Mitte, et eeslist oleneks minu elu, kindlasti  mitte, aga te vaid vaadake kui armsad nunnupallid nad on. Emotsionaalne heaolu sajaprotsendiliselt garanteeritud.

Me käisime Joosepiga möödunud nädalavahetusel, vahetult enne tema uut õppeaastat, Saaremaa loomaaias ja ma olen kõrvuni armunud. Kõik loomad on toredad, mõistagi, aga vot see eesel, sindrinahk, röövis mu südame.

Ma seisin puidust tara ees, ühes käes magusate porganditega täidetud tops ja teises graanulid, ning eesel togis mu kätt, et ma annaks talle muudkui porgandeid. Samal ajal kui ta rahulolevalt porksi krõmpsutas, sain mina teda pea pealt silitada ja kõrva tagant sügada. Ja see tema imepehme, udupehmete karvakestega ümar koonuke…jummel kui nunnu!

Kas mõistate nüüd, miks mul on eeslit vaja? 

Samas aedikus olnud lambad olid samuti toredad. Üks oli eriti seltsiv kui sai aru, et ma jagan maiustusi. Ta ronis lausa tara alumisele astmele, et minuni paremini ulatuda. Olguolgu – porgandite ja graanuliteni ilmselt kõigepealt…ja siis võib-olla mõned paid veel lisaks nuruda. Ta käitus nagu maailma sõbralikuim koer. Ja mul on neid mõlemit nüüd vaja.

Enne, kui me loomaaiast lahkusime, andsin ma Joosepile ka teada, et kohe, kui meie krundile aed ümber saab, võtame meie ka endale eesli, kelle nimeks saab Küpsis. Ja lamba võtame ka. Et neil oleks seltsis segasem.

Ta ei vaielnud mulle vastu. Mine tea, võib-olla mõtles ta endamisi, et sellisel juhul, kullake, ei saa meie krundil kunagi aeda ümber olema.

Ma saan aru, et eeslini läheb veel  mitu head aastat, sest meil pole veel majagi, ainult abihoone ja kemmerg. Aga kui Joosep peaks mulle eesli kinkima, siis ma võtan jalamaid oma seitse asja ja kolin korterist abihoonesse. Suvel saab eesel olla tarastatud aedikus ja õue peale lasen Joosepil ehitada väikese küüni, kus on kuiv hein, vee- ja toiduküna.

Korteris käiksin ma pesemas, hoiaksin seal oma kauneid linnariideid, kingi, ehteid ja lõhnaõlisid, kuid muul ajal müttaksin krundil. Kõlab ju toredasti. Õpetaksin eeslile porgandipeenrast porgandeid võtma ja juhtkoera oskusi. Käiksime koos poes, seon ta posti külge ootama ja pärast aitab mul kodinad koju tarida. Ponid ju oskavad pimedaid inimesi saata, miks ei peaks siis eeslit oskama.

Kui pärast Saaremaa reisi ema mulle helistas, andsin tallegi teada, et tahan eeslit. Endal lai naeratus näol ja hinges pulbitsemas siiras lapselik rõõm.

„Misasja?!“ hüüatas ema ehmunult, nagu ma kavatseks elevandi korterisse võtta. Kordasin öeldut, mille peale ta teatas kiirelt, et tema hoovi küll ühtegi eeslit ei tule. Ta vist arvas, et tahan oma eeslikese tema juurde viia.

Emal vist mingit sorti trauma meie lapsepõlvest, kui õde hulkuvaid kassipoegi koju vedas.

Kui aga isale oma eeslisoovist rääkisin ning soovitasin temalegi ühe iiahi endale võtta, siis ta vaid muheles ja ütles, et tal juba üks on – seal teisel korrusel, viibates peaga maja poole.

Kui veel loomaia asukatest rääkida, siis naha vahele puges veel üks tegelane – väike viisakas küülikupreili. Sops ja sops tuli ta minu juurde ning hakkas vaikselt, tillukeste ampsudena porgandit käest sööma. Ma esiti arvasin, et tuleb võtab porgandi ja siis läheb kuhugi varjulisemasse kohta maiustama. Ent selle asemel ta lasi mul porgandit sõrmede vahel hoida ja ise muudkui otsast näkitses. Kuni lõpuks tuli Veidi suurem küülik ja napsas porgandi küülikupreili nina eest ära.

Ma võtsin topsist uue ja preili jätkas vaikselt nosimist. Kui kõht täis, keeras ta selja ja hakkas oma käpakesi pesema. Niii ütlemata nunnu!

Tema ma võtaksin ka endale. Kui ma teaksin kindlalt, et eesel ja lammas talle liiga ei tee.

Et sellised emotsioonid suvekuu viimastest päevadest.

Lõpetuseks ütlen, et ma saan mõistusega aru, et eesel on pigem unistus kui vajadus, ja kui keegi küsib, et mis vahe on unistusel, tahtmisel ja vajadusel, siis vastus on lihtsamast lihtsam. Vajadus on midagi, millel võib küljes rippuda elu või parema tervise hinnasilt. Tahtmine, noh, see on taevariik. See ei olene alati endast, just nagu vajaduski. Vajaduse ja tahtmisega on veel see lugu, et need võivad halbades tingimustes muutuda ka kinnisideeks.

Unistus on seevastu midagi sellist, mille poole võib ja saab alati püüelda. On unistusi, mis ei täitu kunagi, aga see toob rahu, elevust, annab elutahet püüelda paremuse poole, seigelda ja seilata mõtteis nii kaugele kui soovid. Mulle meeldib ütelus: the sky is the limit, aga taevas on ju piiritu. Ja mina olen visa unistuste poole püüdlema. Me ei ole siin selleks, et lihtsalt käed rüppes niisama diivanil istuda.