Nagu paha siga

Käisin siin vahepeal nefroloogi vastuvõtul ja ausalt öeldes pidin sealt elupettunult välja astuma, sest sain teada, et kreatiniin, mis on lihasvalgu laguprodukt,  oli mul läbi aegade kõige kõrgem – 331. Norm peaks olema vist eee, mingi 50. Ja kuskil 500 ligidal pannakse mind doonorneeru järjekorda.

Veel sain teada, et mingi näit (eGFR), mis normaalsetel inimestel on 90, on minul 15. Ja kui see kukub 8 peale, siis alustatakse neeruasendusraviga ehk dialüüsiga. Ja kuigi teised näidud olid nii enam-vähem jonksus, siis see paganama kreatiniin valmistas ikka kuhjaga pettumust ja tuska. Ja mina veel arvasin, et kuna olen oma veresuhkrute mõõtmistes ja toitumises pedantlikult hoolas olnud, siis lahkun seekord arsti kabinetist ekstra õnneliku ja sillerdavana. Aga tutkit brat!

Manustasin eeskujulikult isegi seda rõvedat kipsitolmule sarnanevat pulbrit – Sorbisteriti, mida ma niiii väga jälestan, kuid mida ma PEAN neeruhaigena jooma, sest kui ma ei jooks seda, siis ma lihtsalt ühel ilusal päeval viskaksin lusika nurka ja ütleksin „adjöö, sõbrakesed, oli meeldiv, aga mina enam ei mängi“ ehk maakeeli öeldes saaksin infarkti. Ilma liialdamata. Sest kaua see süda ikka jaksab rahulikus olekus 100-110 lööki minutis vohmida. Asi nimelt selles, et kogu kaalium, mida ma endale toiduga sisse õgin, jääb mu organismi pidama, kuna neerufunktsioon on vähenenud ja kõrge kaalium põhjustab südame pekslemist, mis siis pikas plaanis on reaalne oht tõsiseks terviserikkeks.

Isegi reisile minnes vedasin oma kahtlase moega pulbri kaasa. Ent analüüsivastuseid kuuldes ütleks, et vähe tolku oli minu pulbriveost, sest.. ütleme nii, et kaalium oli küll referensis, aga Nagu suht seal ülemise piiri peal. Nii et mina loen seda juba kõrgeks.

Brrh, mulle ei meeldi tegelt üldse vinguda, nagu mingi paha siga. Ma ausalt öeldes tahaks oma hala peale praegu oksendada, sest elus on ju palju nõmedamaid olukordi, millega peab hakkama saama, aga lihtsalt vahest, vahest käib mul see klõps ära ja siis tahaks kõik pekki saata, sest mida ma pingutan ja olen hoolas, kui sellest pole vähimatki tolku. Ja võiks ju endale öelda, et võta end kokku tüdruk, kulista see pulber alla ja ela päev korraga, aga päriselt.. selle konkreetse ravimi manustamine on minu jaoks emotsionaalselt ülikeeruline. See lehkab nagu vana pesemata juustune sokk, maitseb veel hullemini ja tagatipuks ajab kõhu ka veel pööraselt valutama. Ja kui ma siis läbi raskuste sunnin end seda jooma ja tulemus on kesine, siis see tõmbab räigelt motti maha. Öäh.

Tänan kuulamast ja vastu pidamast, need olid siis tänased halaminutid. Liigume nüüd edasi rõõmsamatele teemadele.

Pulmadest nii palju, et ettevalmistused on täie hooga käimas. Mul on tegelikult mitu postitust kirjutatud, mis hetkel draftis kükitavad: millist pulma me soovime, nimekiri asjadest, mis meil olemas ja mis veel puudu, millal ja kus see kauaoodatud tähtis sündmus aset leiab ja veel palju muudki.Aga kuna ma kirjutasin need umbes poolteist kuud tagasi, siis ilmselt peaks enne avaldamist natuke infot värskendama. Ja ooo-taevamanna, oodake vaid seda postitust, kui saate lugeda, millise „üllatusega“ mu ema maha sai, tõmmates mind totaalselt pahviks ja põhjustades mulle nädalajagu stressi ja unetuid öid. See tuleb kuldaväärt lugemine. Ma luban.