Ootaja aeg on pikk...

..aga ära jõudsite oodata.
Ma olen siin viimased kaks kuud mõelnud, et nii, täna ma  raudselt blogin, aga siis juhtub üks järgmistest asjadest:

  • ma olen päevastest toimetustest liiga väsinud ja peast kapsas, et tulla arvuti taha klõbistama.
  • ma ei suuda ära otsustada, kust oma postitust alustada, millised detailid on olulised ja millised vähem olulised ning peale mitmetunnist mölutamist ekraani taga, ilma, et oleksin suutnud kriipsugi kirja panna,sulgen arvuti ja poen ära põhku.
  • olen mingi sada korda (väike ilukirjanduslik liialdus) alustanud kirjutamist, isegi drafti midagi salvestanud, aga kuna juba ainuüksi sissejuhatused on veninud niiii masendavalt pikaks ja lohisevaks, siis olen hakanud mõtlema, et huvitab jee kedagi minu kilomeetrised detailirohked surmigavad heietused ja juhhei, olen kõik ära kustutanud.

Noh, ja nii ma olengi kirjutamist muudkui edasi lükanud ja ilmselgelt pole see olnud tark otsus, sest nüüd ma olen veel rohkem omadega tupikus.

Mul on ju viimaste kuude jooksul elus väga palju toimunud, noh teate ju küll – abiellusin siin vahepeal või nii. Disclaimerina ütlen selle ära, et pulmapäev ise oli imeilusalt muinasjutuline ning kõik külalised on siiani ainult positiivset tagasisidet andnud, hoolimata sellest, et me ise teadsime kui paljud asjad pekki läksid ja kui palju ma tegelikult kogu protsessi vältel pisaraid valasin. Aga eks ma mingi aeg kirjutan detailsemalt kogu sellest pulmatrallist. Kutsetest, lilledest ja muust sellisest. Siis paljastan natuke peokoha telgitaguseid, miks just see peopaik valituks osutus ning kuidas rahule jäime jne. Kindlasti tahan rääkida ja näidata ka meie toidu ja joogi valikut, et kust mida saime. Ning kõige viimasteks jätaksin need kõige mesimagusamad postitused – ilupildid meist kahest ja mõned hetked pulmast ning loomulikult ka pulma kuluread, et palju midagi maksis ja kes olid meie teenusepakkujad, sponsorid.

Eks kõiksugu muid tegemisi ja toimetusi on veel, nagu näiteks juhtkoerahakatise Bibi treening, mis ilmselt vajab täitsa omaette postitust, kuna sellel armsal koeratüdrukul on üks maailma veidramaid foobiaid. Kuigi ma pole sada prossa kindel, kas see ikka liigitub päris sinna foobiate alla. Haiglasse sattusin ka vahepeal. Tähendab, mitte ei sattunud, hehe, see kõlas nagu ma oleksin ühel ilusal hetkel sinna lihtsalt tekkinud. Kiirabi viis. Aga kõigest sellest ja muust hakkangi ma tasapisi kribama. Mul on veel üks ilgelt lahe plaan, mille ma loodan uue aasta alguses teoks teha. Seotud ikka sotsiaalmeediaga, aga hetkel nagu rohkem ei tahakski vihjata, millega tegu, sest kui  asi vänta peaks minema, siis ei pea põdema ega survet tundma.

Kui mu jutt oli kaootiline või segane või taevas hoidku selle eest – mõlemat korraga, siis palun vabandust! Peale nii pikka, umbes sajandipikkust blogipausi on sulg roostes, sõrmed kanged ja mõtted puised. Ent seda ma võin pühalikult *käsi südamel* kinnitada (kui ma vaid suudaksin kirjutamise ajal seda seal hoida), et nüüd hakkab postitusi tulema nagu Vändrast saelaudu.. või tähendab, päris seda ma ikka ei julgeks lubada, sest mul on siin mõned palgatööga seotud projektid õhus, mis vajavad ka tegelemist, AGA.. ma luban endast parima anda.                                                                                

CONVERSATION

6 kommentaari:

  1. Jõudsime oodata, jõudsime. Kõlavad huvitavalt need tulevad postitused :)

    Nell

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jee, nii tore! :)
      Sest ma pidasin reaalseks võimaluseks , et kõik mu lugejad on lõplikult lootuse kaotanud ja sääred siit teinud.

      Kustuta
  2. Isssssand, ime on sündinud! Kai on tagasi, jehhuuu! Ootan huviga uusi lugusid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ime on tõesti sündinud.. ja teine ime on see, et mõni lugeja on ikka veel siin alles ka, wuhuu.

      Kustuta
  3. Ma tahaks just seda postitust, et mis siis läks pekki - kuna oma pulma korraldades me otsustasime, et iga viperuse peale naerame, siis vahepeal elasime hüsteeriliselt naerda kõõksudes ainult :D Aga pulmapäev oli lõpuks ikka ilus ja jäin väga rahule :)

    Nii tore, et sa tagasi oled! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tore on tagasi olla! Eriti soojaks teeb südame alt see, et olete endiselt siin alles ja kommenteerite! :)
      Ma praegu kiirelt lasin peast läbi, et mitu asja meil pekki läks ning kui ma nüüd valesti ei arvutanud, siis vist ee, kaheksa.
      Ma naersin ka mingi aeg hüsteeriliselt, sest olukord tundus nii absurdne olevat ja siis mu sõbranna kahtlustas, et mul on närvivapustus, haha.

      Kustuta

Back
to top