Tuleb teil tihti ette, et lekite... läbi lae?

Teen siin väikest statistikat ja küsin, kas teil on tihti juhtunud nii, et uputate oma kõhuõõnsuse vedelikega naabrite lae läbi? Ei? No seda ma arvasingi. Tahate ma räägin, kuidas mina seda tegin.

Kõik oli nii nagu tavaliselt – õhtul läksin enne südaööd masina külge, sirvisin natuke Facebooki, siis kuulasin veits oma lemmik saadet ja lõpuks üritasin uinuda. Aga kuna mul oli selja taga kaks väga pikka ja väsitavat päeva ja eelnev ööuni oli samuti veits lühikeseks jäänud, siis oli tükk tegu, et uinuda. Muudkui sahmisin ühelt küljelt teisele, tagasihoidlikud neli tundi järjest. Ja kuna Joosep on mul ööloom, siis see ei aidanud ka kuidagi mu uinumisele kaasa, sest ma ei suuda väga hästi uinuda, või siis üldse mitte, kui tean, et mujal veel elu käib. Mitte, et Joosep lärmakas oleks, aga lihtsalt see teadmine, et ta on veel ärkvel, ei lase mul uinuda. Kui siis ainult pinnapealselt.
Aga noh, mingi aeg ma siiski vist jäin korraks tukkuma ja kui uuesti üles ärkasin, siis tõusin voodist püsti ja kooserdasin unisena magamistoa ukseni, sest sinnamaani ma oma voolikutega ulatun. Kõik oli haudvaikne. Oletasin, et Joosep on diivanile ära kustunud ja nii otsustasin, et ei hakka teda oma hõikamisega üles äratama – jumala eest, kui inimene tahab kägaras diivanil magada, las ta siis magab – kes olen mina, et teda keelata!? Ja nii tuigerdasingi tagasi voodisse.

Ma ei tea kui palju oli aega mööda läinud, aga igatahes mitte palju, kui kuulsin Joosepit magamistuppa tulemas. Nimelt oli naabrinaine helistanud ja öelnud, et neil laseb magamistoa lagi sorinal läbi. Ja kui ta tuli asja uurima, siis selguski, et dialüüsimasina trenaaažikotil on klamber lahti läinud (ilmselt mina kooserdasin ennist kuidagi pahasti sellest mööda) ja peaaegu kogu lahus oli põrandale voolanud. Ja noh, me ei räägi siin mingisugusest väikesest törtsust lahusest, eksole, vaid liitritest. Ilmselgelt, kui see läbi lae sorises. Joosep küsis minult, et kas ma siis tõesti ei kuulnud, kuidas lahus põrandale voolas. Eem, mis küsimus see üldse on? Ei tead, tegelikult kuulsin küll, aga ma mõtlesin, et las voolab...
Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis tõesõna ei kuulnud. Ma olin ikka suht unelaksune ka, sest esiti hakkasin ma oma kõhuplaastrit kobama, arvates, et lõikehaava kaudu, kust voolik sisse läheb, on midagi lekkinud. Ja kuna ma olin ju mõni aeg tagasi paljajalu ukseni kõndinud ja siis oli põrand kuiv olnud, ei osanud ma seda kohe seostadagi trenaažikoti lekkega.

Aga jaa, kui ma olin esimesest ehmatusest üle saanud ja sain aru, mis üldse on juhtunud, hakkasin ma suurest pingest hoopis nutma. minu jaoks oli see viimane piisk, sest ma olin niii rammestunud ja siis veel see jama ka sinna otsa ja lõpuks lihtsalt ei pidanud närvid enam vastu. Tundsin, et ma tõesõna ei jaksa mingisuguste probleemide lahendamisega jännata, ei nüüd ega hiljem. Mitte, et mina peaksin üldse otseselt nende asjadega tegelema  või et keegi oleks keset ööd mulle põrandakaltsu ja pahtlilabida pihku surunud , et hakka aga seda kaost likvideerima, ei, aga lihtsalt see teadmine rusus mind, et minu ravi tõttu sai kõik see üleüldse juhtuda.
Ja kuigi mul on selja taga kaks emotsionaalselt väga rasket nädalat, siis täna tunnen end õnneks juba nõks paremini, nüüd, kus olen saanud natukenegi sõba silmale. Ja hommikul asja uurides, selgus, et naabritel lagi ei saanudki vist nii rängalt kahjustada, et nad plaaniks seda välja vahetada, nii et esialgu ei pea me midagi kinni ka plekkima. Vist.

Ja kui küsite, et miks mul siis emotsionaalselt raske nädal on olnud, siis põhjuseid on mitmeid. Natuke rohkem kui nädal tagasi läksid mu jalad näiteks esimest korda Megalt turse (k.a ka peale südame sondeerimist) ja see oli mulle justkui märgiks, et nüüd hakkavad mu oma neerud lõplikult otsi andma ja ma pean kõvasti päevast vedeliku tarbimist piirama. Ja kui senini olime ööseks pannud ühe koti rohelist ja teise koti kollast lahust, siis pidime mitu ööd järjest kasutama ainult rohelist lahust, mis on siis keskmise kangusega lahused, et tuua rohkem vett välja. Ja kui hommikuks olid tursed enam-vähem tagasi tõmmanud, siis lõunaks olid jalad jälle nagu pakud. See kõik mõjus mulle küllaltki muserdavalt, sest kui siiani on dialüüsravile aidanud kaasa mu oma neerude tiurees, siis Esialgu tundus see muutus hirmutav, sest ma pole sellises olukorras kunagi varem ju olnud, kus ma võin päeva jooksul ainult 500 ml vedelikku tarbida (see sisaldab siis kõiki vedelikke, alates veest, mahlast, piimast ning lõpetades suppide ja rohkelt vett sisaldavate aedviljadega). Ja kuna see kõik tuli liigagi ootamatult, siis polnud nagu väga aega kohanemiseks kah.
Ja siis me tõesti üks õhtu istusime niimoodi kahekesi magamistoas, et mina kössitasin voodi serval ja Joosep istus voodi ees põrandal. Ja see oli see hetk, kus mul tuli esimest korda ravi ajal kass peale. Ja ma tean, et ma pole selles kõiges üksi, kaugeltki mitte – Joosep on alati mu kõrval,ja  iga edasiminek on ka tema rõõm ja iga tagasilöök on ka temale põnts, aga eks elus käivadki tõusud ja mõõnad käsikäes ja ega kogu aeg ei saagi selline happypuppy olla.

Aga üldiselt sujub dialüüs kenasti. Analüüsid on korras, enesetunne on pigem hea ja reibas kui loid ja väsinud. Eks mõnikord esineb kehvemaid päevi ka, aga see pole võrreldavgi sellega, mis varem oli. Enne ma tegin ühe x asja ära ja juba ma tundsin end nagu kudenud rääbis. Aga nüüd, nüüd on selliseid päevi ikka enamuses, kus ma hommikust pärastlõunani tohkendan ringi ja mul ei teki sellist tunnetki, et peaksin valge lina endale ümber tõmbama ja surnuaia poole hakkama astuma.

Ja eriti khuul on see, et ma õppisin ise end masina külge ja lahti ühendama, vajutan ise puutetundlikku ekraani ja puha. Minu teada pole Eestis veel ükski teine pime seda ära õppinud. Ja vajadusel oskan ma teha ka Freseeniuse kotidialüüsi ehk käsitsi, mida tavaliselt samuti pimedad ei tee kui nad üksi peavad endale dialüüsi tegema, sest see pole lihtsalt pimedasõbralik. Aga mina õppisin ka selle ära. Nii et ma olen kohe eriti tubli olnud! Kas ma nurusin nüüd endale ühe kiituse välja või jaa?