Kus on Bibi?

Juba mitu kuud olen kandnud oma südames kurbust. Esitanud endale tohutul hulgal küsimusi. Kedranud ja kedranud aina uuesti kogu sündmustikku läbi ja ikka jõuan selleni, et tegin õige otsuse. Lühidalt öeldes.. Bibit ei ole ja Bibit ei tule.

Olin kogu aja suhtluses kasvuperega, kus Bibike oma lustlikku titepõlve veetis, ja kevadel küsisin peretütrelt, kes enamasti Bibiga tegeles, et kas treener on nendega ühendust võtnud, kuna algne kokkulepe oli, et koer on nende juures 2020 märtsini. Kasvupere ütles, et ei, treener ei ole nendega ühendust võtnud. Uurisin veits asja ja sain treenerilt teada, et kuna kahe varasema juhtkoeraga läks veits kauem, et siis suvel tegeleb veel teiste koertega, aga et hiljemalt sügisel alustaks Bibi treeninguga.
Selge. Edastasin info kasvuperele ja küsisin igaks juhuks üle ka, kas see on okei, sest mine sa tea.. võib-olla olid inimesed juba arvestanud, et suvi on vabam vms. Õnneks kõik sobis ja mina jäin õhinal lehtede kolletumist ootama.

Septembris, täpsemalt seitsmendal, tuli Bibi kasvuperest treeneri kätte.
Kohe alguses oli meile selge, et Bibi on natuke selline eblakas, pelgab osasid asju rohkem kui võiks. Problemaatilisteks kohtadeks olid kontrastsed pinnamuutused (nt. tumedad põrandakatted) ja kitsad kohad. Kõige esimesel kohtumisel keeldus isegi linnaliini bussile minemast, ent juba järgmisel kohtumisel oli see hirm ületatud.
Treener ütles, et talle oleks suureks abiks kui ma käiksin vahepeal, st. paar korda kuus ise ka Tartus Bibiga kõndimas, et see motiveeriks teda ka rohkem liikuma kui teab, et olen tulemas ning kuna neil koeri palju, siis võimaluse korral võiksin ka kord kuus võtta Bibi enda juurde koju.Olin kõige sellega suurima hea meelega nõus, sest olin igakülgselt valmis panustama koera õppesse, et saada endale võimalikult hea ja tubli juhtkoer.

Päris alguses pakkus treener mulle ka Bibi õde, kes pidavat olema parema ja pehmema iseloomuga, ent ütlesin kohe, et ma ei taha ja et tunnen, et pean Bibile võimaluse andma ja et ma olen valmis tema mõningaste kiiksude ja ebakindlustega arvestama ja tegelema, KUI kõik muu, st. uste, sebrade, pinkide jne otsimised, enne sõiduteed peatumised jne on korras.

Septembrist detsembrini käisin ma igakuiselt mitu korda Bibiga kohtumas ja kõndimas. Ning kui Bibi meil külas oli, siis käisin kahe koeraga õues jalutamas – Janet oli rakmetes ja Bibi jalutas tavalise rihma otsas. Selle aja jooksul panin tähele ja jätsin meelde kõiksugu Bibi pisikesi eripärasid ja soove, kuidas tuleks temaga mingis x kohas käituda ja/või julgustada. Niimoodi vaikselt ja targu kasvatasime omavahelist sõprust ja usaldust.

Iga jumala kord kui ma jälle treeneri ja Bibiga kohtuma sõitsin, siis ikka uurisin, et kuidas neil vahepeal läinud on, kas on midagi õppinud jne. Kui ma novembri alguses seda sama küsimust uuesti küsisin, siis treener vastas kuidagi nii muuseas, et ah, tead, ei olegi jõudnud vahepeal temaga kõndimas käia. Ma olin nagu.. jälle!? Et millal siis see intensiivsem õpe algab?
Ning kui 11. detsembril kohtusime treeneriga Tallinnas, siis tunnistas ka, et pole vahepeal Bibiga kõndimas käinud ja kui kaks nädalat hiljem, vahetult enne jõule, läksin mina jälle Tartusse, et Bibi meie juurde tuua, siis sama lugu – treener polnud temaga kordagi kõndinud, rakmeid peale pannud, st. trenni teinud.

Koera viisin tagasi 28. detsembril ning siis ütlesin, et ma vahepeal enam ei tule ja koera ka enda juurde ei võta, aga et Joosep pakkus välja, et Bibi võiks jaanuari lõpus tulla kaheks nädalaks meie juurde ja siis Joosep teeks Pärnus Bibiga otsekõndi ning harjutaks rantidel peatumist, sest mulle tõesti valmistas suurt muret, et koer ikka veel ei peatunud enne sõiduteed. Kuigi väljaõppe oli selleks ajaks kestnud juba neli kuud.

Jaanuaris, see oli vist 22. Jaanuar, kui helistasin treenerile ja andsin teada, et ma ei saa siiski Bibit enda juurde võtta, kuna pean erakorraliselt kaheks nädalaks haiglasse minema, kuna ootamatult halvenesid mu neerunäitajad ja mul alustatakse neeruasendusraviga. Kuna treener oli koertega metsas jalutamas ning aku oli kohe tühjaks saamas, siis jõudis vaid öelda, et on Bibiga vahepeal rakmetes neli korda käinud. See oli lause, mis jäi mind kummitama ja pani südame muretsema.

Kuna treener mulle ise enam tagasi ei helistanud, siis otsustasin talle kirja kirjutada. Oma kirjas ma väljendasin muret, et mulle tundub, et Bibi saab liiga vähe treeningut. Lisasin juurde ka väikese arvutuse, et kui oktoobris oli umbes 5 treeningpäeva, novembris 5, detsembris ilmselt vähem kui viis ja jaanuaris 4, siis ümardan selle suuremaks ehk laiaslaastus 20 treeningpäeva, ent neljas kuus on umbes ca. 120 päeva, millest 20 on siis rakmetes treeningu alla kulunud. Kui mõtleme sellele, et ühe tavalise juhtkoera baasõpe kestab pool aastat ehk kuus kuud ehk 180 päeva, siis minu arvutuste kohaselt pole Bibi ettenähtud treeningajast pooltel kordadel käidud! See EI ole ju treenimine!!!
Treener loomulikult helistas mu kirja peale. Ta oli väga häiritud ja viimaks, kui sain vahele küsida, kas ta luges mu kirja üldse lõpuni, siis vastas, et luges lõiguti, mõned laused.

Ma ei hakka kogu meie telefonivestlust ümber jutustama, aga treener ütles ka seda, et üldiselt on ikka nii, et tema hoiab lapselapsi ja et siis ta on üldse haiguslehel ja siis ta ei peagi treenima ja ta ei treenigi Bibit, sest Bibi treeningu eest rahasid pole tulnud jne. Kuigi kaks kuud varem rääkis teist juttu. Ja veel sain ma kuulda palju näiteid teiste kasutajate varamult ja et ta arvas, et ma mõistan teda ja et meil on teineteisest arusaam olemas jne.

Neid telefonivestlusi oli kokku kaks, mõlemad minu haiglasoleku ajal. Üks nendest oli kaks päeva peale oppi. Ma olin ausalt öeldes väga õrnas seisundis ning ma tundsin, mismoodi see vahutamine kiskus mind emotsionaalselt veel enam alla. Ma mõtlesin korduvalt, et panen selle kõne lihtsalt sõnagi lausumata kinni, ma ei pea seda taluma. Ma ei viitsi mingisuguste draamadega tegeleda. Ei taha ka. Meil kõigil on siin elus omad mured ja koormad mida kanda. Mul tõesti ei ole jaksu kuulata kõikidest nendest probleemidest ja hädadest #maeiteamitmendatkorda. Jah, inimlikust aspektist ma saangi võib-olla aru jne, aga kui ma lähen kohvikusse ja tellin kooki ja teed, siis ma ei soovi serveerimise juurde kuulda kelnerilt jutte sellest, et kokal on raske elu, naisega on suhted pekkis ja mandlijahu importimisel olid need ja need probleemid jne. Kui pakutakse teenust, siis ma eeldan, et ma teenusesaajana saan head teenust, eriti, kui olen ise olnud valmis panustama oma aega ja energiat. See oli samuti minu vastutulek, sest tegelikult ei pea ju pime inimene käima kohapeal ja osalema koera õppeprotsessis. Aga kuna see on ka minu huvi, et ma saaksin hea koera ja et meil oleks juba alguses hea klapp, siis tegin seda rõõmuga seni, kuni sain aru, et koera ei treenitagi.

Lisaks kõigele sellele emotsionaalsusele ja vähesele treeningule, käisid kogu aeg Bibi õppe juurde ka rasvased lihapallid, ja ma ei räägi siin mõnest üksikust lihapallikesest, vaid pakkide kaupa sissesöödetud maiustustest. Janet on mul treenitud verbaalse kiitusega, ainus asi, mida õpetati kanapallidega, oli eskalaatoril sõitmine. KÕIK! Muu on koerale selgeks õpetatud tunnustamise ja rohke kiitusega ning see labradoridele meeldib.

Praegune, uue aja meetod… ma saan aru, et maiusega jne, aga selline jutt, et selleks, et koer randil peatuks, tuleb teda ohtralt lihapallidega premeerida. Nagu misasja!? Kui Bibi oli meie juures, siis mina kiitsin teda küll peaaegu alati ja ainult jovaalselt ja rinnakule tunnustavalt patsutades. See meeldis Bibikesele väga. Treener nägi ise ka selle head tulemit kui Tartusse jõudsime ja Taskusse suundusime, siis nende mustade plaatide juures enam ei hakanud nagu sporthobune tõkke ees pidurdama ja tagurdama, vaid võttis hoo maha ja kui ütlesin „hästi-hästi, tule-tule, oi kui tubli!“, siis kogus end mõne sekundiga ja liikusime rõõmsalt edasi.
Randil peatumine pole juhtkoeral mingi imeoskus, et teda peaks lihapallidega nuumama. Samuti ei meeldinud mulle ka see lause, mida treener mulle viimase kõne ajal ütles. Nimelt, et ärgu ma muretsegu, Bibike saab igal juhul oma liikumisvajaduse rahuldatud, et kui tema ei liigu, siis käib jalutab tema tütar koeraga või nende vabatahtlik. Ei noh, see on tore küll, aga ma ei vaja ju tavalist kodukoera, kes oskaks tänaval rihma otsas viisakalt jalutada, vaid juhtkoera, kes oskaks rakmetes korrektselt käituda ja tunneb käsklusi ja teeb vahet sellel, millal on tööaeg,millal vaba olek.

Kõige inetum selle asja juures on see, et mulle jäeti mulje nagu Bibil õpe käiks, mul lasti uskuda, et ma saan aprilliks treenitud juhtkoera, aga see kõik oli lihtsalt… ma ei tea ise ka mis. Lihtsalt üks suur mull. Kui ma organisatsiooni juhatajale sellest kõigest kirjutasin, siis ütlesin ka, et olen koerast loobumise mõtteid mõlgutamas, sest mul puudub kindlus, et saan endale teenuses kirjeldatud juhtkoera. Panin koopiasse ka Sotsiaalkindlustusameti juhtkoerte projekti koordinaatori, kes muide reageeris koheselt ja väga professionaalselt, mida ei saa kahjuks teise osapoole kohta öelda. Nemad hakkasid kive teiste kapsaaeda veeretama.

See kõik on hästi kurb ja nõme lugu ja ma tegelt tükk aega mõtlesin, kas üldse kirjutada sellest, aga kuna nii paljud küsivad ja uurivad Bibi kohta, siis ma ei suuda kogu aeg igale inimesele eraldi seda lugu rääkida. See on liiga valus ja ma ei taha iga kord seda haava lahti kiskuda. Selle postitusega loodan, et saan sellele haavale lõplikult plaastri peale panna ja ajapikku unustada selle valu.
Bibi oli nii kallis ja armas koeratüdruk, kes jääb alatiseks minu südamesse. Hästi nutikas ja intelligentne oli ka. Janet tuli just üks päev saba sopsutades minu juurde ja pistis mulle Bibi titepõlve mänguasja pihku. Ma lihtsalt oleks tahtnud nutma puhkeda. Võeh. Ja kui ühel päeval mul enam Janetit ka kõrval pole, siis on mul selline tunne nagu oleksin kaks koera korraga kaotanud. Minu väiksed vaprad abilised, minu silmad.
Ja olgu veel lõpetuseks öeldud, et ma pole treeneri peale pahane, aga ma olen väga pettunud ja kurb. Aga eks igaüks teab ise, mis sõnad said öeldud, mida lubatud…