Väljas on nii ilusad päikesepaistelised ilmad ja kuna meil Eestimaal neid jagub vähe või siis õigemini iial ei tea ette, millal see kõik võib muutuda lõputuks näivaks vihmapühaks, siis seetõttu kisub mind rohkem ka õue kui arvuti taha. Kuigi ma siin need paar päeva pole tegelikult üldse kodus olnudki, seega ei saa antud hetkel ilusa ilma taha peita postituste puudumist (aga no see on lihtsalt edaspidiseks infoks).

Ma käisin nimelt seoses oma kogemusnõustaja praktikaga Tallinnas, kus üheks koolituse osaks on, et me prooviksime erinevaid teenuseid, mida nägemispuudega inimestele pakutakse. Kuigi siin need paar inimest, kes tituleerisid mu kirjaoskamatuks ja lapseks,  väljendasid nüüd suurt hirmu sattuda minusuguse kogemusnõustaja juurde, kes on elus õrnal viisil haiget saanud, et nemad ei julgeks küll ühtegi inimest minu nõustamisele saata. Mul ei ole selle kohta mitte ainsamatki kommentaari, kui siis ainult üks tibatillukene mõtisklus või küsimus. Kas siis kogemused ei tulegi mitte läbi raskuste ja kasmitte ühelgi teisel nõustajal pole minevikust mõnd eriti rasket perioodi...? 

Nii...tagasi põhiteema juurde. Kui nõustaja pole ise kunagi proovinud näiteks joogat, aga hakkab soovitama seda oma nõustatavale, et mine-mine, see on üliäge ja väga lihtne, omamata ise joogakogemust, siis poleks nõustaja päris adekvaatne selles osas. Võib-olla tekib küsimus, et milliseid tegevusi nägemispuudega inimesed siis saavad teha...? No seal, kus mina käisin, oli võimalus proovida kokkamist, pimedate malet ja kabet, joogat, pimedate lauatennist ehk showdowni, keraamikat jms. Mina tegelikult olen kõiki neid tegevusi (v.a. pimedate malet ja kabet) proovinud. Mitte küll spetsiaalselt mõeldud pimedate grupis, aga no Tartus elades käisin näiteks acrojoogas ja kokkan ma praktselt igapäevaselt ning julgen väita, et olen selles päris kibe käsi. Samuti olen natuke tegelenud ka pimedate lauatennisega ja möödunud suvel meisterdasin suvepäevadel keraamikatoas sekseri ja väikese kalakujulise vaagna. Kuna enamus asju olen nägijate gruppides ja koos nägijatega teinud, siis otsustasin ära proovida, et mismoodi siis spetsiaalselt pimedate jaoks need tegevused on ka kohandatud. Seega käisin ma keraamikas, pimedate males ja kabes ja kokkamistunnis. 

Keraamikas meisterdasin kaks savikaussi ja lusika. Tegin sellise väikese 3-osalise serviisikese (kui seda üldse võib serviisiks nimetada, sest teadupärast serviis koosneb ikka vähemalt 12-osast, aga noh tühja sellega). Mõlemile kausile ja lusikale tegin pitsiga ühesuguse lehemustri ja kuskil paari nädala pärast lähen ma oma väikeste käekestega meisterdatud kausikesi ja lusikat glasuurima. Kui see saviga mässamine oli mulle tuttav teema, siis vot see glasuurimine on minu jaoks midagi täiesti uut, sest sellega ma pole varasemalt üldse kokku puutunud, ei nägijana ega pimedana. Aga etteruttavalt võin öelda, et kogu minu komplekt tuleb rohelise glasuuriga, sest noh...lehemuster või nii, eksole.

Tegin oma savivoolimisest, valmimisjärgus olevast kausist ja päris ahjuvalmis kausist ka pilte, tõestuseks või nii, et ma ikka tõesti-tõesti käisin keraamikas. See pilt, kus on näha savipannkooki, mis asetseb mingisuguste puuliistude vahel, siis vot need liistud on ühed väga praktilised abivahendid pimedale keraamikule. Nimelt, kui ma puurulliga oma savi rullisin, siis puurull toetus just nendele samadele puuliistudele ja see oli selleks, et ma ei rulliks poolt pannkooki üliõhukeseks ja teise osa jätaks paksemaks või loperguliseks ehk et liistud andsid mulle garantii, et mu savikook oleks kõikjalt ilus ja ühtlane. Liistusid oli erineva kõrgusega. Alguses anti veidi kõrgemad ja pärast vahetati need veidi madalamate vastu, et saaksin rahulikult oma pannkooki järjest õhemaks rullida, et siis sellest hiljem kauss kokku mudida. Ühesõnaga sellised asjakesed ma sellest savist välja nikerdasin :D

Kui keraamika läbi sai, siis suundusime pimedate male ja kabe õpperuumi. No kabet olen ma lapsena mänginud ja mulle täitsa meeldis, aga vot malega olid asjalood veidi nukramad. Kuni eilseni teadsin ma ainult mõningasi malendeid ja, et kus need etturid peavad laual asetsema, aga sellega ka minu suurejoonelised teadmised ka piirdusid. Aga nüüd, aga nüüd, nüüd ma tean, mis roll on etturitel, vankritel, ratsudel, odadel, lipul ja kuningal. Tean, mismoodi nad võivad malelaual liikuda, kellel, mis roll on selles sõjamängus etendada ja, mida kutsutakse väikeseks kuninga vangerduseks ja mida suureks kuninga vangerduseks, mis on meetmed, mis on avang, keskmäng ja lõppmäng jpm. Pimedate malelauda polnud ma samuti varem katsuda saanud ja see oli ainult õigepisut nägijate omast erinev. Näiteks mustad ruudud olid kõrgemad kui valged ja valgetel malentitel oli all ääres pisikene lisarant, mis tähistas selle malendi värvust. Noh ja rohkem nagu erinevusi ei olnudki... Ahjaa, õige küll. Iga malendi all on väikene poole tiku pikkune ja suurune pulk, mis on seal selleks, et see malend susata malelaua sisse. Te vist ehk juba aimate, et milleks see vajalik on... Kuna me teadupärast ei näe silmadega, siis pimedad katsuvad malelauda ja sealset valitsevat seisu kogu aeg kätega. No, et kus on vastase malendid ja kus enda omad, milline võiks olla järgmine ja ülejärgmine strateegiline käik ja kui pidevalt sedasi malelauda katsuda, siis need pulgakesed hoiavad malendit kindlalt oma kohal.  Ma pean ütlema, et mulle hakkas see male täitsa meeldima ja seda just oma strateegia pärast. Nüüd peaks otsima netist mõne male, mis toimiks minu ekraanilugemisprogega, siis saaks arvutiga vastamisi mängida. Arvutiga on sellepärast ka hea mängida, et seal ei saa omast rumalusest ja algaja lollusest valet käiku teha ja nii kinnistuks kõik veelgi enam ja paremini.

Päeva lõpetuseks kokkasid kari pimedaid endale maitsva neljakäigulise õhtusöögi, mille teemaks oli juust. Nagu nimigi juba reedab, siis kõik toidud sisaldasid juustu :D Kokku oli meid kaheksa ja seega jagati meid paaridesse. Valikus oli juustušnitsel, suitsujuustusupp, kana-juustu ahjuvorm ja toorjuustukook iirisega. Kuna kahte viimast olen ma juba ise kodus teinud ja oskan neid jällegi väga hästi teha, siis mõtlesin proovida midagi sellist, mida ma aiman, kuidas võiks ja peaks tegema, aga pole veel proovida saanud teha. Juustušnitsel näpati meie eest valikust ära ja seega jäi suitsujuustusupp. Selle tegemine oli hullult lihtne. Ja ma oleksin isegi tahtnud rohkem vaeva näha. Näiteks sinna supisisse käisid ka purustatud tomatid, aga need olid meile juba ostetud konserveeritud kujul. Ma eelistaksin värskeid tomateid, eriti nüüd, kus varsti saab oma kasvuhoonest maitsvaid ja mahlakaid tomateid noppida ja kindlasti oleksin lisaks suitsujuustule lisanud ka merevaiku. Hetkel ma seda retsepti siia ei viska, sest mul on plaanis toda suppi veel kodus ka teha ja siis ma šeerin teiega juba omaltpoolt täiendatud retsepti koos piltidega.