Teatrid on suletud. Päevakeskused on suletud, spaad on suletud, rahvarohked kogunemised on keelatud ning aina enam restorane sulgevad oma uksi ja annetavad toiduvarud Toidupangale. Inimesed on isolatsioonis. Vähemalt valitsus tungivalt soovitab inimestel püsida karantiinis ja alates tänasest karmistati veelgi enam eriolukorra tingimusi, mis minu arvates on ainuõige otsus.

Selge on see, et kõik me peame oma elustiili muutma. Ei saa minna teatrisse, kinno, veel vähem kuskile kaubanduskeskusesse niisama ringi tuiama. Peame hoidma distantsi poes käimisel ja tänaval

Liikumisel, inimestega suhtlemisel. On uued reeglid, mida tuleb järgida.

Ma tahaks kogu südamest loota, et meie ühisesse teadvusesse on jõudmas varasemast rohkem arusaamist, et oluline ei ole enam mitte mina, vaid MEIE. Need piirangud võiksid panna meid varasemast enam mõtlema, kuidas minu käitumine võib kellegi teise elu mõjutada või saatuslikuks saada. Selles osas mõjub viirus kainestavalt kogu ühiskonnale. Me peame ümber hindama oma väärtusi, loobuma millestki, mis meile meeldib, kuid mida me ilmtingimata ei vaja. Loobuda kellegi või millegi heaks on ilus ja õilis.

Minul läheb juba 16. päev karantiinis ja kui see emotsionaalne hirmu külvamine kõrvale jätta, siis tunnen end päris kenasti. Seda ei saa küll esimeste päevade kohta öelda, mil mul oli väga raske olla, sest kogu maailm tundus olevat kaoses. Ühtäkki tundsin end omaenda kodus nelja seina vahele lukustatuna rusutult ning hirm puges naha vahele. Pugesin nagu väike kukkurloom Joosepile kaissu. Tahtsin, et see hirm ei halvaks ega mataks mind enda alla. Et ma tunneks, et kõik saab veel korda. Et ükskõik, mis ka ei juhtuks – meie oleme ikka koos. Kui ma enda hirmust üle sain, hakkasin südant valutama nende pärast, kes on vanad ja põdurad. Kes on oma kallitest kaugel ja eraldatud ning kellel pole kaaslast kõrval lohutamas ja abistamas.

Meie pere suhtub olukorda tõsiselt, kuid rahulikult. Kõige enam valmistab Joosepile muret minu riskigruppi kuulumine ja mis seal salata – natuke valutame südant ka pulma pärast. Meil on kutsutud külaliste hulgas ka mitmeid armsaid ameeriklastest sõpru, kelle tulek on praeguseks tühistatud. Ühtlasi oleme arvestanud ka variandiga, et laulatus toimub, aga pulmapidu kui selline peab edasi lükkuma. Millest oleks muidugi ääretult kahju, aga antud juhul on inimeste tervis ja heaolu märksa prioriteetsem kui pidu. Ja kõige mustema stsenaariumi järgi oleme arvestanud ka sellega, et kui peaksime majandussurutise tõttu töö kaotama, siis kogu pulmadeks kogutud raha läheb otsejoones korteri pangalaenu kustutamiseks, et igakuiseid kulusid vähendada.

Mis puutub toitu, siis me eraldi mingeid konservi, jahu, leiva-saiatoodete varusid ei soetanud. Ostsime ainult ühe paki pastat, hakkliha ja müslit lisaks sellele, mis meil kapis juba olemas oli. Ainus ost, mis tõesti oli ajendatud koroonast, olid minu retseptiravimid, ilma milleta mul pikka pidu poleks.

Eriolukorrast on natuke üle nädala möödas, viiruse tegelik levik ja tagajärg on ikka veel hoomamatu. Teame, et Eestis on hetkel diagnoositud ligi 400 nakatunut, kuid tegelik arv on ilmselt kordades suurem. Seepärast on eriti masendav lugeda ja näha nende kaaskodanike postitusi ja kommentaare, kes tõmbavad koroonaviiruse ja tavalise köha-nohu vahele võrdlusmärgi. On kurb näha inimeste ignorantsust, eriti veel nendelt inimestelt, kellel on arvestatav hulk jälgijaid ja lugejaid. Mina, kes ma kuulun riskigruppi, tunnen, et selline ükskõikne suhtumine on lubamatu. Ma ei arva, et minu või kellegi teise elu on tühine, ma ei soovi olla lihtsalt üks looduslik valik või number statistikas, kes vannub koroonaviirusele alla. Kui saabub päev, mil ma peaksin lahkuma siit ilmast, siis fine – pakin oma kodinad kokku, nägemii ja minek, aga kui see hetk peaks saabuma inimfaktori läbi, kellegi hoolimatuse tõttu, siis minu jaoks on see inimene võrdväärne roolijoodikuga, kes  promilliga rooli istudes teeb valiku nii enda kui ka ohvri(te) eest ja on see läbi potentsiaalne mõrvar.Nii ka koroonaga, läbi oma ignorantsuse võid SINA olla vastutav kellegi surma või tüsistuste eest.

Kallid inimesed, palun järgige päriselt seda #püsinkodus soovitust. See pole ju kontimurdev. Esimest korda elus on meil inimestel võimalus teha midagi mitte midagi tehes. Me enamasti ei tea, mis meid järgmise kurvi taga ees ootab, kuid meist endist sõltub siiski väga palju, milliseks me oma käitumiste ja hoiakuga selle teekonna kujundame, nii enda kui ka teiste oma. Olge väga hoitud ja püsige terved!

Enne, kui Eestis eriolukord kehtestati käisime TervisPlussis ilmunud artikli tarbeks poobikuga fotosessioonil.
Foto kirjeldus: pildil oleme siis mina ja Janet kõrvuti liivateel kükitamas. Mul on seljas helebeež jakk ja heledad teksased. Janetil seljas tavapärane hele karvakasukas ja roosatäpiline nospel.

Kunagi nooremana unistasin sellest, et oleks selline teistmoodi romantiline pulm – lihtne elevandiluukarva kleit, ilma sitsi ja satsita, enamus juukseid lahtiselt ja osa punutises ning pruudikimbu asemel üks pikk valge kalla või  peas lillepärg. Kuid tänasel päeval ma mõtlen, et millal veel kui mitte praegu kanda puhevil valget kleiti ja tunda end maailma kaunima printsessina. Ja just nii kirjeldasin ma oma unistuste kleiti ka emale, kellega me istusime tunamullu suvel terassil. Seda ma muidugi veel ei teadnud, kuidas ja milline ülemine osa peaks olema. Et korsetiga küll, aga kas sirge või südamekujulise lõikega, käistega või ilma, kristallide või pärlitega. Et neid detaile on ju niiii kohutavalt palju, mis võivad otsustamisel rolli mängida. Ja ma võin ju sellist kleiti tahta, aga kui ma selga proovides seda õiget tunnet ei tunne, siis lõpuks valin ikkagi sootuks teistsuguse kleidi.

„Kai, ma tahaks, et kõik, mis puudutab Sinu välimust – kleit, kingad, juuksed, et see oleks minupoolne pulmakingitus Sulle,“ teatas ema ootamatult just sel hetkel, kui olin teekruusist lonksu rüüpamas.

Eks iga ema ole ehk ettekujutanud oma tütart pruutkleidis ja ilmselt sealt pärines ka see armas soov. Kuid esiti olin ma skeptiline, kuna pelgasin, et ema võib hakata liigselt minu kleidi valikut dikteerima ja teiseks tundsin, et see oleks liiga kallis kingitus. Kuid ema oli vankumatu. Ja nii jäi meil kokkulepe, et las ma esmalt lähen kleite proovima, siis valin meelepärase välja ning siis vaatame kui palju see kleit üleüldse maksab, mis mulle kõige enam meeldib ja siis jagame summa pooleks. Ja sinna see jutuajamine toona jäigi.

Kaks kuud hiljem istusin ema juures salongis. Ema punus mulle juustesse korvi ning kui hakkasime omadega valmis saama, uuris ema, et mida ma esimesel advendil teen. Ma esiti mõtlesin, et tahab pereringis advendi puhul ühist istumist korraldada ja et siis selle pärast uurib ka plaanide kohta. Ma ütlesin, et pärastlõuna peaks MEIL Joosepiga vaba olema, kuid selle peale ütles ema midagi väga ootamatut – Joosepit ära kaasa võta. Ma olin nagu meh, mis mõttes?

Kuna ema algusaastatel polnud just number 1 Joosepi fänn, siis hetkeks tekkis mul deja vu tunne, et midagi on jälle pahasti. Et mis siis see kord nüüd? Kuid ilmselt ema nägi mu segaduses ilmet ja lisas kavalalt: „Ei-ei, ära muretse, mul on lihtsalt Sulle üks üllatus, aga Joosep ei tohi seda näha… „

Koju jalutades nautisin ilusat sügiseselt päikesepaistelist ilma, Janeti tatsuvaid samme ja maha langenud krabisevaid lehti, kordagi muretsemata selle kummalise jutuajamise üle, mis  meil just äsja oli emaga olnud. Alles koju jõudes , kui Joosep uuris, et kuidas mul ema pool läks ja mulle meenus too nii-öelda „üllatusjutt“, mida ma ka Joosepile ümber jutustasin, alles siis hakkas mu süda midagi paha aimama ja ma katkestasin oma lause poole sõna pealt..

„Joosep, see üllatus, mida Sina väidetavalt näha ei tohi, ega Sa ometigi ei arva, et see kleit on?“ julgesin ma esimest korda selle hirmumõtte valjusti välja öelda.
„Ei usu.. Su ema ei teeks ju midagi sellist,“ proovis Joosep mind maha rahustada.
„Aga mis see muu olla saab kui mitte pruutkleit?“ arutlesin ma murelikult.
„Eee.. no ma ei tea, äkki on see pesu,“ pakkus Joosep naljatledes.
„Jaa, muidugi. See peab ju hirmus saladuslik olema,“ vastasin silmi pööritades.

Kuna mul süda ei andnud enam rahu ja hing värises kahtlustest sees, otsustasin helistada õele, et äkki teab tema midagi ema plaanitavast üllatusest. Aga ei, Karin oli sama nõutu kui mina ja ütles, et ema pole talle midagi rääkinud. Kuid lubas, et sondeerib maad ja annab esimesel võimalusel teada, kui midagi selgub.
Möödus mitu päeva. Need olid minu elu ühed kõige pikemad päevad, põhjustades mulle nädalajagu stressi ja unetuid öid. Ma olin päriselt ka murest murtud, sest mida enam ma sellele võimalikkusele mõtlesin, seda enam ma pingesse läksin. See oli esimene ja viimane asi, mille pärast ma enne uinumist oma südant valutasin.

Seitsmenda päeva õhtul helistas õde, kes enne ohkas ja siis ütles: „Kai, see on kleit!“
„Päriselt!?? Oled Sa kindel?“ halasin ma ahastusest.
„Jaa, ma just hetk tagasi rääkisin emaga ja ta kutsus mind ka selleks päevaks enda poole, et me teeksime kõik koos tüdrukuteõhtu ja et ma läheksin talle toeks Sulle seda üllatust serveerima ja kleiti kirjeldama ja selga proovima,“ seletas õde pausi tegemata.

Hetkeks pudenesin ma koost ja ma surusin oma pea patjade vahele ning siis lisas õde: „Üks asi veel. „“
„Mida?“ pobisesin ma lootusetult, sest mis võiks sellest just äsja kuuldud uudisest veeeel hullem olla. Don’t push your luck, ütleks selle peale.
„Kai.. see kleit on vist kollast värvi… „
„KOLLANE!!!!!“ kiljatasin ma üle, tahaks öelda üle kvartali, aga ilmselt piirdusin ikka korteri ulatusega.
„Ma väga loodan, et sain valesti aru, aga ta rääkis midagi kollasest värvist ja kleidist,“ selgitas õde.

Peale seda telefonivestlust istusin ma umbes 10 minutit liikumatult rätsepistmes, mudisin higiste käte vahel oma telefoni ja mõtlesin kuidas oleks kõige parem emaga vestlust alustada, ilma liialt emotsionaalseks minemata. Kuna mul ei turgatanud ühtegi head mõtet pähe, siis helistasin niisama, ilma plaani omamata.
Ema vastas telefonile rõõmsal häälel, küsis kohe esimese asjana, et kas mul on midagi mureks, kas saab midagi mu heaks teha.
„Ema, see üllatus.. kas see on pruutkleit?“ lajatasin ma otsekohese küsimusega.
„Jaa, on küll,“ vastas ema peale pisukest pausi hästi malbelt, kuigi tajuda oli natuke ka elevust, „ma teadsin, et ma poleks pidanud Sulle ütlema, et tegu on üllatusega. Ma teadsin, et siis Sa arvad ära. Ma poleks pidanud mitte midagi ütlema.“
„EMA! Sa poleks pidanud üldse mulle kleiti ostma!“, hurjutasin mina ja jätkasin pärimist, „milline see on?“
„Ei. Ma ei saa öelda, las see jääda üllatuseks,“ lisas ema kähku.
„EMA, mul ei ole vaja selliseid üllatusi! pruudil EI ole vaja selliseid üllatusi. Ütle mulle kohe, milline see kleit on!“
„No.. see on väga ilus.“
„Emaaa,“, ägisesin ma, „ilu on väga erinev mõiste inimeste jaoks, palun kirjelda mulle seda kleiti!“
„See on valge,“, ütles ema ja ma tundsin, kuidas kivi langes mu südamelt, „sellel on korseti osa pärlite ja selliste litritega kaetud. Tõesti, Kai, hästi ilus on.“

Oeh, peale vestlust emaga, kus ma nõudsin pruutkleidi kirjeldust, pidin ma nentima, et kirjelduse põhjal tundub kleit tõepoolest olevat imeilus, aga ma ei suutnud siiski saada lahti sellest tundest, mis mind valdas. Ma olin ju pikalt oodanud jaanuarikuud, et minna pulmasalongi pruutkleite proovima. Olin kõik taustauuringud ära teinud ja mul oli kindel plaan, et lähen Annabella ja Pärli salongi ning sellest tuleb üks kõige imelisemaid päevi minu elus enne laulatust. See on see päev, kus ma tunnen end nagu väike laps kommipoes, mitmed ja mitmed  romantilisusest õhkuvad Tuhkatriinu kleidid muinasjutust. Üks kaunim kui teine. Pruutkleit on ju üks kõige olulisemaid ja tähtsamaid elemente pulmas ja ma tahan end selles terve päeva hästi tunda, ma tahan tunda end maailma kõige kaunima naisena.

Kui saabus see kauaoodatud proovipäev, siis olin otsustanud, et ma ei kilka vaimustusest isegi siis mitte, kui kleit peaks esmajoones hea mulje jätma. Suhtun asjasse stoilise rahuga, ei lähe eufooriasse ja ei puhke nutma. Ema juurde jõudes suunas ta mu esmalt dušši alla ja pistis pihku ka valge aluspesu. Jah, ta oli ka selle eest hoolt kandnud, et mul oleks pulmakleidi all õige pesu. Lisas muidugi, et kui ei meeldi, siis ei pea kandma, aga lihtsalt, et oleks olemas.

Hüppasin siis pesust läbi, toppisin uue pesu selga, hommikumantel peale ja üles korrusele me läksime.

Seisin siis keset lagedat kaminatuba ja ema tõi esmalt alusseeliku. Alusseelik tekitas minus küll wow-efekti, sest oli kvaliteetse materjaliga ja suursugune. Seejärel tõi ema kleidi, mis aidati mul üle pea selga ja kui õde hakkas korsetipaelu siduma, siis pidin kätega rinnust toetama, et korsett ja paelad saaksid õigesti seotud. Ja sel momendil, kui ma asetasin käed rindadele, käis mu peast läbi mõte „oi juudas, kui palju kivikesi!“. Ma ise olin ausalt öeldes oma peas ette kujutanud vähe tagasihoidlikumat korsetti, no et enamuses on tikandiga ja siis natuke sädeluseks lisatud kristalle sinna-tänna, aga see korsett oli tihedalt kaetud pärlite ja kivikestega.

Kõik ahhetasid ja ohhetasid ning ütlesid, et see kleit sobib mulle oivaliselt hästi. Ema kiitis, et mu rinnapartii on selles kleidis väga ilus ja mu sale piht joonistub selles kleidis imeliselt hästi välja. Teised noogutasid heakskiitvalt kaasa ja ma uskusin oma õde, sest meil oli kokkulepe, et kui kleit mulle kohe mitte üks raas ei sobi, kasvõi kõige pisemgi detail on nihkes, siis ta ütleb mulle seda.

Kleit seljas, keerutasin ja näitasin iga külje pealt end ning ütlesin, et ilus on, aga et ma pean mõtlema. Selle peale ütles ema, et oodaku ma, tal on veel midagi… ja siis hakkas tulema: loor, kõrvarõngad, kaelakee, pitsist kätised, valge bolero, sõrmusepadi, tiaara jne. Ma seisin seal nagu tukunui ja ütlesin, enam mitte oma emotsioone varjates: „Emaaa, Sa ütlesid mulle telefonivestluse lõpus, et kleit on AINUS asi, mis tellisid, et rohkem mitte midagi pole!“

Kokkuvõtteks, selle esimese loori praakisin ma kohe välja, sest nii kui ema hakkas seda mulle pähe asetama, tundsin nagu mulle oleks vanaema magamistoast võetud kardin pähe topitud. Ehted praakisin samuti välja. Pitsist kätised jäid esialgu küsimärgiga, aga tänaseks on needki soovimatute asjade nimekirjas. Tiaara jätsin ka välja, vähemalt selle ema valitud ja ostetud, sest see oli minu maitse jaoks liiga suur ja ülepakutud. Bolero jäi samuti välja. Lihtsam oleks vist öelda, et mis jäid: kleit ja alusseelik jäid ning sõrmusepadi.

Ega ma ei oskagi rohkem midagi kosta. Ma tänaseks olen tegelikult maha rahunenud ja kleit on hetkel rätsepa juures, sest seelikuosas tehakse üks kohendus. Ja mulle kinkis natukest südamerahu tagasi ka see, kui rätsep Annely nentis, et tõesti on ilus kleit. Aga eks seda kurikuulsat pruutkleiti saate näha siis peale pulmi, kui oleme fotod ja video pulmadest kätte saanud. Need, kes ei jaksa mitu nädalat pulmafotosid oodata, siis minu Instagramis tehakse otselülitusi ka laulatusest. Nii et uudishimulikud saavad läbi sotsiaalmeedia vahenduse ka meie kiriklikust laulatusest osa.

PS. Arutasime Lottaga pulmakleidi detaile ja üritasime selgusele jõuda, et mis kaunistusi on korsetil kasutatud. Kuna ma ise olin peale esimest kleidi proovimispäeva ühtaegu nii elevil kui ka liimist lahti, siis ma ei pööranud täpsemat tähelepanu, kas tegu oli pärlite, kristallide või litritega. Ja nii üritasimegi sotti saada, et millega tegu.

Lotta: Hmm, aga äkki need polegi litrid vaid kristallikesed? Sest kui ma Su rindadele sisse suumin (sorry??), siis tõepoolest tundub nagu need polegi üksteise peal osaliselt, vaid kõrvuti. Värvi ja kuju poolest paistab pildilt nagu litrid.

Mina: Ma annan Sulle andeks, et Sa siin pühapäeva hilisõhtul mu rindasid suumid.

PPS. Ja paluks ainult positiivseid ja toetavaid kommentaare, sest ma ei suuda enam ahastada. Ja kui kellelgi on mõni eriti dramaatiline lugu enda pulmakleidist, siis olete lahkelt palutud jagama, sest nagu tõelisele eestlasele kohane, siis teiste õnnetuste najal tunnen end paremini ja saan end lohutada sellega, et võrreldes teiste juhtumite kõrval on minu lugu titimiti.

Kuna kleit on Joosepi eest kuni pulmapäevani suur saladus, siis peate esialgu ainult kingakestega leppima… Ja nagu ilmselt isegi aimate, siis pärlid lähevad ümber pahkluu.

Peale mõningast järele mõtlemist otsustasin, et kirjutan avaliku blogipostituse enda kogemusest eluaseme kohandamise taotlusest, sest minu arust on siin midagi nihu. Oleksin südamest väga tänulik, kui viitsiksite selle kolossaalse postituse läbi lugeda ja oma arvamuse sekka öelda.

Aastal 2018 kuulsin vaegnägijast tuttavalt, et puuetega inimeste eluaseme füüsilist kohandamist teostatakse juba ka üleeestiliselt. Ma ise polnud oma vallast selle kohta mitte mingit infot saanud ja alguses mõtlesin, et ju siis meie vallas toda eluaseme kohandamise asja ei pakutagi. Aga siis.. 2019. aasta veebruaris väisasime Joosepiga ühe teise asja pärast vallamaja ja olles juba kohapeal, otsustasin uurida, et kas meie kohalikus vallas pakutakse siis toda kohandamist ja kui jah, siis mida tuleb selleks teha? Ja saingi teada, et näe, täitsa olemas selline projekt.

Koju jõudes ei hakanud ma koheselt taotlust täitma, vaid esmalt otsisin valla kodulehelt selle mitme nii-öelda nurga taha peidetud info ja reeglid üles, mis eluaseme kohandamise projektiga kaasas käivad, et mida kõike peab taotleja teadma, järgima ja tegema.

Möödus mõni kuu ja peale mõningasi arutelusid Joosepiga, kes alul ei tahtnud väga midagi kuulda sellest, et mingid inimesed ronivad trellide ja pahtlilabidatega meie koju, leebus mõne aja möödudes ja ütles, et olgu, on nõus, kuna teab, et see on minu tervise ja ohutuse aspektist vajalik ning tagab mulle parema iseseisvuse.

Mul oli nimelt soov lasta vannituba ja tualettruumi kohandada. Meil on vets ja vannituba kaks eraldi ruumi, kõik kenasti plaaditud, vesi sees, valgus olemas, mitte, et mul sellest midagi oleneks, aga lihtsalt ütlen. Et pole mingi kuskil keset põldu puidust laudadega kokku klopsitud välikemmerg ja roostetav malmvann kuuri all, kus ma end iga nädal külma veega puhtaks lobistan. Ei midagi sellist.

Nagu juba mainisin, siis meil on igati korralik pesemisruum ja vets. Lihtsalt minu kui pimeda ja neeruhaige jaoks mitte sobiv ja iseseisvalt kasutatav, sest..

• meil on nimelt see vanahea puupliidist köetav veeboiler. Ehk siis, kui mina soovin pesema minna, siis ma pean selleks Joosepi abi paluma, et kütaks mulle sooja vett. Enne muidugi tuleb kuurist puud ka tuppa vedada.
• talvisel ajal langeb vetsus temperatuur umbes neljale kraadile ja mina, kellel on neerupuudulikkuse tõttu kõiksugu põie- ja neeruvaagnapõletikud kerged tekkima, ei tohiks pidevate külmetumistega oma nõrgenenud immuunsüsteemi veelgi enam kurnata.

Enne kodukohandamise taotlust uurisime ise ka, et palju kahesüsteemsed boilerid maksavad, sest me ei tahaks lihtsalt elektriboilerit asenduseks, kuna tore ja kindlam oleks, kui varuvariandina oleks olemas ka alternatiiv. Vannitoa kohandamise juurde lisasin veel mõningased vajadused ja soovid. Näiteks: et vannituba ja vets muudetakse üheks ühtseks ruumiks, sest meil pole vetsus soojustust ega kontaktpesasid, kuhu saaks ühendada väikese küttekeha. Kuna tegu on nõukaaegse telliskividest laotud kortermajaga, millel pole ka fassaadisoojustust, siis siseseinad on samuti lage tellis, millele peale on laotud kahhelplaadid. Ja nii vetsus kui ka vannitoas on puitraamiga pisike aken, millele on küll paigaldatud tihend, aga sellest hoolimata puhub korralikult külma tuult sisse. Eriti talvel. Ja see oli siis ka üks põhjustest, miks soovisin, et kaks ruumi üheks muuta. Et sügisel-talvel ei langeks vetsus temperatuur neljale kraadile, mis on mulle kui raske neerupuudulikkusega inimese tervisele ohtlik.

Taotlusesse kirjutasin kõik nii palju kenasti lahti kui mahtus ja oskasin, ning kuna reglemendis on kirjas, et peale taotluse läbi vaatamist tuleb keegi komisjonist või vallast ka ise füüsiliselt kohapeale olukorda hindama-vaatama, kas taotleja jutt vastab tõele vms, siis panustasin sellele, et lisaselgitusi eesseisvast dialüüsist, siiriku operatsioonist, taastumisest, elukorraldusest peale doonorneeru saamist, aneemiast ja neuropaatiast saan hiljem koduvisiidi käigus juurde rääkida, sest taotlusvormile ei mahtunud seda kõike lihtsalt kirjutama.

Oma kirjaliku allkirjastatud taotluse viisin 2019. aasta mais valla sekretäri Anu Eisenschmitti kätte. Uurisin murelikult, et ega ma hiljaks pole jäänud, mille peale sain vastuse, et ei ole, neil toimub vastav sotsiaalkomisjoni koosolek augustis. Taotlusega koos oleksin ma pidanud esitama ka kolm hinnapakkumist, aga selleks hetkeks mul neid veel polnud, kuna alles kompasin maad ja ehitusfirmasid läbi. Kuna rahastus tuleb ikkagist ELS Fondist, ühesõnaga teiste rahakotist, siis tahtsin kindel olla, et saan ausad ja korralikud töömehed, mitte mingid kännuämblikutest soss-sepad.

Kaks hinnapakkumist sain ma juuli keskpaiguks. Need olid muidugi hirmkallid, aga kuuldes, et mu vaegnägijast tuttava vannitoa ja vetsu kohandus läks 10 000 euri maksma, polnud minu 8000 eurine hinnapakkumine veel kõige hullem, arvestades, et tegu oli väga korraliku ja professionaalse ehitus- ja töömehega, kes on juba mitmeid kodukohandamisi teinud ja alati kiita saanud. Hind sisaldas kahe ruumi üheks tegemist, uue seina ja ukse paigaldamist, akende vahetust, plaatimistöid, vee- ja torutööd, ehitusprahi äravedu ja utiliseerimine, viimistlustööd, vannitoakapi paigaldus, elektritööd, kahesüsteemne boiler, soojamüüri korrastamine, uus elektrijuhtmestik ja lisakaabli vedamine, duššiklaas ja nii edasi. Igast lisa veeäravoolutrapid, et kui ma pimedana põrandale vett lödistan või midagi ümber ajan, siis mul lihtsam ja ma ei libastu märjal põrandal. Ühesõnaga tõesti, igati tasemel täispakett, mis oli koostatud arvestades minu tervislikku seisundit, ohutust ja pimedust.

Teise hinnapakkumise juures ma ei peatukski pikemalt, kuna see oli niivõrd lakooniline, et sellest polegi suurt midagi kirjutada. Pealegi oli see ka kallim.

Kolmanda hinnapakkumise soovisime Bauhoffist võtta, kuna nad pakuvad koduremondi teenust. Saatsin oma soovide nimekirja ja selleks, et töömees üldse tuleks objekti hindama, tuli maksta 20 eurtsi visiiditasu. Kui nõutud summa oli tasutud, siis nädal hiljem kontakteerus meiega töömees, kellelt saime juhuslikult teada, et nemad elektritöid ei teegi üldse. Ma olin nagu.. ahah, miks siis Bauhoff üldse arve esitas, kui eelnevalt oli tööde nimekirjas ära mainitud ka elektritööd? Kuidagi väga halb maik jäi kogu sellest asjast.
Aga kuna Bauhoffiga läks nagu läks – natuke pahasti, siis esialgu edastasin vallale need kaks olemasolevat hinnapakkumist ning samas jätkasin kolmanda otsimist.

Kuid enne, kui jõudsin leida kolmanda tegija, helistas mulle valla sekretär, kes tundis huvi, et kaugel ma oma otsingutega olen ja et see 8000 eurine hinnapakkumine on way too much. Et ühe taotleja kohta on neil arvestatud maksimaalselt 5000 eurot, aga kui ma ikkagist soovin seda kaheksa tonnist vannituba, siis teevad nii palju ära kui sellest rahast saab, mis minu taotlusele määratakse ning ülejäänud pean omadest vahenditest tegema. Et lõhuvad mul vaheseina ära, teevad uue seina ja ukse asukoha ja mingi niiskustõkke viskavad ka seina ja vsjoo. Kuid ma ütlesin kohe, et ei-ei, see variant ei sobi mulle, sest ainuüksi mõte ebatasasest põrandast ja poolikust elektrisüsteemist kuskil niiskes ruumis ei tekitanud minus usaldust.

Viimaks uurisin, et kaua mul on aega selle kolmanda tegija leidmiseks ja siis sain eriti etteheitval toonil vastuse, et nad ainult minu järgi peavadki veel ootama, sest kõik teised taotlejad on juba ammu! oma hinnapakkumised neile edastanud. Ja kui tohtisin viidata tähtajalisele tärninile, et oli ju mingi jutt, et hinnapakkumised augustiks vms, siis sain sama vastuse – neil on teiste hinnapakkumised juba ammu olemas. Ma olin jälle nagu misasja!? Ise mõtlesin, et kui tähtaeg on paika pandud, siis pole ju vahet. Ma võin minut enne ka oma asjad neile saata. Kellegil poleks õigust kobiseda. Aga tegelikkuses tekitas selline vastus minus väga halva, saamatuse tunde, sest pimeduse tõttu teen ma niigi asju kolm korda aeglasemalt, olgu selleks siis mis iganes põhjused. Sobivate ehitusmeeste leidmise juures on näiteks suureks takistuseks veebilehed, ma ei näe tehtud töödest pilte jms.

Ma olin peale seda telefonikõnet ausalt öeldes nii löödud, et hakkasin nutma, sest ma ei saanud aru, mismoodi saab selline inimene, kes ilmselgelt ei adu erivajadusega inimese vajadusi ja elu-olu, hakkama saamist, sellisel ametikohal töötada. Ma olin tõesti löödud ja õnnetu. Hiljem, kui olin oma nutmised ära nutnud, kirjutasin neile, et kui nad ei saa enam minu järgi oodata, siis tühistagu minu taotlus. Mul pimedana tõesti ei lähe asjad ludinal ja taas kord – ma sõltun nägijatest, kellel leiduks aega mulle kirjeldada. Selle peale rahuneti natuke maha ja kirjutati sõbralik kiri vastu, kus soovitati Nõmme ehituspoistelt hinnapakkumine võtta. Ma olin taas kord nagu misasja!? Ma polnud isegi kuulnud, et meil on mingid kohalikud ehituspoisid.

Valla sekretär lubas ise asjad korda ajada ning minu numbri Tony Malvale edastada, et saaksime kokku leppida sobiva aja kohtumiseks. Kõik käis väga kärmelt ja kolme-nelja päevaga oli mul kolmaski hinnapakkumine taskus, mis ühtlasi osutus ka kõige soodsamaks. 5000 eurot. Kui ma selle valla sekretärile edastasin, kellest nüüdseks oli vahepeal saanud sotsiaalnõunik, siis kirjutasin juurde, et rohkem soodsamaks pole võimalik saada ning lisasin, et välja jäid tegelikult paljud olulised asjad. Nagu näiteks..

• välisseina soojustus ja vanade puitakende vahetus, et ruum maksimaalselt soojaks saada;
• põranda märgumise ja minu libastumise hoidumiseks lisa veeäravoolu trapp;
• põrand ühtseks tasapinnaks muuta, et mul poleks ohtlikke astumisi;
• veetorude ära peitmine karkassi sisse, sest üks torudest muutub tulikuumaks ja ma olen end korduvalt sinna vastu ära kõrvetanud;

Septembris ootasin ma kannatlikult komisjoni otsust, kuid seda ei tulnud ega tulnud. Lõpuks otsustasin kirjutada valla sotsiaalspetsialistile Mare Kurrile ja soovisin kohtumist kokku leppida. Kuid sealt vastas mulle too sama sotsiaalnõunik Anu Eisenschmitt. Mare Kurri e-posti alt…

Esiti mõtlesin, et täidab sekretäri rolli, pakkudes kohtumiseks sobivat kellaaega ja kuupäeva, aga kui kohale läksin, siis vastu võttis mind ikka sotsiaalnõunik. Ma olin segaduses. Mul oli ju kohtumine kokku lepitud Mare Kurriga.

Igatahes.. suundusime kuskile koridori tagaotsas asuvasse kabinetti, kus mult uuriti, et mis mul mureks on. Ütlesin, et tahtsin teada, kas komisjon on mingi otsuse juba langetanud ja siis mulle öeldi, et jaa, kõik viis taotlust rahuldati ära, kuid minuga on selline lugu, et vannitoa kohaldamist komisjon ei rahulda, sest piltidelt, ma rõhutan – piltidelt, on näha, et mul on korralik plaaditud vannituba, segisti seinal, vesi sees. Ma istusin liikumatult ega osanud esiti midagi öeldagi. Olin pahviks löödud. Kui kogusin end hetke, siis ebaledes viitasin puuküttega pliidile, mida pean sooja vee saamiseks kütma. Lisaks veel kõik muud erivajadusest ja tervisest tingitud vajadused. Et kuidas on see mulle ligipääsetav? Selle peale vastas sotsiaalnõunik, et oot-oot, kohe vaatan ja kukkus paberites sahistama.

Mul päriselt tekkis selline tunne nagu nad poleks minu kirjalikust taotlusest ridagi lugenud ega tutvunud selgitustega. Sotsiaalnõunik ütles, et komisjon vaatas piltide pealt ja et võrreldes teistega, kellel on vets üldse keset põldu, siis minul on ikka täitsa reaalne vannituba olemas. Vaat kui tore! Silmale ilus vaadata, aga mulle ohtlik ja iseseisvaks kasutamiseks sobimatu. Ma EI saa aru, kuidas saab niimoodi üldse võrrelda. Erinevatel puudeliikidel on ju erinevad vajadused. Lisaks oli reglemendis kirjas, et suuremahulisemate kohandamiste tarbeks saab vald vajadusel esitada ka eriprojekti taotluse. Ja kui antud olukorda arvestada, siis see mõjus veel eriti koomiliselt, et vetsust fotot vaadates oli komisjonil kohe! pilt selge – seal langeb talvisel ajal temperatuur neljale kraadile. Aga seda, et ma sooja vee saamiseks ei peaks tikkude ja tulega mängima, end sada korda ära kõrvetama, libastuma, seda nad piltidelt ei näinud.

Kui ma koju jõudsin ja paar nädalat kogu seda olukorda seedisin, kirjutasin ma taas kord vallale kirja, kus palusin saata digiallkirjastatud otsuse endale e-mailile, et saaksin sellega rahulikult tutvuda ja edasi otsustada. Selle peale tuli umbes kaks nädalat hiljem vastus, kus vabandati ja öeldi, et nad ei saa mulle kirjalikku otsust saata, kuna see sisaldab teiste taotlejate konfitensiaalseid andmeid. Ma olin nagu päriselt? Kas see on mingi nali!? Kõik mu tuttavad, olenemata otsusest, on saanud eluaseme kohandamise taotlusele kirjaliku otsuse. Pealegi, seadusandluses on kirjas, et laekunud taotlusele tuleb kirjaliku otsusega vastata, sest selle dokumendi alusel saan ma edasi liikuda, esitan vaide vms.

Natuke üle poole aasta selles bürokraatiatrummlis ringi vuhisenud, otsustasin, et mulle aitab. Mu tervis ei pea sellele pingele vastu. Juba selle lühikese ajaga läksid mul näidud lappesse ja nii pidasin oma tervist olulisemaks. Paradoksaalne, kas pole? Vannitoa ja tualettruumi kohaldamine oleks samuti olnud minu tervise hüvanguks, aga mis kasu on mul kohaldatud ruumidest, kui selle saamiseks on hiljem mu tervis veelgi enam tuksis, kui ma ükskord sellest bürokraatia rägastikust läbi end närin.

Aga ega lugu veel siinkohal lõppenud…
28. jaanuarist avati uus eluaseme kohandamise voor, kus taas kogutakse taotlusi kokku. Ja mullegi helistati vallast ja räägiti, et neil nüüd aruannetega asjad korras, et olid seal pisikesed probleemid, aga tahaks ikka mu tualettruumi soojustamise asja lõpuni teha. Mul oli ainult üks küsimus: mis mu vannitoa asjast saab? Selle peale sain vastuseks, et vannituba ei mahu nendesse kriteeriumitesse. Ühesõnaga, mul ei ole mõtet kogu seda pikka ja nüristavat vestlust koos selgitustega uuesti siia kirjutada, sest vahet pole, kui palju ma selgitasin oma vajadusi pimeda seisukohast, neerupuudulikkuse seisukohast, nõrgenenud immuunsusega haige seisukohast, peagi dialüüsiga alustava inimese seisukohast jne. Lihtsalt nutumaik kurgus. Ma pole kunagi pidanud end niimoodi rakutasandini lahti selgitama, tõestamaks, et ma pole kaamel. Et ma ei vassi. Ma ei taha kelleltki seitset nahka koorida. Ma lihtsalt tahan inimväärselt ja ohutult pesemas käia ning kõige selle juures iseseisev olla.

Minu lugu jõudis vaegnägijast tuttava kaudu ka Sotsiaalkindlustusametini ja sealt helistas mulle Tiina Korjus, kes tundis huvi, et mis mure mul selle kodu kohandamisega on. Tiina, tõsi, kuulas mu küll rahulikult ära, aga see vestlus oli sama tõhus nagu ma oleksin sõelaga vett ühest ämbrist teise tõstnud, sest peale mõningast vestlust teatas Tiina, et pimedad peaksid ju oma kodus hästi kohanenud olema. Mmnjah, nii palju siis sellest. Ma ei hakanud üles loetlema õnnetusjuhtumeid, mis on ainuüksi minuga kodus olles juhtunud, rääkimata teistest pimedatest:

• peapõrutus #igapäevvastuahju
• väike elektrilühis #keetsinkartuleid
• rätik lahvatas leekidesse

Nii palju tuli Tiina Korjus vastu, et helistas ise ka valda, et asja lähemalt uurida ja kui mulle tagasi helistas, siis ütles, et kokkuvõtteks pean ma ikka ise rohkem huvi üles näitama ja ise vallaga suhtlema jne. Ja see oli hetk, kus ma murdusin, sest ma ainult huvi olengi üles näidanud.

Kes läks valda uurima, kas meie vallas on ka eluaseme kohandamise projekt käimas – MINA!

Kes otsis ehitusfirmasid ja tublisid töömehi – MINA!

Kes tahab end sooja veega pesta – MINA!

Kes tahab põiepõletikuvaba elu – MINA!

Kes läks ise valda ja tundis huvi, kas komisjon on juba otsuse langetanud – MINA!

Kes tahtis kirjalikku digiallkirjastatud otsust oma meilile, kuid mida ei võimaldatud – MINA!

Ma muud polegi teinud kõik need kuud kui mässanud selle paganama kodu kohandamisega ja siis öeldakse mulle, et ma pean rohkem huvi üles näitama. Päriselt!? Kõige enam kriibib mu hinge see, et mulle ei tahetud ametlikku allkirjastatud otsust saata. See närib siiani mu hinge kõige enam. Selline oli siis minu kogemus. Peale viimast telefonikõnet Tiina Korjusega kirjutasin vallale, et seoses eluaseme kohandamise projektiga ei soovi ma neilt mingit toetust.