meenus minulegi üks mälestus lapsepõlvest

Mu elus toimub hetkel nii palju asju korraga ja ma tahaks neid kõiki teiega jagada, aga kui ma seda teeksin, siis ma ilmselt kirjutaksin neid postitusi oma viimse hingetõmbeni. Kahe sõrmega toksides just väga kaugele ei jõua. Jep, ma olen see vend, kes ei oska oma kümmet sõrme kasutada.

Ma tahan natuke triatlonist muljetada, puistata südant esimesest visiidist silmakirurgi juurde, rääkida, kuidas kommunikatsioon sakib ja miljon muust asjast, kuid need peavad veel õige pisut oma aega ootama.

Spoiler! Edasine lugemine võib olla tundlik ja häiriv.

 

Esmalt üks postitus, mille kirjutasin kolm kuud tagasi, siis kui teema oli (sotsiaal)meedias väga aktuaalne. Mitte, et ta enam poleks. See, kui sellest enam ei kõnelda, ei tähenda, et nüüd on õhk laste ahistajatest puhas ning emad võivad südamerahus oma lapsed maailma peale lahti lasta ja usaldada ükskõik kelle hoolde.

Ma tahan jagada teile ühe loo või kokkupuute, mis mul lapsena oli. See meenus mulle seoses Malluka ja Märteni loodud ettevaatus.ee lehega (mis nüüd kahjuks on parooli all).

Minu lugu pole kindlasti midagi nii õudset nagu need lood, mis on kohtulahendites kirjas, aga kui see kokkupuude meenub, siis koos sellega meenub ka see ebamugavustunne.

See kõik leidis aset, kui olin 5. või 6. klassi tüdruk. Ehk siis selline 11–12-aastane. Ja välja nägin ma veelgi noorem, sest olin meie klassi kõige pisem tüdruk. Isegi kahekümneselt arvasid väga paljud, et ma olen alakas. Ma ei tea, võimalik, et ka see tüüp, kes mind koduteel ahistama kippus, arvas mind olevat noorem — algklassi juntsu. Ei tea ei tea, see on hetkel puhtalt minu oletus, millel puudub faktiline tõestus. Aga on kuidas on, juba seegi vanus oli liiga noor.

Ma elasin tol ajal Pärnus, tolleaegse Ühisgümnaasiumi koolimaja lähistel ja iga kord, kui bussipeatusest koju jalutasin, pidin ma mööduma selle tüübi kortermaja eest. Jällegi, ma ei tea, kas või kaua ta oli mind jälginud või millal ma tema huviorbiiti sattusin, aga üks esimesi kordi, kui ma temaga otseselt kokku puutusin, oli teel koju.

Ta kõndis mulle vastu, oli just oma trepikojast (ma arvan, et see oli tema kodu, aga kindlalt ei tea), ütles tere, naeratas ja hakkas minuga kaasa liikuma. Küsis kuhu lähen, kas lähen koju, kuidas koolis läks ja veel kõiksugu küsimusi, mida ma enam ei mäleta. Kutsus mind jalutama kuhugi.

Ma ei olnud lapsena üldse sotsiaalne. Mul oli oma väike sõpruskond, koolikaaslased ja tore armas kodu, kus mul oli hamster Kiki ja väike koerake. Ehitasin laua alla tekkidest onni ja joonistasin vihiku servadesse lillekesi. Mis jalutama? Ma tundsin end veidralt ja mõtlesin, et millal ta ometigi ära läheb, sest ma ei tahtnud, et ta näeks, kus ma elan.

Minu koduni oli vaid paarsada meetrit jäänud.

Ja ma polnud ka selline tüdruk, kes lihtsalt jalutaks kodust mööda ja läheks uitaks mööda linna ringi, kuni oletatav oht on möödas või õhk puhas.

Mingi hetk ta pööras otsa ringi ja jalutas minema. Ma isegi ei vaadanud selja taha. Ma tundsin vaid kergendust, et ta minema läks.

See oli esimene kokkupuude, kuid kahjuks mitte viimane. Selliseid nn külje alla vajumisi ja haakimisi tuli veel korduvalt ette ning ma olin alati üksi.

Ükskord tulin sõbranna poolt, kes elas üks peatus edasi, rohkem Mai kino pool, ja kui aeg oli koju minna, siis meil sõbrannaga oli selline diil, et me kohtume poolel teel ja õhtu lõppedes läksime poolel teel ka laiali. Nüüd, kui ma seda kirjutan, tundub see ekstra veider, et miks ma seda järgmist asja tegin, mis ma tegin, aga ma palusin, ei, ma anusin oma sõbrannat, et ta saadaks mu koduni, sest ma nägin teisel pool sõiduteed seda tüüpi jalutamas. Sealgi ma nägin teda mingit noort tüdrukut ahistamas. Tüdruk tuli bussi pealt maha ja vend lihtsalt ujus talle külje alla. Täpselt nii nagu ta mulle oli korduvalt külje alla pugenud.

Ja ma ei tea, mu kanaaju vist ei saanud aru, et sedasi panen ma potentsiaalselt ka oma sõbranna ohtu. Ma isegi ei mäleta, kuidas see meil lahenes, aga kuna tüüp oli hõivatud kellegi teise ahistamisega, siis mind ta ilmselt ei näinud.

Ma kõiki kohtumisi ei hakka kirja panema, aga kriipiks läks asi siis, kui ma ühel päeval taas koju jalutasin ja läksin kahe kortermaja vaheliselt teerajalt, mille otsaseinad olid omavahel natuke nihkes ja mille vaatevälja varjasid kibuvitsapõõsad ja kõrged kased, astus tüüp nuka tagant välja. Ma reaalselt kangestusin. Ta tuli ja seisis mulle ette. Kui tahtsin temast mööda minna, siis tõstis käe ette ja ütles sellisel rõvedal mesimagusal häälel, et enne ma mööda ei saa, kui pole talle musi andnud.

Ma ütlesin "ei" ja "lasku mind mööda", aga tema muudkui korrutas, et tingimus koju saamiseks on üks väikene musi. Mina endiselt tõrkumas. Mäletan vaid seda, et korrutasin vastu, et "ei, ma pean koju minema, lase mind mööda, ma ei taha musi".

Lõpuks ütles, et heakene küll ja siis tegi ise mulle musi ja läks minust mööda, lisades, et järgmine kord nii lihtsalt ei pääse, siis pead ikka musi tegema. Endal kogu aeg see mesimagus irve näol. Mul praegugi tuleb kananahk ihule, kui meenutan tema irvet. 

Kuid tänu taevale järgmist korda ei tulnud.

Kuna mu ema ja isa on lahutatud, siis osadel nädalavahetustel saime me isaga kokku, ta korjas mu kodust peale ja siis tegime kõiksugu toredaid asju. Vahel läksime loomaaeda, vahel lõbustusparki, käisime vanaemal külas jne. Ühesõnaga meil oli palju erinevaid toredaid tegevusi. Ja ma mäletan seda hetke nii selgelt.

Olime isaga peaaegu juba koduni jõudmas, kui minu kortermaja suunast tuli vastu see sama tüüp ja mina oma lapselikus siiruses lihtsalt ütlesin: "Appi, see on see... !"

Isa küsis kohe, et mis temaga ja ma jõudsin vaid öelda, et ta kõnnib kogu aeg minuga kaasa ja viimane kord ei lasknud ta mind koju, tahtis musi....  Ma ei jõudnud oma lauset lõpetada, kui isa tõmbas pidurid plokki ja käskis mul autos oodata. Isa oli vist umbes minutikese ära ja kui tagasi autosse istus, ütles, et rohkem ta sind ja teisi tüdrukuid ei tülita. Ja ei tülitanudki.

Ma paaril korral juhtusin teda eemalt nägema, aga nii kui tüüp mind nägi, keeras jala pealt otsa ringi ja isegi ei vaadanud minu poole.

Ma ei tea, mida mu isa talle ütles, aga arvestades, et tegemist oli 90ndatega, siis millegagi ta teda ilmselt... ütleme, et veenis.

Ja ma siiani seda hetke meenutades tunnen, et minu isa, minu vägev tugev issi päästis mind. Mul oli nii uhke tunne lapsena, ise sealjuures aimamata, et mind ilmselt valitses reaalne oht, kuid mida mina süütu naiivse lapsena ei adunud seda nii tõsisena. Ma küll pelgasin, kartsin, tundsin tohutut ebamugavust, aga ma ei osanud iialgi mõelda, et see võiks veel kuhugi edasi minna. Kuhugi tõsisematesse olukordadesse.

Sellised tüübid katsetavad ju alati piire, kobavad aina enam kaugemale, et teada saada, millal ja kus lapse piir kätte jõuab. Kas ta on ontlik ja selline vagur, nagu mina kippusin olema, ebamugavates olukordades pigem endassetõmbunud ja kannatades kõik kenasti ära või on vastuhakkaja. Sa ei tea ju iial, millal või mis hetkel otsustavad need peast haiged inimesed järgmise sammu teha.

Aa, ja vanust ma ei maininud, aga mina ütleks, et ta võis olla midagi 30 ringis. Puhtalt subjektiivne, väikese Kai mälestustes välja koogitud. Ta oli venelane, kuid rääkis kenasti eesti keelt.

Et jah, selline lugu, mis meenus mulle seoses selle ettevaatus.ee lehega. Ja ma saan aru, et siin spekuleeriti, kas on ikka õige, kui selline leht on olemas ja kogu see kuriteoregistri olemasolu nii lihtsasti ligipääsetavaks muudetud ja blaablablaa, aga ausalt – käsi südamel, minu arvates see on õige. Kui mitte öelda ainuõige. Kui see info on nagunii otsinguga leitav, siis miks ei peaks see olema lihtsasti kättesaadav. Eriti kui neil on kohtulik otsus olemas.

Ma olen osasid inimesi kuulnud ütlemas, et aga kui keegi neist saab oma veast aru ja parandab meelt ja teine võimalus ja mida iganes veel, siis kallid inimesed, pedofiilia ei ole midagi sellist, et varastasin poest kommi ja sain karistada ja nüüd enam ei tee, sest sain aru, et varastamine on paha paha. Ei, need inimesed on peast haiged. See pole valik, see on tung, mis neid valitseb ja millest nemad juhinduvad.

Eriti kettasse ajab mind see, kus keegi püüab mingisugustki õigustust nende tegudele leida, siis ma tahaks vastu küsida: kas te selle lapse või laste peale mõtlete, mil moel see mõjutab selle lapse elu, tema lapsepõlve, usaldust, hirme, kui katki üks väike inimene võib sellest kokkupuutest minna — olgu see vaimne või füüsiline ärakasutamine. Esmalt laste heaolu ja siis vaatame edasi. Mitte nii, et oi-oi, pedofiilide inimõigusi on riivatud ja nende võimalust meelt parandada, oma eksimusi heastada, uut elu alustada — et see kõik võetakse neilt ära. Nagu päriselt, kas te teete nalja?!! Küsige neid samu küsimusi parem ohvrite käest: kuidas peaks usaldus taastuma?

Kõik, kes on oma elu jooksul kogenud usalduse ärakasutamist, vahet pole mil moel, te teate kõik suurepäraselt, et usaldus pole midagi sellist, mille sa uuesti üles ehitad või kokku kleebid, nagu katki läinud vaasi. Mõrad jäävad. Nii sellele parandatud vaasile kui ka lapse hinge.

 

Aga olgu. Ma tegelikult nii sügavuti ei tahtnud sellesse teemasse sisse minna. Tahtsin vaid oma leebet lugu teiega jagada. Ja just nimme ütlen leebet, sest minu lugu sai õnneks tänu isa sekkumisele positiivse lõpu. Ei taha isegi mitte mõelda, kuidas oleks võinud asjad lõppeda.

Sorry, kui see teema kedagi väga isiklikult puudutas või kui kellelgi midagi sellega seoses esile taas kerkis. Kuid ma pidasin vajalikuks oma väikese panuse siia anda, sest muutusi on vaja. Ja muutused sünnivad, kui ühiskond hoiab kokku ja me ei vaiki neid lugusid maha. Meie asi ühiskonnana on seista nõrgemate eest. Nende eest, kes ise ei oska, ei ole suutelised end kaitsma: lapsed, hooldekodudes olevad vanainimesed, kes lebavad liikumatult voodis ja kellel pahatihti on ka dementsus, erivajadustega inimesed, loomad. Märgakem inimesi enda ümber rohkem.