Meil kõigil on neid hetki

Ma ei tea, mis minuga viimasel ajal lahti on. Kuidagi liiga tihti kipub kurbus peale tulema. Ma olen viimasel ajal nagu eesel Iiah.
Mulle on alati meeldinud omaette olla, oma mõtteid mõtiskleda, aga nüüd poeb nukrus südamesse. See pole üldse mulle omane. Ma kurvastan erinevate asjade pärast. Kurvastan pimeduse pärast, asjade pärast, mida ma ei saa teha või mis on jäänud tegemata, inimeste kibeduse üle jne. Mõtlen, miks inimesed tormavad ja siblivad ringi? Miks nad ei märka ega väärtusta olulisi asju enda ümber? Miks nad ei oska enam rõõmu tunda väikestest asjadest, nagu aia ääres kasvavatest taevasinistest meelespeadest. Tundub, et mitte ainult mina ei ole pime, vaid teised inimesed minu ümber ka ei näe.

Nojaa, ma saan aru, et pole minu asi öelda, mis kellegi jaoks oluline peaks olema, ent olles saanud ise tunda kui habras võib tervis olla, siis inimeste saagimine pseudoprobleemide kallal muutuvad ühtäkki nii tühisteks. Miks me ei võiks elada praegu, tunda rõõmu väikestest asjadest ja olla tänulikud, et meile on antud võimalus seda kõike kogeda.
Jaa, ma saan sellest ka aru, et ega ei peagi ju kogu aeg pilved peas ringi silkama ja naeratama. Vahel tuleb olla ka kurb ja vahel tuleb juhtida tähelepanu probleemkohtadele. See on vajalik, et asjad muutuksid paremaks. Aga see pidev rahulolematus, virisemine ja vingumine. Kui kogu aeg asju näha mustades toonides, siis kuhu mahuvad elu erinevad värvid?

Minu loomuses on muresid ja probleeme lahendada enamasti naeruga. Mitte küll kõiki muresid, aga selliseid igapäevaseid viperusi ja tagasilööke võtan pigem huumoriga kui hädaldamisega. Ja nii kummaline kui see ka poleks, siis üks inimene ütles mulle, et tema arvates on see silmakirjalik. Et kui inimene on kurb või tal on mure, siis ta ei peaks naeru lagistama.
Need sõnad tegid mulle väga haiget.
Võib-olla mõned inimesed nimetavadki seda silmakirjalikkuseks, ent mina ei pea seda võltsiks, kuna iga inimene püüabki oma emotsioonide ja tunnetega erinevalt toime tulla. Ja kui ma olen enamuse ajast rõõmus ja naerusuine, siis see kohe kindlasti ei tähenda, et mul poleks oma hetki. Hetki, kus ma tahaksin ka pleedi sisse kerra pugeda ning olla kogu maailma eest peidus. Ja on päris nõme teisele öelda või isegi nii mõelda, et ta on silmakirjalik, kui ta näeb maailma rohkem helgemates toonides kui mõni teine.

Käisin kolmapäeval Sadamasilla kontserdil ja esiteks, kes pole veel jõudnud, siis ma vägaväga soovitan.
Ma ei hakka ümber rääkima, millest solist Marek Sadam rääkis, sest see kõik oli kokku niii ilus ja terviklik, et kui hakkaksin killukesi välja noppima, lõhuksin selle mõttemosaiigi. Marekil oli juustes kaks valget luigesulge ja enne, kui laulmist alustas, siis palus inimestel hetkeks silmad sulgeda ja kujutleda end ette sadamasillal, kus on üks vana varblane, kes peab end vareseks, aga tegelikult unistab end sinitaevas lendlevaks luigeks, kes…
Aga vot selleks, et teada saada, mida Sadam edasi rääkis, selleks peaksite minema nende kontserdile.

Mis ma selle kõigega siis öelda tahtsin? Tahtsin öelda seda, et tekkis tunne, et pistaks ka oma tumedatesse juustesse luigesuled ja lendaks samamoodi läbi elu. Aga mitte lihtsalt tuisates, vaid ilusaid, erilisi, õpetlike, rõõmsaid, kibedaid ja värvikaid eluhetki kaasa haarates, et need oma mällu ja südamesoppi talletada. Kui vaid oskaks…