See vanarahva tarkus peab sajaga paika, sest ainult jumal ise teab, milliseid kannatusi olen ma pidanud terve selle nädala kannatama. Oih, juba kaks tegelikult. Aju on esimesest nädalast ilmselt enamuse ära kustutanud, kuna funktsioneerisin suuresti ainult tahtejõu abil. Ei, päriselt ka. Aga enne kui hakkan ohjeldamatult oma südant puistama, tahan öelda, et olen kõik teie armsad kommentaarid nii blogis kui Facebooki kommentaarides läbi lugenud. Ma väga hindan, et elate kaasa, ent mul lihtsalt polnud jõudu ega jaksu neile reageerida, veel vähem vastata.
Spoiler alert!
Kui sa oled see inimene, kellele juba pelgalt silmatilkadest lugemine tekitab judinaid ja paneb silma ebamugavusest tõmblema, siis nüüd on õige aeg postituse aken X-ist kinni panna. Edasi tuleb ainult "silma horror story" (tegelikult väga pehmes ja leebes kastmes, lihtsalt ma ei tea kui tundlik keegi on). Mina igatahes olen hoiatanud ja ma ei taha pärast näha, et sa oled värisevate kätega mulle unfollow pannud! Mine parem kooki sööma või YouTube’ist kiisusid vaatama.
Niisiis, 10.09 käisin ma laseris. Mulle endale kõlas see alguses nagu midagi moodsat ja pehmet – et no parem kui nuga ju? Reaalsuses tähendab see seda, et arstid põmst põletavad laseriga (loe: kahjustavad) mu silmas ära väikese osa sellest piirkonnast, mis toodab silmasisest vedelikku. Teooria on lihtne: vähem vedelikku = madalam silmarõhk. Praktikas aga… no see ei ole nii romantiline.
Arst selgitas, et igaüks saab sama annuse laseri “põletust”, ükskõik kas su silm on nagu peenike pähklikoor või nagu suur õun (pole vist kõige parem võrdlus, aga ma ei oska hetkel paremat leida) – kõik saavad ühe ja sama. Hiljem siis selgub, kas ja kui palju mõjus. Noh, nagu loterii – kas rõhk langeb ja kui langeb, siis kui palju ta langeb.
Taastumine on olnud väga, väga vaevaline. Esimesed päevad peale protseduuri olid sellised, et enne kui jõudsin silmad avada ja voodist püsti tõusta, purskusid pisarad juba mööda mu põski alla. Ja ei, ma ei nutnud sellepärast, et vaatasin, kui nunnult Joosep kõrval magusalt magab või sellepärast, et ma oleksin suuremat sorti piripiiga – vaid sellepärast, et valu oli nii kõikehõlmav. Kui proovisin silmi avada, siis pisarad lihtsalt voolasid lakkamatult ühtse joana. Seda kõike põhjustas veelgi suurem ja teravam kriipimistunne, mis peale laserit intentsiivistus. Ja et sellest kõigest veel vähe oleks, siis kogu kupatusele lisandusid veel päevad ja... bakter. Juhhei. Sellise nimega nagu Klebsiella pneumonia. Tavalistel inimestele ei tee ta suurt midagi, aga kuna ta on meie mikroflooras nii ehk naa juba olemas, siis soodsatel tingimustel hakkab ta levima ja tekitab põletiku. No ja ma oma madala immuunsusega olin soodne pinnas ja nii ma endale bakteriaalse põiepõletiku saingi. Boonuseks veel see, et mul viskas palaviku 38 peale.
Praeguseks on see enam-vähem möödas, aga vahepeal oli nii, et mul oli silm paistes, sinine, palavik, bakter, päevad… ausalt, see oli nagu festival, kuhu sissepääs on tasuta, aga keegi ei taha tulla.
Keegi teist kirjutas mulle ka, et ma hoiaks end, et praegu palju viiruseid liikvel. Noh, ja järgmisel päeval olingi ma nagu naksti siruli. Aga ikkagist pean nentima, et silm oli see kõige suurem murelaps, sest koju mulle mingisugust taastumisjärgset paberit ei antud, kus oleks kirjas, mis sümptomid on okeid ja mis puhul tuleks koheselt pöörduda silmakliinikusse. Mul tekkisid näiteks viiendal päeval tugevad valusööstud silmakoopas. Kas see on normaalne, käib taastumise juurde? Pole õrna aimugi.
Enne, kui mind koju saadeti, soovitati tugeva valu korral ibukat võtta, kuid mina ei tohi, kuna see kahjustab siirikut. Ma kolmel esimesel päeval 1 tableti päevas siiski võtsin, sest noh, ilma polnud lihtsalt võimalik eksisteerida. Kui hakkasid valusööstud, siis läksin apteeki ja sealt ostsin Dolmenit, aga sedagi soovitas apteeker alles siis võtta kui olen surivoodil. No okei, mitte päris nii sõna-sõnalt, aga peaaegu.
Eile ma näiteks juba rõõmustasin, et oh, peaaegu nagu inimese tunne juba. Õrnalt on veel tunda kriipimist, kuid pole võrreldavgi sellega, mis alguses oli. Ja siis halleluuja, täna hommikul ärkasin taas mega kriipimistunne silmas tagasi ja valupisar silmis.
Esimesed kaheksa päeva käisin paistes näo ja sinise silmaga ringi. Paistetus on nüüdseks nähtavalt vähenenud, ent silmaalune on endiselt veel kergelt sinakas-kollane. Ütleme nii, et mu käest pole ealeski varem nii palju (või üldse mitte) küsitud, kas ma sain mehelt kolakat. Nagu päriselt, inimesed küsivad otse ja kes ei küsi, ma tajun, kuidas mind kaastundlikult vaadatakse.
Õnneks oli Joosep mu kõrval kõige armsam hoolitseja üldse – tegi pai, tõi kõik vajaliku ja kallistas. Ja no ma olen tõbisena selline hellik, et kui tahad mind lohutada, siis kallistused ja õrnad silitused, eriti peale, ongi parim ravim.
Nii, aga olgu. Ma tegelikult suhteliselt väss. Tõmbasin täna kogu elamise tolmukaga üle, põletasin paberipahna, lappisin kuiva pesu kokku ja panin uue masinatäie käima ja veel kõiksugu koduseid toimetusi tehtud. Ja nüüd olen viimased tund aega istunud niisama diivanil, blogikest kirjutanud ja ootan kuni kell saab südaöö ja siis olen valmis kõik õhupallid, musid-kallid, lillesülemid ja õnnesoovid vastu võtma, sest kohe-kohe algab mu SÜNNIPÄEV! Võiks isegi saladuskatte all öelda, et juubel. Ah jaa, ja kõik kingipakid paluks saata pakiautomaati, suuremate saadetiste korral palun kulleriga otse koju ukse taha. Ma ikkagi praegu veel silmahaige ja raskeid pakke tarida ei tohi.
0 kommentaari:
Postita kommentaar