Täna oli mul aeg protseduuriks, mis pidi aitama mu silmarõhku alla tuua. Ma ei kartnud ega muretsenud ülemäära palju. aga praegu, pärast kõike tundub, et oleksin pidanud. See oli valus – niii ekstreemselt rõve ja valus, et tahaksin lihtsalt end kokku kerida, teki üle pea tõmmata ja nutta nagu habras lilleke.
Te teate, et ma pole muidu selline suuremat sorti kurtja ja hädaldaja, aga praegu ma tunnen end küll nagu üks suur hunnik õnnetust.Ma lihtsalt... ma ei oskagi seda ebamugavustunnet ja valu kirjeldada, mida ma täna taluma pidin.
Ma olen kindlasti taaskord erand, aga minu kogemus on selline, et see oli mega valus ja ebamugav. Kui tavaliselt piisab inimestele ühest valuvaigistavast süstist, siis minule tehti kaks pikatoimelist ja üks lühitoimeline süst, pluss mitmed valuvaigistavad tilgad, sest mu silm ei muutunud tuimaks. Lõpuks tehti laserpõletused niimoodi ära, et ma vahepeal ikka tundsin. Arst loomulikult enam sellesse piirkonda ei teinud kui selgus, et ma tunnen valu, aga et välja selgitada, kus ma valu tunnen, siis ma pidin seda valu ikka kogema. Ja ütleme nii, et ei ole just mõnus tunne, kui sulle 360 kraadist laserkiirt silma lastakse.
Protseduuri ajal mu parem silm nuttis ja vasak, ma ei tea, võib-olla pisardas ka, kuid ma ei tundnud enam seda. Igatahes, ma sain nii palju valuvaigistit, et kui ma lõpuks end opilaualt püsti ajasin, käis mul pea ringi ja süda iiveldas. Ja pool nägu ja silm olid täpselt sedasi nagu keegi oleks mulle paadiaeruga vastu vahtimist mitu korda virutanud. Arst ütles, et nii mitme süsti peale on mul hetkel ka silma limaskest turses, et kui keegi ütleb selle kohta midagi, et siis teaksin et see näeb välja umbes selline nagu keegi oleks mu limaskesta alla õhku süstinud.
Ma ei tea, miks see protseduur on ambulatoorne. Mind oleks võinud vabalt opilaualt ratastooliga kärutada palatisse, oleksin saanud seal rahus vaikselt surra, sest tagasiteel koju iga väikseimgi konarus, pidurdus, kohalt minek jne, see kõik käis mul kerest läbi. Ja kui ma peale laserit tagasi kolmandale korrusele jõudsin, kus mind mu saatja ootas, siis ma oleksin tahtnud lihtsalt nutta nagu väike laps, kelle emme on kuhugi ära kadunud. Vot nii valus oli ja nii ekstreemselt rõve kogemus oli see laserravi.
Ma kindlasti ei taha väita, et kõigil on see selline. Lihtsalt minu silmade olukord ja anatoomia on natuke teistsugune ja mu silma sarvkest oli juba pikaajalisest kõrgest rõhust turses ja silm ülimalt tundlik (no katsuge ise kaks kuud elada nii nagu teil oleks ripsmekarv pidevalt silmas ja hõõruda ei tohi, sest siis läheb paistetus hullemaks). Aga lihtsalt minu kogemus oli, ma ei tea mis see õige sõna oleks, eem... väga hellaks tegev, ekstreemselt valus ja ebamugav. Alustades süstist ja lõpetades laseriga.
Küll oli aga personal ja arst ise väga armsad ja hoolivad. Nende kohta pole ühtegi paha sõna öelda. Kui mind ette valmistati, siis sain endale, nagu ikka tavaliselt, toredad sussid, pidžaamapluusi (kuna mu enda kapuutsiga pusa osutus liiga paksuks) ja mütsikese pähe, kuhu vahele pidin ma kõik oma tagumikuni ulatuvad punupatsid ära peitma. Arst veel enne protseduuri vaatas mu silma, rääkis veel üle, et miks ja kuidas laser toimib jne. Sisuliselt nad kahjustasid seda osa silmast, mis toodab silmavedelikku. Ja kui ma seal opiruumis lesisin ja kui selgus, et mulle on ravimit vaja juurde süstida, siis arst nii vahvasti lippas sokkide väel kõrvalruumi. Mulle vähemalt kostus tema kerge lendlev jooks sedasi nagu ta oleks omas kodus, kuskil maal vanaema juures lipanud ühest toast teise. See ettekujutlus tõi mulle korraks naeratuse näole ja mingisuguse koduse rahu hinge.
Kui tõrvatilgast rääkida, siis võib-olla pisike tilk tõrva oli üks õde, kes oli kuidagi tõrges või natuke selline kuri. Küsis, kas ma mingeid ravimeid võtan millegi vastu. Ütlesin, et võtan jah ja hakkasin neid ette loetlema kui siis kolmanda ravimi juures peatusin ja küsisin, kas pean ütlema ka milligrammid. Ja siis õde nähvas, et "ei ole vaja milligramme, ma küsisin, et mille vastu te ravimeid võtate". No palun väga vabandust, preili tigedik. Minul siirdatud organitega patsiendile on viimased kaks pool aastat räägitud, et ma pean enam-vähem une pealt teadma oma ravimeid ja seda, palju ma midagi võtan.
Aga jah, praegu on mul selline habras olemine. Pool tunnikest tagasi eemaldasin silmalt ka marlilapikese, panin põletikuvastast tilka. Seda pean ma viis nädalat jutti panema, esimesel nädalal viis korda päevas, neljandal neli korda päevas, kolmandal kolm jne. Kui tunnen silmas kraapimist, mida ma siiani endiselt tunnen, siis pean panema niisutavat tilka ja muidugi ka silmarõhku alandavat tilka ja vajadusel suukaudselt veel valuvaigisteid juurde võtma, kui selleks vajadus on.
Oh jah, ma vaatan, et kell on taaskord juba üle südaöö tiksunud, nii et kui teie seda postitust loete, siis see kõik leidis aset eile. Ma kobin ära voodisse, ehk õnnestub mul natuke magada. Arst ütles, et mingeid piiranguid pole, võin kõike teha, aga ma ise tunnen küll, et vajan paar rahulikumat päeva taastumiseks. Ja veelkord, igaks juhuks kordan üle - kirjade järgi on tavaliselt see protseduur valutu, kokku võtab aega umbes 3-5 minutit, koos ettevalmistustega ligi tunnike. Inimesed jalutavad ise omal jalal silmakliinikust minema... Lihtsalt mina oma eripäradega olin taaskord mustrist väljas. Aga nüüd see tehtud ja loodame, et rohkem pole vaja minna, väljaarvatud kontrolli, kust loodan kuulda vaid häid uudiseid.
0 kommentaari:
Postita kommentaar