Hinge pealt ära

Istusin hommikul köögilaua taga ja nosisin enda tehtud vahukoorega pannkooke ning kuigi põsed olid magusast punnis, siis meel oli ikkagist pisuke nukker ja mõru. Kui Joosep seda mingi hetk märkas, siis päris, et mis mind vaevab. Esiti ei osanud ma sellele küsimusele isegi päris selget vastust anda, teadsin vaid seda, et olen kuidagi rahulolematu. Mitte küll iga päev ja kogu aeg, aga aeg-ajalt, vahete-vahel varjutavad mu päikesepaistet tumedad murepilved. Pika pinnimise peale suutsin ma aga lõpuks oma tunded sõnadesse panna ja ütlesin, et ma tunnen kohutavalt puudust iseseisvusest. Joosep ei saanud esiti aru, et millest ma ometigi räägin. „Sa oled ju iseseisev“, vastas ta automaatselt.

„ei ole, see pole selline iseseisvus, mis nägijatel on!“, raiusin ma jonnakalt vastu.
„Kallikene, ega nägijad pole ka kõikides asjades iseseisvad, nad samamoodi sõltuvad teistest inimestest. Ma tahaks ka näiteks veel paremini osata programmeerida, aga ma pean selleks teiste abi kasutama, kõiksugu manuale lugema, katsetama...“, püüdis Joosep mulle selgitada.
„Ei, Joosep! See pole see. Sa ei saa minust aru. Sul ei ole takistust ju. Ma räägin tavalistest asjadest, igapäevastest lihtsatest asjadest, mida terved inimesed saavad teha. See on nende argipäeva osa. See on nende jaoks iseenesest mõistetav. Sinu jaoks ka ja sellepärast Sa ei saagi aru, miks ma tunnen end piiratuna. Mul pulbitseb sees niiii palju ideid, mida tahaksin teostada, aga ma EI saa!“ seletasin ma ennastunustavalt ühes käes rullikeeratud pannkook. 
„No mida Sa tahaksid siis teha?“ uuris Joosep.
„Ma lapsena armastasin joonistada, nokitseda ja see tung on minus siiani alles. Ma tahan ägedaid asju teha, aga need kõik on seotud silmanägemisega. Ma saaksin teha neid asju osaliselt, aga perfeksionist minus kisendab, et see kõik on poolik ja mõttetu, mida ma pimedana teen. Ja ma tahan minna loodusesse, ilma, et ma peaksin endale kuskilt marsruudi välja otsima. Tahan lihtsalt uksest välja astuda ja minna. Lihtsalt minna ja olla. Igatsen metsas seenel ja marjul käimist, niisama sihitult ringi tuiamist, ilma et peaksin igat sammu ja rada oma peas läbi kalkuleerima. Ma tahan hommikul minna turule ja leti pealt valida värskeid köögivilju, teel koju minnes põigata pargist läbi ja kiikuda, siis jalutada koju ja toimetada edasi. Tahan kõike seda teha nii, et ma EI peaks igal sammul teistelt abi paluma. Ma tunnen, et ma olen kammitsetud ja minu loovus ja vabadus on piiratud. Ma ei saa seda sellisel määral rakendada nagu ma sooviksin… „, püüdsin ma Joosepile selgitada.

Hiljem, kui mulle juhtus helistama üks tuttav, kes samuti kaotas nägemise diabeedi tõttu, uuris naljatledes, et miks mul selline hauatagune hääl on ja et kas kõik on ikka korras. Puistasin siis Christelile ka oma südant ja kui oli mu rahulikult ära kuulanud, vastas ainult üht: Kai, „ma imestan ainult selle üle, et see tunne tuli Sulle alles praegu, aastaid hiljem peale. Kas Sa varem siis nii ei tundnud?“Minu vastus sõbrannale oli lihtne – ei tundnud. Ja ühtlasi leidsin endale ka vastuse, miks mul varem polnud sellist tunnet – Janet. Minu maailma parim sõber ja abiline. Juhtkoer, kes on olnud mu silmadeks juba üle 10-aasta, on jäänud vanaks ja ei jaksa enam minuga igale poole kaasa reisida ja mind saata.

Ma vaatan heldimusega, mismoodi Janet end sihikindlalt kaasa sätib, kui ma linnaminekuks sahtlist riideid otsin ja esikusse siirdun. Või mis esikusse!? Ta on pesuehtne sabarakk, isegi vetsu ja vannituppa pressib end sündsusetult kaasa. Ei mingit privaatsust. Ise oleme samal ajal muidugi enesega vägagi rahulolev. Kehvematel päevadel põõnab niisama kuskil omaette ja õue minekki on märksa rahulikum. Siis loivab lihtsalt söögilaua alt välja, ringutab-sirutab-painutab ja tuleb lonkides esikusse, kuid jälgib rahulikult ja teraselt igat mu liigutust. Umbes, et ma olen täna küll väsinud, aga ma tean, et vajad mu abi.

Üks kord jätsin ma poobiku just teadlikult sellepärast koju, kuna mulle tundus, et kaks päeva järjest seigelda on prouale liig mis liig, et las parem kosub ja puhkab rahulikult kodus. Puhkas jee, sada korda puhkas. Terve päeva jorises rahulolematult ja kuigi Joosep oli kodus, siis see polnud murtud südamega poobikule minginegi lohutus. Joosep hiljem ütles, et tahtis lõunauinakut teha, aga no katsu sa magada, kui üks kogu aeg voodi kõrval undab. Ei saa sõbagi silmale. Isegi vetsus ei lasknud inimesel rahulikult käia, muudkui kraapis tungivalt käpaga ust. 

Kui on hea päev, siis jaksab terve päeva kaasa seigelda, aga on päevi, kus füüsis vannub vaimsele tahtele paratamatult alla. Ehk see, mida ma öelda tahan, on see, et Janet on olnud mulle nii hea juhtkoer, et pani mind tundma täisväärtuslikuna ja koos uusi radu vallutades ei tundnud ma, et mul oleks millestki puudust. Kõik oli uus ja huvitav. Iga päev oli seiklus. Kuid nüüd, kus mu sõbrake on vanaks jäänud, tunnen seda väga selgelt. Lausa nii selgelt, et isegi need asjad, mida ma ka varem ei saanud teha, on hakanud mind närima. Otsin justkui asendust oma rahutule hingele, sellele tühimikule.

Ma väärtustasin Janeti olemasolu enne ka väga-väga kõrgelt. Ma tundsin end temaga võitmatuna ja tunnen seda siiani, aga kurvaks teeb ikka, kui mõtlen, et oleme oma ühise teekonna lõpusirgel. Iga päevaga muutub see aina reaalsemaks. Reaalsuseks, mille tunnistamist ma järjekindlalt mitu aastat aina edasi lükkasin. "Ta ju jaksab, Janet ei ole vana!", korrutasin ma pidevalt Joosepile, kui taaskord tuli teemaks uue juhtkoera taotluse täitmine. Ma ei suutnud kaks aastat isegi tühipaljast taotlust formaalselt ära täita, sest tundsin, et siis ma justkui mõtteis kannan oma sõbrakese maha, aga selleks polnud ma veel valmis.

Ma saan aru, et see jutt ei pruugi kedagi eriti kõnetada ja ma ei pane ka sugugi pahaks, kui keegi rehmab käega ja mõmiseb endamisi, et koer on koer ja ega maailmas pole juhtkoerad  veel otsa lõppenud. Aga nagu ma juba varemgi olen öelnud - neil kellel puudub otsene side selle maailmaga, ei suudagi end sellesse olukorda asetada, tunda neid samu tundeid ja emotsioone. See on iga asjaga siin elus nii

Ma just äsja täitsin raske südamega uue juhtkoera taotluse ära ja otsin kasvupere oma uuele tulevasele juhtkoerale, kes on hetkeseisuga kolm kuud ja üheksa päeva noor, vallatust ja mängulusti täis labradoritirts. Kui keegi tunneb, et tahaks pakkuda ühele vahvale labradorile pooleteiseks aastaks armastavat, hoolitsevat, kohusetundlikku ja aktiivset  kasvupere, kust ei puuduks elementaarne kutsika harimine, mille kaudu omandaks koer baasoskused (ei nori toitu, oskab enam-vähem rihmas kõrval kõndida, istuda ja lamada, saab piisavalt suhelda liigikaaslastega, teab oma piire ja et need pole üle astumiseks ega katsetamiseks jms), siis kõik potensiaalsed kasvuperehuvilised andke endast palun märku ja lisaküsimuste korral kirjutage: kuuskkai@gmail.com.

Tumedam on labradoripoiss, kes läks just äsja oma päris koju, aga need kaks heledat labradoritirtsu…  nemad otsivadki omale armastavat kasvupere ning üks nendest tupsununnudest ongi siis ka minu järgmine tubli abiline :)


*Kõik toit ja muud kulud kaetakse juhtkoerte kooli poolt!

Tean, et paljud ei taha just sellepärast võtta, kuna mõtlevad, et kuidas nad küll hiljem loobuvad koerast, kellesse ollakse kiindunud ja keda hakatakse pidama oma uueks pereliikmeks, aga noh, minu kutsika kasvuperel on see eelis, et blogi kaudu saaksid nad alati jälgida meie ühiseid tegemisi ja seiklusi ning üks kõige parem argument, mida ma ise armastan näiteks tuua on see, et kui laps(ed) peres tahavad niiiii väga endale lemmikloomaks koera ja ema-isa on kahtleval seisukohal, sest loom=vastutus, siis saakski proovida n-ö katseperioodina, kas ja kuidas koer reaalselt sobituks pereellu. Minu arvates suurepärane võimalus, ilma et koer kannatajaks jääks ja lõpetaks kuskil ma ei tea kus. 

Sai vist üpris segane jutt, aga vähemalt sain selle mingil määral enda hinge pealt ära. Aitäh kõigile, kes jaksasid läbi lugeda ja kaasa mõelda! :)


CONVERSATION

15 kommentaari:

  1. Kai! Tahtsin lihtsalt öelda, et nii ilusti kirja pandud postitus. Minu meelest on sul annet sõnu hästi ritta seada ja võiksid sellega rohkem tegeleda :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oi, aitäh! :)
      Joosep räägib ka mulle seda kogu aeg.

      Kustuta
  2. Kai, millala Sa raamatu välja annad?
    M.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa oled vist mingi kolmas inimene, peale Grete Kleini ja Joosepi, kes seda küsib... no ütleme nii, et kui mingi 100 huvilist lõpuks kokku tuleb, siis peab vist hakkama mõtlema selle peale :D

      Kustuta
    2. Võtan järjekorda neljandaks! :D

      Kustuta
    3. Uuu, 96 veel minna :D

      Kustuta
    4. Hakkan viiendaks, 95 veel minna!

      Kustuta
  3. Võin vaid arvata, mida sa tunned seoses sellega, et Janet on su silmad, aga ma saan aru, mis tunne on, kui neljalgne sõber on vana, sest meie oma ei tee enam üldse jalutuskäike, kuigi tahaks 🙄..
    Ma tulevast juhtkoera nn katsetamiseks küll ei soovitaks suvalisele perele, sest kui inimene pole varem kunagi koera pidanud, on suur võimalus nii mõndagi ära vussida. Loodan, et su uus sõber leiab targa ja hea pere!
    Ps. Blogipeole lähed?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, üleüldse koera kaotus, kes on ju nagu pereliige, on valus ja kurb.

      PS. Lähen ikka blogipeole :)

      Kustuta
  4. Räägi lähemalt, mis siis Janetist saab, kui Sa saad uue juhtkoera? Kas jääb ikka Teie juurde?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, Janet jääb kindlalt meiega! :)
      Mulle pakuti tegelikult juba varem uut juhtkoera, aga ma keeldusin, sest ma ei taha, et Janet näeks, mismoodi ma ta n-ö välja vahetan. Kuna uue juhtkoera valmimisprotsess võtab umbkaudu kaks aastat aega, siis uus kutsa tuleks meie juurde 2021. Selleks ajaks on Janet peaaegu 14. aastat vana. Kui muidugi üldse veab nii pikalt välja.
      Mõni päev on ta hästi reibas ja selline vallatust täis poobik, aga mõni päev on loid. Headel päevadel mõtlen, et äkki tegin ikka liiga vara selle taotluse ja halbadel päevadel tunnen, et tegin ikka õigel ajal. Sellised imelikud tunded.

      Kustuta
  5. Me ei hakka mitte kunagi saama teadma, millal on õige hetk. Et poleks liiga vara ega liiga hilja.
    Millal uus koer majja võtta on puhtalt su enda otsus, kuid ma usun, et kui see on ka Janeti ajal, siis see ei pruugi olla ilmtingimata halb. Kuna vana koer paratamatult enam ei liigu nii palju ja magab suurema osa päevast. See ei tähenda, et peaksid seni järgmised mitu aastat oma käike piirama, mitte iseseisvalt kuskil liikuma. Tähelepanu saab jagada võrdselt ning ehk just kodus olev kutsikas aitab Janetil ka vaimu erksana hoida, kui enam pikkadest jalutuskäikudest suurt välja ei tule.

    Soovitan lugeda raamatut "Vanade koerte tarkus".. kindlasti saad üksjagu tönnida, aga samas selles kõiges on imeline lohutus ja teadlikkus väärtustada iga koosveedetud hetke ajal, mil keegi kogu ilmas ei oska öelda vastust küsimusele "kui kaua veel?" ja lõpuks saad aru, et koosveedetud aja pikkusest on tähtsam selle kvaliteet. Oskaks vaid kõik sellest aru saada!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, mina olen enda jaoks sellegi läbi mõelnud, et mis siis teha, kui Janeti tervis lõplikult raugeb. Et kui ma näen, et koeral on sära silmist kadunud, tal on ilmselged valud ja keeldub söömast-joomast, õues käimast jne, siis on vast targem magama panna...
      Natuke vbla sellest, et miks ma pelgan Janeti ajal uue juhtkoera võtmist...
      Üks treener rääkis, et on olnud juhtumeid, kus vana juhtkoer justkui langeb depressiooni, kui näeb, et teda jäetakse kõrvale. Kõrvale siis selles suhtes, et kui ikka üle 10. aasta on juhtkoer olnud pimeda inimese silmadeks ja teejuhiks, siis see side on midagi nii erilist, et vana koer ei pruugi mõista, et miks ta noorema vastu välja vahetatakse. Ja nähes Janeti kiindumust minusse, siis mul on tunne, et ta langeks masendusse.Need korrad, kui on olnud mu õe, ema või sõbranna pool hoius, on olnud tema jaoks niivõrd stressirohked, et ajab peale seda kaks nädalat jutti karva nagu segane.

      Tänud raamatusoovituse eest. Lähen kohe uurin järgi, kas seda raamatut on ka pimedate raamatukogus audiona olemas. :)

      Kustuta
  6. Platinum koeratoit24. aprill 2019 13:08

    See postitus on nii ilus, Sinu sõprus Janetiga on imeline.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Janet on parim! :)

      PS. Proua sai vist aru, et räägime teda taga, hakkas teine mul siin luksuma :D

      Kustuta

Back
to top