Tõele au andes, siis ma ei arvanud, et ühele postitusele järgneb kohe teine samateemaline postitus, aga paraku on asjalood sedapsi, et olin siin vahepeal uuesti haiglas. Ma esialgu tükk aega mõtlesin, kas ja kui palju ma tahan antud teemat avalikult jagada, ent siis jõudsin selgusele, et kuna see puudutab väga otseselt meie edasist elu, siis otsustasin kogu teekonda kajastada ka siin – virtuaalselt, kogu oma ilus, valus kui ka võlus.

See pole mingine uudis, et olen tublisti üle 10. aasta elanud diabeetilise neerupuudulikkusega ja vähe ma ei kuulnud algusaastatel igal nefroloogi visiidil, et pane vaim valmis, varsti hakkad dialüüsis käima. Selline jutt väsitas kohutavalt, just emotsionaalselt. Nii ma otsustasin vahetada arsti. Parim otsus ever!
Elasin siiani siis rahulikult oma elukest, käisin regulaarselt kontrollis, sest teadsin, et ühel päeval saabub ikka see päev, kus ma vajan doonorneeru. Kui selle aasta septembris oli mu kreatiniin 354 ehk sisuliselt pool maad dialüüsini (kusjuures viimane lõpp läheb kiiremini), siis teadsin, et aasta-kahe pärast ilmselt hakkab kogu see pull pihta, kuid võta näpust. Oktoobris põetud kastriit ehk maopõletik kiirendas natuke asjaolusid. Kõiksugu põletikud on neerudele väga kurnav protsess ja nii said ka minu neerud põntsu. See tähendab seda, et paari kuuga minu kreatiniin tõusis üle neljasaja.

Loomulikult ei vaadata ainult kreatiniinitaset, vaid palju laiemat pilti, sest neerupuudulikkusega inimestel kipuvad muud näidud samuti lappesse minema, nagu näiteks kaalium, fosfor, kaltsium jne. Kui mu nefroloog, dr. Madis Ilmoja (minu suurepärane arst) kutsus mind haiglasse – statsi, et mu üldine tervislik olukord ära kaardistada, kuna me sammume tasapisi dialüüsile lähemale, siis mulle tehti kõikvõimalikud uuringud: jalgade veresoonte ja arterite uuring, röntgen, mitmesugused vereanalüüsid, neerude ultraheli, EKG, südameultraheli ja, vererõhu monitooring jne.

Ja mis nad siis avastasid…
Ultrahelis selgus, et mu neerud on hakanud kärbuma. See tähendab seda, et kui ma oleksin terve, siis mu neerude suurus oleks 10-11 cm, aga minul on üks neer 9 koma midagi ja teine neer 8 koma midagi. Mis on tunnistus sellest, et mu neerufunktsioon on langenud ja langeb ajas veelgi enam. Südame ultraheliga oli selline lugu, et mul avastati südame alumise lihase kahjustus. Kardioloog, dr. Kasper, ei saanud päris selget pilti, kas mul on infarkt olnud või mul on oht selleks, aga midagi on seal nihu. Seepärast tehti mulle järgmisel päeval, peale südame UH, uuesti ka EKG, veendumaks, et see polnud mingi ühekordne anomaalia. Paraku ei olnud. Mulle oleks tegelikult vaja teha kontrastainega uuring, aga seda nad hetkel teha ei saa, sest kontrastaine mõjuks minu neerudele antud olukorras nii laastavalt, et ma sisuliselt kukuksin mõne nädalaga dialüüsi. Kuid selge on see, et mind ootab ees südame sondeerimine. Kuid hetkel otsustati, et kõik see saab toimuma alles siis, kui hakkan dialüüsis käima, sest siis aitab masin mürgid organismist välja loputada või filtreerida või mis see korrektne meditsiiniline termin siin nüüd olekski?

Esimese hooga tõmbas kõhedaks kogu see pealetulev info, natuke oli vaja aega, et kõike seda seedida, aduda olukorra reaalsust, just emotsionaalselt. Ent tänase seisuga olen ma küll ebalev, kuid optimistlik. Ebalev sellepärast, et ma pole päris kindel, mismoodi kõik reaalis välja hakkab nägema, sest mul seisab ees päris mitu operatsiooni – dialüüsi ettevalmistus op, südame sondeerimine, siirdamine ja võimalik, et üks op tuleb veel seoses ühe tsüstiga, mis mul avastati juhuslikult siis, kui ma gastriidi tõttu käisin kompuutris.

Paramparamparaa, ja nüüd minu kõige lemmikuma osani!!! Nefroloog ütles, et nad tahavad mulle siirdada doonorneeru koos pankreasega ehk kõhunäärmega, mis sisuliselt tähendaks seda, et ma saaksin mitmeks aastaks diabeedist vabaks! Awesome, kas pole!? Mina muidugi uurisin ka rasestumise ja lapse kandmise kohta. Tänapäeval lubatakse doonorneeruga last saada ja arst ei öelnud, et olen puhta segi läinud, vastupidi, rääkisime kõik kenasti omavahel läbi ja kui uurisin, kas siis on ka võimalik last saada  kui pankreas siirdatakse, siis ütles, et väga huvitav küsimus, et mitte ükski teine patsient pole talle varem sellist küsimust esitanud ja et ta ei näe põhjust miks ei peaks saama. Ent peale pisukest mõtlemist lisas, et ainsaks takistuseks võib saada see, et kuna uus kõhunääre siirdatakse peensoole külge, siis loote kasvades võib see hakata siirikule survet avaldama. Kuid muud põhjust last mitte saada ta küll ei näe. Lisas veel, et ta kindlasti uurib selle oma kolleegilt, kes neid siirdamisi teeb    , järele.

Ise mõtlen, et kui juhtub ime ja kõhunäärme siirdamisega pole lapse saamisega takistusi, siis ma saaksin ju sisuliselt ilma diabeeti põdemata lapse ära kanda. Laps tuleks muidugi keisriga, sest doonorneeruga ei tohi ise sünnitada ja samuti ei saaks beebi rinnapiima, vaid RPAd, aga see kõik oleks lapse saamise kõrval titimiti. Aga ärme hakka enneaegu lootusi üles kruvima, sest enne tuleb kirurgi vastus ära oodata ja enne pean ma südamesondeerimisel ära käima, dialüüsi saama, neeru ootama, neeruga elama ja ravimidoosid paika saama ja veel natuke elama ja kui kõik on parlanksis, siis tuleb vaadata, mida mu emakas ja munasarjad kogu sellest värgist arvavad jne. Aga ikkagi on tore, et kuskil tunneli lõpus paistab pisike valguskiir.
Kas ma olen õnnelik? Jaaa. Kas ma olen lootusrikas? Jaaa. Kas ma kardan natuke? Oojaaa. Aga ma tean, et ma saan hakkama!    

Mõni nädal tagasi ärkasin ma hommikul maru kesise enesetundega. Ma kellaaegadest suurt ei tea, aga ma tean seda, et kui olin päev läbi vaheldumisi iiveldanud ja oksendanud, siis umbes südaöö paiku anusin Joosepit, et kutsugu mulle kiirabi, sest ma enam ei suuda.  Ma olin nagu zombie ja mu enesetunne muutus aina kesisemaks. Mul ei püsinud isegi vesi ja kummelitee sees, mida ma pidin perearsti nõuandeliini kohaselt igal juhul, olenemata, kas püsib või mitte, paari lonksu kaupa jooma.
Kiirabi tuli, tegi esmased terviseprotseduurid, nagu näiteks paigaldati arterikanüül koos sõber tilgaga, et ma päris ära ei kuivaks, ja siis otsustasid mu endaga kaasa viia. Kuna mu keha oli veepuuduse tõttu kurnatud, siis korterist kiirabiautosse vedas mind autojuht koos Joosepiga, pärast hiljem kärutati kiirabiauto kanderaam erakorralises oleva voodi kõrvale ja põhimõtteliselt pidin ühest voodist end teise rullima.

Haiglas selgus, et mul on veres põletikunäit. Samuti oli mul ka väike palavik, süda kloppis nagu auruvedur ja vererõhk oli kõrge. Ühesõnaga kõik oli lappes.
Tilguti kaudu lasti mulle veeni iiveldamisvastast ravimit ja veel midagi kõrvetamise vastu, sest mul söögitorus metsikult põletas. Päris sajaprotsendiliselt iiveldamine ja valu järgi ei andnud, aga natuke leevendas küll. Mingi hetk jäin ma isegi magama, sest kui ma uuesti silmad avasin, siis oli vahepeal varahommik kätte jõudnud ja uus vahetus siblis ringi.

Sellest oli muidugi kahju, sest öine vahetus oli palju toredam, nad olid kuidagi südamlikumad ja hoolivamad. Kui ma näiteks tundsin, et valu hakkab taas pead tõstma, siis koheselt reageeriti. Ja öine valvearst tundis mu ära, tuli eraldi ütlema, et nägi minust ETVs saadet „Iseolemine“ ja et ma olen väga sümpaatne ja armas tüdruk ning tegi mulle pai ja ütles, et ma vastu peaksin. Ja kuna mul oli palavik, siis ütles, et nad peavad mulle igaks juhuks koroonatesti ka tegema. Seda ütles ka kuidagi kaastundlikult, justkui andeks paludes, sest mul ju niigi halb olla. Aga mul oli sel hetkel nii savi, tehke või 10 korda.
Test ise polnud üldse valus ega ebamugav. Tavalise vatipulgaga keerutati ninas ja oligi kõik. Kui test oli tehtud, siis ma isegi hetkeks kahtlesin, et kas see oli ikka koroonatest.. et võib-olla oli see alles mingisugune eeltuimestus, enne, kui mulle kahemeetrine sukavarras ninna lükatakse. Aga eip, see oligi. Lebolaks. Ma ei saa aru, mis ninakoopa sügavustes surkimisest ja ajuni metallvarda ajamisest inimesed räägivad?

Peale selle, et mul oli tilgutivoolik, insuliinivoolik, pulsimõõtur sõrme otsas, siis käevarre ümber oli mul ka see statsionaarne vererõhumõõtur, mis iga 15 sekundi tagant piiksus (öösel ka, wiii) ja ma julgen väita, et see oli ilmselt üks kõige ko-hu-ta-va-maid asju üldse, peale mu enesetunde muidugi. Kas nad seal EMOs siis ei tea, et haiged vajavad taastumiseks rahu ja vaikust. Eriti tore.. mitte, oli see, et see masin oli mu pea juures ja nii see piiksus seal tundide viisi.
Ma saaks aru, kui see masin pistaks siis pröökama, kui ei saa enam mu rõhku kätte või just vastupidi, on ohtlikult kõrge, et siis annab märku, et ou kuulge, teil on siin keegi suremas, aga et niimoodi pidevalt.. milleks?

No ühesõnaga, kui personali vahetus oli ära toimunud, siis ega minuga enam midagi väga ei tehtud. Korra võeti veel arteriaalne veri, et mingisugust happelisuse? näitu kontrollida, käidi kuulati südant ja vsjoo. Paar korda kuulsin, kuidas uus vahetus uuris, et mis värk minuga on, mille peale öeldi nii muuseas, et aa, see on see iiveldav ja oksendav diabeetik. Ma olin nagu jaa, palun tehke midagi, et mul parem hakkaks vms. Mingi hetk tuli arst, kes küsis, et kuidas ma soovin, kas haiglasse sisse jääda või koju minna. Olles viibinud 12h nende piiksude keskel, ütlesin, et tahan koju, ja nagu tellitult veeres mu silmanurgast pisar põsele. Tundsin, et kodus olles taastuksin kiiremini ja paremini. Kodus on hea ja vaikne, ja kodus on Joosep, valmis minu väiksemaidki soove täitma, et mu olemist natukenegi leevendada.

Kui masinad ja kanüülid olid mu küljest eemaldatud ja kõik vajalikud paberid korda aetud, arve tasutud jne, siis Joosep talutas mu autosse. Koju jõudes läksin kohe voodisse ja seal ma vegeteerisin neli päeva jutti. Joosep keetis mulle teekest ja jälgis, et mul oleks kõik vajalik olemas. Ema käis ka mind vaatamas, keetis vee baasil kaerahelbeputru, aedviljahautist, aga ma ei suutnud midagi süüa, sest tahket toitu oli nii valus neelata, nii valus, et keha kattus koheselt külma higiga. Kodus ma enam ei oksendanud, ent kõrvetised olid meeletud.

Peale nädalast kiratsemist ning ainult kummeli- ja apteegitilliteed juues, mõni lusikatäis jogurtit ja kaerahelbeputru ka sekka, otsustas Joosep, et viib mu uuesti erakorralisse. Ma küll alguses punnisin vastu ja ütlesin, et ootame veel ühe päevakese, ehk läheb juba homme paremaks, aga Joosep ütles, et mida me siin ootame, ma ei saa valu tõttu isegi magada, rääkimata söömisest. Nii pakkisimegi mu kodinad uuesti kokku, juhuks, kui pean haiglasse sisse jääma.
Erakorralisse jõudes paigaldati mulle uuesti kanüül, aga sellega on alati omaette ooper, sest diabeetikuna on mul maru kehvad sooned, aga viimaks said ikka ühe äbarikukese kätte. Kui olin tunnikese tilga all istunud, tuli arst, kes esitas mõned küsimused, katsus kõhtu ja saatis mu seejärel kõhukompuutrisse ning selgus, et mul on kastriit. Sain ravi peale ja nüüd on elu taas lill. Maos ja söögitorus ei põleta enam. Muidu oli reaalselt selline tunne nagu keegi oleks mulle kõrist süütevedelikku alla valanud ja tiku järele visanud.

Ma kodus olles kasutasin Renniet kõrvetiste vastu, aga see ei aita muhvigi. Heal juhul ainult pooleks tunniks leevendab natuke, aga haiglast kaasa antud Maalox närimistabletit on reaalselt parimad. Ma sain tundideks valust lahti. Kui keegi veel vaevleb kõrvetiste käes, siis ausalt, proovige Maaloksi. See on käsimüügiravim ja seda on saada nii pulbrina, närimistabletina kui ka vedelikuna. Lisaks kirjutati mulle ka maokaitsetabletid, mida ma pean vähemalt kaks kuud manustama.

Joosep oli kogu mu haiguse vältel niiii tubli ja armas. Hoolitses esimesest päevast alates selle eest, et mul oleks kõik vajalik olemas. Käis apteegis, käis meie kohalikus kiirabipunktis, helistas perearsti nõuandeliinile jne. Hoidis mu kätt, silitas mu peakest ja kohendas padjakest, oli ühesõnaga sajaprotsendiliselt olemas. ma veel mõtlesin endamisi, et ongi nii nagu meie pulmapäeval altari ees lubas, et on nii heas kui halvas, nii haiguses kui tervises. Mäletan veel, et kui oli haiguse viies päev, siis ta läks esimest korda kodust välja maja peale ehitama, et end natuke tuulutada ja kui mul mõni tund hiljem enesetunne märgatavalt halvenes, siis tuli kohe koju ja ma hakkasin lihtsalt nutma. Joosep oli alguses segaduses, et miks ma nutan, kas midagi juhtus, kas mul on valu hullemaks läinud, aga ei, ma nutsin heldimusest. Ma tundsin siiralt kui väga ta hoolib ja armastab mind.

..aga ära jõudsite oodata.
Ma olen siin viimased kaks kuud mõelnud, et nii, täna ma  raudselt blogin, aga siis juhtub üks järgmistest asjadest:

• ma olen päevastest toimetustest liiga väsinud ja peast kapsas, et tulla arvuti taha klõbistama.
• ma ei suuda ära otsustada, kust oma postitust alustada, millised detailid on olulised ja millised vähem olulised ning peale mitmetunnist mölutamist ekraani taga, ilma, et oleksin suutnud kriipsugi kirja panna,sulgen arvuti ja poen ära põhku.
• olen mingi sada korda (väike ilukirjanduslik liialdus) alustanud kirjutamist, isegi drafti midagi salvestanud, aga kuna juba ainuüksi sissejuhatused on veninud niiii masendavalt pikaks ja lohisevaks, siis olen hakanud mõtlema, et huvitab jee kedagi minu kilomeetrised detailirohked surmigavad heietused ja juhhei, olen kõik ära kustutanud.