Eile.. eile me käisime Joosepiga Tallinnas. Ja kuigi ma püüdsin mitte liialt kõrgeid lootusi seada ja roosade pilvede vahele end ära kaotada, siis kõigest hoolimata oli kukkumine ränk. Nii ränk, et see valu ei taha siiani mu sisse kuidagi ära mahtuda.

*Oeh, ma kohe ei teagi kust alustada. Nii raske on oma mõtteid koondada, meel muutub pidevalt härdaks ja pisar kipub silma.

Ma usun, et kõik mu blogi pikemaajalisemad lugejad teavad, et ma põen alates 4. Eluaastast 1. Astme diabeeti, mille tagajärjel on mul raske neerupuudulikkus. Ja see on olnud ka ühtlasi takistuseks laste saamisel. Ehh, optimist. Et kui laps, siis olgu juba mitu, eksole. Kuigi reaalsuses oleksime kasvõi selle ühe ainsa üle siiralt õnnelikud ja südamest tänulikud.

Kuna ma olen väga hoolas olnud oma veresuhkrutega, siis ka minu neeruanalüüsid on viimased 15. Aastat enam-vähem stabiilsena püsinud, ülivähe on kreateniin tõusnud. Kuid fakt on see, et kunagi saan ma endale ikka doonorneeru ja kui mu organism võtab siiriku kenasti vastu ja koostöö organismi ja doonorneeru vahel sujub ladusalt, ilma komplikatsioonideta, siis antakse roheline tuli ka lapse saamiseks. Aga… aga alati on kuskil üks karvane "aga" peidus, mis kogu selle lillelisuse ja mannavahulisuse halastamatult purustab.

Olgem ausad, ma pole enam päris esimeses nooruses, septembris saan 34. Ja see tähendab ainult üht – mida vanemaks ma saan, seda väiksem tõenäosus on mul rasestuda, sest diabeet ja ravimid teevad viljakusega oma töö. Mitte kõigil, aga pikaajalistel diabeetikutel on risk palju kõrgem. Ja kuna ma olen hoolas oma tervise hoidmises, mõõdan sada korda päevas hambad ristis veresuhkrut, joon taimset neeruteed ja vett, püüan olla liikuvuses ja hoida seeläbi keha toonuses, ühesõnaga kõik jutud, siis see tähendab ainult üht – mida tublim olen, seda hiljem ma doonorneeru saan. Ja mida hiljem ma doonorneeru saan, seda väiksem on tõenäosus meil Joosepiga laps saada. Selline irooniliselt vastuoluline olukord.

Kuna ma olin kuulnud, et munarakke saab külmutada ja et Haigekassa maksab selle protseduuri kinni (kui rasestumine on mingist haigusest tulenevalt raskendatud või edasi lükatud), siis otsustasin asja lähemalt uurida. Ja ma leidsingi Tallinna keskhaigla kodukalt infot selle protseduuri kohta ja ühtlasi sain teada, et alates möödunud aastast ei käi asjad enam läbi Haigekassa. Ses suhtes, et patsient ei pea esitama Haigekassale taotlust, hankima eriarsti kinnituslehte, ootama erikomisjoni otsust jne, vaid broneerid aja, lähed kohale ja sobivuse korral hakatakse asju ajama ja saategi oma munarakke, embrüaid ja seemnerakke külmutada.

Ma lugesin seda infot muidugi teatava skepsisega. Et ei olnud nii, et esimesest õnnejoovastusest viskasin kukerpalle, tantsisin valssi ja värki. Ei. Ma võtsin esialgu asja rahulikult ja otsustasin neile täpsustava e-kirja kirjutada. Sest kõik see tundus kuidagi liiga lihtne ja ilus. Et pole ju nii, et ronin kohale, vaatavad, et aa, jaa, teil on diabeet ja raske neerupuudulikkus, võtame teie munarakud ja viskame sügavkülmikusse ja kui nefroloog annab rohelise tule, siis tulge korjake oma munad üles. EI.

See protseduur käib hoopis nii, et esmalt peab naine endale 12x hormoone kõhunaha alla süstima, et munasarju hüperstimuleerida. See tähendab seda, et kui muidu ühe ovulatsiooni ajal eraldub üks munarakk, siis stimuleerimisel tekiks neid eralduvaid munarakke 15-20. Ja ideaalis nad tahaksidki nii palju ka külmutada, sest ega kõik munarakud ei pruugi olla viljastamiskõlbulikud. Tundub nagu kökimöki, aga vot siin alles algabki see koht, mis sisuliselt meie lapsesoovile kriipsu peale tõmbas.

Hüperstimuleerimine on protseduur, millega võib kaasneda kõiksugu ebameeldivaid ja eluohtlikke kõrvalmõjusid. Nagu ikka ravimite ja muude ainetega. Ja kui seda hormooni saab liiga palju, tekivad ainevahetushäired, mille tagajärjel hakkavad veresooned vedelikku läbi laskma ja see satub kõhtu. Kui on kergemat sorti kõrvalmõju, siis imendub vedelik kõhust aegamööda ise ära, aga tagajärjena võib kõht ka nii suureks paisuda nagu tavalise raseduse lõpus, hakkab valutama ja naisel on raske isegi hingata. Võib tekkida kopsuturse, neerude funktsiooni langus ja pole välistatud ka ajuturse. Siis hakatakse vedelikku kõhust ja kopsust välja pumpama, mis on omakorda raske protseduur.

Ja nagu ma aru sain, siis selliseid juhtumeid on olemas, kus antud protseduur on naise jaoks lõppenud fataalselt ehk surmaga või üliränkade tüsistustega. Sellised tüsistused on muidugi haruldased, eriti kui tegu on terve naisega, aga neid juhtumeid siiski esineb. Ja tohter korrutas korduvalt, et kuna minu organism on niigi diabeedi tõttu räsitud, siis see hüperstimuleerimine oleks mulle eriti riskantne ja eluohtlik.

Ja nii me istusime kolmekesi seal kabinetis ja ma muudkui mõmõhitasin, ise samal ajal surin seesmiselt ja mõtlesin, et miks te üldse mulle helistasite? Miks üldse vastasite mu kirjale, kus oli kogu info mu diabeedi ja tüsistuste kohta olemas? Miks ütlesite, et ma võiks tulla konsultatsioonile, et siis arst saab täpsemalt meie võimalustest rääkida. Võimalustest? Millistest võimalustest, ah!??? Võimalusi sisuliselt pole ju. Ja nii ma seal istusin, silmad veekalgvel. Ma ei mõistnud, milleks mind kutsuti, milleks lasti mul uskuda, et on lootust. Ma ei saa aru.

Kabinetist lahkudes tundsin segadust ja apaatsust, mu mõistus tõrkus seda uskumast. Miski mu sees korrutas, et see ei saa olla kõik, mingi võimalus peab kuskil veel olema. See pole lihtsalt tõsi. Ma ei saa alla anda. Kuskil on olemas lahendus. Ma ei kavatse uuesti seda läbi elada, kus arst mulle teatab, et kui oleksite paar aastat varem tulnud, siis.. nagu ma ei usu, et pole võimalusi. Meile öeldi, et jaa, nad saavad ka ilma hüperstimuleerimiseta munarakku võtta, aga siis peab arvestama, et seda protseduuri tuleb mitu korda teha ja kui tsükkel ei ole regulaarne, siis kõik see võtab aega ja võib juhtuda, et Haigekassa ei ole nõus seda kinni maksma, sest kui nad ei näe, et see võiks tulemuseni viia ehk raseduseni, siis komisjon ja arstide konsiilium võivad eitava vastuse anda. Veel öeldi, et loomulikult on võimalus ka surrokaati kasutada, et on paare olnud, kes kasutavad Ukraina, Poola ja Kruusia surrogaate ja kõik käiks samamoodi läbi ametlike kliinikute, aga see maksab meeletult palju raha. Mitukümmend tuhat.

Pelgulinna sünnitushaiglast väljudes jäi Joosep treppidel seisma ja kallistas mind. Ja kui ma muidu olen suur kallistaja, siis eile, eile ma ei tahtnud lohutust. Ma tahtsin valust karjuda. Tahtsin, et lubab mulle, et kõik saab korda ja me saame lapse. tundsin, et kui mind veel pikalt kallistab, siis ma lihtsalt ei suuda enam.. lähen lõplikult katki ja hakkan ohjeldamatult nutma. Seega püüdsin kõik alla suruda ja koduni vastu pidada.

Õhtul tegin meile ahjujuustusaiu tomatiga. Ja sel ajal kui saiu vorpisin, voolasid mul pisarad. Siis hiljem kössitasin magamistoas voodi peal ja nutsin. Jälle Joosep tuli ja haaras mu embusesse ning palus, et ma ei nutaks, sest ma murran ta südame, kui näeb mind niimoodi nutmas. Uuris, kas on midagi, mida ta saaks teha, et ma oleksin natukenegi rõõmsam. Ma vastasin, et hankigu 50 tuhat, et saaksime surrogaati kasutada.

Ma isegi ei tea, kuidas kogu seda teemat kokku võtta. Täna olen ma rahulikum ja pole nutnud, aga meeletult kurb olen ikka. Midagi nagu läks katki mu sees. Ma palusin isegi Joosepil tõsiselt järele mõelda, et kas ikka tahab minuga abielluda, sest ma olen justkui poolik.
*öh, nüüd hakkasid pisarad jälle voolama*
Ma tunnen, et ma oleksin nii isekas, kui Joosep jääks minu tõttu isarõõmudest ilma. Ta ise ei taha sellisest jutust muidugi midagi kuulda ja ütleb, et see on tema otsus ja tema on minu endale valinud ja ma olen eriline, kõige erilisem, sest ma olen väljavalitu. Kõikide teiste seast hoolikalt välja valitud. Nii ta seda sõnastab. Aga väljavalitud või mitte, siis ta veel ei teadnud, et minuga perelisa saamine saab olema nii komplitseeritud.

Ja ma ei mõista, miks neil naistel, kes juba loomult on emaks loodud ja nii väga soovivad endale last, miks just meil peab see nii valulik olema, kui samas mingi nurgatagune joodik, kes hoolib pudelist rohkem kui oma lastest, saavad ludinal lapsi. Või need, kes viskavad oma vastsündinud imiku prügikasti nagu see pisike inimhing oleks mingi suvaline rämps. Ma lihtsalt ei saa aru. Miks nemad saavad lapsi, aga minusugused, kes on valmis pakkuma armastust, hoolt, rõõmu, turvatunnet, lusti – tingimusteta armastust ja sooja kodu, miks meil peab see nii raske olema. MIKS!???

Jah, see oli üks minu põhiküsimusi, sest vaadake, ma igapäevaselt ei viitsi end lille lüüa. Ma ei meigi end, ma ei kanna kontsi, ma ei keera endale lokke ja kõike, mida on võimalik pikendada – ma ei pikenda. Ühesõnaga, ma ei kasuta ilulisasid. Ma olen oma argises lihtsuses, no selline harilik luud, hehe. Seega, kui kuskil on tulemas mingi üritus, kus peab end natuke lille lööma, siis minu jaoks on see hästi tore ja eriline. Ja milline naine ei sooviks end aeg-ajalt üles vuntsida ja tunda end kaunina. Ja kuna eelmine kord läks nii nagu läks, siis seekord tahtsin, et miski ei veaks viltu ega jääks juhuse hooleks.


Kuna dresscode oli „shine bright like a dyamond“, siis nii palju ma sain aru, et peab sädelema, särama, helkima, sillerdama, ühesõnaga litter oli teemaks. Aga esimeseks probleemiks oli see, et ma nägija ajast mäletasin, et litterkleidid olid tol ajal maru koledad. Kõik olid justkui ühe vitsaga löödud ja ei mingit eripära. Ja nii ma otsustasin, et kirjutan e-poodidele, et järsku nad oskavad mulle soovitada midagi enda valikust ning lisasin, et kuna olen pime, siis oleks ääretult armas, kui nad viitsiksid tsipa kirjeldada ka, et milline on tegumood, värv jne.

*Selle lisasin ka veel juurde, et kui sobivat litterkleiti ei ole, et siis võivad pakkuda ka midagi armsalt printsessilikku, aga mis oleks samaaegselt ka pilkupüüdvalt naiselik.

Esmalt ma muidugi teabeldasin terve interneti nurgatagused ise läbi ja kurnasin Joosepit ja sõbrannasid oma mustmiljoni küsimusega. Kujutage ette Joosepi ahastunud nägu, kui saatsin talle järjekordse kleidilingi, mingi sajaseitsmekümneviienda…

Lõpuks otsustasin, et pöördun ühe Eesti tuntud kleidipoe poole. Kirjutasin oma pisikese mure lahti, kõik viisaka selgitusega ja puha ning jäin vastust ootama. Ootasin päeva, ootasin kaks ja kui viiendaks päevaks polnud ikka veel vastust tulnud, siis tundsin nördimust ja pisukest pahameelt, sest ma ei saa aru kui raske või keeruline on vastata ühele e-kirjale. Jutt siis Kleidibutiigist. Ja isegi, kui nad pole eraldi valmis tegelema sellist laadi palvesooviga või neil ei ole selliseid kleite või nad ei soovi individuaalselt kliendiga tegeleda, misiganespõhjusel, siis teate, minu jaoks on iga vastus vastus, mida ma aktsepteerin. Mida ma aga ei aktsepteeri, on see, kui mind jäetakse õhku rippuma.

Aga edasi pöördusin ma Kleidikese poole ja vot neid ma soovin tõesti kiita ja teha kniksu, sest ma ei mäletagi, millal ma viimati nii pühendunud ja abivalmit teenindust kohtasin. Kleidikese tiim mõtles igakülgselt kaasa, otsisid mulle enda valikutest kleidilingid välja, siis vastasid kõikidele minu täpsustavatele lisaküsimustele ja jagasid omapoolseid soovitusi ja arvamusi. No ühesõnaga kogu suhtlus oli ääretult soe ja meeldiv. Ja sealt pärineb ka minu EBAl kantud kleit.



Kingadest ma ei hakka pikalt rääkima. Soetasin endale kahed kingad, ühed madalad balleriinad ja teised killerkontsadega kingad. Aga kuna minu õde leidis, et minu kleidi juurde sobiksid balleriinad paremini, siis kontsakad jäid oma aega ootama. Ja kui ma siiski oleksin kontsade kasuks otsustanud, siis ilmselt oleks pidanud politsei mind lavale eskortima ja kiirabi kohe sabas järgnema, sest ma olen nendel killerkontsadel ohtlik nii iseendale kui ka teistele.

Nii, aga olgu pealegi, jätame need kontsad kus see ja teine ja liigume õhtu naelani – minu soeng. Soeng, mille üle ma kurtsin ja lalisesin kõigile, kes jaksasid ja viitsisid kuulata.

Esiteks, sain ma juuksuritooli istudes kerge etteheite osaliseks, kui teavitasin, et pesin viimati juukseid kolm päeva tagasi. Siis juuksur ütles *hästi rõhutatud toonil*, et no tegelikult tullakse soengusse ikka pestud peaga, aga noh, kuna need nii mustad ka pole, siis pole vast hullu. Siis vaatas kella ja nentis, et ega me pesta ka enam ei jõuaks. Mul oli sel momendil nagu… päriselt?! Huvitav, kelle kapsaaeda see kivi küll veeres, ah, kui mind võeti minu kokkulepitud ajast pool tundi hiljem vastu.

Soengu osas oli mul endal kindel nägemus, mida ma soovin. Ütlesin, et võiks vasakult poolt alata punutis, mis jõuab kukla taha ja siis paremale õlale jääb lahtiste juustega pats, mille otsad võiks kergelt lokki koolutada. Ja lisasin, et selline on minu nägemus, aga kuna mina ei ole juuksur, pluss ma olen pealekauba ka pime, siis annan vabad käed ja kui näeb, et see ei jää ilus vms, siis tehku mulle lihtsalt mingi selline soeng, mis jääks lõpptulemusena ilus ja sobiks ka mulle.

Ma ei tea, kas asi oli minu kehvas seletuses või juuksuri oskamatuses või milleski kolmandas, aga punutise lõpp ei jooksnud nii nagu ma eelnevalt kirjeldasin, vaid juuksed jäid kuidagi imelikult rippu. Ja siis hakkas neid lahtiseid juukseid lokitama. Ise veel samal ajal uuris, et kuidas mul muidu lokid püsivad. Ma ütlesin, et ega nad väga hästi ei taha mul püsida, eriti niiskete ilmadega.

Samal ajal, kui oli esimesed kaks karva ära lokitanud, nentis juuksur ise ka, et juuksekiud on hästi peene struktuuriga ja et see ots ei jää hästi hoidma. EI JÄÄ hästi hoidma!?! Ja siis samal ajal teed mulle tangidega lokke edasi. What is wrong with you!?

Mul ausalt öeldes polnud väga usku sellesse, aga kuna ma olin öelnud, et annan vabad käed ja et minu soov on lõpptulemusena kaunis välja näha, siis püüdsin usaldada. Ma ju pime, ma ei saa hakata iga pisema kahtluse või sisetunde peale räuskama.

Maksin 18 raha ja kui ma salongist lahkusin, siis bussijaama jõudes, kuhu on umbes 200 meetrit, siis selleks ajaks oli mul üks salk juba sorakil. Selle ma sättisin kõrva taha ja juukseklamber, mis turritas välja, pidin õhtu jooksul korduvalt tagasi soengusse torkama ja peitma ja katma. Ma tundsin end nii ebakindlalt ja ma reaalselt Tallinna bussi oodates mõtlesin pingsalt, et kust ma saaksin endale uue soengu.

Ja kõige tabavamalt, nii nagu ma ise end selle soenguga tundsin, ütles Manjana, kui ma ahastunult ütlesin, et vaadaku mu soengut, vaata milline õudus see on ja siis Manjana vaatas, mõtles ja siis ütles, et eee, see on täpselt selline soeng nagu pidu oleks juba pikalt kestnud, haha. Ma ei tea, kas ma pean siinkohal üldse meelde tuletama, et ma olin alles 20 minutit tagasi peole saabunud. Oeh, mnjah.

Aga pidu ise oli tore ja mul oli siiralt hea meel kõigi üle, kes saavad aru, et kui mina olen pime, siis mina EI  näe neid ise tervitama minna ja siis tulid astusid ise ligi. Sellise julguse eest saadan soojad tervitused Leenule, Mallule, Helenile, Jaanikale aka Printsessile, Britile, Triinu Liisile, Manjanale, Ritsikule, Liivile… no heakene küll, Ritsik on natuke juba nagu oma inimene, aga ikkagi. Ja Manjana on heas mõttes natuke sõge, kes hüppabki niimoodi muuseas ligi ja hakkab vabalt suhtlema. Mulle väga meeldib.

Liivi oli ka hästi armas, tuli peale auhindade jagamist mind eraldi tänama, et ma ta lavanärvist päästsin. Ütles, et kuna ta teadis, et mina teda ei näe ja mu pilk olevat olnud nii rahulik, siis see aitas tal ka maha rahuneda. See oli ühtaegu nii armas kui ka naljakas. Üleüldse jättis Liivi mulle ääretult positiivse mulje, kellega võiks vahel niisama ka kokku saada ja tassi teed või kohvi juua.

Jaanika beebikõhtu küsisin ka kohe taktitundetult katsuda, pärast alles meenus, et assa mait, ma vist ütlesin selle ühe kõige vihatuma lause rasedate poolt – oo, kui suur kõht. Nagu tubli, Kai, istu, viis.

Ja teine ämber, mida ma ei salli enda juures ja millest ma üritan lahti saada on see, kui ma ütlen inimesele, et oi, Sa oled nii pikk. Nagu what the hekk. Palun osta endale aju, tahaks ma öelda. Just sellise „imelise“ nentimusega sain ma maha, kui Leen lükkas mu Eveliisi ette. Noh, eks see on igati tase omaette, mida ühele arvamusblogijale öelda. Oleks siis võinud vähemalt komplimendigi silmalaugude kohta teha vms. Aga samas see on ka siuke piiripealne nali.

Sellest meetjagreet asjast on juba kirjutatud. Paljudel oli segadus, et miks see sirmi taga toimus ja et kedagi polnud ju näha. Ma alguses mõtlesin ka, et no oleks võinud ikka need sirmid eest ära tõsta. Mitte, et mina siis oleks rohkem näinud, aga et teised saaksid näha ja mulle kirjeldada. Aga siis lugesin kuskilt, et publik pidi ise ka lava või kuskile sirmi taha minema.


Ja teine asi, mis mind natuke kuidagi nõutuks tegi oli see, et iga kategooria kolm nominenti kutsuti korraga lavale ja siis tehti järjekord teatavaks. Et see kuidagi kaotas selle pinevuse minu jaoks ära. Et nagu, okei, selge, esikolmik on nemad ja thats it. Aga kui kutsutakse lavale järgemööda, siis säilib põnevus. Natuke tekkis tunne nagu oleks konveieril ja kui alguses öeldi, et üritus lõppeb koos ühispildistamisega kell 23, siis reaalselt oli asi juba pool kümme läbi.

Võitjate ühispildile ma ka ei jõudnud. Ma kuulsin küll, kui kutsuti ühispildile, aga kuna see info jäi minu teada ütlemata, et kus ühispilt tehakse (eeldan, et Napsie fotoseina taustal), aga kuna ma polnud kindel, siis ma olin veidi ähmi täis ja kuidagi kogu olukord oli segadustekitav.


Auhinnast ka siis natuke

Kategoorias, kus ma tänavu osalesin, jäin ma neljandaks. Ma olin nagu täiesti veendunud, et ma olen esikolmikus. Sest enne auhindade jagamist uuris Manjana, et kas ma sain e-kirja, et olen nomineeritud ja kui vastasin jaa, siis ta ütles, et tema ei saanud. Ma olin nagu misasja!??!? Ma olin täiesti veendunud, et Manjana on kindlalt esikolmikus. Ja kui nimetati esikolmiku nominendid, siis minu siiras, puhtast südamest tulnud vaikne üllatushüüe oli: „Misasja?! Ma ei olegi esikolmikus!? Nagu mis mõttes?!“

Aga muidugi ei ole, sest kui Nullkulu ja Anne Smithiga olin ma arvestanud, siis humoorika Rahakrati olin ma täiesti unustanud, kes oli samuti väga tugev konkurent ja no sinna mu auhinnatud koht ka läks.

Aga eks ma olen viimased aasta aega olnud ka üpris laisk blogimises, selline paras blogard. Ja kui ma neli päeva enne hääletuse lõppu kirjutan pikema üleskutse koos põhjendusega, miks võiks minu poolt hääletada, siis ilmselt polegi mõtet kõrgemat kohta loota. Kuigi ma pean nentima, et see on antud olukorda arvestades vägagi hea saavutus. Aga siiski jäin alla möödunud aasta eluliste blogide II kohale.

Kuna tänavu oli esmakordselt kaasatud ka žürii, siis ühe auhinna sain ma ikka, jipikajee. Ma nimelt esitasin hindamisele ühiskonna kriitiliste postituste kategoorias oma Apollo kino postituse, mis siis saigi žürii poolt kõige kõrgemad punktid ja mina autasuks üüratu kinkekoti, mille peasponsor oli Uncel Paul. Aga ega see kott sisaldas veel kõiksugu nodi ja ma arvan, et ma teen sellest millalgi eraldi unboxing postituse.

Kuna Joosep hülgas mu igaveseks *südaööni* ja läks sõpradega roadtripile, siis mõtlesin, et tulen kurdan natuke oma haige inimese põli. Just nii. Siin istub inimene, kes suutis keset augustikuud end niimoodi ära külmetada, et ma köhin nagu hõbene. Aga ega ma pole kunagi kahelnud oma andekuses, muig.

Eriti hull oli eile öösel, kus ma kössitasin higisena voodis ja köhisin südamerahus kopsutükke välja. Ja kuna lõpuks hakkas mul reaalselt Joosepist kahju, siis ma kolisin kogu oma tavaariga elutuppa diivanile surema. Aga ega köha pole ainuke mure, mis mind vaevab. Siis oleks vabsjee titimiti ja ma ei hädaldaks siin.

Enne, kui ma üldse köhima hakkasin, olid mul kurgus mädakorgid või midagi sellist. Ma ka päris täpselt ei tea nende meditsiinilist terminit. Lisaks põletav kurguvalu, kuuma- ja külmahood (ilmselt oli palavik, sest menopausi jaoks olen ma veel liiga noor) ja üleüldine sant peaonpaks tunne. Enesetunne oli vahepeal lausa nii halb, et mõtlesin, et pean  vist endale valge lina ümber tõmbama ja hakkama kalmistu poole astuma.

Lisaks, kuna mul üleüldiselt on ka mingid mega suured mandlid, siis kõiksugu kurguhaiguste korral paistetavad need veelgi suuremaks. Niisiis, nädala alguses, kui ühel hommikul mainisin Joosepile moka otsast, et öösel oli mul vahepeal raske hingata, siis korjas mu voodist üles ja vedas perearsti juurde.  Oii, ma olin alguses püha viha täis, et niimoodi ohjad enda kätte võttis. Ma muudkui korrutasin, et ma olen teovõimeline inimene ja suudan ise oma elu puudutavaid otsuseid vastu võtta jne. Aga ega see mu mulin ei aidanud põrmugi.

Ma saan aru, et see oli vajalik ja normaalne mõistusega inimene annabki endale aru, et sellises olukorras ei saa loota heale õnnele, aga… kuna ma olen lapsest saati suht palju haigemaja seinte vahel aega veetnud ja tilgutite all tiksunud, siis mul tänaseni tekitavad haiglad vastumeelsust. Ma võin vabalt käia arsti juures, see pole mingine probleem, aga kohe, kui ma tunnetan ohtu, et mind võidakse haiglasse sisse kirjutada, siis see on no go. Ma muutun tõrksaks.

Aga meie arstilkäik lõppes sedasi, et kedagi kuskile sisse ei kirjutatud, vaid kirjutati hoopis antibiootikumid välja, sest veres oli kerge põletikunäit üleval ja arvestades mu üldist olukorda, mis rängalt kurnas minu kui diabeetiku organismi, siis leiti, et on parem antibiotsikuur läbi teha. Aga ütleme nii, et väga kaugele ma oma kuuriga ei jõudnud.

Olin kaks päeva saanud rõõmsalt antibiootikume neelata, lisaks ka Strepsil ja Linex (see viimane selleks, kuna tavaliselt kipub AB kuuri ajal tupeseen vohama, siis mõtlesin, et profilaktika mõttes kuluks marjaks ära), kui õhtul diivanil istudes avastasin, et ma näen välja nagu kärbseseen – ülepeakaela täpiline. Kookisime ravimipakenditest infolehed välja ja ainuke, kus oli kõrvalmõjuks märgitud ka lööve / allergia, oli antibiootikum.

Niisiis, järgmisel päeval vurasime taas arsti juurde, kus vaadati mind uuesti pealaest jalatallani üle, kuulati kopse ja kirjutati teine põletikuvastane ravim välja, mis siis konkreetselt mõeldud nina- ja neelupõletike vastu. Pluss 10mg Zyrtecit ja kuna mu köha oli muutunud ülikuivaks, siis ostsime ka mingi homöopaatilise köhasiirupi. Mis minu meelest absoluutselt ei aita. Pigem ajab rohkem köhima. Mul ausalt juba bronhhid valusad sellest läkastamisest. Ja imelik on ka see tunne, mis mind köhima ajab. Nimelt, kui ma sisse hingan, siis tekib kopsu selline hõre külm tunne ja sellele järgnebki mitmeminutiline köhahoog.

Aga nii ma siin elan. See uus AB tekitab samuti mulle allergiat. Ma ei kujuta ettegi, milline ma siis välja näeksin, kui ma Zyrtecit ei võtaks. Aga ma olen tänulik, et mu nägu on täppidest puutumata. Loodame, et nii ka jääb. Mul veel kaks päeva minna nende ravimitega.

Ahjaa, et kõigest sellest eelnevast vähe poleks juba olnud, tegin ma hommikul ärgates avastuse, et lisaks kõigele muule on mu paremasse silma põletik tekkinud, halleluuja. Ajab mingit läga välja. Joosep, hea mees, tundis muret, et kas ma jään nüüd uuesti, teist korda silmast pimedaks. Nagu mitmekordne pimedus.