Hellõu! Ma digivanaema (ma ei tea, miks ma end praegu vanaemaks nimetasin kui ma pole isegi mitte ema ja vana ammugi mitte) nuputasin ka lõpuks välja, kuidas oma blogisse tagasi sisse saada. Kes pole kursis, siis eile õhtul, kui ma sain oma postituse valmis ja tahtsin seda avaldama minna, siis Blogger jättis mu ukse taha. Küsis mingit PIN koodi, mida mul pole kunagi olnud, siis tahtis sõrmejälge ja näotuvastust ja sada muud asja veel, aga ma polnud neid seadistanud.
No ühesõnaga, ilge jauramine läks lahti, aga sisse ma sain. Nii et võtke teatavaks, et järgnev postitus on päevase hilinemisega. Kõik eilsed on üleeilsed ja kui ma ütlen, et istun pimedas elutoas, siis see oli eile ja nii edasi. Ma ei hakka neid tekstis ümber muutma, sest muidu võib juhtuda, et ma hakkan kogu postitust timmima, korrastama ja lõpuks ei suuda ma oma sisemist perfektsionisti taltsutada ja te ei näe seda postitust mitte kunagi.

Aga olgu, lendame peale. Ma arvan, et meil kodus kummitab.
Jep, niimoodi toorelt lendasingi peale. Ma ei ole seda kogu aeg arvanud, vaid viimased kaks-kolm päeva, aga kuna mul on ajataju veits sassis, siis pole ma päris sada protsenti kindel enda ajaarvamises.

Igatahes, see pole enam mingisugune suur jambolaia-vuudujuubu-uhuu saladus või uudis, et lapsed ja loomad tajuvad meid ümbritsevat maailma paremini kui me aimatagi oskame. Meie, suured  inimesed, kelledel väga paljudel on pea igas olukorras silmaklapid ees, ei adu pooltki nii paljut. Neil aga on midagi, mida enamikel täiskasvanutel pole – avatud meel ja süda.

Kuna ma eile andsin teile Facebooki blogi lehel teada, et meil on uus väike pereliige, siis temaga seoses toimub kogu aeg midagi ja nüüd ma saan südamerahus erinevatest juhtumistest teile kirjutada. Ma lihtsalt ei osanud arvata, et see võtab nüüd sellise pöörde.

Näiteks eile (teie jaoks siis üleeile, ma ikka ei suutnud oma käsasid eemal hoida ja pidin natuke teksti kallal nokitsema). Pikutan mina rahulikult voodis kõhuli, kui tuppa jookseb Tessa, minu väike valge koerake, hüppab mulle hopsti selja peale, jääb liikumatult ühte punkti vaatama ja… uriseb. Ja sedasi mitu raksu järjest. Ma tõusin lõpuks voodist püsti, et kontrollida, kas härra abikaasa on ehk midagi kahtlast kuhugi toanurka ripakile jätnud, aga ei olnud. Ainult peegel oli akna all vastu seina, suunaga magamistoa ukse poole.
Siis mõtlesin, et okei, võib-olla ulatus ta mu selja peal seistes aknast välja vaatama ja nägi seal eem, midagi kahtlast enda jaoks… Samas me elame ju teisel korrusel, mida on teiselt korruselt nii väga näha, peale puude latvade ja taamal olevate majade. Aga no okei, koerad näevad paremini ja vahel ka neid asju, mida inimese silm kinni ei püüa. Eriti minu silmad.

Ent olukord muutus eriti kahtlaseks ja kõhedaks õhtul, siis kui ta hakkas lampi keset ööd urisema.
Me olime Joosepiga mõlemad väga kaua üleval. Umbes kella kolme paiku kobisime mõlemad ära voodisse. Mina taaskord oma lemmik asendis – kõhuli, tekk tõmmatud kõrvuni. Natukese aja pärast avastas Tessa, et oleme elutoast ära magama kobinud ja tuli ronis mulle peale (rge küsige, ta ongi meil paras kaskadöör, igal pool valimatult ronib ja turnib).
Vend tammub mul siis süüdimatult selja peal, otsib mugavat asendit, et kerra tõmmata kui äkitselt jääb seisma, vahib liikumatult ühte punkti ja uriseb. Ja kui ma päeval arvasin, et Tessa nägi ilmselt midagi aknast, oh mind naiivitari, siis nüüd, kus Joosep oli ka meiega toas, nägi ta ära, kuhu suunas ta vahib ja uriseb. Ütleme nii, et see ei toonud mu hinge, teadvusesse ja südamesse teps mitte rahu. Tessa nimelt seisis näoga magamistoa avatud ukse poole ja vahtis pimedasse esikusse.

Ma valetaksin praegu teile, kui ütleksin, et ah,  mul ei tõmmanud kõhedaks ega tibutagi selga, muidugi tõmbas, aga kui ta mu pealt maha hüppas ja jooksis saba seljas esikusse, siis elutuppa ning sealt tagasi esikusse ja samal ajal urises,siis ütleme nii, et ma lõin ristimärgi ette ja hakkasin vaikselt kõrgemate jõudude poole palvetama. Ja see ei aidanud ka olukorrale teps mitte kaasa, kui ta tuli tagasi minu juurde, ronis uuesti selja peale ja vahtis ainiti pimedusse. Ise endiselt samal ajal urisemas. Korra hakkas isegi raevukalt haukuma ja sööstis ukse poole.

Mul sel hetkel reaalselt süda niimoodi sees võpatas. Kuid õnneks keelamise peale lõpetas ära ning tuli minu ette ristipõiki lamama, näoga ukse poole. Ja ma olin seal nagu eem, seda suur et, ilusaid unenägusid sinulegi kullake.

Kuid nagu teleturus öeldakse – ja ka see  pole veel kõik! See jätkus veel järgmisel päevalgi.
Täna hakkas ta jälle lambist keset päeva urisema. Ja selleks, et te saaks parema pildi, siis minu töölaud on sedasi, et kui ma istun arvuti taga, siis ma olen näoga akna poole ning kogu elutoa osa koos avatud esiku ja köögiga jääb mu selja taha. Nii, ja nüüd palun hoidke järgmised kaks minutit seda kujutluspilti enda silme ees.

Istun siis mina rahulikult arvuti taga, klapid peas, ja kuulan keskendunult teksti, koeratüdruk lamamas mu selja taga. Täpsemalt öeldes lamab ta mu tooli seljatoel, põiki üle mu turja, sest ühel ilusal päeval otsustas ta ära õppida, kuidas diivanilt mulle kukile hüpata.
Ühesõnaga, mina teen tööd, tema magab, kuid ilmselgelt üks silm lahti, sest järgmisel hetkel hakkas ta taaskord lampi urisema. Näoga esiku ja köögi poole.
Kodus kõik vaikne, Joosep teeb ka vaikselt laua taga tööd, keegi korteris ringi ei liigu, trepikojas pole kedagi ja tüüp vahib mu selja taha ja lihtsalt uriseb.

Ma ei tea, mis asi see on ja ma pole sugugi kindel, kas ma üldse tahan teada. Ma lihtsalt väga loodan, et sellele kõigele on loogiline seletus olemas, aga no pekki küll. Seni, kuni mul ei ole seda loogilist seletust, ei taha ma väga üksi kodus olla, veel vähem tahan ma pimeduses olla ja üksi magamistuppa magama minna.

Kusjuures, kui ma seda eelmist lõiku kirjutasin, siis mu loll aju hakkas genereerima, aga mis siis..mis siis kui mingi vaim seisab praegu mu selja taga ja loeb, mida ma kirjutan ja itsitab vaikselt pihku "hehehe, näe, kardab". *
Okei, Kai, aitab. Ei hakka end siin üles kruvima!!! 
Kirjutage parem mida toredat teie viimastel päevadel teinud olete. Mina näiteks tegin neljapäeval oma elu esimese stand up etteaste. Võin juba etteruttavalt öelda, et läks väga hästi. Ei, ma ei roninud ise lavale, mind kutsuti. EPI Kojal oli nimelt aastalõpu tunnustusüritus ja nii ma sinna sattusin. Minuga koos oli lava jagamas alati suurepärane ja humoorikas Tom Rüütel.
Meil igatahes läks Tomiga suisa niii hästi, et meid kahte tahetakse järgmisel aastalgi veel lavalaudadel näha  ja kuulda,bronn pandi igatahes peale. Nii et kutsuge mind üksi või meid kahte koos esinema. Ja sellest ei hakka ma üldse rääkima, et kui mitu inimest tuli mu juurde podcasti jutuga. Tehke koos, tehke eraldi, tee üksi ja kutsu erinevaid külalisi. Sa räägid nii hästi oma juhtumistest.

Aga okei, nüüd tõmban küll joone alla. Lõpetuseks veel nii palju, et tore on maeitea mitmendat korda blogis tagasi olla ja kirjutada. Natuke lappes on esimene postitus peale pooleaastast pausi, aga nagu te ilmselt juba aimate, siis mul on palju asju hinges pulbitsemas, mis kõik tahavad minust korraga välja saada. Mul on ju veel lõpetamata siirdamis postitused, siis lapse saamise kohta on postitus tulemas, siis lugu, kuidas ma uue koera võtmiseni jõudsin, et mis backstory sellega on ja siis veel üks väga suur elumuutev samm, mida ma plaanin kevadel teha. Kuid kõigest sellest aega mööda ja omal ajal. Lihtsalt teadke, et on tulemas palju põnevat lugemist. Ahjaa, raamatu kirjutamisest räägin ka natuke, et kus maal see üllitis on ja mis sellest raamatu projektist saanud on.
Seniks aga ciao, mio bellad! *roosad südamekesed teile*

PS. Joosep läheb õhtul linna ja kuigi ma ise väga ei viitsi minna, siis ma lähen ainult sellepärast temaga kaasa, et ma ei peaks õhtul üksi pimedas kodus olema.

PS 2. Täna on koeratüdruku Tessa kümnes minisünna! Praegu see nunnupall istub mul süles, võtab paisid ja sügamist vastu ja vaatab ainiti valge tuka alt mulle oma mustade, õrnalt mandlikujuliste silmadega otsa.