Aga viimasel päeval, mõni tund enne regamisvooru sulgumist, otsustasin ma end siiski blogiauhindadele kirja panna, või tähendab Joosep tegi seda minu eest. Ja kuna ta on niivõrd veendunud, et ma olen inspireeriv, siis palusin, et oleks nii pai ning kirjutaks mulle ja teile, et mille poolest ma siis ikkagi nii inspireeriv olen, sest mina ei oska end kõrvalseisjana sedasi vaadata. Mina lihtsalt olen.. MINA!

• parandasin meie pliidi ukse ära, Kai oli kolm päeva rõõmus
• kevade hakul, kui päike hakkas eredamalt paistma, tuli Kai ühel pärastlõunasel ajal magamistoast, ise samal ajal kilgates nagu väike tüdruk: „Kallis, kas tead, et magamistoas on päikese lõhn!“
• panin toiduõli ja nõudepesuvahendi dosaatoritega pudelitesse, et Kai teaks kuidas kogust arvestada, Kai oli jälle tükk aega rõõmus
• metallrõnga sisse ruutudeks punutud traat, millega saab kartulit tükeldada, teeb Kai igal kasutuskorral rõõmsaks

Esiteks, mida helvest!? Ma EI pääsenudki elulistes esikolmikusse... Ma olen sellepärast siin päevi endalt silmi peast nutnud, kassinud ja mõelnud, et aitab, panen blogi kinni ära... Okeiokei, see oli väike nali. Olukord pole tegelikult ühtki nii hull, hoopis vastupidi. Ma olen siiralt kõigile oma toetajatele tähtedeni ja tagasi tänulik, sest noh, 4. koht elulistes on vägagi kõva tulemus. Ja aitäh, et ikka ja jälle leiate tee tagasi mu blogipessa. Et mõtlete ja räägite kaasa ning ei pea paljuks vahel ka mõne kommi siia jätta. Ja ka neile soe käepigistus, kes on nii palju toredaid ja armsaid sõnumeid postkasti kirjutanud. Need tähendavad mulle palju. AITÄH! :)

Kui aga üdini aus olla, et kas mul tõesti pole vähimatki pettumust, siis noh, eks linnunokatäie ikka on. Ma olen juba kord sellise tulise võitlushingega ja minu lootus sureb alati viimasena. Aga kuna see oli lugejate valik, kes on blogijate kuningannad, siis tuleb nende valikuga leppida, mitte joriseda. Ning nagu ma mõned päevad enne EBA ennustasin, et esikolmiku moodustavad Mallu, Triinu Liis ja Jane, siis ei tulnud antud esikolmik ka suure üllatusena. Nad kolm on igati selle tunnustuse ära teeninud. Küll ükskord saabub ka minu tähetund, mil ma astun särades lavale, aga siis juba arvatavasti ilma blogi teise peategelaseta ehk poobikuta. Hehh, kus hundist juttu.. ta just hüppas voodisse, tegi kolm tiiru ümber oma telje, kraapis kolm korda käpaga tekki,põrnitses hoolikalt tekipuhmast ja heitis rahulolevalt selle kõrvale pikali.


Jane üle, kes mu nina alt alatult kolmanda koha ära napsas, on mul ainult rõõm, sest kolm päeva enne EBA hääletuse lõppu kirjutas ta lootust täis postituse sellest, mismoodi see on juba ammusest ajast olnud tema üks  suuri unistusi - pääseda esikolmikusse ja riputada seinale raamitud diplom blogimise eest. Ja nüüd istubki pöidlad pihus ja palub väga-väga, et kõik inimesed annaksid oma viis häält just talle. Lisaks pani inimestele südamele, et iga hääl on olulise tähtsusega.Teisisõnu, inimene nägi vaeva oma promomisega ja unistus saigi teoks. Seega mis saaks toredam olla kui inimese unistuse täitumine!? Nii et.. südamlikud õnnesoovid ja soe käepigistus ka minu poolt, kallis Jane!!! :)

Tean, tean, postitus kisub vaikselt juba kilomeetriseks, aga kuna ma kirjutan tänavusest EBAst ainult korra, siis kannatage lihtsalt ära. Tõesti, Kai, milline imeline soovitus... *muigan*
Aga minnes nüüd ürituse enda juurde, siis meieoma lõbusa party rahvaga jõudsime Venuse ukse taha umbes täpselt 5 mintsa enne avamist, kus minu suureks üllatuseks, nagu möödunud aastal oli, looklevat järjekorda polnudki. Kui kell sai seitse, tuli Meelis meid tervitama ja lasi meid lahkelt sisse. Esimese asjana silkasin mina vetsu, peale mida saime hiiglama suure pokaali tervitusjooki, millega ronisime siis üles rõdule VIP-tsooni. Treppide peal paluti hetkeks ka seisatada ja poseerida, et blogijate saabumis hetke jäädvustada ja nagu ikka, siis mina ei saanud järjekordselt mitte midagi aru, kuhu ja mis hetkel ma oma pilgu suunama pean.  Aga noh, see on minu va pimeda puhul juba nii tavaliseks saanud. Üheksal juhul kümnest ei oska ma kunagi kuidagi pildile jääda, olen peaaegu alati sellise ilmega nagu ma oleksin pudeli viskit endale hinge alla tõmmanud,või kui mingi ime läbi jääbki pilk enam-vähem norm, mitte uimane, siis ma vaatan kuhu iganes mujale, aga mitte kaamerasse. Ma pole isegi selles kindel, kas Ritsik ja Reti enam kunagi viitsivadki koos minuga selfitada, sest ausalt - see vajab koormatäit kannatlikkust.



Igatahes, me tegime õhtu jooksul oma seltskonnaga tagasihoidlikud miljon pilti, enne, kui midagigi normaalset saime. Photoboothist astusime ka läbi ja no sinna kabiini läksime me eriti entusiastlikena ja plaaniga kõiksugu lõbusaid ja lolle nägusid teha. Aga tegelikkus oli see, et küll ma vaatasin valesti, siis jäid silmad kinni, siis jäime ainult lõuast saati peale. Või siis see pilt, kus Ritsik ja Reti teevad lolli nägu, aga mina naeratan seal malbelt nagu muistsel aal saksa preilad, kuigi just sekund tagasi tegin mina ka mingit mega hullu nägu, aga kuna ma ei saanud aru, mis hetkel see aparaat pildistas, siis vahetasin oma näoilmeid suvalistel aegadel. Tjah.


Kui olime enda laua üles leidnud, siis vaatasin, et ohoo, Fotoraat ja Mallukas ka meiega ühte punti pistetud, nii et meil oli super khuul seltskond koos. Kui olime umbes veerand tunnikest istunud ja uudistanud oma kingikottide sisu, tuli Meelis ja kutsus mind endaga alla kaasa, kuna Saagim tahtvat minuga intekat teha. Anu oli nagu Anu ikka, selline kiisulikult nunnu ja armas. Hehee, tegi inteka ajal ka korra njäu. Kui jõudsime Õhtulehe privaatruumi, siis Janet viskas koheselt end sofa ette lösakile, kuid siis kaameramees kukkus kamandama, et mingu koer diivanile, et siis oleksime kõik kenasti kaadris jne. Ma olin ausalt öeldes sellise ootamatu soovi peale veits ebalev, sest noh, avalikes kohtades pole juhtkoertel lubatud käia diivanitel ja istmetel, kuigi kodus osadel juhtkoertel on see privileeg olemas. Ent Anu ütles, et tulgu muidugi, ja ma siis erandkorras andsin Janetile loa. Ja nii kangutaski Reti ta diivanile, madaame ju ise ei suvatsenud tulla.


Intervjuu läks vist hästi. Hiljem muidugi mõtlesin küll, et oleks võinud vähe adekvaatsemalt vastata küsimusele, et millest ma blogin. Selle asemel hakkasin ma mingid jampsi suust välja ajama. Lühike ja konkreetne vastus oleks olnud:oleks : blogin oma elukesest peale pimedaks jäämist, ja thats it. Aga EI, mida teen mina!? Seletasin seal mingisugustest ära eksimistest ja kokkamistest ja blablablaa. Aga nojah, ehk järgmisel korral olen targem.
Mingi hetk läks Ženja mööda ja siis Anu kutsus ta kohe meie juurde ja ma pistsin ka kiljuma: "Jaah, Ženja, tule siia, ma olen kogu aeg tahtnud sulle midagi öelda!"


Kui intekas läbi sai, auhinnad jagatud, siis tulid Manjana, Agnes ja Tikker (vist) minuga suhtlema. Agnes käis möödunud aastal ka mind tervitamas, tänavu me juba kallistasime teineteist. Manjana eelmisel aastal ei julenud tulla, argpüks selline, ent see aasta korjas julguse kokku ja tuli - tubli tüdruk! ;)



Mõni hetk hiljem tuli "keegi", kes pani käe mulle õlale ja ütles, et "Kai, mu tüdruksõber sooviks sinuga suhelda ja koos pilti teha" ja siis ma murdosa sekundist analüüsisin seda häält, sest see oli NII tuttav, ja siis ma vastasin naeratades: "Ma teaan, kes sa oleed! Kalvi-Kalle."


Helen oli ülirõõmus, et ma nad ära tundsin ja rääkis, et loeb mu blogi ja et on mu suur fänn (tsauki-tsau Helen!) ja siis tegime koos pilti ja Kalvi tegi meist Facebooki laivi ka ja ma mingi veel ütlesin Helenile, et tal on nii normaalne mees, kes teeb ise vabatahtlikult, ilma ütlemata, laivi, et minu tuttavad ja mees küll ei tee, pean kogu aeg müts pihus paluma. No igatahes oli tore ja Helen ütles, et talle nii väga meeldib mu must huumor ja siis kohe järele viskas ise ka ühe eriti musta nalja minu pihta. Ma melu tõttu kahjuks enam nalja ennast ei mäleta, aga igatahes naerma ajas see mind küll.

Kui Facebooki laivid ja kohustuslikud pildid tehtud, siis Helen küsis, kas ta tohib Liisa ja Anita Sibula ka üles kutsuda.  Minul polnud vähimatki selle vastu, tulgu aga. Meil ruumi jagus ja maasikaid-mustikaid-viinamarju-juustu-krõpsu-veini-tikukaid oli ka veel külluslikult. Ma vähemalt loodan, et veel oli. Seda oleks praegu küll väga pläss teada saada, kui tegelikkuses olid enamus asjad juba otsas ja laual haigutas tühjus. 

Nii nad siis istusid veits meie lauas ja jutuks tuli see, et Helen juba auhindade jagamise ajal ütles teistele, et näete, VIP-rõdul on see pime blogija Kai ja et tahab minuga kindlasti kohtuda ja siis Liisa olevat öelnud, et ah, ärgu ajagu hullu juttu, see pole ju pime, vaatab inimestele ju otse silmaauku ja lavale jne. Päris lõbus oli kuulda, mismoodi nad olid seal all seletanud ja samal ajal rõdule vahtinud, vaikselt mind stalkinud. Hea nali oli muidugi see, et kui ma jätsin teistele nägija muljet, siis samal ajal ma ajasin kokteiliklaasist olematuid mustikaid hambaorgiga taga. Ma miskipärast eeldasin, et need kaks mustikat, mis Ritsik mulle ette andis, et need pärinesid minu joogiklaasist, aga tegelikult pärinesid mustikad hoopis laualt... Kui Reti viimaks märkas minu pühendunud tegevust, siis uuris, et mida ma teen ja ma vastasin pilku klaasilt tõstmata, et tahan neid viimaseid mustikaid ka kätte saada. Ma kujutan ette, mis näoga Reti mind vaatas kui sai teada, et ma olin üritanud klaasist hambaorgiga olematuid mustikaid püüda.

No vot, minu õhtu oli igatahes super tore ja oli tunda, et üritus oli hinge ja suure pühendumusega korraldatud!!! Kuigi ma oma eelmises postituses
keskendusin ainult EBA korralduslikule poolele, kutsudes inimesi üles vähem vinguma, siis sain sinna alla hulganisti komplimente oma outfiti kohta. Ma olen väga-väga õnnelik ja rõõmus sellise tagasiside üle, sest ega ausalt öeldes ma polnud lõpuni kindel, kas näen ikka piisavalt hea välja. Minu kleit sai õe poolt välja valitud ja kui ma sellega riietuskabiinist välja astusin, siis just Joosepi reaktsioon oli see, mis pani mind seda kleiti ostma. Ning üleüldse tahangi ma tänada oma kullakesi: Joosepit, õde, Ellut ja Jaanikat, kes mu üles vuntsisid. Kniks ja kraaps! :)

Aftekale me ei jäänud, sest ööklubi ja koer pole just kõige mõistlikum kooslus. Kuid enne lahkumist tegime Leenuga ka ühe ühispildi, kuhu viimasel hetkel ka Mallu peale hüppas. Nüüd mul on ajalooline blogititaanidega foto.

Ma just hetk tagasi lõpetasin oma emotsioonide kirja panemise eilsest EBAst ning salvestasin postituse kenasti draftidesse ära. Ma ei hakanud seda praegu avaldama, kuna pole hetkel kodus, mis tähendab seda, et mul pole inimest, kes aitaks postitusele eilsest üritusest pilte lisada.

Igatahes, surfasin nats netis ringi kui hakkasin järjest sattuma ühelt blogilt teisele, kus muljetati, või oleks õigem öelda iriseti, eilse EBA üle, sest minu suureks üllatuseks pole inimesed rahul õhtujuhi Fokiniga, pole rahul Saagimiga, pole rahul ruumivabaduse ehk hõredusega, pole rahul kaasblogijate outfitidega, mitte millegagi pole rahul. Mulle mõjusid need postitused ja sinna alla jäetud kommentaarid külma duššina, sest mõned minutid tagasi olin ma ise kirjutanud mingi eriti ülistava ja super positiivse tagasiside ja siis teiste blogijate poolt siis selline pa-pahh.

Ma saan aru, et inimeste huumorimeel ja maitsekus on erinev, aga no mina jäin küll enam kui rahule. Eriti kui võrdlen tänavust üritust möödunud aasta omaga. Ruumi oli parajalt, õhku oli, süüa oli, juua oli, toredad ja rõõmsad inimesed olid. Okei, ma ei näinud seda jubedat võidunud Venust, inimeste ilmeid ja outfite ja selles suhtes võiks öelda, et mul puudub adekvaatne hinnang, aga nii palju, kui mulle kirjeldati, siis ma ei näe küll põhjust virisemiseks. Või no okei, üks asi mind tõepoolest veits häiris –  inimesed mulisesid liiiga valjusti kui kuulutati esikolmikuid välja. Ma ei arva, et kõik peaksid haudvaikuses istuma, aga no mingigi austus võiks õhtujuhi ja kaasblogijate vastu ju olla, kes läksid oma tunnustusi vastu võtma!? :) Äkki sellepärast ei saanudki osad teist Fokini naljadest aru, kuna ei kuulanud tervet juttu, vaid noppisite enda jaoks üksikuid ebameeldivaid fraase välja... ja lihtsalt super wow selle silmakirjalikkuse eest, kus Fokinile heidetakse ette üleolevat suhtumist blogijate videotervitustesse, ent ise samal ajal mulisesite saalis kogu raha eest. 

Mulle on alati meeldinud see ütelus "erinevus rikastab" ja lähtudes sellest, siis so what, et ühel oli seljas rahvaseelik, olles selline mõnusalt maalähedane ja teine seal samas kõrval silkas ringi peaaegu olematutes pükstes, võrksukad jalas ja kübar peas. Mis see sinu peed torgib!?Kui inimene tahab, siis minugipoolest tulgu kasvõi Batmani või Smurfi kostüümis kohale, saabki rohkem endale ja oma blogile tähelepanu.

Ja mis puutub veel õhtujuhti, siis kuna minul oli alles teine aasta osaleda blogiauhindadel, siis minul on võrdlusmoment ainult Suviste ja Fokini vahel ja noh, ma eelistan iga kell Ženjat Ukule, neid kahte ei saa võrreldagi. Ja tuletagem meelde, et möödunud aastal oli samuti blogijatel hirmus probleem Suviste juhtimisstiiliga ja laoti samuti kamaluga puid selle eest alla, et ta vuristas kuivalt, ilma pikema sissejuhatuseta, esikolmiku ette ja vsjoo, nägemist!  Ei mingit intekat ega küsimusi stiilis "mis tunded sind praegu valdavad seda tunnustust kätte saades?" või "kas tahaksid midagi ka oma lugejatele öelda?". Ei, mitte kui midagi. Ja nüüd kui Fokin teeb nalja ja on üllatuslikult paljude blogijate arvates (mitte minu) overkill, siis on taaskord kisa taevani.Jään kohe huviga järgmist aastat ootama kui tellitakse selline keskmine õhtujuht ja katsugu siis keegi veel miskit moka otsast kobiseda, et nee, ei sobi.

Ma pean ausalt öeldes tõdema, et Leenul on ikka raudsed närvid ja mingi ekstra paks nahk, et iga aasta suudab tonnideviisi vingu ja hala vastu võtta, for real. Oleks ma Leen, siis mul oleks juba ammu kopa ette visanud ja jätaks ehk isegi järgmise aasta EBA üldse ära, sest mina ei viitsiks tegeleda asjadega, mis mind vaimselt tühjaks pigistavad ja ei anna midagi positiivset tagasi.Ah, ma ka ei tea enam. Lihtsalt nõme ja kurb on kuulata kogu seda vingu-hala-irisemist. Konstruktiivne kriitika on alati tervitatav, sest läbi selle saab areneda, muuta asju paremaks, aga hakata niimoodi lahmima –  inetu! Ma reageerin sellistele asjadele nats emotsionaalselt, kuna olen ise samuti olnud ürituste peakorraldaja ja seepärast ma tean kui palju rabelemist, kirjutamist ja meilidele vastamist kõige sellega kaasneb jnejne. Absoluutselt kogu logistika haldamine, mida suudate ette kujutada. Ja siis tulevad mingid vennad, kes ise pole lillegi liigutanud, valavad kogu EBA tiimi oma rahulolematu pasarahega üle ning siis kuskile vahele poetavad kohustusliku viisaka tibulinnuliku lause "aga muidu Leenu ise on hästi tubli!", mis kõlab räigelt silmakirjalikult.

Ah, olgu pealegi, tõmban seekord oma vahutamistele joone alla ja mingi aeg tuleb siis ka minu EBA järelpostitus, koos rohkete piltidega. Praegu hakkan ma igatahes end järgmiseks ürituseks valmis sättima, sest peagi sean sammud laululavale. Lähen nimelt Vinni Puhhi ja Rammsteini kuulama.

Ma ei tea, kas ma olen ainukene hullumeelne siin, aga ma skrollisin eile poole kolmeni öösel oma Facebooki feedi ja otsisin silmad punnis teiste blogijate EBA teemalisi postitusi. Maru põnev on lugeda erinevate inimeste põhjendusi, et kellele ja miks oma hääl anti ning eriti värskendavad on just need postitused, kus pole tuimalt laotud punkte kõige popimatele, vaid tuuakse välja väga palju uusi ja põnevaid blogisid, mille peale ise võib-olla ei satukski, kuna kipuvad tihtipeale teenimatult staarblogijate hiilguse varju jääma.

Teate, millise EBA uuenduse üle ma tänavu kohe eriti rõõmustan? Eks ikka selle üle, et kategooriaid on seekord ainult 15 ja blogiaadressid on lingitavad. Jeii! Ja rõhk sõnal "ainult", sest kes veel mäletab, siis möödunud aastal oli neid ju lausa 28 ja enne, kui hääletusralli lahti läks, lubasin mina suure suuga, et hääletan igas kategoorias. Oli see vast üks mu elu piinarikkamaid päevi, sest toksisin kõik blogiaadressid ükshaaval sisse ja sirvisin läbi. Oksendamiseni. Isegi legendaarne tuimestuseta silmaop polnud nii vaevarikas.

Aga ilma pikema jututa annan siis minagi teada, kes minu hinnalised punktid endale skoorisid. Selle mainin ka kohe alguses ära, et tänavu lähtusin kainest mõistusest ja hääletasin ainult nendes kategooriates, keda ikka jälgin ka. Here we go! :)

1. Arvamusblogid
Minu hääle saab pikemalt mõtlemata estonianwithabackpack ja kuigi paljud leiavad, et Eveliisi postitused on täis lõputut kibestumist ja vingumist, siis mina absoluutselt ei nõustu sellega. Ükskord tuli Joosep kööki ja uuris nii muuseas, kas ma seda blogijat - Eveliisi ka tean. Ütlesin, et ikka tean ja et on mul isegi blogrollis ning loen regulaarselt. Arutelu läks muidugi edasi sellele, et kas Eveliis on siis ilgem vingats või mitte ja minu suureks üllatuseks Joosep leidis ka, et Eveliis on kibestunud ja postitustes on palju vingumist. Maeiteakusmaelan. Nii et Eveliis, võta oma punktid ja katsu edaspidi vähem vinguda, eks!

2. Pere- ja beebiblogid
Selle kategooriaga on sellised lood, et olin täiesti kindlalt otsustanud, et tänavusel EBA hääletusel saab minu hääle endale Britt koos oma armsa perega,aga siis selgus, et Britt ei osalegi tänavusel EBAl. Nii valisingi kohe järgmise lemmiku ehk Lipsukese! Lipsuke küll lalises siin päev tagasi ühes oma postituse kommentaariumis, et on veits kurb ja pettunud, kui jälle kuskilt loeb, et keegi andis talle hääle ainuüksi sellepärast, kuna oli ainus tuttav nimi pere- ja beebiblogide kategoorias, aga tahaks siiski olla lihtsalt kõigi siiras lemmik, mitte aga teine valik vms. Kurb küll, Lipsuke, nutad ja saad mult hääle! Fun fact! Lihtsalt, kes pole veel kursis, siis Lipsuke oli see kõige esimene blogija, kes hakkas oma piltidele kirjeldusi lisama. Much cute! Nii et mina soovitan küll kõigil oma pimedatel sõpradel hääl just Lipsukesele anda ja teistele blogijatele teadmiseks - neid pimedaid, kes arvutit kasutavad, on täiesti arvestav hulk.

3. Kultuuriblogid
Hääle sai Manjana! Ta kirjutised on sellised, mis panevad Su hallid ajusagarad vabatahtlikult sunniviisiliselt kaasa mõtlema ja olukordi analüüsima ning kuigi vahel on mul selline tunne, et misasjamapraeguloen, siis pole mul kunagi tekkinud tunnet või mõtet, et appiii, millal see pläma ükskord ometigi otsa saab. Never. Oot, kas ma nimetasin just Manjana mõnd postitust plämaks või? Ee, loodetavasti mitte. Saite ju tegelikult aru küll, mis mu point oli?

4. Elulised blogid
Oeh, see kategooria on alati nii ilmatu pikk ja otsust langetada, keda võtta ja keda jätta, on niii raske. Eelmisel aastal skooris minu hääle endale Mallukas, aga viimasel ajal on seal minu jaoks liiiiga palju reklaampostitusi, mis aeg-ajalt kipuvad mõjuma nii nagu ma oleksin kogemata kusagile teleturu lehele sattunud. Ma saan aru, et see kõik on lugejate hüvanguks ja blablablaa, aga lihtsalt ühelt maalt viskab kopa ette. Pealegi võistlustules on peale Malluka veel 54 blogijat - ring a bell!? Igatahes mina alguses mõtlesin oma hääle anda Mesiliisile, aga siis avastasin oma suureks pettumuseks, et see suslik polegi end tänavusele EBA hääletusele üles andnud!? Seega pidin endale uue ohvri leidma ja lõpuks sai minu hääle üks ääretult huvitav ja paeluv blogi ehk onceuponatime112. Sealt blogist leiate lugusid kiirabimeediku juhtumitest.

Jap, nii ongi, rohkem ma hääli ei jaganudki, sest ma ei jälgi ega loe regulaarselt teisi blogisid. Ma olen tegelikult täiesti veendunud, et selles kilomeetrises nimekirjas on veel teisigi üliägedaid blogisid, aga ma lihtsalt ei ole tänavu suuteline kõiki läbi lappama. Aga kui keegi leiab, et ma jätsin täiesti teenimatult mõne blogi tähelepanuta, siis ärge häbenege ja jagage soovitusi.
Hääletus kestab 31. maini ja igalt IP aadressilt saab oma lemmik blogile / blogijale anda hääle 5x. Minu blogi leiab siis Eluliste blogide kategooriast ja kõigile suur kallipai, kes on juba oma hääle minu blogipesale andnud - võite ülejäänud neli ka anda. Hahaa, nalii!

Mõtlesin nats promo ka teha oma blogile. Kuna mul on EBA üritusele ikkagist kuuekohaline VIP-laud bronnitud ja hetke seisuga on üks koht küsimärgiga, siis võib juhtuda, et see viimasel hetkel vabaneb. Noh, mitte ses suhtes viimasel hetkel, et pool tundi enne üritust, aga no you get the point. Igatahes mõtlesin, et kuna see koht on mul nagunii kinni makstud, siis pole mõtet lasta sel raisku ka minna ja nii otsustasingi, et kui Joosep ei peaks saama tulla, siis võtan mõne oma ustava lugeja kaasa.

Okou, nüüd võib kuskilt kobinat hakata kostuma, sest eelmisel aastal keegi jorises, et sellised võtted on ebaausad... Aga mina küll selles probleemi ei näe, sest ma miskipärast eeldan, et need, kellele ma meeldin, need annavad nagunii mulle oma hääle(d) ja need, keda mu blogi ei koti karvavõrdki, need vaevalt annavad end vabatahtlikult üles, et saaks ainult terve õhtu minu seltsis piinelda. Igatahes hääletada saab siit!

PS. Hah, ma otsisin arvutist üht faili ja leidsin juhuslikult 2016. aasta EBA hääled ja upsiduu, ma andsin eelmisel aastal Eluliste blogide kategoorias oma hääle hoopis Ritsikule. Ma olen alati teadnud, et mul on hea mälu - hea, aga lühike.