ja kas tunneb ka või on asi ainult minu ülitundlikus ninas. Ma ei mõelnud miskit paha, aga suuretõenäosusega too haisev inimene ka kuulis minu viginat ja märkas mu ninakrimpsutamist. Ma ei tea, mis eriline transport see oli, aga tõesti vägisi tekkis tunne, nagu ma oleksin kuskile väljaheidete transportvagunisse sattunud. 

Vähe sellest, et kogu ümbritsev maailm täna lehkas, siis Janet otsustas ka polikliiniku liftide ees roopa panna. Ma ei tea, mis tal hakkas või kas sõi heinamaal miskit jama endale sisse, kui lasin ta jooksma, kuigi see viimane variant on kõige tõenäolisem. Aga no ma ei põe, sest meditsiiniasutuses ikka juhtub. Kellel oksendab laps või kellel lööb põhja alt ära või mis iganes. Kuna meil polnud kummalgi midagi sellist kaasas, millega seda jama kokku kraapida, siis läksime andsime infoletti teada ja koristaja saadeti kohe peale olukorda likvideerima.

Koju jõudes tohkendas Joosep miskit köögis, mis minu jaoks oli veits tavatu, kuna ta väga sageli sinna tohkendama ei satu. Kuid selgus, et ta oli seal natuke korda löönud ja lehka likvideerinud ning korteri tuulutamise käigus minu orhidee teise korruse aknast alla kukutanud :D
Tahate ka siis teada, et mis see lehkas seal köögis?
No meil naabrimees on jahimees, kes aeg-ajalt toob Pythonile kitseliha ja no viimati tõigi mingi nädal tagasi. Mina arvasin, et Pythonil on need kondid juba ammu unustatud, läbi seeditud ja välja kakitud, aga EI! Joosep kohe ei andnudki neid Pythonile ja siis unustas sootuks need kondid koos lihaga kuskile kööki. No ühesõnaga kuskile, kust mina ei oska otsida ega vaadata ning see siis roiskuski seal vaikselt omaette. Aga ega sellega veel lugu lõppenud... Joosep mõtles, et tema koer on niivõrd ränk, et kannatab roiskunud liha ja konte süüa küll ja söötis kogu selle kammajaa Pythonile rõõmsalt sisse, kuid mõned tunnid hiljem oksendas Python selle täies mahus välja.

HOIATUS! Ma räägin nüüd miskit eriti rõvedat ja kui te parasjagu sööte või olete niisama elava kujutlusvõimega, siis no parem ärge lugege, ausalt!

Igatahes Joosep laseb tavaliselt Pythonil oma okse ära süüa ja ühe korra oli isegi nii, et Python sõi mingit jama väljas ja kui tuppa jõudis, siis pani loomulikult toas roopi, sõi oma okse ära, siis oksendas uuesti välja, sõi uuesti ära ja oksendas uuesti ja niimoodi kolm tiiru järjest. Ausalt, ma oleks ise tahtnud sinna samma kõrvale ketti panna. Aga no ega täna eelnevatest kordadest väga ei erinenud, sest samal ajal, kui ma diivanil istusin, siis lihtsalt ühel hetkel Python väljutas kogu oma sisikonna diivani ette ja see lehkas nagu konkreetne pask. Päriselt, see oli sellise haisuga, nagu Python oleks läbi suu s*ttunud. Aga no teda ennast see sugugi ei häirinud, vaid kugistas selle aga uuesti endale sisse. Ma kartsin, et ma suren ära selle haisu kätte või halvimal juhul saan ajukahjustuse!

Kui kogu sellest okserallist oli möödas paar-kolm tundi, siis otsustasin mina, et ma teen väikese uinaku, kuid kui olin just kõige magusamasse unne suikumas, kuulsin ma kuidas Joosep Pythoni elutoast kibekähku ära lohistas, sest tüüp hakkas uuesti roopama. Joosep lohistas tüübi vannituppa, kuna seal on meil kivipõrand ja siis Joosepi sõnul ei riku see põrandat, et palju rängem oleks, kui kõiksugu vedelikud laminaadile satuksid. No mul ausalt öeldes oli tegelikult suht poogen, sest ideaalis oleks ma eelistanud, et roopaks üldse õues, teise variandina esikus ja viimase variandina vannitoas. Ma olin nii äksi täis ja sädistasin õhku ahmides, et kui rõve see on, kui koer oksendab seal ruumis, kus mina end pesen. Ruum kus ma tulen duši alt ja olen värske ja puhas ja siis on enne seda koer seal täiega roopand. Ja kogu seda minu kiiret, energilist, rahulolematut, õhku ahmivat ja jõuetut jutuvada saatis samal ajal taustal Pythoni läkastamine ja röhitsemine vannitoas, mille peale Joosep lihtsalt prantsatas naerma ja ütles, et ärgu ma ajagu teda naerma.
"Mis mõttes naerma? Mul pole üldse naljakas, ma olen täiesti kohutavalt häiritud ja ma tunnen kuidas ma praegu närvi lähen!"
"Ma ei saa olla tõsine, kui Sa sedasi räägid, Sa oled lihtsalt nii naljakas ja Su jutt on ka naljakas," lagistas Joosep südamest naerda.

No vot ja nüüd ma jõuan tagasi selle meili juurde, kus pakuti erakordset võimalust kogeda reisil maitseid, lõhnu, kuulmist ja kompimist, siis peale tänast päeva... Ausalt, ma EI taha. Mu limiit on kõiksugu lõhnade ja häälte osas täiesti  ületatud! Mitte, et keegi vägisi mind reisile viiks või saadaks, aga lihtsalt- ma EI taha!

PS. Sellest tuli nii kohutavalt pikk postitus, et vahepeal jõudis isegi kuupäev vahetuda, aga igatahes arstil käisin ma ikka 23. augustil ja tegelikult tahtsin ma PPS-na märkida, et mul on täpselt kuu aja pärast sünnipäev! Nii et hakake aga mulle kingitusi varuma :P Kusjuures ma olen 23-25. september suure tõenäosusega üksi, niuks. Nii et mul oleks vaja hääästtiiii palju kingitusi, mida ma saaksin kurvastuse peletamiseks ja lohutuseks terve nädalavahetuse avada :D

PPs. Jaa, olen teadlik, et see postitus on juba kaks kilomeetrit pikk, aga ma lisan siia lõppu endast kaks pilti, mis Jaanika minust bussis tegi, kui Kilingi-Nõmme sõitsime. Ta nimelt punus mulle sõidu ajal vot sellise sonksi ;)

Lisaks on küsimus, et kui laps on alles kõhus, siis miks pole tal õigusi, aga kui sünnib, siis automaatselt väljaspool naise keha tekivad lapsele õigused elule.

Abort on üldse väga raske teema, sest isegi kui ühel hetkel avastad, et oled soovimatult rasestunud, siis tekib ikka küsimus, miks polnud partneriga kaitstud vahekorras? Jajaa, tean kõiki neid, et elu juhtus ja kõike ei saagi alati ette näha ja ära hoida ning loomulikult ei saa naine end lõpuni kaitsta ka vägistajate eest jne. Kuid, kui kaks inimest on otsustanud lihtsalt for fun linade vahele hüpata ja natuke hullata, siis võiks enda poolt teha kõikvõimaliku selleks, et EI  peaks hiljem tagajärgedega tegelema- neid samu SOS-pille koheselt sisse sööma, kui tõesti juhtus n-ö elu. Iga laps võiks ikkagist olla siia ilma soovitud ja oodatud ning sündida armastusväärsesse perekonda. Vahet pole, kas tal oleks mõlemad vanemad või ainult üks, peaasi, et oleks armastus, turvatunne ja hoolitsus.



Aga rääkige, kuidas teie aborti suhtute?