Möödunud neljapäeval oli mul asjaolude sunnil asja Sotsiaalministeeriumisse. Sellega ma teid tüütama ei hakka, et miks seal käisin, kuid ühest vahejuhtumist tahaksin teile küll pajatada. See, et lugu juhtus just ministeeriumis, on tühipaljas fakt ja otseselt pole looga seotud, kuna see oleks võinud juhtuda ükskõik kus , kui oleks täidetud paar eeltingimust. Nimelt peab järgmiseks vahejuhtumiks olema hoones ülemäära palju uksi, nurgataguseid, ühte pimedat, kes otsib kannatamatult vetsu ja üks korralik harjakapp (see viimane on kõige oluliseim).

Olles veetnud päris mitu head tundi ministeeriumis, siis end koduteele tagasi asutades, tundus igati mõistlik mõte külastada ka WC-d. Sellest oleme me vist kõik kuulnud lõputuid legende, et Toompea lossis võib ära eksida ja isegi aastaid riigikogu istet soojendanud poliitikud satuvad vahel segadusse, et kus mingi kabinet asub. Ma ei teagi nüüd päris täpselt, et mida ma selle eelmise lausega öelda tahtsingi...vist seda, et ma olin ministeeriumis nagu Toompeal ringi ekslev poliitik, kes klõgistas ukselinkidega ja avastas varjatud uste taguseid ruume.

Pean tunnistama, et üldise tualettruumi leidmine erilisi raskusi mulle ei valmistanud. Kuid siiski rõõmuhõiseteks oli veel vara ja ei tasunud veel pükse rebedele lasta ja vetsupoti suunas liduma pista, sest on ju igati loogiline, et kui sisened tualetti, siis ei ole seal kabiinid või uhkes üksinduses hiilgav tualettpott, mis Sind kannatlikult ootab, vaid kõige esimesena vaatab Sulle vastu täiesti tühipaljas ruum...täiesti tühi ja täiesti "loogiline". Õnneks oli selle ruumi taga osas veel üks uks, millest otsustasin edasi liikuda, sest    Noh kuulge, ma endiselt uskusin kõige esimese ukse küljes ilutsevat märki, mis kinnitas, et kuskil siin uste taga peab peituma kasvõi üks  vetsupottgi. Tänaseks ma ei suuda enam meenutada, et kas oli veel üks tühi vahekoridor, kuid lõpuks jõudsin pärale ja avastasin end tillukesest, kuid suisa kahe kabiiniga tualettruumist. Kuna meid oli kaks pimedat, siis rõõmustasime, et ei pea oma murede lahendamiseks üksteise järgi passima, vaid suundusime otsejoones kabiinidesse. Astusin siis kabiini sisse, kui äkki avastasin, et kurat küll, minu kabiin sisaldab harju ja moppe, aga mitte ühte ainsatki närust potti. Tulin naeru lagistades kabiinist (loe: ministeeriumi harjakapist) välja ja üritasin kõht kõveras, nüüdseks naerust topelt raskeks muutunud, pissihäda kinni hoida.