Ma hakkasin postitusele pealkirja kirjutama, kui sain aru, et see pole antud hetkel üldse oluline.
Oluline on hoopis see, et ma tulin just Tessaga jalutamast ja ei, ma ei eksinud seekord kellegi õunapuuaeda ära. Ma ei eksinud üldse kuhugi ära, aga juhtus midagi, mis pani mind päriselt värisema ja kõhus keerama.

Olin meie kodust umbes saja meetri kaugusele jõudnud ning liikusin vaikselt edasi. Katsusin valge kepiga vaheldumisi muru servakest ja siis asfalti, kui ootamatult kuulsin eest kostuvat köhatust. Sellest samast suunast, kuhu mina liikusin. Seisatasin ja kuulatasin, kas kuulen veel midagi. Kuid tänav oli haudvaikne. Selline paradoksaalne vastuolu – ühelt poolt rahustav, teisalt kõhedust tekitav.
Mõtlesin, et äkki Joosep läks ka oma koeraga õueringile ja kuidagi tema köhatus kandus öövaikuses sisehoovist ja mitu maja edasi kõrvaltänavasse. Seisin ja kuulatasin, kuid rohkem ei midagi. Aga mingi hirm puges põue ja alateadvus käskis helistada Joosepile, sest paar kuud tagasi oli mul intsident, kus kuulsin selja tagant samme. Mäletan, et tahtsin teha tavapärasest veel pikema jalutusringi, kuid pöörasin poole pealt otsa ümber, kuna vastik tunne oli kallal, nagu keegi jälgiks mind pimedusest. See oli selline tugev tunne, mis aina süvenes.

Kui Joosep telefonile vastas, sain taustahelist kohe aru, et ta on toas. Ütlesin, et kuulsin kellegi köhatust ja kus tänaval ma olen, ning siis samal ajal kuulen, kuidas keegi (olgu ette ruttavalt ära öeldud, et see keegi oli meesterahvas) liigub pikkade sammudega minu suunas. Mu süda hakkas rinnus pekslema, sest ma ei teadnud, kes ta on ja kas ta on lihtsalt niisama keegi öine jalutaja nagu mina. Ja kui ta niisama jalutab, siis miks ta seisis ja köhatas, nagu oleks ta mind juba eemalt jälginud?

Igatahes, seisin, telefon kõrva ääres, ja ütlesin Joosepile, et inimene liigub minu suunas. „Joosep, ma kardan! Palun tule ruttu,“ oli mu viimane lause, mida mäletan talle ütlevat. Tess seisis minu kõrval ning jälgis rahulikult lähenevat meest. Kui meesterahvas oli meist mööda liikunud, siis Tess möhatas vaikselt – see tema viis öelda, et „jah, ma nägin teda ka, aga kõik on vist korras“.

Kuid siis juhtus midagi ootamatut...

Kui meesterahvas oli meist mööda liikunud, sammude hääle järgi umbes viis meetrit, keeras tundmatu mees end äkitselt ümber ja liikus minu suunas. Tess läks mega närvi ja hakkas agressiivselt haukuma. Ütlesin telefoni, et ta keeras minu poole, ja kuulsin, kuidas Joosep lihtsalt jooksis. Libistasin telefoni taskusse, et olla valmis milleks iganes, süda veelgi enam pekslemas.

Meesterahvas peatus mõni meeter meist eemal ja ütles, et teda häirib, et ma koeraga siin jalutan. Et ta saab aru, et ma ei näe, aga et „Tegelt ka!“. Tema hääles oli jõulisus ja konkreetsus ning see "tegelt ka" kõlas nagu hoiatus. Ma ei tea, kas esimene või teine. Teine selles mõttes, et kui tegemist oli sama mehega, kes mind kaks kuud tagasi oma sammudega hirmutas, siis...

Kui Joosep meieni jõudis, vaatas too mees veel mitu korda selja taha. Joosep näitas talle selle peale taskulambiga valgust. Ma olin nii hirmunud, et hoidsin kramplikult Joosepi käest kinni ja ütlesin, et ära tee mitte midagi, palun. Joosep kodus olles ütles, et see ei ole okei, sedasi keset ööd pimedale naisterahvale ligineda. Et selleks on oma aeg ja koht, rääkimata suhtlemisviisist.

Aga nüüd ongi nii, et ma ei tea, mis edasi saab. Ma nii väga naudin öiseid jalutuskäike Tessaga. Need on olnud minu väike vabadushetk – mina, mu mõtted ja Tess. Aga nüüd... nüüd on see kõik kuidagi rikutud. Turvatunne on kadunud. Ja see on nii kurb, sest mu iseseisvus on niigi piiratud.

Korra käis peast läbi, et äkki peaks kohaliku FB-grupi seinale kirjutama. Et palun härra pimedusest, ärge enam mind niimoodi ehmatage… Aga mis see annaks? Kas see muudaks midagi peale selle, et keegi kuskil võtaks jälle sõna teemal „koeraomanikud ja nende koristamata sitt“? Kui meesterahva mureks olidki kakajunnid, siis ausalt, ma ei ole see inimene, kes laseb oma koeral teiste aedu ja aiataguseid väetada. Mul on alati kotid kaasas. Kõik teeäärsed hunnikud ei ole pimeda inimese koera tehtud, päriselt ka.

Ma ei taha kedagi süüdistada. Ma ei taha õigustada. Ma tahan lihtsalt, et inimesed oleksid inimesed.
Et kui sa näed kedagi, kes liigub oma valge kepi ja koeraga, siis ära hirmuta. Ära tee nalja. Ära arvusta.
Sest võib-olla see inimene läheb pärast koju ja mõtleb pikalt, kas ta julgeb homme uuesti õue minna.
Täna mina vist ei julge.
Aga ehk homme, väikese lootusega, et maailm on jälle natuke lahkem. Kuid kas on…

Ma olen alati olnud see preili sinisilm, kes hõljub oma roosas mullis ja räägib, et kõigile tuleks elus anda teine võimalus, vahel isegi kolmas, neljas – ta ei ole ju halb inimene. Ent lugedes uudiseid ja vaadates, mis viimasel ajal meie alevikes ja linnades toimub, siis pead kahjuks vägisi oma mullist välja ronima, roosad prillid eest võtma ning päris ohtudele mõtlema, hullemal juhul nendega silmitsi seisma.

Ja kui nüüd keegi ütleb, et „Kai, aga mõtle kodus, ära mine pimedas hilja jalutama“, siis teate – ma käin just nimme võimalikult hilja, siis kui maailm on unne suikumas, sest muidu ma ei saaks omi mõtteid mõelda. Pimedana päise päeva ajal ringi liikudes ei tee sisekaemust, ei kuula südant, ei mõtle järgmiste päevade tegemisi – ei. Sest pimedana pean ma kaasliiklejaid kuulatama. Kas tuleb auto, kust suunast, kas võtab hoo maha, kas kuskilt on lähenemas tõuks, jalgrattur või rulaatoriga memmeke, mopeedauto, elektriauto, võib-olla keegi teine koeraga jalutaja ning veel sada muud asja. Ja kuulamine pole ainuke asi, mida pean liiklemisel jälgima. Ma pean samal ajal veel jalgadega maapinda tunnetama – igat väikest konarust, tõususid ja languseid, teekatte materjale, muru, kivikesi. See pole niisama lihtne.

Viimane kord, kui ma omi mõtteid mõtlesin, siis eksisin ära. Ja ei, mitte tänaval, vaid bussis. Saate aru – ma sattusin bussis segadusse. Ma ei saanud aru, et olen bussijaama jõudnud ja peaksin maha koos teiste reisijatega minema. Selle asemel istusin ma liikumatult kindlalt oma koha peal, turvavöö kinni. Ma polnud isegi mitte seda nägu, et ma hakkaks kuhugi liikuma. See lugu lõppes õnneks toredalt, võiks isegi öelda naljakalt, sest tagantjärele on see väga humoorikas lugu. Kuid see näitab nii selgelt seda, et piisab vaid hetkest, kui kaod oma mõtetesse ära – ja juba oledki eksinud või segaduses oma asukohast.

Okei, ma läksin jälle hoogu oma kirjutamisega. Lihtsalt tahtsin selle hinge pealt maha saada.
Eks ma pean nüüd mõtlema, kuidas edasi. Pipragaas taskusse ja ikka jalutama…?

Igatahes. Kui minuga peaks midagi juhtuma, siis teadke – siin on minu ütlused, arhiveeritud kirjalik ütlus. Mul oli täna öösel kella ühe paiku jalutades hirm ja tundsin end ohustatult. Ei midagi kriminaalset, ent kui võõras meesterahvas vaikuses köhatab ja siis järsku hakkab minu suunas kiirel sammul liikuma, mõjub see halvavalt. Tagantjärele mõtlen, et oleksin võinud ehk vastu küsida, mis teda täpsemalt häirib, kas ma saan midagi teha, et ta poleks häiritud, aga kuna seisin seal liikumatult nagu soolasammas, palvetades, et Joosep jõuaks õigeaegselt minuni, siis ei tulnud sel hetkel mul mitte ühtegi vastust ega küsimust pähe.

Ja see on ka vastus küsimusele, miks ma, pime, kardan pimedust.
Vot selliste asjade pärast kardangi! Inimesi kardan. Pimeduses ringi luusivaid ja kahtlaselt liikuvaid inimesi kardan, kes mind eemalt jälgivad. Mina ei saa end kaitsta – või noh, saan, aga võib-olla liiga hilja, sest ma ei näe ohtu lähenemas.

Kas ma mitte kümme minutit tagasi, kaks lõiku tagasi, ei öelnud, et ma sattusin oma kribamisega hoogu… ja siin ma nüüd olen – annan sõrmedele tuld, tippides palavikuliselt oma laiali olevaid mõtteid, nagu lambad keset heinamaad.
Kõik. Finito. Side lõpp praeguseks.

Lõpetuseks:
Ma ei taha, et inimesed jääksid mind vaikides jälgima. Ma ei ole haruldus ega imetlusobjekt, vaid tavaline inimene, kes tahab lihtsalt oma koeraga jalutada.
Kui tahad kasulik olla – tule ütle tere. Küsi, kas ma vajan abi. Või lihtsalt naerata ja liigu edasi.
See ongi kõige inimlikum viis näha mind – inimesena, mitte nähtusena.