Jumal tänatud, tunneli lõpus paistab siiski valgus. Ma tahan sellega öelda seda, et juba nädala pärast lähen ma ühe ingli-koeraga kõndima. Ja kui me omavahel klapime, siis saabki temast minu uus juhtkoer. Aga ega ma rohkemat väga ei tahakski praegu selle toreda koeratüdruku kohta reeta, sest kui peaks midagi pekki minema, siis pole ta mulle veel jõudnud südamesse pugeda. Kuigi, kes oli täna see, kes surfas lemmiklooma e-poodides ringi ja vaatas erinevaid retriiveri rihmasid ja ripatseid ja maiustusi ja karvahooldusvahendeid ja pesasid ja kõikekõikemuud sellist. Ega ometigi mina? Teisisõnu, ma olen juba all in. Lihtsalt kui mõelda uue kutsa nimele, siis paratamatult tekib tunne, et ta on tõesti tõeline ingel, kes tuli mind ja olukorda päästma. Aga eks näis, nädala pärast saame teada, kas see on päriselt ka nii.
Ja kui kõik läheb hästi, siis on mul ilmselt oktoobriks uus koer. Tegu on juba treenitud koeraga, kellest kasutaja isiklikel põhjustel loobus.