Veerand sajandit hiljem

„Kai, vaata mulle otsa, kas me lähme Nõvale?“ nõudis ema meie elutoas seistes.
„Ma ei saa sulle otsa vaadata, ma pakin,“ vastasin ma üle näo valguvat naeratust kramplikult tagasi hoides ja oma peakest, rohkem kui vaja, akna poole keerates, sest ma valetasin. Pakkimine poleks seda vähimalgi määral takistanud mul teha.

Juulikuu keskel helistasin ma emale ja küsisin, kas ta saaks kuu lõpus ühe laupäeva vabaks võtta, et meil on talle üllatus. Meie all pidasin silmas siis ennast ja Joosepit. Ema oli sellisest ettepanekust veidi kohmetu, ent kui oli end pisut kogunud, siis hakkas küsima, et mis üllatus, kuhu me lähme, kauaks me lähme, mis ta kaasa peab võtma ja muud sellist. Kuna olime Joosepiga kokku leppinud, et hoiame Nõvale minekut viimase hetkeni saladuses, siis oli mul tükk tegu ema küsimustele sirge näoga vastata või jätta üldse vastamata. See oli ka põhjus, miks ema reisihommikul nõudis minult, et ma talle otsa vaataksin, kuna teab, et ma ei oska valetada, ilma, et mu nägu mind reedaks. Joosep on ka öelnud, et ma lihtsalt ei oska, kohe on aru saada, kui ajan mingit käojaani või udujuttu. Eriti veel siis kui mulle õigeid küsimusi esitada., no siis on läinud rong.
Aga ma pidasin vapralt vastu ja ei reetnud meie üllatust, kuigi ma kahtlustan, et ema tegelt juba aimas niigi. Aga asi on põhimõttes.

Nõvaga on meil palju ilusaid erilisi mälestusi. Minu tädi ja onu elasid seal ning 90ndatel sai seal suviti ikka käidud. Need lõputuna tolmavad kruusateed, naabertallu piima järele jalutamine, paksu tolmukorra alla mattunud puud, taimed ja kõrrelised, suured kivirahnud, männimets, helesinine taevas oma pehmete valgete pilvetombukestega, teeäärsed piimapukid ja kõik see, mis ühes kauges külas olema peab. Naati, palju naati. Ja polnud haruldased ka need korrad kui keset teerada päevitas kerratõmbunud vaskuss või kruusateed ületas järjekordne päevakoer. Ühe korra õnnestus mul isegi merikotkast näha, kes lendas vägagi madalalt üle mu pea. Ma väikse tüdrukuna sain korraliku ehmatuse osaliseks, pärast seda ei julgend tükk aega tädist eemale minna. Ja siis veel see rand – liivaluited, teokarbid, üksik luigepaar, hundinuiad ja see lõputuna näiv silmapiir ning eraldatuse tunne. See on koht kus oma mõtteid ja südant selgeks mõelda.
Tähtsal kohal mälestustes on ka onu-tädi kodutalu. Vahel torkab siianigi ninna päikese käes küpsenud puidu hõng või kerge niiskuse ja x asja kooslus, mis tekitab selle miski, väga spetsiifilise lõhna. Vahel, kui ma kusagil tunnen neid lõhnu, siis ma aeg-ajalt isegi seisatan ja tõmban sügavamale kopsu seda, sest see lõhnab nagu lapsepõlv.

Nüüd on Nõval muidugi paljud asjad teistmoodi, ei ole kruusateid, ja piimapukkide asemel on kerkinud kämpingualad, isegi randa saab otse autoga sõita. Millest on muidugi kahju, sest varem tuli rannani jõudmiseks läbi metsaraja jalutada, mis oli juba omaette sündmus. Vahepeal sai teeäärde põigatud ja mustikaid nopitud. Ja kuigi kõige sellega on Nõva kaotanud teatava võlu, siis jällegi – oma lapsepõlvemälestusi saan ma alati endaga kaasas kanda.

Kui ma viis aastat tagasi rääkisin emale, endal süda elevusest kiiremini tukslemas, et me käisime Joosepiga Nõval sõprade pulmas ja siis hiljem ka onu-tädi kunagisest kodutalust läbi, siis ema lasi kuuldavale raske igatsusohke ja ütles, et ta tahaks ka niii väga Nõvale. Ja siis möödunud aastal, oma mesinädalatel, käisime uuesti Nõval ja nüüd tänavu jaanidel, kui õetütar ütles, et nad lähevad ka sõpradega sinna, siis taaskord ema ohkas raskelt. See oli täis igatsust ja kurbust ja ilusaid mälestusi. Ema oli samaaegselt nii kurb kui ka rõõmus. Kurb, et ise ei saa minna, kuid rõõmus, et teistel on see võimalus sellises imeilusas paigas käia. Seda nimetatakse vist magusaks valuks. Ma oleksin nii väga tahtnud sel hetkel teda kallistada ja öelda, et ärgu ta muretsegu, meil on juba kõik korraldatud ja et juba mõne nädala pärast saab ta Nõvale. Ja nii oligi.

Ema jäi päevaga väga rahule, oli näha, et tundis siirast rõõmu selle üle, et sai veerand sajandit hiljem taas oma paljad varbad Nõva rannaliiva sisse pista ja karges vees ujumas käia ja lihtsalt olla, lihtsalt vaadata kaugusesse, silmapiiri taha ja meenutada oma ilusaid mälestusi. Ema oli nii õnnelik, temast kiirgus rahulolu ja ta tõesti säras. Joosep tegi meist ka ema-tütre foto mere taustal, mille me järgmisel päeval välja printisime, ära raamisime ja viisime talle koju, et ta saaks selle oma fotoriiulile asetada.

Kalli emaga kaunis Nõva rannas enne lahkumist. Janet silkas seekord pildist väljaspool, ilmselt mugis kusagil viimaseid ogalikke...


Janet nautis samuti Nõva. Enamuse ajast ta tegeles muidugi päiksekuivatatud ogalike söömisega. Muudkui jalutas mööda rannaliiva ringi, kaapis käpaga kaks korda, nuhkis midagi, kaapis veel ja siis mats-mats. Alguses ei saanud me aru, et mida ta kaevab ja sööb, aga siis lähemal uurimisel selgus, et need ju ogalikud. Ma muretsesin, et kuidas ogad küll talle mõjuvad, aga need olid ilmselt liiva ja päiksega nii rabedaks muutunud, et murdusid närides kohe ära. No vot siis. Kui osad söövad päiksekuivatatud tomateid, siis minu proua maiustab päiksekuivatatud ogalikega. Selline väike gurmeekoer.


Seal kus on toit, seal on ka proua koer, muig.

Janet juustu norimas: anna see juust mulle, jaa, anna mulle!

CONVERSATION

5 kommentaari:

  1. Silvia Strauss9. august 2021 19:25

    Nii ilus lugu

    VastaKustuta
  2. Aitäh, Silvia! Eks südamest kirjutatud lood olegi need kõikse ilusamad ja soojemad.

    VastaKustuta
  3. Niii tore! Sündmus ise ja see, kuidas Sa, armas Kai, oskad kirjutada ja kirjeldada. Ükskord see raamat ilmselt ilmub: "Puhta pime - parimad palad".

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Viimasel ajal olen tõesti aina sagedamini mõlgutamas raamatu mõtteid, aga ei tea mina, millal ma selleks aega ja mahti leian. Aga kui peaksin kunagi selleni jõudma, siis on vähemalt potensiaalne raamatu pealkiri juba olemas. Aitäh! ;)

      Kustuta
  4. Nii armas teist talle väike üllatus teha. :)
    M.

    VastaKustuta

Back
to top