Mul kerkis tegelt veel üks kurbust tekitav teema uuesti
päevakorda ja see mõjutab ka mind igapäevaselt väga palju, rohkem kui ma tahaks.
Nimelt möödunud nädalal toimusid Tartus juhtkoerte eksamid ja mina oleksin
pidanud ka seal oma Bibikesega olema. Tundsin, kuidas kogu see talvine-kevadineolukord mind taaskord muserdas ja südamepõhjani kurvastas ja ikka veel ei mõista,
kuidas nad said mulle niimoodi teha. Lihtsalt ei saa aru.
Aga olen nüüd suhelnud ühe teise organisatsiooniga ja nemad ütlesid, et parim
oleks kui nad saaksid kusagilt juba aastase või nõks vanema labradori, keda
hakata mulle kohe treenima, sest neil polnud aasta alguses rahasid ja seetõttu
ei saanud nad uusi kutsikaid kasvama jätta. Igatahes nad lubasid maad ja
inimesi uurida. Ja nüüd ma siis istun siin ja mõtlen, et kust ma saan endale
koera, keda hakata kohe treenima, sest mul päriselt ei ole ka aega oodata. Ma
saan aru, et elus ei käi asjad nii, et mina muudkui tahan, nipsutan sõrmi ja
siis saan. Aga teate kui muserdav see on, kui pead pidevalt oma käimisi
teistega kooskõlastama ja sebima kedagi end saatma, viima, tooma, vastu tulema.
Blaah, nii tüütu. Ja nüüd kus ma hakkan selle nädala laupäevast BFMis käima,
siis seda enam oleks mul koera vaja.
Aga ega ma ise ka ei istu käed rüppes ja oota seda koera nagu viimast
hingeõnnistust. Ei. Ma kirjutasin isegi ühele väga pikaaegsele Soome treenerile
ja uurisin, et ega neil pole juhuslikult aastast labradori või juba koolitatud
koera, kellest on mõni kasutaja ehk loobunud. Igatahes, palusin neil
treeneritega ühendust võtta kui peaks olema ja siis mõni päev tagasi helistas
mulle üks mu tuttav, kes on samuti mõned juhtkoerad treeninud ja küsis, et mis
ma sellest arvan kui tema treeniks mulle uue koera, et talle tehtavat selline
pakkumine. Ja ma olin nagu mis asja? Kust selline pakkumine nüüd järsku? ja
siis ta ütles, et näe, see inimene helistas ja pakkus ja ta kindlalt ei osanud
kinnitada, aga jäi mulje nagu potentsiaalne koerakandidaat oleks juba olemas
(Update – tegelt ei ole veel!). Seda on muidugi liiga palju loota, aga mina
ikka loodan. Peaasi, et ma üleliia elevile ei läheks, muidu kukun jälle oma
pilve pealt valusasti alla. Aga jah, see telefonikõne muutis mu siiski vägagi
elevaks ja ma tahaks juba teada, mis värvi mu uus sõber tuleb, mis ta nimi on
ja kui suur ta on ja milline iseloom jne. Okei, ma olen ilmselgelt sündmustest juba ette rutanud. Aga ma ei saa,
ma lihtsalt niii väga tahan ja vajan endale uut juhtkoera, kes jaksaks minuga
ringi seigelda. Ja siis saaks Janet ka rahulikult oma pensionipõlve nautima
hakata, ilma, et peaks kogu aeg mind va pimedat hädast välja aitama ja jälle
kusagile saatma. Kuigi ta teeb seda suurima rõõmuga. Ma ütlen - Janet on oma
viimase hingetõmbeni tõeline juhtkoer, tõeline truu sõber! Võeh, okei, aitab.
Mul läksid silmad märjaks.
Ja kui ma juba siin niimoodi avalikult kurdan ja puistan oma südant, siis lõpetuseks küsin, et ega kellegil mu lugejatest pole juhuslikult üht üleliigset labradori kuskil ripakil või niisama sahtlipõhjas vedelemas??. Ja kui teil endal ei ole, siis palun teid südamest, et jagaksite seda otsingukuulutust ja levitaksite sõna, sest tõesti on vaja koera, kellest võiks saada mulle järgmine tubli juhtkoer. Ma luban, et ta saab minu juures endale maailma parima kodu, rohkelt armastust ja soojust ning iga päev sügamist ja paisid ja kudrutamist. Ja ta poleks kunagi kodus üksi igavlemas.
Mul koera pakkuda ei ole, aga hakkas hoopis huvitama mismoodi näeb välja juhtkoera pensionipõlv. Kas ta jääb samasse perre või antakse kuhugi?
VastaKustutaSee sõltub väga mitmetest asjaoludest. Enamasti otsustavad pimedad siiski oma vana koeraga lõpuni olla ja alles siis uue võtta. Aga on ka erandeid, mitte sellepärast, et pime ei tahaks oma vana sõbraga enam koos olla, vaid kui näiteks inimene elab 2. korrusel, aga koera jalad on vanusega nii viletsaks jäänud, et ei ole enam suuteline treppidest liikuma, aga elutahet veel on ja kõik muu on ka korras, siis otsitakse koerale hoopis tore pensionipere. Aga tihtipeale on väga raske leida vanale juhtkoerale uut kodu, sest keegi väga ei ole huvitatud vanast koerast, kellel suure tõenäosusega võib aeg-ajalt esineda ka mõningasi muresid tervisega jne. Ikka vaadatakse rohkem ju nunnupallidest kutsikaid kui vanasid põduraid pensionäre.
KustutaMõtlesin teie peale just eile, sest Janet oli uhkelt esindatud koertenäitusel Maarjamäel ja seal oli kirjas, et ta on pensionil. Loodan, et leiad varsti sobiva koera! Parimat sulle ja Janetile!
VastaKustutaOi kui vahva! Ma kusjuures olen just homme Maarjamäele minemas ja mõtlesin, et viin Janeti kappi ka tema medalid ja karika, mille me oleme juhtkoerte võistlustelt võitnud. Ja kui proua lubab, siis võib-olla loovutab ka mõne oma mänga... Kuigi see viimane on veits kahtlane, sest need kõik on talle eranditult väga kallid ja olulised.
Kustuta