Kui me oma kodu otsinguil olime ja leidsime praeguse korteri kuulutuse, siis üks väga suur boonus, mis mind selle korteri juures võlus, oli aiamaa kasutamise võimalus. Ma kujutasin juba ainuüksi korteri müügikuulutuse peale vaimusilmis ette, mismoodi ma hakkan potikute väel peenravagude vahel müttama, üritades käsikaudu tuvastada, mida võib umbrohu pähe välja sikutada ja mida mitte. Olin nii sillas, et loetlesin Joosepile vist kõik maailma aed- ja köögiviljad ette, mida ma tundsin ja teadsin. Joosep ilmselt nii elevile kogu sellestpotimajandusest ei läinud ja minu sädistamine ei tekitanud talle talumatut soovi labidas kohe maasse lükata, aga usun, et rõõmus oli ikka minu entusiasmi üle. Tema saaks ikkagi ju pärast minu raske vaeva töövilju maitsta.

Nonii ja nüüd on kevad täie hooga käima läinud ja kõikjalt kuulen, kes mida ette kasvatab, kui suured taimevõrsed juba on  jne. Kõigil on pilt selge, mida see aasta maha panevad, aga mina olen omadega ikka täitsa jännis. Mul on nagu keeruline mõelda taimede peale, mida tahaks kasvatada, kui ma isegi ei tea päris täpselt, kus meie aiamaalapp paikneb. Ma tean vähemalt seda, et need aiamaalapid ja kasvuhoonekesed asetsevad ilmselgelt kuskil siin läheduses, aga kuna seal on mitme korteriomanike aiamaalapid, siis mul oleks vaja enda maalapike mingisuguste ääristega ära tähistada. Muidu juhtub nii, et jõuan oma istutamiste, kasvatamiste, rohimiste ja söömistega otsapidi naabri maalapile ja seda ma ei tahaks. Ma kujutasin ette, et mul võiks olla alustuseks viis peenart (või kuidas neid nimetataksegi) ja kuskil poolteist meetrit pikad? Ma ausalt ei tea, olen selles rohenäpunduses väga tume maa, aga no kuskilt tuleb ju alustada. Ja ma lohutan end sellega, et olgugi mu mõtted nii rumalad mõne aiandusguru jaoks kuis tahes, siis vähemalt on mul mõtteid, seegi alustuseks hea. Oma teoreetilisele viiele pooleteise meetri pikkustele peenardele tahaksin ümber sättida sellised väikesed puidust lapatsid... Mul nagu muud ei tule pähe, mida võiks kasutada. Lapseeast mäletan, et need suured vene mammid ääristasid oma peenrad telliskividega, aga no kust mina neid telliseid hakkan siin kokku vedama. Pealegi see ei näeks ilus ega esteetiline välja.

Uh, keeruline on see alustamine, sest ma ei tea kust otsida või mida otsida. Võin ju näiteks Juhani Puukooli aianduslehe lahti klikata, aga jummel küll, seal on ju tuhandeid tooteid, mille vahelt valida... Meil pidavat siin olema veidi selline mulla-liivasegune pinnas. Omast tarkusest kujutan ette, et redis ja porgand kasvaks sellisel pinnal hästi, aga mis veel? Hea meelega kasvataksin veel maasikaid, sibulat, tilli, nuikapsast, kurki, ube, spinatit / lehtsalatit. Hernes on vist liiga pirtsakas ja olen kuulnud, et kahmab mullast päris palju jõudu ja mineraale enda alla ära ning hiljem pole sellel maalapil mõtet midagi kasvatada, sest midagi lihtsalt ei kasva, kuna pinnas taastub vms. Seega herne jätan ema pärusmaaks.

Täna läksin siis uurisin Joosepi käest ääriveeri, et palju viitsiks mind aidata selle aiamaaga ja aus vastus oli, et ega eriti ei viitsi. Põhjenduseks tõi, et kuna mina ei ole rutiiniinimene (mis on absoluutselt vale), et tema ei viitsi mulle selleks peenraid valmis kaevata, et ma saaksin nädal aega käia ja tohkendada ja siis jätta kõik sinnapaika. Ma olin ausalt öeldes solvunud ja löödud, sest okei, pimedaks jäämisega on mul ajataju tõepoolest veits nihkesse läinud, aga mulle siiski meeldib teatud rutiin päevas, kuid ma ei saa ju sinna midagi parata, kui osad tegevused sõltuvad nägijast. Näiteks kasvõi selle sama aiamaaga... Alguses olekski mul rohkem ja tihedamini abi vaja, aga mitte nii, et ühel päeval lähme vagude vahele kell 10, järgmisel päeval kell 15, ülejärgmisel jällegi 20 jne. Mul on sellega nii, et kui ma midagi alustan ja sean plaani paika, mis ütleb, et iga päev lähen hommikul kell 8 aiamaalt korra läbi, siis suudan sellest kinni pidada küll, kui mulle ei hakata manööverdamisruumi tekitama. No näiteks, et kuule ära praegu mine, ole veel kaisus. Ma tulen Sinuga tunni aja pärast ise kaasa ja koos vaatame need peenrad üle... Siis ma mõtlen muidugi, et okei, mis ma ikka üksi pimedana koperdan seal peenarde vahel ja mugavus saab võitu. Pealegi ei tea Joosep seda väikest fakti, et ma olen lapsena päris oma isiklikku maasikapeenart kasvatanud ja harinud. Taimed sain ühelt rikkalt Saksa pensionärilt, kelle hüüratud iluaeda ma käisin rohimas. Okei, siis ma tegin küll selle vea, et rajasin maasikapeenra sinna poole maja, kuhu päevane päike kunagi ei paistnud ja seega maasikad ei saanud kunagi valmis ehk punaseks, aga no mis Sa 2. klassi tirtsult ikka tahad.

Aga andke mulle siis palun häid nõuandeid, mida võiks peenraääristuseks veel kasutada, kust saab ja mida võiksin veel maha istutada? Küll ma veel sellele Joosepile näitan, et ma võin olla tõeline rohenäpp ;)