Uskumatu, aga mu blogike on vahepeal märkamatult üheksa aastaseks saanud. Ja kui võrrelda seda algusaastatega, siis kõige suurem erinevus on see, et a. ma oskan nüüd natuke rohkem kirjutada (vähemalt mulle endale meeldib nii arvata) ja b. ma olen nende aastate jooksul palju vähem hakanud blogima, vahepeal olin nagu vanaema sukapael mitu kuud vakka. Ja ilmselt on ka neid, kes on lõpuks käega löönud ja mõelnud, et ah, oota neid Kai postitusi nagu mingit kuuvarjutust, ei jaksa enam ja ongi vajutanud unfollow. Ei saa seda teile nagu pahaks ka panna.
Aga võib-olla ei ole kah...

Ja mulle tundub, et see on väga paljude avalike blogijate dilemma mingil ajal olnud, et miks ja mida ja kellele üldse kirjutada. Ja nii imelik kui see ka poleks, siis alustasin ju blogimist nii, et ma isegi ei teadnud, et teised blogijad ja võõrad inimesed hakkavad mu blogi lugema, mulle kaasa elama. See oli minu jaoks täiesti avastamata maa. Ma teadsin ainult seda, et minu sõber Kiku oli juba aastaid pidanud väga meeleolukat blogi ja et pere-sõbrad-tuttavad käivad seda lugemas ja noh, kuna mulle on alati kirjutamine meeldinud, siis mõtlesin, et oh, see oleks lahe eneseväljendus. Mul polnud õrna aimugi, kuhu see kõik ühel päeval välja võiks jõuda. Mitte, et ma täna oleks kuhugi väga kaugele jõudnud või et see oleks mingine eraldi eesmärk mul olnud, aga naljakas on mõelda, et kui alguspäevil käis mu lehte piilumas 20-30 inimest päevas, siis nüüd on see ikka sadades ja tuhandetes. Kõik oleneb muidugi teemadest, millest kirjutan.

Aga nagu juba eespool mainisin, siis vahepeal on olnud ka vaiksemaid perioode. Ent isegi kui mul on sellised „ma ei viitsi“ ja „ma ei jaksa“ blogida tujud, siis minu süda kuulub ikka sellele blogile siin ja esialgu pole mul küll plaanis kuhugi ära kaduda või blogi sulgeda. Ja ma tean, et kõik tähtsad suured blogijad räägivad, et kui tahad oma auditooriumi hoida ja kasvatada, siis sa PEAD regulaarselt postitama, hoidma oma lugejatega nii-öelda sidet. Ma ei tea, ilmselt olete seda juba isegi märganud, aga mul pole see väga hästi õnnestunud. Mul ilmselt puudub selleks vajalik ambitsioon. Ja ega mul pole ka kunagi eraldi eesmärki olnud endale kuidagi lugejaid juurde meelitada. Mis muidugi ei tähenda, et mul poleks siiralt ja südamest hea meel iga uue lugeja üle, väga on, aga lihtsalt ennekõike tahan ma jagada oma elust hetki. Hetki, mis on tobedad, ajavad naerma, teevad muret, veavad kulmu kortsu jne. Lihtsalt rääkida asjadest nii nagu need on. Ilma ilustamata, ent keskendudes siiski ilusatele ja headele asjadele, mis meie ümber on. Me pahatihti ei oska väikseid toredaid asju märgata, mille üle võiks olla tänulik ja rõõmus. Ja ma ei ütle, et mina seda oskan, aga ma tunnen, et nende katsumuste keskel, mida on mulle eluteele ette veeretatud, siis ma olen nendest olukordadest õppinud seda, et igas asjas leidub alati midagi, mille üle tasub rõõmustada, naeratada või olla südamepõhjani tänulik.

Ma ei oska isegi väga kriitiline olla. Või noh, ma oskan, aga ma ei taha. See on minu jaoks nagu virisemine. Ma olen alati pigem see inimene olnud, kes näeb klaasi pool täis kui pool tühjana. See muidugi ei tähenda seda, et ma silkan kogu aeg päiksepaistes lillepärg peas ringi ja ümisen rõõmsat viisijuppi, teen kõigile pai ja kutsun kõiki üles rohkem naeratama. Ei. Mul on hetki, kus ma tulen oma roosast mullist välja, mitte sellepärast, et ma tahaksin, vaid selle pärast, et keegi oma nõmeda käitumisega kisub mind sellest mullist välja. Ja muidugi ei ela ma ka silmaklappidega. Ma ei ignoreeri seda, et maailmas käib sõda, et inimestel pole kodusid, kuhu minna, lapsed lähevad õhtuti tühjade kõhtudega magama, meil on energiakriis jne jne. Ja siis selles valguses mõjuvad vahel need väikesed asjad palju tugevamini, sest sa tead, et see on midagi, mis sõltub meist enestest. Me saame seda ise muuta, aga me ei tee seda millegipärast.

Näiteks mõned päevad tagasi nägin ma ühes Facebooki grupis üht kuulutust, kus üks inimene kirjutas, et tal pole sõpru, aga ta väga tahaks leida kedagi, kellega hakata koos käima trennis. Ja millised olid siis postituse all reaktsioonid? Väga palju oli kurbasid nägusid, siis mõni üksik süda ja hoolimine ja siis terve posu naerumärke. Saate aru jah? Teised, samasugused luust ja nahast inimesed, kellel on eeldavasti ka tunded, naeravad teise omataolise mure laia kaarega välja. Ja see on lihtsalt vastikusjudinaid tekitav, kuidas naeru emotikonid on osade inimeste jaoks saanud naeruvääristamise sümboliks. Sellistel hetkedel tahaks tõesõna küsida, et nagu kui mitu korda pidid sa sünnitusmajas pea peale kukkuma, et sa naerad inimese üle, kellel pole sõpru?
Võib-olla see inimene võitleb depressiooniga, ülekaaluga, madala enesehinnanguga, you name it, ja siis mingi grupp debiilikuid arvab, et maru lahe oleks see kuulutus välja naerda, mõistmata võib-olla sedagi, et seal taga on reaalne inimene, oma päris tunnete ja päris emotsioonidega. Ma ei saa aru, mille üle on siin naerda?

Et jah, sellised asjad teevad meele mõrudaks. Ma päriselt ka ei mõista.
Mingi aeg hakkasin ma isegi veits hoiduma oma arvamuse avaldamisest, sest hakkasin anonüümset kriitikat saama. Lihtsalt selle eest, et ma julgesin enda arvamust öelda. Ma ei solvanud kedagi, ma ei halvustanud, ei midagi sellist. Ma lihtsalt rääkisin, mida mina asjadest arvan ja juba saingi pahameele osaks. Küll mulle heideti ette, et kuidas ma saan üldse nii mõelda, tunda ja kirjutada. Nagu palun väga vabandust, et ma nii tunnen ja arvan! Pealegi, mina ei tea ühtegi inimest, kes suudaks olla kõikide meele järgi. Aga ega ma ei tea, võib-olla oli selle ühe anonüümse kommentaatori all ainult üks inimene. See mind kõige palavamalt armastav fänn, hehe.

Aga ma tegelt lihtsalt siiralt loodan, et olenemata erimeelsustest, kuidas üks või teine mõnest asjast arvab, et sellest hoolimata olen ma suutnud mingil hetkel kedagi vähemal või rohkemal määral kõnetada. Ja kui ei ole, siis noh, pole ka hullu. Kõiki ei saagi kõnetada. Ning eks minu blogiga ongi raske tavainimestel suhestuda, sest enamus, kes siin lugemas käivad, ei ole ju pimedad, lastetud, dialüüsravil jne. Eks neid blogisid ongi ehk huvitavam jälgida ja kaasa elada, kellega sa saad samastuda. Ega ma kindlalt ei tea, aga ma arvan nii. Ja siis mul ongi vahest nii raske mõista, et miks peaks kedagi huvitama ühe pimeda naise blogi. Aga nagu ma juba eespool ütlesin, siis ma olen siiralt tänulik, et te olete olemas ning ikka ja jälle leiate tee siia tagasi, olenemata, mis mul siis parasjagu elus toimumas ka ei oleks.

Ja ma ei teagi, mida ma kõige sellega nüüd lõppude lõpuks öelda tahtsin. Istusin lihtsalt arvuti taha ja hakkasin kirjutama, ju siis tahtis see minust välja saada. Mind tõesti jäi ennekõike kripeldama see Facebooki grupis olnud kuulutus ja need reaktsioonid.  Tahaks lihtsalt panna inimestele südamele, et olge hoolivamad. Või lihtsalt et grow up!Sest ausalt, see ei ole okei.
Ja ma ei tea, võib-olla väikene soovitus siia lõppu oleks veel see, et kui sa tunned, et oled kogu maailma peale tige, siis äkki selle asemel, et lähed internetti end välja elama, otsid endale mõne muu väljundi. Lähed näiteks metsa jooksma või jalutad mõne veekogu äärde ja loobid kive vette või kuulad muusikat või mine kasvõi maadlustrenni, ma ei tea, mine ja ela see kuidagi teisiti välja. Mine heegelda või riisu lehti või tont teab mida. Aga lihtsalt hoia see nõme ilkumine ja sapi pritsimine  omale. Maailm ei muutu sellest mitte kuidagi paremaks paigaks.

Ma siin mõtlesin, et enne kui põhku poen, lobiseks veits. Ega mul otseselt midagi erilist rääkida polegi, kui välja arvata üks humoorikas vahejuhtum, mis mõni aeg tagasi aset leidis.
Olime nimelt poobikuga Pärnu kesklinnas, või kui nüüd täpsem olla, siis bussijaama ristmikul ja meil oli tarvis Port Artur II juurde jõuda.

Lähenesime siis reipal sammul ristmikule, valgusfoori helide järgi ütleks, et olime kohe teeservani jõudmas kui järsku krabas keegi mul rinnust kinni ja hüüatas:"Oota, oota, neiukene, praegu ei tohi teed ületada!".
Kuna kodanik oli ilmselgelt mures minu ohutuse pärast, siis kinnitasin, et olen teadlik, et praegu fooris punane ja et mu juhtkoer *käsi südamel* ei tahtnud mind sõiduteele vedada, vaid et näitab mulle lihtsalt teeserva ära, et teaksin oma täpset asupaika sõidutee suhtes. Proua vaatas mind ja siis uuris imestunult, et kust küll koer sellist asja oskab. Saanud teada, et mu juhtkoer on koolis käinud, müksas mammi kedagi ja teatas: "Kas kuulsid papi!? See koer siin on koolis käinud!".

Vahepeal oli valgusfooris roheline tuli süttinud.
"Tule, tule, tule ruttu, nüüd on roheline!" juhendas mutike.
Tarmukas proua tatsas koos oma papiga siva üle tee ning jäid mind kõnnitee peale piidlema ja ergutama.
Kui olime Janetiga samuti teisele poole teed jõudmas, siis mutike hõiskas käsi kokku lüües: "Oh sa helde aeg, no sa vaata vaid kui tark võib üks koer olla! Näed, papi, võtab enne serva isegi hoo maha! Näed jah?!“.

Kui olime sõidutee ohutult, valvsate silmapaaride all, ületanud, siis tuiskasime Janetiga otsejoones edasi. Ikka Port Arturi, rahaautomaatide suunas. Kuna teed ületades seisis fännklubi minust paremal pool, siis oletasin, et ju nemad liiguvad eee, paremale. Oh mind rumalukest küll.
Järsku kuulsin, nii umbes 2-3 meetrit meist tagapool, tuttavat häält õhinal kõiketeadvalt seletamas: "Vaata papi, praegu viib ka   koer tüdrukut ilusti mööda teeserva... ".
Vahepeal jäi Janet seisma, andes märku, et meie ees on parkla sissesõidukoht ja siis mammi hõiskas uuesti: "Ossa püha taevas! Vaata, see koer on suisa niiii tark, et tunneb puhtalt lõhna järgi ära, et see seal on parklaala, no vaata vaid milline tubli koer!".
Janet kiikas ka vahepeal üle õla, uudistades, et kes see seal niimoodi muudkui vadistab ja mina, noh, mina lihtsalt palvetasin, et ma saaks edasist teekonda rahulikus üksinduses jätkata, või vähemalt vaikuses.

Mõneks ajaks saabuski siis soovitud vaikus. Oeh, kohe palju rahulikum oli olla, teades, et keegi ei piidle igat sinu liigutust. Andsin Janetile korralduse hoone küljest automaat otsida. Sain tunnetuslikult aru, et hetkel on automaat hõivatud. Mis seal siis ikka, võtsime end valgete inimeste kombel sappa ja kui tuli minu kord kaart aparaati sisestada, teatas üks tuttav hääleke selja tagant: "Sa pead õige pinni sisestama!".
Oh jeerum, ma oleks peaaegu südari saanud.
Ja by dhe way,tänks vihje eest! Ma just mõtlesin, et millise vale parooli ma täna panen…

Vot tak, selline seiklus siis.
Eks neid inimesi leidub alati, kes jäävad pimedaid pingsalt jälgima. Olgu selleks ühistransport, tänav, pood või mis iganes koht. Ma ise ei mõtle sellele pea kunagi, et kes või kui paljud mind jälgivad, sest siinkohal peab see ütelus sajaga paika – mis silmist, see meelest. Ent sõpradega ringi liikudes on muidugi teised lood. Nende kaudu saan ikka aeg-ajalt teada, kui me jälle Janetiga pilke püüame. Mind ei häiri, kui inimesed vaatavad, vaadaku terviseks, aga seda siiski mingisuguse tunnetusliku piirini. Kuigi ega kui keegi jääb mind kauemaks vaatama kui oleks nii-öelda sobilik, siis ega ma pahaks pane. Õiendama ei lähe. Ahistatuna ja solvatuna end ei tunne jne. Vähemalt seni mitte, kuni nad ei kommenteeri igat minu liigutust. Ent mu sõbrad paraku nii tolerantsed ei ole.

Mul on mitmeid sõpru, kes lähevad kohe täitsa üleni närvi ära, kui inimesed jäävad mind vahtima, ja ei, mitte selles stiilis vahtima "Oo näe, pime inimene, ma natuke jälgin ja siis toimetan omi asju edasi", vaid konkreetselt vahitakse.
ükskord näiteks jalutasime Tartus Kikuga mööda Küüni tänavat ja vastu tuli 20+ noormeeste kamp. Üks neist jäi mind juba eemalt täiesti naelutatult jõllama, nagu ma oleksin mingi tulnukas teiselt planeedilt, ning kui möödusime teineteise seltskonnast, siis kutt vaatas veel üle õlagi mulle järele. Aga mida tegi Kiku? Kiku vaatas lihtsalt vennale otse silmaaugu sisse ja lausus need unustamatud sõnad: "Kui pimedat kaua vahid, siis jääd ka pimedaks.".
Ausalt, ma oleksin sealsamas tahtnud  naerust keset tänavat kreeni vajuda ja püksid täis lasta. See oli lihtsalt parim vastus ever, mida võiks üks pimeda sõber teisele inimesele öelda, kes ei suuda oma pilku ära pöörata.
Ma saan aru, et inimestele pakub tohutut suurt huvi, et mismoodi see pime ikka toimetab-liigub-kokkab-toitub-riietub-peseb-seksib-magab-hingab-elab-suhtleb-eksisteerib ja mustmiljon muud küsimust veel, aga tegelikult saab oma uudishimu rahuldada palju efektiivsemalt ja praktilisemal moel kui see vahtimine – minge astuge julgelt ligi ja küsige. Vaevalt, et mõni pime jõuaks kohe, kui üldse, kõikidele eksistensiaalsetele küsimustele vastata, ent üks-kaks küsimust saavad kindlasti vastatud ning siis olete taas killukese võrra teadlikumad.

Ma ei tea, mis minuga viimasel ajal lahti on. Kuidagi liiga tihti kipub kurbus peale tulema. Ma olen viimasel ajal nagu eesel Iiah.
Mulle on alati meeldinud omaette olla, oma mõtteid mõtiskleda, aga nüüd poeb nukrus südamesse. See pole üldse mulle omane. Ma kurvastan erinevate asjade pärast. Kurvastan pimeduse pärast, asjade pärast, mida ma ei saa teha või mis on jäänud tegemata, inimeste kibeduse üle jne. Mõtlen, miks inimesed tormavad ja siblivad ringi? Miks nad ei märka ega väärtusta olulisi asju enda ümber? Miks nad ei oska enam rõõmu tunda väikestest asjadest, nagu aia ääres kasvavatest taevasinistest meelespeadest. Tundub, et mitte ainult mina ei ole pime, vaid teised inimesed minu ümber ka ei näe.

Nojaa, ma saan aru, et pole minu asi öelda, mis kellegi jaoks oluline peaks olema, ent olles saanud ise tunda kui habras võib tervis olla, siis inimeste saagimine pseudoprobleemide kallal muutuvad ühtäkki nii tühisteks. Miks me ei võiks elada praegu, tunda rõõmu väikestest asjadest ja olla tänulikud, et meile on antud võimalus seda kõike kogeda.
Jaa, ma saan sellest ka aru, et ega ei peagi ju kogu aeg pilved peas ringi silkama ja naeratama. Vahel tuleb olla ka kurb ja vahel tuleb juhtida tähelepanu probleemkohtadele. See on vajalik, et asjad muutuksid paremaks. Aga see pidev rahulolematus, virisemine ja vingumine. Kui kogu aeg asju näha mustades toonides, siis kuhu mahuvad elu erinevad värvid?

Minu loomuses on muresid ja probleeme lahendada enamasti naeruga. Mitte küll kõiki muresid, aga selliseid igapäevaseid viperusi ja tagasilööke võtan pigem huumoriga kui hädaldamisega. Ja nii kummaline kui see ka poleks, siis üks inimene ütles mulle, et tema arvates on see silmakirjalik. Et kui inimene on kurb või tal on mure, siis ta ei peaks naeru lagistama.
Need sõnad tegid mulle väga haiget.
Võib-olla mõned inimesed nimetavadki seda silmakirjalikkuseks, ent mina ei pea seda võltsiks, kuna iga inimene püüabki oma emotsioonide ja tunnetega erinevalt toime tulla. Ja kui ma olen enamuse ajast rõõmus ja naerusuine, siis see kohe kindlasti ei tähenda, et mul poleks oma hetki. Hetki, kus ma tahaksin ka pleedi sisse kerra pugeda ning olla kogu maailma eest peidus. Ja on päris nõme teisele öelda või isegi nii mõelda, et ta on silmakirjalik, kui ta näeb maailma rohkem helgemates toonides kui mõni teine.

Käisin kolmapäeval Sadamasilla kontserdil ja esiteks, kes pole veel jõudnud, siis ma vägaväga soovitan.
Ma ei hakka ümber rääkima, millest solist Marek Sadam rääkis, sest see kõik oli kokku niii ilus ja terviklik, et kui hakkaksin killukesi välja noppima, lõhuksin selle mõttemosaiigi. Marekil oli juustes kaks valget luigesulge ja enne, kui laulmist alustas, siis palus inimestel hetkeks silmad sulgeda ja kujutleda end ette sadamasillal, kus on üks vana varblane, kes peab end vareseks, aga tegelikult unistab end sinitaevas lendlevaks luigeks, kes…
Aga vot selleks, et teada saada, mida Sadam edasi rääkis, selleks peaksite minema nende kontserdile.

Mis ma selle kõigega siis öelda tahtsin? Tahtsin öelda seda, et tekkis tunne, et pistaks ka oma tumedatesse juustesse luigesuled ja lendaks samamoodi läbi elu. Aga mitte lihtsalt tuisates, vaid ilusaid, erilisi, õpetlike, rõõmsaid, kibedaid ja värvikaid eluhetki kaasa haarates, et need oma mällu ja südamesoppi talletada. Kui vaid oskaks…

Möödunud nädalal käisin Tallinnas silmakliinikus. Tavaline profülaktiline pimeduse kontroll. Lisaks pidin registratuurist läbi minema, et oma epikriisist koopia kätte saada, mille olin tellinud.
Seoses sellega mõtlesin, mis oleks kui kutsuks õige Ereti endale appi. Esiteks Sellepärast, et silmakliiniku registratuuris on mitte kõnelev elektrooniline  järjekorrasüsteem. Teiseks sellepärast, et polnud juba tükk aega Eretit näinud. Või noh, pole tegelikult teda juba seitse aastat näinud. Viimati kohtusime suvel. Ning kolmandaks sellepärast, et kui sõbranna elab põhimõtteliselt kõrvaltänavas, siis oleks patt mitte kasutada võimalust kokku saada, kaks või kakskümmend kallistust vahetada (sest ma lihtsalt niiiii väga armastan kallistamist), ilmajutte vesta jne.
Ent paraku reede hommikul selgus, et Eretiga me kokku ei saa ja nii läksin oma truu abilisega, Janetiga, kahekesi.

Kliiniku leidsime suurema vaevata üles ning kliinikusse sisenedes käskisin Janetil esimese asjana otsida lift üles. Seda ta ka tegi. Liftiuksed olid tegelikult juba sulgumas kui ta äkitselt pistis oma koonu uljalt liftiukse vahele, seejärel surus ka kere järele ning siis litsusin mina ka end lifti ning olimegi liftis – dadaaa!
Mul pole õrna aimugi, mis daredevil talle sisse puges, sest tavaliselt on ta üsna ettevaatlik ja kaalutletud oma otsustes ja valikutes. Aga seekord käis kõik välgukiirusel, nagu me sõidaks iga päev sedasi liftidega.

Aga oh well. Jõudsime igatahes 4.korrusele ning leidsime probleemideta ka kabineti ukse üles. Panin ainult kõigest paari meetriga mööda, pimeda kohta üsna hea silmamõõt, hihi.
Kui õde mind silmarõhu mõõtmiseks sisse kutsus, siis uurisin, kas oleks võimalik hiljem mulle kedagi töötajatest appi saata, ja kui selgitasin põhjust, siis see väga armas ja sümpaatne õde ütles, et kui ma tohtri juures valmis saan, siis tema tuleb minuga registratuuri.Mõeldud,  tehtud ja käidud.

Kui sain oma tähtsad asjad aetud (kusjuures, olin omadega peris rahul, et sain niimoodi iseseisvalt hakkama), siis asutasin end tagasi bussijaama poole, et esimesele väljuvale Tartu bussile jõuda. Ma ei tea kindlalt, aga ma pakun, et olin kliinikust umbes 200 meetri kaugusel, kui äkki peatas mind üks vene keelt kõnelev babulja koos väikse lapsega ning küsis, kas ma tean, kus asub kliinik. Mu esimene reaktsioon oli automaatselt vastata „njee snaju", aga siis memmeke täpsustas, et otsivad silmakliinikut. Et ta pole päris kindel, kas nad on õigel suunal ja siis iile pani täpi see kui pisikene lapsekene uuris haledal häälel "vanaema, vanaema, kas me oleme eksinud? Kas sa ei tea, kuhu minna?"
Seda kuuldes, sulas mu süda nagu kevadine lumi sooja päikese käes ning võtsin julguse kokku ja hakkasin kanges vene keeles purssima, et mis suunas peavad minema ja kust ära pöörama. Alguses ma ei suutnud muidugi kohe pilti kokku panna, et mis suunas ja kuhu nad keerama peaks. Aga siis memmeke uuris, et kas sinna poole, mille peale mina kohe heakskiitvalt ütlesin, et daadaa, tudaa. Ise pärast mõtlesin, et väga huvitav, ma ju ei näinud, kuhu suunda memmeke käega viipas... Aga mu sisetunne ütleb, et neil kahel läks kõik hästi ja nad jõudsid kenasti kohale. Võite teinekordki mittekohalikult pimedalt teed küsida, ilma irooniata.