Kuidas ma käisin ITKH Silmakliinikus

Möödunud nädala 13. septembril (reedel) oli mul järjekordne vastuvõtuaeg ITKH Silmakliinikus ning lisaks pidin registratuurist läbi minema, et oma haigusloo koopia kätte saada, mille olin endale tellinud. Seoses sellega mõtlesin, et kutsun oma sõbranna endale appi...
Esiteks Sellepärast, et registratuuris on see mitte-kõnelev elektrooniline  järjekorrasüsteem
Teiseks sellepärast, et polnud juba tükk aega sõbrannat näinud (muig, pole teda juba ligi seitse aastat näinud, aga kui täpne olla, siis viimati kohtusime suvel...).
 Ja kolmandaks sellepärast, et kui sõbranna elab põhimõtteliselt kõrvaltänavas, siis tuleb igal juhul kasutada võimalust kokku saamiseks, paar või paarkümmend kallistust vahetada, juttu puhuda jmt. :)
Reede hommikul paraku selgus, et sõbrannaga me kokku ei saa ja nii läksin oma truu sõbra Janetiga kahekesi.
Silmakliiniku leidsime vaevata üles ja kliinikusse sisenedes käskisin Janetil otsida lifti ning seda ta ka tegi. Liftiuksed olid tegelikult kinni minemas, aga ma ei tea mis Janetile pähe lõi, aga ta pistis oma koonu sulgeva liftiukse vahele, seejärel surus ka kere järgi ja siis pugesin mina ka lifti ning olimegi liftis- dadaaa!
Ma olin muidugi hämmingus, sest tegelikult Janet natuke kardab lifte ja liftiustega on alatasa nii, et tema leiab lifti ja siis ta vaatab mind kannatamatult ja manades endale sellise pilgu:"Noh, miks Sa ust lahti ei tee?! Kaua ma ootama pean??!"
Igatahes jõudsime IV-korrusele ja leidsime ka arsti kabinetiukse (panin kõigest paari meetriga mööda).
Kui õde kutsus mind sisse, et silmarõhku mõõta, siis uurisin, et kas oleks võimalik mulle kedagi töötajatest pärast natukeseks appi saata ja kui selgitasin põhjust, siis see väga armas ja sümpaatne õde ütles, et kui ma arsti vastuvõtul ära käin, siis tema tuleb minuga registratuuri.Mõeldud- tehtud ja käidud....
Kui sain kliinikus asjad aetud (kusjuures olin ise nii rahul, et sain täitsa iseseisvalt hakkama), siis asutasin end tagasi Tallinna bussijaama poole, et esimesele Tartu bussile jõuda. Olin kliinikust umbes 200 m kaugusel, kui äkki peatas mind üks vene keelt kõnelev babulja koosväikse lapselapsega, kes küsisid, et kas ma tean kus asub kliinik. Mu esimene reaktsioon oli vastata vene keeles:"Nje snaju!". Aga siis memmeke täpsustas, et silmakliinik, et ta pole päris kindel, et kas nad on õigel suunal ja siis i-le pani täpi see, kui pisikene lapsekene uuris haledal häälel:"Vanaema-vanaema, kas me oleme eksinud? Kas Sa ei tea kuhu minna?"Minu süda sulas kui kevadine lumi sooja päikese käes ning võtsin julguse kokku ja hakkasin vene keeles rääkima, et mis suunas peavad minema. Alguses ma muidugi kohe ei suutnud pilti kokku panna, et mis suunas ja kuhu nad keerama peaks, siis memmeke uuris, et kas sinnapoole, mille peale mina kohe heakskiitvalt ütlesin:"Daa-daa, dudaa." (ise pärast mõtlesin, et ma ei näinud ju millises suunas memmeke käega näitas...), aga mu sisetunne ütleb, et neil kahel läks hästi ja võite teinekordki mittekohalikult pimedalt Tallinnas teed küsida...ilma irooniata.

CONVERSATION

2 kommentaari:

  1. viimane lauseosa on khuul :D aga tõsi, muidugi.

    VastaKustuta
  2. Ma olen tegelikult korduvalt inimestele teed juhatanud, kuigi tavaliselt on see alanud sellest, et teed küsitakse kelleltki minu kõrvalt, kas saatjalt või lihtsalt võõralt, kes seal seisis. Mõni on õnneks olnud nii hull ka, et on arvanud, et pime teab, kus midagi asub. Ühe korra ütlesin isegi bussi numbrit. Seda küsiti küll kogu bussi käest, ma juhtusin lihtsalt esimesena vastama.

    VastaKustuta

Back
to top