Profulaktiline pimeduse kontroll ehk lugu sellest, kuidas ma silmakliinikus käisin

Möödunud nädalal käisin Tallinnas silmakliinikus. Tavaline profülaktiline pimeduse kontroll. Lisaks pidin registratuurist läbi minema, et oma epikriisist koopia kätte saada, mille olin tellinud.
Seoses sellega mõtlesin, mis oleks kui kutsuks õige Ereti endale appi. Esiteks Sellepärast, et silmakliiniku registratuuris on mitte kõnelev elektrooniline  järjekorrasüsteem. Teiseks sellepärast, et polnud juba tükk aega Eretit näinud. Või noh, pole tegelikult teda juba seitse aastat näinud. Viimati kohtusime suvel. Ning kolmandaks sellepärast, et kui sõbranna elab põhimõtteliselt kõrvaltänavas, siis oleks patt mitte kasutada võimalust kokku saada, kaks või kakskümmend kallistust vahetada (sest ma lihtsalt niiiii väga armastan kallistamist), ilmajutte vesta jne.
Ent paraku reede hommikul selgus, et Eretiga me kokku ei saa ja nii läksin oma truu abilisega, Janetiga, kahekesi.

Kliiniku leidsime suurema vaevata üles ning kliinikusse sisenedes käskisin Janetil esimese asjana otsida lift üles. Seda ta ka tegi. Liftiuksed olid tegelikult juba sulgumas kui ta äkitselt pistis oma koonu uljalt liftiukse vahele, seejärel surus ka kere järele ning siis litsusin mina ka end lifti ning olimegi liftis – dadaaa!
Mul pole õrna aimugi, mis daredevil talle sisse puges, sest tavaliselt on ta üsna ettevaatlik ja kaalutletud oma otsustes ja valikutes. Aga seekord käis kõik välgukiirusel, nagu me sõidaks iga päev sedasi liftidega.

Aga oh well. Jõudsime igatahes 4.korrusele ning leidsime probleemideta ka kabineti ukse üles. Panin ainult kõigest paari meetriga mööda, pimeda kohta üsna hea silmamõõt, hihi.
Kui õde mind silmarõhu mõõtmiseks sisse kutsus, siis uurisin, kas oleks võimalik hiljem mulle kedagi töötajatest appi saata, ja kui selgitasin põhjust, siis see väga armas ja sümpaatne õde ütles, et kui ma tohtri juures valmis saan, siis tema tuleb minuga registratuuri.Mõeldud,  tehtud ja käidud.

Kui sain oma tähtsad asjad aetud (kusjuures, olin omadega peris rahul, et sain niimoodi iseseisvalt hakkama), siis asutasin end tagasi bussijaama poole, et esimesele väljuvale Tartu bussile jõuda. Ma ei tea kindlalt, aga ma pakun, et olin kliinikust umbes 200 meetri kaugusel, kui äkki peatas mind üks vene keelt kõnelev babulja koos väikse lapsega ning küsis, kas ma tean, kus asub kliinik. Mu esimene reaktsioon oli automaatselt vastata „njee snaju", aga siis memmeke täpsustas, et otsivad silmakliinikut. Et ta pole päris kindel, kas nad on õigel suunal ja siis iile pani täpi see kui pisikene lapsekene uuris haledal häälel "vanaema, vanaema, kas me oleme eksinud? Kas sa ei tea, kuhu minna?"
Seda kuuldes, sulas mu süda nagu kevadine lumi sooja päikese käes ning võtsin julguse kokku ja hakkasin kanges vene keeles purssima, et mis suunas peavad minema ja kust ära pöörama. Alguses ma ei suutnud muidugi kohe pilti kokku panna, et mis suunas ja kuhu nad keerama peaks. Aga siis memmeke uuris, et kas sinna poole, mille peale mina kohe heakskiitvalt ütlesin, et daadaa, tudaa. Ise pärast mõtlesin, et väga huvitav, ma ju ei näinud, kuhu suunda memmeke käega viipas... Aga mu sisetunne ütleb, et neil kahel läks kõik hästi ja nad jõudsid kenasti kohale. Võite teinekordki mittekohalikult pimedalt teed küsida, ilma irooniata.

CONVERSATION

2 kommentaari:

  1. viimane lauseosa on khuul :D aga tõsi, muidugi.

    VastaKustuta
  2. Ma olen tegelikult korduvalt inimestele teed juhatanud, kuigi tavaliselt on see alanud sellest, et teed küsitakse kelleltki minu kõrvalt, kas saatjalt või lihtsalt võõralt, kes seal seisis. Mõni on õnneks olnud nii hull ka, et on arvanud, et pime teab, kus midagi asub. Ühe korra ütlesin isegi bussi numbrit. Seda küsiti küll kogu bussi käest, ma juhtusin lihtsalt esimesena vastama.

    VastaKustuta

Back
to top