Südamelt ära

 

Uskumatu, aga mu blogike on vahepeal märkamatult üheksa aastaseks saanud. Ja kui võrrelda seda algusaastatega, siis kõige suurem erinevus on see, et a. ma oskan nüüd natuke rohkem kirjutada (vähemalt mulle endale meeldib nii arvata) ja b. ma olen nende aastate jooksul palju vähem hakanud blogima, vahepeal olin nagu vanaema sukapael mitu kuud vakka. Ja ilmselt on ka neid, kes on lõpuks käega löönud ja mõelnud, et ah, oota neid Kai postitusi nagu mingit kuuvarjutust, ei jaksa enam ja ongi vajutanud unfollow. Ei saa seda teile nagu pahaks ka panna.
Aga võib-olla ei ole kah...

Ja mulle tundub, et see on väga paljude avalike blogijate dilemma mingil ajal olnud, et miks ja mida ja kellele üldse kirjutada. Ja nii imelik kui see ka poleks, siis alustasin ju blogimist nii, et ma isegi ei teadnud, et teised blogijad ja võõrad inimesed hakkavad mu blogi lugema, mulle kaasa elama. See oli minu jaoks täiesti avastamata maa. Ma teadsin ainult seda, et minu sõber Kiku oli juba aastaid pidanud väga meeleolukat blogi ja et pere-sõbrad-tuttavad käivad seda lugemas ja noh, kuna mulle on alati kirjutamine meeldinud, siis mõtlesin, et oh, see oleks lahe eneseväljendus. Mul polnud õrna aimugi, kuhu see kõik ühel päeval välja võiks jõuda. Mitte, et ma täna oleks kuhugi väga kaugele jõudnud või et see oleks mingine eraldi eesmärk mul olnud, aga naljakas on mõelda, et kui alguspäevil käis mu lehte piilumas 20-30 inimest päevas, siis nüüd on see ikka sadades ja tuhandetes. Kõik oleneb muidugi teemadest, millest kirjutan.

Aga nagu juba eespool mainisin, siis vahepeal on olnud ka vaiksemaid perioode. Ent isegi kui mul on sellised „ma ei viitsi“ ja „ma ei jaksa“ blogida tujud, siis minu süda kuulub ikka sellele blogile siin ja esialgu pole mul küll plaanis kuhugi ära kaduda või blogi sulgeda. Ja ma tean, et kõik tähtsad suured blogijad räägivad, et kui tahad oma auditooriumi hoida ja kasvatada, siis sa PEAD regulaarselt postitama, hoidma oma lugejatega nii-öelda sidet. Ma ei tea, ilmselt olete seda juba isegi märganud, aga mul pole see väga hästi õnnestunud. Mul ilmselt puudub selleks vajalik ambitsioon. Ja ega mul pole ka kunagi eraldi eesmärki olnud endale kuidagi lugejaid juurde meelitada. Mis muidugi ei tähenda, et mul poleks siiralt ja südamest hea meel iga uue lugeja üle, väga on, aga lihtsalt ennekõike tahan ma jagada oma elust hetki. Hetki, mis on tobedad, ajavad naerma, teevad muret, veavad kulmu kortsu jne. Lihtsalt rääkida asjadest nii nagu need on. Ilma ilustamata, ent keskendudes siiski ilusatele ja headele asjadele, mis meie ümber on. Me pahatihti ei oska väikseid toredaid asju märgata, mille üle võiks olla tänulik ja rõõmus. Ja ma ei ütle, et mina seda oskan, aga ma tunnen, et nende katsumuste keskel, mida on mulle eluteele ette veeretatud, siis ma olen nendest olukordadest õppinud seda, et igas asjas leidub alati midagi, mille üle tasub rõõmustada, naeratada või olla südamepõhjani tänulik.

Ma ei oska isegi väga kriitiline olla. Või noh, ma oskan, aga ma ei taha. See on minu jaoks nagu virisemine. Ma olen alati pigem see inimene olnud, kes näeb klaasi pool täis kui pool tühjana. See muidugi ei tähenda seda, et ma silkan kogu aeg päiksepaistes lillepärg peas ringi ja ümisen rõõmsat viisijuppi, teen kõigile pai ja kutsun kõiki üles rohkem naeratama. Ei. Mul on hetki, kus ma tulen oma roosast mullist välja, mitte sellepärast, et ma tahaksin, vaid selle pärast, et keegi oma nõmeda käitumisega kisub mind sellest mullist välja. Ja muidugi ei ela ma ka silmaklappidega. Ma ei ignoreeri seda, et maailmas käib sõda, et inimestel pole kodusid, kuhu minna, lapsed lähevad õhtuti tühjade kõhtudega magama, meil on energiakriis jne jne. Ja siis selles valguses mõjuvad vahel need väikesed asjad palju tugevamini, sest sa tead, et see on midagi, mis sõltub meist enestest. Me saame seda ise muuta, aga me ei tee seda millegipärast.

Näiteks mõned päevad tagasi nägin ma ühes Facebooki grupis üht kuulutust, kus üks inimene kirjutas, et tal pole sõpru, aga ta väga tahaks leida kedagi, kellega hakata koos käima trennis. Ja millised olid siis postituse all reaktsioonid? Väga palju oli kurbasid nägusid, siis mõni üksik süda ja hoolimine ja siis terve posu naerumärke. Saate aru jah? Teised, samasugused luust ja nahast inimesed, kellel on eeldavasti ka tunded, naeravad teise omataolise mure laia kaarega välja. Ja see on lihtsalt vastikusjudinaid tekitav, kuidas naeru emotikonid on osade inimeste jaoks saanud naeruvääristamise sümboliks. Sellistel hetkedel tahaks tõesõna küsida, et nagu kui mitu korda pidid sa sünnitusmajas pea peale kukkuma, et sa naerad inimese üle, kellel pole sõpru?
Võib-olla see inimene võitleb depressiooniga, ülekaaluga, madala enesehinnanguga, you name it, ja siis mingi grupp debiilikuid arvab, et maru lahe oleks see kuulutus välja naerda, mõistmata võib-olla sedagi, et seal taga on reaalne inimene, oma päris tunnete ja päris emotsioonidega. Ma ei saa aru, mille üle on siin naerda?

Et jah, sellised asjad teevad meele mõrudaks. Ma päriselt ka ei mõista.
Mingi aeg hakkasin ma isegi veits hoiduma oma arvamuse avaldamisest, sest hakkasin anonüümset kriitikat saama. Lihtsalt selle eest, et ma julgesin enda arvamust öelda. Ma ei solvanud kedagi, ma ei halvustanud, ei midagi sellist. Ma lihtsalt rääkisin, mida mina asjadest arvan ja juba saingi pahameele osaks. Küll mulle heideti ette, et kuidas ma saan üldse nii mõelda, tunda ja kirjutada. Nagu palun väga vabandust, et ma nii tunnen ja arvan! Pealegi, mina ei tea ühtegi inimest, kes suudaks olla kõikide meele järgi. Aga ega ma ei tea, võib-olla oli selle ühe anonüümse kommentaatori all ainult üks inimene. See mind kõige palavamalt armastav fänn, hehe.

Aga ma tegelt lihtsalt siiralt loodan, et olenemata erimeelsustest, kuidas üks või teine mõnest asjast arvab, et sellest hoolimata olen ma suutnud mingil hetkel kedagi vähemal või rohkemal määral kõnetada. Ja kui ei ole, siis noh, pole ka hullu. Kõiki ei saagi kõnetada. Ning eks minu blogiga ongi raske tavainimestel suhestuda, sest enamus, kes siin lugemas käivad, ei ole ju pimedad, lastetud, dialüüsravil jne. Eks neid blogisid ongi ehk huvitavam jälgida ja kaasa elada, kellega sa saad samastuda. Ega ma kindlalt ei tea, aga ma arvan nii. Ja siis mul ongi vahest nii raske mõista, et miks peaks kedagi huvitama ühe pimeda naise blogi. Aga nagu ma juba eespool ütlesin, siis ma olen siiralt tänulik, et te olete olemas ning ikka ja jälle leiate tee siia tagasi, olenemata, mis mul siis parasjagu elus toimumas ka ei oleks.

Ja ma ei teagi, mida ma kõige sellega nüüd lõppude lõpuks öelda tahtsin. Istusin lihtsalt arvuti taha ja hakkasin kirjutama, ju siis tahtis see minust välja saada. Mind tõesti jäi ennekõike kripeldama see Facebooki grupis olnud kuulutus ja need reaktsioonid.  Tahaks lihtsalt panna inimestele südamele, et olge hoolivamad. Või lihtsalt et grow up!Sest ausalt, see ei ole okei.
Ja ma ei tea, võib-olla väikene soovitus siia lõppu oleks veel see, et kui sa tunned, et oled kogu maailma peale tige, siis äkki selle asemel, et lähed internetti end välja elama, otsid endale mõne muu väljundi. Lähed näiteks metsa jooksma või jalutad mõne veekogu äärde ja loobid kive vette või kuulad muusikat või mine kasvõi maadlustrenni, ma ei tea, mine ja ela see kuidagi teisiti välja. Mine heegelda või riisu lehti või tont teab mida. Aga lihtsalt hoia see nõme ilkumine ja sapi pritsimine  omale. Maailm ei muutu sellest mitte kuidagi paremaks paigaks.

CONVERSATION

7 kommentaari:

  1. Mul on väga hea meel, et kirjutad ikka edasi. Ja vastupidi, Sinu blogipostitusi on minu meelest nii põnev ja armas lugeda. On kohe aru saada, et oled tegelikult suure südamega ja õiglane inimene. Kuigi Su elu pole kerge, oled Sa säilitanud ikka selle positiivse meele ja ega teisiti ju ei saagi. Oleks rohkem vaid selliseid toredaid inimesi! Palju tervist ja rõõmu Sulle!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, nii tore kuulda! :)
      Tead, Sinu kommentaaridega tekib alati see tore äratundmisrõõm, sest tean, et oled siin juba päris mitu head aastat lugemas käinud ja iga kord kui ma näen, et oled jälle midagi kommenteerimas, siis mul tekib alati see "oh, ta on ikka veel siin" tunne. Nii et rõõm on ilmselt vastastikune.

      Kustuta
  2. Olen lugenud su blogi aastaid ja ikka ootan uusi postitusi nagu jõule. Elevusega avan kohe kui Facebookis näen, et jagad uut postitust. See jagamine on väga hea, kuna su blogi enam igaks juhuks värskendama ei käi. Aga see ei tähendaks, et su postitusi ei ootaks. Mulle meeldib just sinu selge maailmavaade, su siiras hing ja julgus olla aus. Ja muidugi su huumorimeel. Jõudu ja kerget sulge edaspidiseks ka.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Su kommentaar oli väga ilus ja armas. Südamest ja siiralt suur aitäh! :)
      Hehe, ja kui mu uus postitus assotseerub jõuluelevusega, siis ma tunnen end nüüd nagu väike krabisev kingipakk või esimene maha langenud lumi, mis toob nii palju elevust ja rõõmu.

      Kustuta
  3. Minule su blogi väga meeldib. Ma ei mäletagi, millal ja kustkaudu ma su blogini jõudsin, aga siia ma tulin ja lugema olen jäänud. Oled üks vähestest blogijatest, keda olen lugema jäänud. Kokku loen praegu üldse vist ainult 3-4 blogi.
    Mul ei ole vajadust blogikirjutajaga samastuda. Mulle meeldib su blogi positiivsus, mis ei tähenda, et sa ei kirjutaks siin rasketel või kurbadel teemadel. Aga sa ei tundu olevat inimene, kes tühistel teemadel lihtsalt vinguks või halaks. Ja see meeldib ka, et ei ole reklaampostitusi Dove'ist või misiganes :)
    Minu tutvusringkonnas on ainult nägijad ja sinu blogi on minu jaoks oluline ka teadlikkuse tõstmise seisukohast. Olen saanud vastuseid ka küsimustele, mida ma üheltki vaegnägijalt kunagi küsida ei julgeks.
    Aitäh sulle, et kunagi vaevaks võtsid blogima hakata ja loodan, et jätkad seda siiski ka edaspidi. Mitte, et seda vastu tahtmist teha tuleks... kui tuul purjedest kaob, siis pole mõtet. Aga lihtsalt et sa teaksid, on lugejaid, kes su postitusi ootavad :) Ükskõik, kas neid tuleb kord nädalas või kord kuus...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oh, ei ole tänu väärt! Seda on tõesti kuidagi hea ja soe tunne teada, et keegi ootab, loeb ja loetu läheb ka korda.
      Ja eks vahel on tõesti mast maas olnud, aga kui ma blogi jälle üle pika aja lahti võtan ja saan oma mõtteid, arvamusi kirjutada, siis see on pakkunud mulle teatavat rahulolutunnet, ning muidugi ka palju rõõmu kui keegi on viitsinud kaasa rääkida.

      Kustuta
  4. Tänud mõtlevapaneva kirjatüki eest ja varajased õnnitlused varsti saabuva blogi-juubeli(?) jaoks!
    Unenäoblogis küsisid,kas lugejad näevad tihti und, siis sellele mõeldes peab tõdema, et vahest ikka näeb, aga ometi me kompame ka oma nägijate eludes pilkases pimeduses. Näiteks televiisorit ei vaata ja raadiot ei kuula, küll aga striimime ise valitud meelelahutust/õpetusi ja loeme blogisid, mistõttu peavooliumeedia päevateemad ujuvad sust lihtsalt mööda. Tuttavgi alles hiljuti jagas avastust, kuidas tema kaasa oli käinud ettevõtluskoolitusel ja seal tutvustati talle sihitud reklaami konspetsiooni. Kuidas filmides on brändid spetsiaalselt paigutatud ja influencerite/suunamudijate pildid on tugevalt mõjutatud makstud toodete olemasolust. Ehmatas, et 21. sajandil veel kõik ei olegi teadlikud neid ümbritsevastest mõjuritest. Sellepärast vist alateadlikult mõned ei tarbigi peavoolumeediat ja ekstreemsemate näidetega väldivad seda kui katku.

    VastaKustuta

Back
to top