Hinge pealt ära

„ei ole, see pole selline iseseisvus, mis nägijatel on!“, raiusin ma jonnakalt vastu.

„Kallikene, ega nägijad pole ka kõikides asjades iseseisvad, nad samamoodi sõltuvad teistest inimestest. Ma tahaks ka näiteks veel paremini osata programmeerida, aga ma pean selleks teiste abi kasutama, kõiksugu manuale lugema, katsetama...“, püüdis Joosep mulle selgitada ja vist ka omamoodi lohutada.

„Ei, Joosep! See pole see. Sa ei saa minust aru. Sul ei ole takistust ju. Ma räägin tavalistest asjadest, igapäevastest lihtsatest asjadest, mida terved inimesed saavad teha. See on nende argipäeva osa. See kõik on nende jaoks iseenesest mõistetav. Sinu jaoks ka ja sellepärast Sa ei saagi aru, miks ma tunnen end piiratuna. Mul pulbitseb sees niiii palju ideid, mida tahaksin teostada, aga ma EI saa!“ seletasin ma ennastunustavalt ühes käes rullikeeratud pannkook. 

„No mida Sa tahaksid siis teha?“ uuris Joosep.

„Ma lapsena armastasin joonistada, nokitseda ja see tung on minus siiani alles. Ma tahan ägedaid asju teha, aga need kõik on seotud silmanägemisega. Ma saaksin teha neid asju osaliselt, aga perfeksionist minus kisendab, et see kõik on poolik ja mõttetu, mida ma pimedana teen. Ja ma tahan minna loodusesse, ilma, et ma peaksin endale kuskilt marsruudi välja otsima. Tahan lihtsalt uksest välja astuda ja minna. Lihtsalt minna ja olla. Igatsen metsas seenel ja marjul käimist, niisama sihitult ringi tuiamist, ilma et peaksin igat sammu ja rada oma peas läbi kalkuleerima. Ma tahan hommikul minna turule ja leti pealt valida värskeid köögivilju, teel koju minnes põigata pargist läbi ja kiikuda, siis jalutada koju ja toimetada edasi. Tahan kõike seda teha nii, et ma EI peaks igal sammul teistelt abi paluma. Ma tunnen, et ma olen kammitsetud ja minu loovus ja vabadus on piiratud. Ma ei saa seda sellisel määral rakendada nagu ma sooviksin… „, püüdsin ma Joosepile selgitada.

Hiljem, kui mulle juhtus helistama üks tuttav, kes samuti kaotas nägemise diabeedi tõttu, uuris naljatledes, et miks mul selline hauatagune hääl on ja et kas kõik on ikka korras. Puistasin siis Christelile ka oma südant ja kui oli mu rahulikult ära kuulanud, vastas ainult üht: Kai, „ma imestan ainult selle üle, et see tunne tuli Sulle alles praegu, aastaid hiljem peale. Kas Sa varem siis nii ei tundnud?“Minu vastus sõbrannale oli lihtne – ei tundnud. Ja ühtlasi leidsin endale ka vastuse, miks mul varem polnud sellist tunnet – Janet. Minu maailma parim sõber ja abiline. Juhtkoer, kes on olnud mu silmadeks juba üle 10-aasta, on jäänud vanaks ja ei jaksa enam minuga igale poole kaasa reisida ja mind saata.

Ma vaatan heldimusega, mismoodi Janet end sihikindlalt kaasa sätib, kui ma linnaminekuks sahtlist riideid otsin ja esikusse siirdun. Või mis esikusse!? Ta on pesuehtne sabarakk, isegi vetsu ja vannituppa pressib end sündsusetult kaasa. Ei mingit privaatsust. Ise oleme samal ajal muidugi enesega vägagi rahulolev. Kehvematel päevadel põõnab niisama kuskil omaette ja õue minekki on märksa rahulikum. Siis loivab lihtsalt söögilaua alt välja, ringutab-sirutab-painutab ja tuleb lonkides esikusse, kuid jälgib rahulikult ja teraselt igat mu liigutust. Umbes, et ma olen täna küll väsinud, aga ma tean, et vajad mu abi.

Üks kord jätsin ma poobiku just teadlikult sellepärast koju, kuna mulle tundus, et kaks päeva järjest seigelda on prouale liig mis liig, et las parem kosub ja puhkab rahulikult kodus. Puhkas jee, sada korda puhkas. Terve päeva jorises rahulolematult ja kuigi Joosep oli kodus, siis see polnud murtud südamega poobikule minginegi lohutus. Joosep hiljem ütles, et tahtis lõunauinakut teha, aga no katsu sa magada, kui üks kogu aeg voodi kõrval undab. Ei saa sõbagi silmale. Isegi vetsus ei lasknud inimesel rahulikult käia, muudkui kraapis tungivalt käpaga ust. 

Kui on hea päev, siis jaksab terve päeva kaasa seigelda, aga on päevi, kus füüsis vannub vaimsele tahtele paratamatult alla. Ehk see, mida ma öelda tahan, on see, et Janet on olnud mulle nii hea juhtkoer, et pani mind tundma täisväärtuslikuna ja koos uusi radu vallutades ei tundnud ma, et mul oleks millestki puudust. Kõik oli uus ja huvitav. Iga päev oli seiklus. Kuid nüüd, kus mu sõbrake on vanaks jäänud, tunnen seda väga selgelt. Lausa nii selgelt, et isegi need asjad, mida ma ka varem ei saanud teha, on hakanud mind närima. Otsin justkui asendust oma rahutule hingele, sellele tühimikule.

Ma väärtustasin Janeti olemasolu enne ka väga-väga kõrgelt. Ma tundsin end temaga võitmatuna ja tunnen seda siiani, aga kurvaks teeb ikka, kui mõtlen, et oleme oma ühise teekonna lõpusirgel. Iga päevaga muutub see aina reaalsemaks. Reaalsuseks, mille tunnistamist ma järjekindlalt mitu aastat aina edasi lükkasin. "Ta ju jaksab, Janet ei ole vana!", korrutasin ma pidevalt Joosepile, kui taaskord tuli teemaks uue juhtkoera taotluse täitmine. Ma ei suutnud kaks aastat isegi tühipaljast taotlust formaalselt ära täita, sest tundsin, et siis ma justkui mõtteis kannan oma sõbrakese maha, aga selleks polnud ma veel valmis.

Ma saan aru, et see jutt ei pruugi kedagi eriti kõnetada ja ma ei pane ka sugugi pahaks, kui keegi rehmab käega ja mõmiseb endamisi, et koer on koer ja ega maailmas pole juhtkoerad  veel otsa lõppenud. Aga nagu ma juba varemgi olen öelnud - neil kellel puudub otsene side selle maailmaga, ei suudagi end sellesse olukorda asetada, tunda neid samu tundeid ja emotsioone. See on iga asjaga siin elus nii

Ma just äsja täitsin raske südamega uue juhtkoera taotluse ära ja otsin kasvupere oma uuele tulevasele juhtkoerale, kes on hetkeseisuga kolm kuud ja üheksa päeva noor, vallatust ja mängulusti täis labradoritirts. Kui keegi tunneb, et tahaks pakkuda ühele vahvale labradorile pooleteiseks aastaks armastavat, hoolitsevat, kohusetundlikku ja aktiivset  kasvupere, kust ei puuduks elementaarne kutsika harimine, mille kaudu omandaks koer baasoskused (ei nori toitu, oskab enam-vähem rihmas kõrval kõndida, istuda ja lamada, saab piisavalt suhelda liigikaaslastega, teab oma piire ja et need pole üle astumiseks ega katsetamiseks jms), siis kõik potensiaalsed kasvuperehuvilised andke endast palun märku ja lisaküsimuste korral kirjutage: kuuskkai@gmail.com.


*Kõik toit ja muud kulud kaetakse juhtkoerte kooli poolt!

Tean, et paljud ei taha just sellepärast võtta, kuna mõtlevad, et kuidas nad küll hiljem loobuvad koerast, kellesse ollakse kiindunud ja keda hakatakse pidama oma uueks pereliikmeks, aga noh, minu kutsika kasvuperel on see eelis, et blogi kaudu saaksid nad alati jälgida meie ühiseid tegemisi ja seiklusi ning üks kõige parem argument, mida ma ise armastan näiteks tuua on see, et kui laps(ed) peres tahavad niiiii väga endale lemmikloomaks koera ja ema-isa on kahtleval seisukohal, sest loom=vastutus, siis saakski proovida n-ö katseperioodina, kas ja kuidas koer reaalselt sobituks pereellu. Minu arvates suurepärane võimalus, ilma et koer kannatajaks jääks ja lõpetaks kuskil ma ei tea kus. 

Sai vist üpris segane jutt, aga vähemalt sain selle mingil määral enda hinge pealt ära. Aitäh kõigile, kes jaksasid läbi lugeda ja kaasa mõelda! :)